Kultuur ja Elu 3/2006


Kultuur ja Elu 2/2006

 

 

 

 


ENSV aupost nr 1

tekst ja foto: jüri liim

Kirjeldades, milliste määrustike ja rituaalide alusel oli korraldatud ENSV ajal auvalve nüüdseks palju kirgi üles kütnud pronkssõduri ümber, avab Jüri Liim pronkssõduri olemuse ning telgitagused.

Olen vähesel määral siin ja seal maininud – õigemini meelde tuletanud: Nõukogude Liidu aupost-valvepost nr 1 oli Moskvas – Punasel Väljakul. Selleks oli Lenini Mausoleum koos sealse muumiaga. Kogu topisekrempel on seal alles siiani.
Selle aupostiga seoses on mul tallele pandud üks isiklik mälestus vene kroonus olemisest. Teenisin nimelt spordiroodus Ivanovos ja Moskvas. Pendeldasin nende kahe linna vahel. Moskvas oli teatavasti Armee Spordiklubi. Suvel jooksin kesk- ja pikemaid maid 800 meetrist kuni 30 kilomeetrini. Talvel aga suusatasin, sest teisiti ei olnud lihtsalt võimalik ära elada. Moskva oli igati tõsine koht, kus kas või teatudki määral mõisteti spordi olemust ja vajadusi. Tekstiilitööstuse linn Ivanovo oli aga enamusele soldatitest, nende hulgas ka arvukatele eestlastele, lihtsalt lõbus kohake. Elanikest olid 70-75 protsenti naised ja kui veel arvestada, et enamus õrnemast soost oli ka õrnemas eas ja pealegi vägagi lahked, siis…
Kuid jutt ei ole mitte sellest, vaid hoopis muust. Hruštšov kuulutas omal ajal kogu maailmale, et hea tahte ilminguna hakkab ta vähendama sõjaväe arvukust. Põhiliselt mõjutas head tahet see, et sõja-aastatel oli sündivus väike ning suremus suur. Sellest kõigest tulenevalt lihtsalt ei olnud soldateid vajalikul määral kusagilt võtta.
Liidu auposti mausoleumi valvasid seest ja väljast eriväed – nn Kremli väed. Nood olid eritoidul ja erilises vormiriietuses soldatid. Mundrid olid valmis õmmeldud kallimatest materjalidest – nagu paraadlikkuses vajalikuks peeti.
Osa mainitud Kremli erivägedest pandi Moskva ühes raudteejaamas suure poliitilise palaganina telekaamerate juuresolekul ja otsesaates olles ešeloni vagunitesse ja pidulike sõnavõttude ning lillekimpude saatel saadeti “koju”. Tegelikult tulid need kojuminejad aega edasi teenima just Ivanovosse ja meie väeossa (väeosa oli linna keskel). Nende vorm erines oluliselt meie riietusest, neil oli tänu oma erilisusele vene neidude seas suur menu ja nad kohtasid suurt vastutulelikkust.
Just need Kremli sõdurid pajatasid Leninist ja mausoleumist nii mõndagi. Iga päev tuli Leninilt tolmu pühkida. Seda rituaali teostasid eriti suurt usaldust omavad isikud. Üks kord kuus aga viidi muumia suurde kontrolli, tähtsate spetsialistide juurde ülevaatusele. Ikka selleks, et see päris kopitama ei läheks. Sellise päeva kohta oli sõduritel oma termin: “Volodja viidi sauna.”

ENSV aupost nr 1

Igas liiduvabariigis oli olemas aupost nr 1. Eesti NSV-s oli selliseks aupostiks Tõnismäe monument. Taoliste asjade sünnitamiseks olid omad ideoloogilised põhjused, millised suuresti käivitusid kaheksakümnendatel aastatel. Leiti, et lääne roiskuv kapitalism on hakanud sisse tungima ka nõukogude noorte ellu ja sellega on vaja midagi ette võtta. Noorsugu oli vaja kommunistlike ja nõukogude tõekspidamiste alusel kasvatada.
Eks lääne roiskeilminguteks olid võimude arvates teksapüksid, välismaine muusika, pikad juuksed, lühikesed seelikud, vaba aja veetmine, milline ei olevat kohane kommunismi ehitava põlvkonna lastele. Selles osas ei jäänud moskoviitidest mitte meetritki maha Eesti ustavad bolševikud. Tõnismäele hakati organiseerima õpilaste auvalveid – automaatidega ja ilma.

