|
|
ENSV aupost nr 1
tekst ja foto: jüri
liim
Kirjeldades,
milliste määrustike ja rituaalide alusel oli korraldatud
ENSV ajal auvalve nüüdseks palju kirgi üles kütnud
pronkssõduri ümber, avab Jüri
Liim pronkssõduri
olemuse ning telgitagused.
Olen vähesel
määral siin ja seal maininud – õigemini
meelde tuletanud: Nõukogude Liidu aupost-valvepost nr 1
oli Moskvas – Punasel Väljakul. Selleks oli Lenini Mausoleum
koos sealse muumiaga. Kogu topisekrempel on seal alles siiani.
Selle aupostiga seoses on mul tallele pandud üks isiklik
mälestus vene kroonus olemisest. Teenisin nimelt spordiroodus
Ivanovos ja Moskvas. Pendeldasin nende kahe linna vahel. Moskvas
oli teatavasti Armee Spordiklubi. Suvel jooksin kesk- ja pikemaid
maid 800 meetrist kuni 30 kilomeetrini. Talvel aga suusatasin,
sest teisiti ei olnud lihtsalt võimalik ära elada.
Moskva oli igati tõsine koht, kus kas või teatudki
määral mõisteti spordi olemust ja vajadusi. Tekstiilitööstuse
linn Ivanovo oli aga enamusele soldatitest, nende hulgas ka arvukatele
eestlastele, lihtsalt lõbus kohake. Elanikest olid 70-75
protsenti naised ja kui veel arvestada, et enamus õrnemast
soost oli ka õrnemas eas ja pealegi vägagi lahked,
siis…
Kuid jutt ei ole mitte sellest, vaid hoopis muust. Hruštšov
kuulutas omal ajal kogu maailmale, et hea tahte ilminguna hakkab
ta vähendama sõjaväe arvukust. Põhiliselt
mõjutas head tahet see, et sõja-aastatel oli sündivus
väike ning suremus suur. Sellest kõigest tulenevalt
lihtsalt ei olnud soldateid vajalikul määral kusagilt
võtta.
Liidu auposti mausoleumi valvasid seest ja väljast eriväed
– nn Kremli väed. Nood olid eritoidul ja erilises vormiriietuses
soldatid. Mundrid olid valmis õmmeldud kallimatest materjalidest
– nagu paraadlikkuses vajalikuks peeti.
Osa mainitud Kremli erivägedest pandi Moskva ühes raudteejaamas
suure poliitilise palaganina telekaamerate juuresolekul ja otsesaates
olles ešeloni vagunitesse ja pidulike sõnavõttude
ning lillekimpude saatel saadeti “koju”. Tegelikult
tulid need kojuminejad aega edasi teenima just Ivanovosse ja meie
väeossa (väeosa oli linna keskel). Nende vorm erines
oluliselt meie riietusest, neil oli tänu oma erilisusele
vene neidude seas suur menu ja nad kohtasid suurt vastutulelikkust.
Just need Kremli sõdurid pajatasid Leninist ja mausoleumist
nii mõndagi. Iga päev tuli Leninilt tolmu pühkida.
Seda rituaali teostasid eriti suurt usaldust omavad isikud. Üks
kord kuus aga viidi muumia suurde kontrolli, tähtsate spetsialistide
juurde ülevaatusele. Ikka selleks, et see päris kopitama
ei läheks. Sellise päeva kohta oli sõduritel
oma termin: “Volodja viidi sauna.”
ENSV
aupost nr 1
Igas liiduvabariigis
oli olemas aupost nr 1. Eesti NSV-s oli selliseks aupostiks Tõnismäe
monument. Taoliste asjade sünnitamiseks olid omad ideoloogilised
põhjused, millised suuresti käivitusid kaheksakümnendatel
aastatel. Leiti, et lääne roiskuv kapitalism on hakanud
sisse tungima ka nõukogude noorte ellu ja sellega on vaja
midagi ette võtta. Noorsugu oli vaja kommunistlike ja nõukogude
tõekspidamiste alusel kasvatada.
Eks lääne roiskeilminguteks olid võimude arvates
teksapüksid, välismaine muusika, pikad juuksed, lühikesed
seelikud, vaba aja veetmine, milline ei olevat kohane kommunismi
ehitava põlvkonna lastele. Selles osas ei jäänud
moskoviitidest mitte meetritki maha Eesti ustavad bolševikud.
