|
|
|
Gyula-reisi visa „väljaajaja“, bassimängija
Aivar Kõre oli Gyulas pritsimaja orkestri ainus tuletõrjekiivrit
kandnud liige. Naljasoonega kaasmuusikute meelest pidi kiiver
kaitsma rähnide vastu. Foto: Edith Peetrimägi. |
Gyula – pärapõrguks
peljatu osutus pärliks
tekst: Tõnu Kalvet
Igal
kandil ja piirkonnal on oma kaunimad kalliskivid, mis oma väärtustega
löövad särama terve maanurga. Békésis
on selleks pärliks Gyula.
Nii alustab
oma Gyulast pajatavat osa 2001. a ilmunud Ungarit tutvustav reisiraamat.
Gyula meeldivuses sai veenduda ka 60-pealine eesti festivalikülaliste
seltskond, kuhu kuulus lisaks 45 muusikule veel 15 (muusika seisukohast)
„muidumeest“: üks tõlk, kaks bussijuhti
pluss tosinajagu lähedasi. Kõik see viis tosinat eestlast
kolas rahulolevalt ringi Gyula kesklinnas, kus kõik vajalik
käe-jala juures ning – suures osas 18.-19. sajandist
pärinevad – hoonedki täiesti inimsõbralikku
mõõtu.
Kuum vesi
tõmbas kui magnetiga
Eestlaste eriliseks
lemmikuks oli muidugi Gyula üks suuremaid turismimagneteid
– ravitoimega kuumaveeallikatele rajatud basseinikompleksist
koosnev supelrand ja sanatoorium. Festivalikorraldajate lahkel
loal lubati Tallinna orkestril anda oma kohustuslik vabaõhukontsert
8. juuli ennelõunal just seal, mitte mujal linnas. Kui
– taas publikumenu pälvinud! – „kohustuslik
kava“ täidetud, siis viidi pillid bussi, lõunatati
ja naasti seejärel juba täievoliliste kümblejate-peesitajatena.
Organiseerijate vastava korralduse alusel pealegi priipiletiga.
Kuumaveeallikate raviks kasutamisest Gyulas on teateid juba 1518.
aastast. Kui türklased 1566. aastal – tervelt 129-ks
aastaks! – linna vallutasid, siis arendasid nad kõrgetasemelise
saunakultuuriga puhtustarmastava rahvana edasi ka Gyula ravivete
rakendamist. Hiljem jätkas seda üks Lõuna-Ungarist,
pärastise Põhja-Jugoslaavia aladelt pagenud arst,
dr Wladár, kelle loodud sanatoorium tegutses edukalt ligemale
100 aastat, kasutades inimeste raviks koos niigi tervistava termaalveega
ka ravimtaimi ja nende tõmmiseid. Teise maailmasõja
ajal loodi Gyula ravivete veelgi paremaks kasutamiseks osaühing,
too alustas 1943. a ka puurkaevu puurimisega, ent sõja
Ungarisse jõudmisega see töö katkes, koguni mitmeks
aastaks.
Kui 1949. aastal võeti
Gyulalt ära maakonnakeskuse staatus (selle uueks omanikuks
sai eestlaste seekordne majutuskoht, u 15 km kaugusel asuv Békéscsaba
(loe: beekeeš-tšaba) linn), siis asusid djulalased otsima
midagi, mis nende kodulinna taas eriliseks teeks. Otsustati, et
selleks saagu kõrgetasemeline kuurort. 1959. a valmiski
praeguseks raja tagagi laialt tuntud sanatoorium. Tänu ulatusliku
raviturismi käivitumisele ja kestmisele suutis Gyula säilitada
oma vana linnapildi koos õdusa, väikelinnaliku õhustikuga
ega pidanud muutuma tööstusasulaks koos kõige
sellest tulenevaga.
Sanatoorium asub keset endist kuulsa aadlisuguvõsa, Almássy-te
30-hektarilist lossiparki. 8,7 ha suurusel alal kasvab basseinide
vahel u 50 liiki igihaljast ning 250 liiki heitlehist põlispuud
ja -põõsast. Välibasseine on 9, sisebasseine
aga 11. Huvitav, et viimased rajati krahvisuguvõsa endise
maneeži (valminud 1833) hoonesse; kaasaja supelsaksu ei sega
hoone toonane otstarve aga sugugi. Raviasutus ise suudab vabalt
vastu võtta kas või 10 000 inimest korraga,
s.t Gyula elanikest pea kolmandiku.
Ungari vanim
ja parimini säilinud telliskivilinnus
Gyula elanikud on väga
uhked oma linnuse üle. Too valmis 16. sajandi esimesel poolel
saarele ehitatuna ja on kaasajal riigi telliskivilinnuste seas
ainuke tervena säilinu ja seetõttu suur turistimagnet.
“Egeri tähti” lugenud eestlastelegi nii tuttavast,
1552. aastast (Egeri kindluse piiramise aasta) alates oli Gyula
linnus Türgi kallaletungide vastu rajatud kindlusteliini
osa, kuni 1566. a viimaks türklaste ülekaalukas vägi
ta siiski vallutas. Algselt gooti stiilis valminud linnust ehitati
aastasadade jooksul, ka kuni 1695. a-ni kestnud „türgi
ajal“ korduvalt ümber, ometigi on ta säilitanud
oma muistse ilme ja õhustiku tänapäevalgi.