Pronksmäärustik

1984. aastal lasti Tallinnas välja eriline “Määrustik” pealdisega: Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastamise mälestussamba juures asuva pioneeride ja kommunistlike noorte auvalvepost nr 1.
Nüüd üritavad kaasaegsed kvislingid ausamba tõelist nimetust igati ümber kujundada. Punaarmeele püstitatud monumenti juba nimetatakse Eesti Korpuse omaks ja kuidas kõigiti veel. Ent ega ajaloolist tõde ikka ümber teha saa. Rahvas teab ja jääb ikkagi tõde ja tõelisust mäletama nii, nagu oli.
Venekeelne määrustiku algustekst on siiski eestikeelsest erinev. Nemad pajatavad: o porjadke nesenija potšotnoi karaulnõi službõ. Meie keeli: Aukarauuli teenistuse korrast.
Asjaga sai lõplikult maha ELKNÜ Tallinna Linnakomitee. Kinnitas selle ideoloogilise ettevõtmise mainitud organisatsiooni büroo 28. oktoobril 1983. aastal, kooskõlastas enne komsomoli bürood Tallinna linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Haridusosakonna juhataja H. Hiietamm 25. oktoobril 1983. Samal kuupäeval pani oma allkirja alla veel ka ENSV Riikliku Kutsehariduskomitee kasvatustöö osakonna juhataja L. Reimann.
Nii see jama ideoloogilises brežnevlikus kuues käima läks ja käib kuni siiani. Kaasajal aga on neid uute ideoloogiliste kuubede tegijaid järjest juurde siginenud. Nii et kõik nõukogulik elab kenasti edasi. Vahe on ainult selles, et roiskuvast kapitalismist ei räägita ja automaadid ka veel rinnal ei ole, kuid pea seegi ei või teoks saada. Küll on siin hakanud palju vene noori käima – küll klasside kaupa ja üksi. Tuuakse punaseid nelke, tõotatakse ustavust nõukogude kodumaale ja mida kõike veel. Seega siis – ring on täis.
Tähenduslikult nõukogulik on ka määrustiku moto: Kedagi pole unustatud, midagi pole unustatud. See on puhtal kujul üle võetud Nõukogude armee leksikonist: Nikto ne zabõto, nitšego ne zabõto.

Määrustiku üldsätted…

pajatavad sõna-sõnalt: Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastajate ausamba juures olev auvalvepost nr 1 loodi 26. aprillil 1981. aastal, üleliidulise mälestusvalve avamise päeval. Eks siin täidetud samuti suure usinusega üleliidulist eeskuju – nõukoguliku ideoloogia elluviimist. Järgnev on vägagi määrav ja tähenduslik.
Määratud oli: auvalvepost nr 1 on õpilaste aktiivse osavõtu vorm kommunistlike noorte ja noorte üleliidulisest ekspeditsioonist mööda NLKP ja nõukogude rahva revolutsioonilise, lahingulise ja töökuulsuse paiku.
Auvalveteenistuse eesmärgiks koolinoorte ja pioneeride postil nr 1 on kasvatada pioneerides ja kommunistlikes noortes ideelist veendumust, armastust Nõukogude kodumaa vastu, austust nõukogude võimu eest hukkunute mälestuse vastu, kohusetundlikku suhtumist õppetöösse, kollektivismi-ja seltsimehelikkusetunnet.
Määruses täpsustati: Posti nr 1 tööd juhendavad ELKNÜ Tallinna Linnakomitee, Tallinna Linna RSN Haridusosakond ja ENSV Riiklik Kutsehariduskomitee. Vahetult juhib kommunistlike noorte ja pioneeride auvalveposti nr 1 praktilist tegevust STAAP.
Nagu näha, on kõik paika pandud ideoloogiliselt kõrgel tasemel. Juhid, suunajad ja kontrollijad on kenasti omal kohal. Kõik formuleeringud absoluutselt nõukogulikul tasemel ja mitte kui midagi ei ole siin isegi mitte Eesti NSV-likku.
ELKNÜ Tallinna Linnakomitee õppiva noorsoo ja pioneeride osakond oli pandud vastutama auvalve organiseerimise eest. Vaja oli nende sõnul tagada auvalve eeskujulik läbiviimine õpilaste poolt.