Tõnismäele hakati organiseerima õpilaste auvalveid
– automaatidega ja ilma.
Pronksmäärustik
1984. aastal lasti Tallinnas
välja eriline “Määrustik” pealdisega:
Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastamise
mälestussamba juures asuva pioneeride ja kommunistlike noorte
auvalvepost nr 1.
Nüüd üritavad kaasaegsed kvislingid ausamba tõelist
nimetust igati ümber kujundada. Punaarmeele püstitatud
monumenti juba nimetatakse Eesti Korpuse omaks ja kuidas kõigiti
veel. Ent ega ajaloolist tõde ikka ümber teha saa.
Rahvas teab ja jääb ikkagi tõde ja tõelisust
mäletama nii, nagu oli.
Venekeelne määrustiku algustekst on siiski eestikeelsest
erinev. Nemad pajatavad: o porjadke nesenija potšotnoi karaulnõi
službõ. Meie keeli: Aukarauuli teenistuse korrast.
Asjaga sai lõplikult maha ELKNÜ Tallinna Linnakomitee.
Kinnitas selle ideoloogilise ettevõtmise mainitud organisatsiooni
büroo 28. oktoobril 1983. aastal, kooskõlastas enne
komsomoli bürood Tallinna linna Rahvasaadikute Nõukogu
Täitevkomitee Haridusosakonna juhataja H. Hiietamm 25. oktoobril
1983. Samal kuupäeval pani oma allkirja alla veel ka ENSV
Riikliku Kutsehariduskomitee kasvatustöö osakonna juhataja
L. Reimann.
Nii see jama ideoloogilises brežnevlikus kuues käima
läks ja käib kuni siiani. Kaasajal aga on neid uute
ideoloogiliste kuubede tegijaid järjest juurde siginenud.
Nii et kõik nõukogulik elab kenasti edasi. Vahe
on ainult selles, et roiskuvast kapitalismist ei räägita
ja automaadid ka veel rinnal ei ole, kuid pea seegi ei või
teoks saada. Küll on siin hakanud palju vene noori käima
– küll klasside kaupa ja üksi. Tuuakse punaseid
nelke, tõotatakse ustavust nõukogude kodumaale ja
mida kõike veel. Seega siis – ring on täis.
Tähenduslikult nõukogulik on ka määrustiku
moto: Kedagi pole unustatud, midagi pole unustatud. See on puhtal
kujul üle võetud Nõukogude armee leksikonist:
Nikto ne zabõto, nitšego ne zabõto.
Määrustiku
üldsätted…
pajatavad sõna-sõnalt:
Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastajate
ausamba juures olev auvalvepost nr 1 loodi 26. aprillil 1981.
aastal, üleliidulise mälestusvalve avamise päeval.
Eks siin täidetud samuti suure usinusega üleliidulist
eeskuju – nõukoguliku ideoloogia elluviimist. Järgnev
on vägagi määrav ja tähenduslik.
Määratud oli: auvalvepost nr 1 on õpilaste aktiivse
osavõtu vorm kommunistlike noorte ja noorte üleliidulisest
ekspeditsioonist mööda NLKP ja nõukogude rahva
revolutsioonilise, lahingulise ja töökuulsuse paiku.
Auvalveteenistuse eesmärgiks koolinoorte ja pioneeride postil
nr 1 on kasvatada pioneerides ja kommunistlikes noortes ideelist
veendumust, armastust Nõukogude kodumaa vastu, austust
nõukogude võimu eest hukkunute mälestuse vastu,
kohusetundlikku suhtumist õppetöösse, kollektivismi-ja
seltsimehelikkusetunnet.
Määruses täpsustati: Posti nr 1 tööd
juhendavad ELKNÜ Tallinna Linnakomitee, Tallinna Linna RSN
Haridusosakond ja ENSV Riiklik Kutsehariduskomitee. Vahetult juhib
kommunistlike noorte ja pioneeride auvalveposti nr 1 praktilist
tegevust STAAP.
Nagu näha, on kõik paika pandud ideoloogiliselt kõrgel
tasemel. Juhid, suunajad ja kontrollijad on kenasti omal kohal.