Omaaegsest linnusekraavist tehti hiljem tiik, kus soovijad laenutatud
paadiga lahkesti sõita võivad. Linnusele leiti aga
ka kultuurilisem otstarve: 1964. aastast tegutseb seal Linnuseteater.
Etendusi antakse nii linnuseõuel kui ka Tiigilaval. Kuna
linnus paikneb supelranna ja sanatooriumiga kõrvuti, siis
ongi paljude turistide ja kohalike puhkuseaegne päevakava
lihtne: päeva avapoolel suplus ravivetel, teisel poolel aga
teatrikülastus.
Muide, üks teatrifestival oli parajasti käimas ka Gyula
puhkpillimuusika festivali ajal. Publikut jätkus küllaga
nii ühele kui teisele.
Erkeli ja
Düreri kultus
Gyulas valitseb väikestviisi
Erkeli-kultus ja Düreri-kultus.
19. sajandi väljapaistvamaid ungari heliloojaid ja dirigente,
peale Ungari hümni ka kõige esimese ungari ooperi
“László Hunyadi” (1844) komponeerinud
Ferenc Erkel on kohalike jaoks minevikuhiid, kelle tehtut laialt
tutvustades saab Gyulat välismaalastegi mällu kinnistada.
Erkeli nime kannab linna esindusgümnaasium, mille sööklas
Tallinna muusikud festivali ajal hommikust söömas käisid.
Erkeli järgi nimetati ka üks kesklinnas, käidavas
kohas asuv väljak. „Erkeli-asutuste“ hulka kuulub
samuti linnamuuseum ja kultuurikeskus.
Iseenesestki mõista on sellisel vaimuhiiul ka oma memoriaalmuuseum.
See paikneb ta sünnikodus – 1795. a klassitsistlikus
stiilis valminud ühekorruselises hoones, mis algselt ehitati
hoopis koolimajaks ning kus Erkel 7. novembril 1810 sündis.
Erilise uhkusega näidatakse külalistele aga põlispuud,
mille all istudes olevat Erkel loonud “Baan Bánki”.
Esmapilgul on üllatav,
et Albrecht Dürergi on djulalastele “oma poiss”.
Muidugi oli linnas omal ajal palju saksa elanikke, kuna pärast
türklaste väljaajamist toodi tühjaksjäänud
asulatesse 17. sajandi lõpul – 18. sajandi algul arvukalt
teisest, eeskätt saksa rahvusest inimesi, ning aastatel 1734-1857
oli praeguse Gyula kohal lausa ametlikult kaks linna: Ungari-Gyula
ja Saksa-Gyula.
Ometigi ei selgita see, miks peaks ungarlased, eriti Gyula ja
ta ümbruse elanikud kaasajalgi mingit omaaegset saksa asukat
nii sügavalt austama.
Vastus on lihtne: maailma kunsti- ja muudes entsüklopeediates
sakslaseks peetav Dürer oli tegelikult ungari päritolu.
“Düreri isa oli kullasepasell, kes oma ajastu kombe
kohaselt rännuteele asus. Ta jõudis välja Saksamaale,
ning lõi viimaks Nürnbergis käed meister Hieronymus
Holpertiga, kelle tollal kolmeaastase tütre ta 12 aastat
hiljem, tolle 15-aastaseks saades 1470. aastal naiseks võttis.
Abielust sündis 1471. a Albert Dürer, saksa maalikunsti
suurim meister. Ajtósis (asula Gyula lähistel –
T. K.) sündinuna oli isal nimeks Ajtósi (saksapäraselt
Türer-Dürer) Albert, täisnimega Albert Ajtósi
Dürer, poeg kandis aga juba vaid Düreri nime,”
on kirjutanud ungari ajaloolane Imre Gyula Czeglédi.
Huvitav fakt: kunstiajaloolased
on välja uurinud, et Dürer kujutas oma teostes vähemalt
kahel korral ungari taluarhitektuuri üht iseloomulikumat
elementi – nn seekeli väravat. Viimatimainitu on eriti
levinud just Gyula ümbruses ja neil iidsetel Ungari aladel,
mis lääneliitlaste survel 1920. ja 1947. a rahulepinguga
Rumeeniale kingiti ja kus praegugi vähemalt paar miljonit
ungarlast elab.
Gyula kesklinnas on omanimeline tänav nii vanemal kui nooremal
Düreril. Eestlaste reisiseltskond tegi festivali paaril esimesel
päeval linnas ekseldes seal mitugi tiiru, kuna alul tundus
kõigile – isegi bussijuhtidele! – uskumatu, et
festivali ürituste paigad nii ligistikku saavad olla. Äraeksimine
ongi Gyulas praktiliselt võimatu: kesklinnas tiirutaja-eksleja
jõuab varem või hiljem välja omaaegset Ungari-Gyulat
ja Saksa-Gyulat lahutanud piiri asemele rajatud Rahu prospektile,
sealt on aga juba lihtne edasi minna.
|
|
|