Asjameeste kohustused

Õppiva Noorsoo Osakond oli kohustatud: Igal aastal 1. novembriks koostama linna õppeasutuste auvalvegraafiku järgmiseks aastaks ja kooskõlastama selle linna haridusosakonna ja kutsehariduskomiteega. Igal aastal 1. maiks tegema kokkuvõtte komsomoli-pioneerisalkade võistluse “Parim auvalve komsomoli-pioneerirühm Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastajate ausamba juures postil nr 1 tulemuste kohta”.
Omad kohustused olid ka ELKNÜ rajoonikomitee osakonna juhatajal ja sekretäril. Nemad vastutasid auvalvegraafiku õigeaegse teadustamise eest, komsomoli-pioneerirühmade kvaliteetse ettevalmistuse, õpilaste poolt auvalve eeskujuliku täitmise ja poliitkasvatustöö eest. Süstemaatiliselt pidid nad kontrollima koolide ettevalmistust auvalve pidamiseks. Viibima isiklikult kohal kooli asumisel auvalvesse. Organiseerima süstemaatilise kontrolli auvahtkonna isikkoosseisu teenistuse üle, pöörates seejuures tähelepanu poliitkasvatustööle vahtkonnas. Eks see viimane olnud kõige olulisem asi.
Linna haridusosakonnal olid omapoolsed kontrollimise ja käsutamise ülesanded. Sealhulgas pidi linna haridusosakond finantseerima posti nr 1 tegevust ja autasustama sotsialistliku võistluse käigus võitjaks tulnud komsomoli-pioneerirühma.
Pioneeride palee vastutas posti nr 1 laitmatu ja korraliku töö eest, auvahtkonna materiaalse ja elukondliku varustamise eest. Pidi ka juhtima posti “Staabi” ametiisikute tööd. Õigeaegselt varustama tegijaid mööbli, inventari ja seadmetega. Õigeaegselt täiendama posti nr 1 varustust vormiriietega, organiseerima viimaste parandust ja keemilist puhastust. Abistama praktiliselt ruumide näitagitatsiooni kujundamisel, varustamisel kirjanduse, ajakirjade ja ajalehtedega.
Samad eeskirjad olid määrustikus ka kutsekoolide kohta. Kontrollimise kõrval pidi rajooni haridusosakond autasustama posti nr 1 parimatest parimaid staabiülema esildise alusel. See viimane aga oli eriline figuur ja tema kohta käisid erilised eeskirjad.

 

VALVEPOSTI NR 1
TUNNIMEHE VANDETÕOTUS

Luges seda tõotust ette selleks määratud isik. Iga lõigu järel kordas rivi kooris sõna “tõotan”. Täielik tõotuse tekst on järgmine:
Mina, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu liige, asudes Tallinna Saksa fašistlikest vallutajatest vabastajate mälestusmärgi jalamil olevale komsomoli-pioneerirühma valvepostile, tõotan pidulikult pidada elu lõpuni pühaks mälestust meie Nõukogude kodumaa, meie kodulinna Tallinna eest langenutest. TÕOTAN!
Tõotan olla ustav punalipule – nõukogude rahva kangelaslikkuse ja vapruse sümbolile. TÕOTAN!
Tõotan kindlalt käes hoida meie paljurahvuselise isamaa kuulsusrikaste kaitsjate relva. TÕOTAN!
Ma ei lahku postilt isegi siis, kui mu elu ähvardab surmaoht. Kui ma murran tõotust, saagu mulle osaks karm karistus ja seltsimeeste põlgus. TÕOTAN!
Tõotan pühalikult hoida ja jätkata Kommunistliku Partei ja nõukogude rahva kuulsusrikkaid traditsioone. TÕOTAN!
Komsomolipilet südamel, olen alati valmis asuma meie suure kodumaa kaitsele. TÕOTAN!
Oma usina õppimisega, aktiivse osalemisega ühiskondlikus töös tõotan õigustada seltsimeeste kõrget usaldust auvalve komsomoli-pioneeri valvepostil. TÕOTAN! TÕOTAN!