Kõik formuleeringud absoluutselt nõukogulikul tasemel
ja mitte kui midagi ei ole siin isegi mitte Eesti NSV-likku.
ELKNÜ Tallinna Linnakomitee õppiva noorsoo ja pioneeride
osakond oli pandud vastutama auvalve organiseerimise eest. Vaja
oli nende sõnul tagada auvalve eeskujulik läbiviimine
õpilaste poolt.
Asjameeste
kohustused
Õppiva Noorsoo
Osakond oli kohustatud: Igal aastal 1. novembriks koostama linna
õppeasutuste auvalvegraafiku järgmiseks aastaks ja
kooskõlastama selle linna haridusosakonna ja kutsehariduskomiteega.
Igal aastal 1. maiks tegema kokkuvõtte komsomoli-pioneerisalkade
võistluse “Parim auvalve komsomoli-pioneerirühm
Tallinna linna Saksa fašistlikest anastajatest vabastajate
ausamba juures postil nr 1 tulemuste kohta”.
Omad kohustused olid ka ELKNÜ rajoonikomitee osakonna juhatajal
ja sekretäril. Nemad vastutasid auvalvegraafiku õigeaegse
teadustamise eest, komsomoli-pioneerirühmade kvaliteetse
ettevalmistuse, õpilaste poolt auvalve eeskujuliku täitmise
ja poliitkasvatustöö eest. Süstemaatiliselt pidid
nad kontrollima koolide ettevalmistust auvalve pidamiseks. Viibima
isiklikult kohal kooli asumisel auvalvesse. Organiseerima süstemaatilise
kontrolli auvahtkonna isikkoosseisu teenistuse üle, pöörates
seejuures tähelepanu poliitkasvatustööle vahtkonnas.
Eks see viimane olnud kõige olulisem asi.
Linna haridusosakonnal olid omapoolsed kontrollimise ja käsutamise
ülesanded. Sealhulgas pidi linna haridusosakond finantseerima
posti nr 1 tegevust ja autasustama sotsialistliku võistluse
käigus võitjaks tulnud komsomoli-pioneerirühma.
Pioneeride palee vastutas posti nr 1 laitmatu ja korraliku töö
eest, auvahtkonna materiaalse ja elukondliku varustamise eest.
Pidi ka juhtima posti “Staabi” ametiisikute tööd.
Õigeaegselt varustama tegijaid mööbli, inventari
ja seadmetega. Õigeaegselt täiendama posti nr 1 varustust
vormiriietega, organiseerima viimaste parandust ja keemilist puhastust.
Abistama praktiliselt ruumide näitagitatsiooni kujundamisel,
varustamisel kirjanduse, ajakirjade ja ajalehtedega.
Samad eeskirjad olid määrustikus ka kutsekoolide kohta.
Kontrollimise kõrval pidi rajooni haridusosakond autasustama
posti nr 1 parimatest parimaid staabiülema esildise alusel.
See viimane aga oli eriline figuur ja tema kohta käisid erilised
eeskirjad.
|
VALVEPOSTI NR 1
TUNNIMEHE VANDETÕOTUS
Luges seda tõotust ette selleks määratud
isik. Iga lõigu järel kordas rivi kooris sõna
“tõotan”. Täielik tõotuse tekst
on järgmine:
Mina, Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu
liige, asudes Tallinna Saksa fašistlikest vallutajatest
vabastajate mälestusmärgi jalamil olevale komsomoli-pioneerirühma
valvepostile, tõotan pidulikult pidada elu lõpuni
pühaks mälestust meie Nõukogude kodumaa,
meie kodulinna Tallinna eest langenutest. TÕOTAN!
Tõotan olla ustav punalipule – nõukogude
rahva kangelaslikkuse ja vapruse sümbolile. TÕOTAN!
Tõotan kindlalt käes hoida meie paljurahvuselise
isamaa kuulsusrikaste kaitsjate relva. TÕOTAN!
Ma ei lahku postilt isegi siis, kui mu elu ähvardab
surmaoht. Kui ma murran tõotust, saagu mulle osaks
karm karistus ja seltsimeeste põlgus. TÕOTAN!