Staabiülem

Staabiülem vastutab auvalve teenistuse organiseerimise ja määrustiku nõuetepärase täitmise eest osavõtjate poolt postil nr 1, posti vahtkonnaruumide ning relvade seisukorra ja korrasoleku eest. Ta allub ELKNÜ LK (linnakomitee) esimesele sekretärile ja teda asendavale sekretärile. Läbi viima auvalve vahtkondade vahetuse rituaali. Kontrollima poliitkasvatustööd auvahtkonnas. Organiseerima vormiriietuse ja varustuse väljaandmist ja vastuvõtmist.
Kus on staabiülem, seal on ka asetäitja. Tal olid samad kohustused oludes, kus staabiülemat ei olnud kohal. Lisaks pidi asetäitja organiseerima lahingukuulsuse muuseumi tööd. (Venemaal nimetati taolist asja “komnata bojevoi slavõ”.)
Omad nuhtlused selles määruses olid peale pandud ka õppeasutuste direktoritele. Nad pidid organiseerima ühisnõupidamisi ALMAVÜ-ga, kinnitama oma asutuse plaane, kinnitama 15 päeva enne kooli auvahtkonna nimekirja. Samuti vastutas direktor auvahtkonna varustuse eest. Veel oli paigas kooli kasvatustöö juht, kes pidi pisteliselt kontrollima auvahtkonna tegemisi aupostil. Seega siis stiilis “usalda, kuid kontrolli”. Jälle ilus ülevõtmine nõukogude venest: “Doverjai, no proverjai”.
Samamoodi olid rakkes ka kooli komsomolijuhid. Lisaks kõigele pidid nad instrueerima kooli auvahtkonna komsorgi. Oli ka niisugune ametipost.
Eriliselt tahaks käsitleda määruses kajastatud isikut nagu
SÕJANDUSÕPETAJA: Sõjandusõpetaja vastutab komsomoli-pioneerirühma rivilise ettevalmistuse eest. Peab tagama vahtkonna isikkoosseisu kõrge distsipliini, eeskujuliku sisekorra. Rangelt nõudma vahtkonnaülemalt ja tema abilt vahtkonnaruumis kehtestatud korra tagamist, määrustikupärast suhtlemist vahtkonnaliikmete vahel. See punkt on veider ja tuleneb kindlalt Nõukogude armee siseprobleemidest. See tähendab omavoli – “dedovtšinat” armees. Kas siis ka selles auvalves esines taolisi probleeme?

Edasi sõjandusõpetaja kohustustest. Ta peab kontrollima: Vormiriietuse nõuete täitmist ja eeskujulikku väljanägemist. Jälgima relvade hoidmise, käsitsemise, nende õigeaegse puhastamise ja määrimise eeskirjade täitmist (tegu oli lahingurelvadega). Tagama pidulike rituaalide täitmise. Kontrollima kohustuste täitmist tunnimeeste poolt ja nende vahetust. Iga päev korraldama valveteenistuse käigu arutelu, kontrollima vahtkonnaliikmete tegevuse hindamise objektiivsust ja isiklikult hindama vahtkonnaülema, abi, korrapidaja ja vahtkonna paigutaja teenistust koos hinnete panekuga hinnetelehele. Isiklikult võtma osa poliitkasvatustööst vahtkonna isikkoosseisu hulgas.
Kuid selles nimistus esines veel üks kummaline tegelane ja selleks oli: valveõpetaja (väljaõppemeister). Tema määrati kohale kooli direktori poolt. Lisaks kõigele pidi see isik täielikult vastutama isikkoosseisu ohutuse eest ja andma vajajatele esmaabi. Pidi juhendama “Välklehe” (Molnija) väljaandmist. Ta ei tohtinud mitte mingil juhul lahkuda õpilaste juurest.
Auvalve üldsätted räägivad: auvalveteenistus on patriootliku kohustuse täitmine. Auvalveteenistuse nõuete mittetäitmises süüdi olevaid isikuid võetakse komsomoli-, pioneeri- ja administratiivsele vastutusele.
Vahtkonda on keelatud määrata õpilasi, kes pole andnud PIDULIKKU VANDETÕOTUST, ei tunne oma kohustusi, ei ole läbinud riviõppust ja arstlikku kontrolli.

VAHTKONNA KOOSSEIS on paljurääkiv: Vahtkond allub postil nr 1 staabiülemale ja tema asetäitjale. Vahtkonna koosseisu määratakse: vahtkonna ülem, abi, korrapidaja, neli paigutajat (razvodjašii), 24 kuni 32 tunnimeest (12-36 neidu ja 12-16 noormeest), 3 päevnikku, 2 reguleerijat, 4 varuvahimeest (2 neidu ja noormeest).
Tunnimeheks nimetatakse vahimeest, kes täidab oma patriootlikku kohustust postil nr 1.
Huvitav on ka punkt nr 6: Tunnimeeste abistamiseks ja avaliku korra jälgimiseks posti nr 1 territooriumil määratakse 2 vahimeest (noormees ja neiu). Nad peavad tunnimeeste halva enesetunde korral andma neile abi, vajaduse korral vahetama nad välja, teatades sellest viivitamatult vahtkonnaülemale. Tunnimeeste vahetuse ajal asuvad nad kahel pool matmispaika ja võtavad valvelseisaku, tõstes käe peakatte juurde. Avaliku korra rikkumise korral postil teatavad nad sellest valvemilitsionäärile ja vahtkonnaülemale.
Valveteenistuse jämeda rikkumise eest kõrvaldatakse vahtkonnaliikmed auvalveteenistusest. Auvalvesse asuv komsomoli-pioneerirühm annab enne seda piduliku vandetõotuse.
Kogu selle jama nii rituaalse kui ka isikkoosseisu määras paigale linna komsomolikomitee. Isikkoosseisu juhtideks pidid olema autoriteetsed X ja XI klasside õpilased, kes eeskujulikult valdasid rivioskusi. Auvahtkonna paigutajad ja vahimehed määrati direktori poolt VII – XI klassi õpilaste, pioneeride ja kommunistlike noorte hulgast. Iga õppeasutuse komsomoli-pioneerirühm on auvalveteenistuses postil nr 1 …
... ühe nädala jooksul. Vahetus toimub igal teisipäeval kell 16.00. Vahiteenistuse kestvuseks postil nr 1 on kehtestatud iga päev 4 tundi: kell 14.00 kuni 18.00. 7. novembril, 1. ja 9. mail kell 10.00 kuni 18.00. Vajaduse korral võib valveteenistuse aega linnakomitee I sekretär või teda asendava sekretäri korraldusega muuta.

Loomulikult oli isikkoosseisule ette nähtud terve rida asjatoimetusi, milliseid nad pidid läbi viima. See on vägagi pikk nimistu.
Külmal aastaajal tuleb rakendada abinõusid isikkoosseisu võimaliku külmetamise ärahoidmiseks. Ülemused pidid isiklikult organiseerima igapäevaste lahingulehtede (Boevoi Listok) väljaandmist.
Tunnimehe kohta öeldakse, et teda võib välja vahetada või valvest maha võtta ainult vahtkonnaülem, tema abi ja paigutaja. Tunnimehe kohustuseks oli: Valvsalt KAITSMA posti nr 1. Tunnimees (noormees) peab postil nr 1 kandma relva asendis “rinnal”. Tunnimehel on keelatud istuda, juua, süüa, millegi vastu toetuda, rääkida, anda kellelegi üle mis tahes esemeid. Valveteenistuse ajal on tunnimees valveseisakus.
Päevniku kohustused. Neist mõned: mitte lubama vahtkonnaruumist välja vahtkonna liikmeid, välja arvatud paigutaja koos vahetusega. Mitte lubama vahtkonnaruumist välja viia relvi, vara ja esemeid ilma vahtkonnaülema loata.