Tõotan pühalikult hoida ja jätkata Kommunistliku
Partei ja nõukogude rahva kuulsusrikkaid traditsioone.
TÕOTAN!
Komsomolipilet südamel, olen alati valmis asuma meie
suure kodumaa kaitsele. TÕOTAN!
Oma usina õppimisega, aktiivse osalemisega ühiskondlikus
töös tõotan õigustada seltsimeeste
kõrget usaldust auvalve komsomoli-pioneeri valvepostil.
TÕOTAN! TÕOTAN!
|
Staabiülem
Staabiülem vastutab
auvalve teenistuse organiseerimise ja määrustiku nõuetepärase
täitmise eest osavõtjate poolt postil nr 1, posti
vahtkonnaruumide ning relvade seisukorra ja korrasoleku eest.
Ta allub ELKNÜ LK (linnakomitee) esimesele sekretärile
ja teda asendavale sekretärile. Läbi viima auvalve vahtkondade
vahetuse rituaali. Kontrollima poliitkasvatustööd auvahtkonnas.
Organiseerima vormiriietuse ja varustuse väljaandmist ja
vastuvõtmist.
Kus on staabiülem, seal on ka asetäitja. Tal olid samad
kohustused oludes, kus staabiülemat ei olnud kohal. Lisaks
pidi asetäitja organiseerima lahingukuulsuse muuseumi tööd.
(Venemaal nimetati taolist asja “komnata bojevoi slavõ”.)
Omad nuhtlused selles määruses olid peale pandud ka
õppeasutuste direktoritele. Nad pidid organiseerima ühisnõupidamisi
ALMAVÜ-ga, kinnitama oma asutuse plaane, kinnitama 15 päeva
enne kooli auvahtkonna nimekirja. Samuti vastutas direktor auvahtkonna
varustuse eest. Veel oli paigas kooli kasvatustöö juht,
kes pidi pisteliselt kontrollima auvahtkonna tegemisi aupostil.
Seega siis stiilis “usalda, kuid kontrolli”. Jälle
ilus ülevõtmine nõukogude venest: “Doverjai,
no proverjai”.
Samamoodi olid rakkes ka kooli komsomolijuhid. Lisaks kõigele
pidid nad instrueerima kooli auvahtkonna komsorgi. Oli ka niisugune
ametipost.
Eriliselt tahaks käsitleda määruses kajastatud
isikut nagu
SÕJANDUSÕPETAJA: Sõjandusõpetaja vastutab
komsomoli-pioneerirühma rivilise ettevalmistuse eest. Peab
tagama vahtkonna isikkoosseisu kõrge distsipliini, eeskujuliku
sisekorra. Rangelt nõudma vahtkonnaülemalt ja tema
abilt vahtkonnaruumis kehtestatud korra tagamist, määrustikupärast
suhtlemist vahtkonnaliikmete vahel. See punkt on veider ja tuleneb
kindlalt Nõukogude armee siseprobleemidest. See tähendab
omavoli – “dedovtšinat” armees. Kas siis ka
selles auvalves esines taolisi probleeme?
Edasi sõjandusõpetaja
kohustustest. Ta peab kontrollima: Vormiriietuse nõuete
täitmist ja eeskujulikku väljanägemist. Jälgima
relvade hoidmise, käsitsemise, nende õigeaegse puhastamise
ja määrimise eeskirjade täitmist (tegu oli lahingurelvadega).
Tagama pidulike rituaalide täitmise. Kontrollima kohustuste
täitmist tunnimeeste poolt ja nende vahetust. Iga päev
korraldama valveteenistuse käigu arutelu, kontrollima vahtkonnaliikmete
tegevuse hindamise objektiivsust ja isiklikult hindama vahtkonnaülema,
abi, korrapidaja ja vahtkonna paigutaja teenistust koos hinnete
panekuga hinnetelehele. Isiklikult võtma osa poliitkasvatustööst
vahtkonna isikkoosseisu hulgas.
Kuid selles nimistus esines veel üks kummaline tegelane ja
selleks oli: valveõpetaja (väljaõppemeister).
Tema määrati kohale kooli direktori poolt. Lisaks kõigele
pidi see isik täielikult vastutama isikkoosseisu ohutuse
eest ja andma vajajatele esmaabi. Pidi juhendama “Välklehe”
(Molnija) väljaandmist. Ta ei tohtinud mitte mingil juhul
lahkuda õpilaste juurest.
Auvalve üldsätted räägivad: auvalveteenistus
on patriootliku kohustuse täitmine. Auvalveteenistuse nõuete
mittetäitmises süüdi olevaid isikuid võetakse
komsomoli-, pioneeri- ja administratiivsele vastutusele.
Vahtkonda on keelatud määrata õpilasi, kes pole
andnud PIDULIKKU VANDETÕOTUST, ei tunne oma kohustusi,
ei ole läbinud riviõppust ja arstlikku kontrolli.
VAHTKONNA KOOSSEIS on
paljurääkiv: Vahtkond allub postil nr 1 staabiülemale
ja tema asetäitjale. Vahtkonna koosseisu määratakse:
vahtkonna ülem, abi, korrapidaja, neli paigutajat (razvodjašii),
24 kuni 32 tunnimeest (12-36 neidu ja 12-16 noormeest), 3 päevnikku,
2 reguleerijat, 4 varuvahimeest (2 neidu ja noormeest).
Tunnimeheks nimetatakse vahimeest, kes täidab oma patriootlikku
kohustust postil nr 1.
Huvitav on ka punkt nr 6: Tunnimeeste abistamiseks ja avaliku
korra jälgimiseks posti nr 1 territooriumil määratakse
2 vahimeest (noormees ja neiu). Nad peavad tunnimeeste halva enesetunde
korral andma neile abi, vajaduse korral vahetama nad välja,
teatades sellest viivitamatult vahtkonnaülemale. Tunnimeeste
vahetuse ajal asuvad nad kahel pool matmispaika ja võtavad
valvelseisaku, tõstes käe peakatte juurde. Avaliku
korra rikkumise korral postil teatavad nad sellest valvemilitsionäärile
ja vahtkonnaülemale.
Valveteenistuse jämeda rikkumise eest kõrvaldatakse
vahtkonnaliikmed auvalveteenistusest. Auvalvesse asuv komsomoli-pioneerirühm
annab enne seda piduliku vandetõotuse.
Kogu selle jama nii rituaalse kui ka isikkoosseisu määras
paigale linna komsomolikomitee. Isikkoosseisu juhtideks pidid
olema autoriteetsed X ja XI klasside õpilased, kes eeskujulikult
valdasid rivioskusi. Auvahtkonna paigutajad ja vahimehed määrati
direktori poolt VII – XI klassi õpilaste, pioneeride
ja kommunistlike noorte hulgast. Iga õppeasutuse komsomoli-pioneerirühm
on auvalveteenistuses postil nr 1 …
... ühe nädala jooksul. Vahetus toimub igal teisipäeval
kell 16.00. Vahiteenistuse kestvuseks postil nr 1 on kehtestatud
iga päev 4 tundi: kell 14.00 kuni 18.00. 7. novembril, 1.
ja 9. mail kell 10.00 kuni 18.00. Vajaduse korral võib
valveteenistuse aega linnakomitee I sekretär või teda
asendava sekretäri korraldusega muuta.
Loomulikult oli isikkoosseisule
ette nähtud terve rida asjatoimetusi, milliseid nad pidid
läbi viima. See on vägagi pikk nimistu.
Külmal aastaajal tuleb rakendada abinõusid isikkoosseisu
võimaliku külmetamise ärahoidmiseks. Ülemused
pidid isiklikult organiseerima igapäevaste lahingulehtede
(Boevoi Listok) väljaandmist.
Tunnimehe kohta öeldakse, et teda võib välja
vahetada või valvest maha võtta ainult vahtkonnaülem,
tema abi ja paigutaja. Tunnimehe kohustuseks oli: Valvsalt KAITSMA
posti nr 1. Tunnimees (noormees) peab postil nr 1 kandma relva
asendis “rinnal”. Tunnimehel on keelatud istuda, juua,
süüa, millegi vastu toetuda, rääkida, anda
kellelegi üle mis tahes esemeid. Valveteenistuse ajal on
tunnimees valveseisakus.
Päevniku kohustused. Neist mõned: mitte lubama vahtkonnaruumist
välja vahtkonna liikmeid, välja arvatud paigutaja koos
vahetusega. Mitte lubama vahtkonnaruumist välja viia relvi,
vara ja esemeid ilma vahtkonnaülema loata.
Auvalve vastuvõtmine
ja vahetus
Pärast ülesrivistamist
kell 16.00 annab staabiülem käskluse “Vahtkonnad,
joondu, valvel! Auvahtkondade ülematel anda raportid”.
Vana vahtkonna ülem annab käskluse “Vasakule vaat!”
ja, tõstes käe peakatte juurde, tuleb rivisammul staabiülema
juurde, jääb temast kahe-kolme sammu kaugusele seisma
ning raporteerib: “Seltsimees staabiülem, komsomoli-pioneerisalk
on auvalve üleandmiseks postil nr 1, Tallinna linna fašistlikest
anastajatest vabastajate ausamba juures üles rivistatud.”
Ja nii edasi, nii edasi…
Ja siis annab staabiülem käskluse: kuulutatakse välja
leinaminut! Selle käskluse peale suunduvad nii vana kui uue
vahtkonna kaks esindajat piduliku sammuga ausamba juurde, asetavad
selle jalamile lilled, annavad au.
Pärast staabiülema käsklust anda pidulik vandetõotus
astub piduliku sammuga esile vahtkonna esindaja ja loeb valjult
ette piduliku vandetõotuse.
Pidulik liikumise kiirus oli ka ette määratud. Selleks
oli 50-60 sammu minutis. Liikumisel tuleb viia jalg ette maast
23-30 cm kõrgusele.
Poliittunnid
Neid tuleks ka eriliselt
käsitleda. See on kirjas kui õpilaste sõjalis-patriootilise
kasvatuse üks osa. Mida see siis endast kujutab? Kuu aega
enne õppeasutuse asumist postile nr 1 viiakse läbi
patriootilise hoogtöö kuu, mis haarab järgmisi
üritusi.
Mehisuse tunnid. Kohtumised Suurest Isamaasõjast osavõtnutega,
Tallinna ja Nõukogude Eesti vabastamislahingutest osavõtnutega,
relvajõudude veteranidega ja Nõukogude Armee ning
Sõjalaevastiku sõduritega. Noorarmeelaste salkade
ja lülide välklehtede (Molnija), konkurss sõjalis-patriootlike
mängude “Põuavälk” (Zarnitsa), ja “Kotkapoeg”
(Orljonok), raames. Meie linna ja vabariigi revolutsiooni-ja lahingukuulsusega
seotud kohtade külastamine. Posti nr 1 külastamine õpilaste
poolt, lillede asetamine mälestussamba juurde ja muud üritused.
Kohustuslikuks ürituseks on üldrivistuse (miitingu)
läbiviimine salga astumisel auvalvesse.
Pärast kõike tehtut selgitati välja parimad,
nagu ikka. Parimad said: I koht rändvimpel ja komsomolikomitee
aukiri. II ja III koht olid väärt vimplit “eeskujuliku
teenistuse eest postil nr 1” ja komsomoli aukirjad. Lisaks
jagati paberlikke asju veel nii mõnelegi paremale üksikvõitlejale.
Posti nr 1 valvab usinalt
Eesti Politsei
Kas nüüd on veel põhjust
imestada selle üle, mis meil Tõnismäel toimub?
Paljud punase iidoli kaitsjad andsid omal ajal ju vandetõotuse,
on läbinud ajupesu. Nende hulgas on ka arvukalt eestlasi,
kes kõike seda peavad endiselt väga armsaks, oma noorepõlve
tegemisteks.
Loomulikult ei ole nood kaugeltki kõik ühe vitsaga
löödud. Paljuski tuli sinna minna sunduse korras ja
kooli käsul, vastupidisel juhul ei oleks kirja saanud õppetöö
edukaks läbimiseks nii vajalikke töötunde. Tsirkust
oli siis palju ja on ka nüüd palju. Kuid nii mõnelegi
on sellest ka midagi külge jäänud. Praegu aga olid
mitme, mitme kuu jooksul ENSV postil nr 1 usinalt valves Eesti
Politsei, samuti relvastatult. Kaugele oleme jõudnud ja
kui kaugele veelgi võime taolises stiilis jõuda,
ei ole raske ennustada.
|
|
|