Auvalve vastuvõtmine ja vahetus

Pärast ülesrivistamist kell 16.00 annab staabiülem käskluse “Vahtkonnad, joondu, valvel! Auvahtkondade ülematel anda raportid”.
Vana vahtkonna ülem annab käskluse “Vasakule vaat!” ja, tõstes käe peakatte juurde, tuleb rivisammul staabiülema juurde, jääb temast kahe-kolme sammu kaugusele seisma ning raporteerib: “Seltsimees staabiülem, komsomoli-pioneerisalk on auvalve üleandmiseks postil nr 1, Tallinna linna fašistlikest anastajatest vabastajate ausamba juures üles rivistatud.” Ja nii edasi, nii edasi…
Ja siis annab staabiülem käskluse: kuulutatakse välja leinaminut! Selle käskluse peale suunduvad nii vana kui uue vahtkonna kaks esindajat piduliku sammuga ausamba juurde, asetavad selle jalamile lilled, annavad au.
Pärast staabiülema käsklust anda pidulik vandetõotus astub piduliku sammuga esile vahtkonna esindaja ja loeb valjult ette piduliku vandetõotuse.
Pidulik liikumise kiirus oli ka ette määratud. Selleks oli 50-60 sammu minutis. Liikumisel tuleb viia jalg ette maast 23-30 cm kõrgusele.

Poliittunnid

Neid tuleks ka eriliselt käsitleda. See on kirjas kui õpilaste sõjalis-patriootilise kasvatuse üks osa. Mida see siis endast kujutab? Kuu aega enne õppeasutuse asumist postile nr 1 viiakse läbi patriootilise hoogtöö kuu, mis haarab järgmisi üritusi.
Mehisuse tunnid. Kohtumised Suurest Isamaasõjast osavõtnutega, Tallinna ja Nõukogude Eesti vabastamislahingutest osavõtnutega, relvajõudude veteranidega ja Nõukogude Armee ning Sõjalaevastiku sõduritega. Noorarmeelaste salkade ja lülide välklehtede (Molnija), konkurss sõjalis-patriootlike mängude “Põuavälk” (Zarnitsa), ja “Kotkapoeg” (Orljonok), raames. Meie linna ja vabariigi revolutsiooni-ja lahingukuulsusega seotud kohtade külastamine. Posti nr 1 külastamine õpilaste poolt, lillede asetamine mälestussamba juurde ja muud üritused. Kohustuslikuks ürituseks on üldrivistuse (miitingu) läbiviimine salga astumisel auvalvesse.
Pärast kõike tehtut selgitati välja parimad, nagu ikka. Parimad said: I koht rändvimpel ja komsomolikomitee aukiri. II ja III koht olid väärt vimplit “eeskujuliku teenistuse eest postil nr 1” ja komsomoli aukirjad. Lisaks jagati paberlikke asju veel nii mõnelegi paremale üksikvõitlejale.

Posti nr 1 valvab usinalt Eesti Politsei

Kas nüüd on veel põhjust imestada selle üle, mis meil Tõnismäel toimub? Paljud punase iidoli kaitsjad andsid omal ajal ju vandetõotuse, on läbinud ajupesu. Nende hulgas on ka arvukalt eestlasi, kes kõike seda peavad endiselt väga armsaks, oma noorepõlve tegemisteks.
Loomulikult ei ole nood kaugeltki kõik ühe vitsaga löödud. Paljuski tuli sinna minna sunduse korras ja kooli käsul, vastupidisel juhul ei oleks kirja saanud õppetöö edukaks läbimiseks nii vajalikke töötunde. Tsirkust oli siis palju ja on ka nüüd palju. Kuid nii mõnelegi on sellest ka midagi külge jäänud. Praegu aga olid mitme, mitme kuu jooksul ENSV postil nr 1 usinalt valves Eesti Politsei, samuti relvastatult. Kaugele oleme jõudnud ja kui kaugele veelgi võime taolises stiilis jõuda, ei ole raske ennustada.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv