|
|
|
Fasistideks hakati nimetama kõiki
neid, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu. Seejuures
ei küsitud vastuhaku eesmärkidest, kas tegu ei olnud
hoopis Nõukogude Liidu poolt alistatud rahvaste iseseisvuspüüdega. |
Fašismi taassünnist
Eestis
tekst: Hendrik Arro
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees
Viimasel
ajal on Venemaal hakatud häirekella lööma fašismi
taassünni pärast Eestis. Kuid mitte ainult. Ka Eestis
on loodud Antifašistlik Komitee, kes igati, aga eriti just
välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüab
näidata, et Eestis soositakse fašismi taassündi.
Kaitsepolitsei
hinnangul on selle komitee tegevus selgelt Eesti-vastane, sest
püüab välisriikide silmis mustata Eesti Vabariiki
ja õhutada vaenu eestlaste ja Eestis elavate venelaste
vahel. Arvestades Eesti-Vene mitte just eriti sõbralikke
suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab.
Rääkis ju Vene Föderatsiooni välissuhete komitee
esimees M. Margelov alles üpris hiljuti Eestist kui riigist,
kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele
mälestusmärke.
Enne kui rääkida fašismi taassünnist Eestis,
tuleks kõigepealt selgeks teha, mida siis nimetab Antifašistlik
Komitee fašismiks, mille taassünni pärast ta nii
mures on? Teatavasti sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud
või vastaks klassikalise fašistliku partei (nt Itaalia
fašistlik partei või Saksa natsionaalsotsialistlik
partei) ideoloogiale Eestis kunagi eksisteerinud ei ole. Isegi
1930-ndatel aastatel Eestis eksisteerinud Eesti Vabadussõjalaste
Liit oli oma ideoloogia poolest fašismist õige kaugel.
Seetõttu on fašistliku ideoloogia taassünnist
Eestis veidi naljakas rääkida.
Nõukogude
Liit andis mõistele fašism uue sisu
Teatavasti on fašistlike
parteide või liikumiste põhitunnusteks suundumus
tugevale keskvõimule, mittedemokraatlikule riigikorrale,
mille puhul riigi õigused on üksikisiku õigustega
võrreldes ülemuslikud, juhikultusele ja marurahvuslusele.
Nõukogude Liidus fašismi mõistet laiendati
ja see omandas esialgsega võrreldes hoopis teise tähenduse.
Fašistideks hakati sõja ajal ja pärast sõda
nimetama eranditult kõiki neid, kes võitlesid Nõukogude
Liidu vastu või ei olnud nõus Nõukogude Liidu
tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega – näiteks
ei kiitnud heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist ja
annekteerimist ning okupatsioonivõimude kuritegusid okupeeritud
riikides. Erilist taunimist leidsid aga need, kes julgesid nõukogude
võimule vastu hakata. Seejuures ei küsitud vastuhaku
eesmärkidest, näiteks kas vastuhaku puhul ei olnud tegu
hoopis Nõukogude Liidu poolt alistatud rahvaste iseseisvuspüüdega.
See, kuivõrd nõukogudevastane tegevus tegelikult
fašistliku ideoloogia kui sellisega seotud oli, jäi
tähelepanuta. Kõik Nõukogude Liidu vastased
olid fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus
määratlemine.
Seda traditsiooni on jätkanud ka Venemaa. Need rahvad ja
isikud, kes julgesid Nõukogude Liidule vastu hakata ja
kommunistide kuritegudest avalikult rääkida, olid ja
on ka tänapäeva Venemaa arvates igal juhul fašistid.
Fašist oli sõimusõna, mida Balti riikidest
pärit inimesed omal ajal Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid.
Et vältida fašisti nime, tuli tingimusteta nõus
olla kõigega, mis nõukogude võim iganes korda
saatis.
Ilmselt on sellise seisukoha omaks võtnud ka Antifašistlik
Komitee, kelle meelest igasugune nõukogude võimu
poolt eesti rahva vastu kordasaadetud kuritegude avalikustamine,
eriti aga Nõukogude Liidu vastase võitluse tunnustamine
vabadusvõitlusena, tähendab ajaloo ümberkirjutamist
ja fašistlikku tegevust.
Balti riikide rahvad
võitlesid II Maailmasõja ajal oma vabaduse eest,
neid okupeerida püüdva Nõukogude Liidu vastu.
Paraku olid eestlased (ja ka lätlased) ajaloo kurioossete
keerdkäikude tõttu sunnitud seda tegema Saksa (eestlased
osaliselt ka Soome) mundris. Ja ehkki eestlaste nõukogudevastane
võitlus toimus Eesti taasiseseisvumise, mitte Suur-Saksamaa
või Uue-Euroopa eest, on selles võitluses osalenud
meestele fašismisüüdistuse esitamine (eriti välismaal,
kus Eesti tegelikku ajalugu peaaegu ei tunta) suhteliselt hõlbus.
Piisab sellest, et eestlased võitlesid koos Saksamaaga
lääneriikide liitlase Nõukogude Liidu vastu.
Seda on Venemaa eestlaste mustamiseks lääneriikide silmis
ka igati püüdnud ära kasutada.
Ei ole ime, et Antifašistliku Komitee asutajate hulgas oli
ka eestlasi (Arnold Meri, Uno Laht). On ju nende meeste minevik
otseselt seotud kuritegevusega eesti rahva vastu (küüditamine,
rahvuslaste jälitamine, arreteerimine ning tapmine). On selge,
et sellistele inimestele ei ole nende minevikust avameelne rääkimine
ja sellele hinnangu andmine vastuvõetav. Ka Venemaa ei
taha, et Nõukogude Liidu kuritegudest avalikult räägitakse.
Ajalugu peab jääma selliseks, nagu ta nõukogude
ajaloolaste poolt kord kokku kirjutati: Nõukogude Liit
oli rahvaste vabastaja (ükskõik, milliseid kuritegusid
“vabastajad” ka korda saatsid) ja tema vastu võitlejad
fašistlikud kaabakad.
Mitte tõde,
vaid demagoogia
Et käesoleval ajal
Eestis parteisid või rahvaliikumisi, mille ideoloogia või
programm vastaks fašistlikule ideoloogiale ei ole, siis on
Eesti süüdistamine fašismi taaselustamises Antifašistliku
Komitee poolt tugev ülepakkumine. Kui fašism muret tekitab,
siis tuleks neil eelkõige tähelepanu pöörata
just Venemaale, kus viimasel ajal on tekkinud selliseid organisatsioone
(näiteks Pamjat), kelle programm on vägagi tugevate
fašistlike sugemetega ja kes avalikel esinemistel kasutavad
ka fašistlikku sümboolikat. Sellel, mida Antifašistlik
Komitee nimetab fašismi taassünniks Eestis, ei ole tegeliku
fašistliku ideoloogiaga mitte midagi ühist.
Mäletatavasti peale Eesti taasiseseisvumist Eesti lähiajaloost
(eriti II Maailmasõja ajal toimunust) riigivõimuorganite
tasandil eriti rääkida ei julgetud. Samuti ei andnud
Riigikogu ja Vabariigi valitsus lähiminevikus toimunule,
eriti eestlaste võitlusele Saksa ja Soome sõjaväes,
ametlikku hinnangut, kartes rahvusvahelist skandaali ja mittemõistmist.
See muutis nõukogude võimu poolt Eesti koloniseerimiseks
siia toodud mitte-eestlaste, aga samuti eesti soost kollaborantide
elu mugavaks. Kui nõukogude võimu kuritegudest eesti
rahva vastu räägiti, siis tehti seda võimalikult
umbisikuliselt, lihtsalt stalinliku režiimi kuritegusid taunides,
kohapeal tegutsenud isikuid konkreetselt nimetamata. Sellele vastavalt
ei suudetud ega tahetud ka kuritegusid sooritanud isikuid kohtulikule
vastutusele võtta ega nende õigusi kuidagi piirata.
Ametlik suhtumine nendesse meestesse, kes olid julgenud Eesti
kaitsmiseks Nõukogude Liidu vastu relva võtta, jäi
üpriski reserveerituks. Ehkki neid fašistideks just
ei nimetatud (selliseid juhtumeid, eriti ajakirjanduses, siiski
esines), suhtusid riigivõimuorganid ja ajakirjandus neisse
vähemalt avalikult küllaltki taunivalt ja Saksa sõjaväes
teeninud meeste üritusi püüti ametlikul tasandil
võimalikult vältida. Tekkis olukordi, kus valitsuse
paaniline tegevus, et näidata oma suhtumist fašismi
(näiteks Lihulas 2004. aastal) tekitas üleriigilise
skandaali. Ja ehkki peaminister püüdis asja hiljem siluda
väites, et Eesti iseseisvuse taastamise eest sõdinud
mehi siiski tunnustatakse, oli suhtumine selge.
Vaba Eesti
eest
Viimasel ajal on siin
aga mõningaid muudatusi esinenud. Järjest rohkem,
ehkki esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, on ajakirjanduses
hakatud rääkima sellest, et need mehed, kes võitlesid
Saksa või Soome sõjaväes, ei teinud seda siiski
mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa nimel, vaid nende võitluse
eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka valitsus on tasapisi selle
seisukohaga hakanud nõustuma. Muidugi, aastakümnete
pikkune nõukogude propaganda on eesti rahva, eriti just
nooremate eestlaste teadvusse oma jälje jätnud, kuid
jää on hakanud sulama. Ja see tekitab vene kolonialistide
ja eesti kollaborantide seas nähtavasti ebakindlust ning
ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status
quo säiliks.
Ei ole kahtlust, et oma mõju eestlaste rahvustunde tugevnemisele
(ka riigivõimuorganite esindajate hulgas) on avaldanud
viimasel aastal toimunud “pilli lõhkipuhumine”
venelaste poolt, kes püüdsid Tõnismäel paiknevast
Pronkssõdurist teha ausammast Vene võimule Eestis,
eestlastele püüti “koht kätte näidata”.
See aga kutsus ajakirjanduses esile terava diskussiooni ja sundis
peaministrit tõstatama Pronkssõduri teisaldamise
küsimuse. Loomulikult järgnes sellele Venemaa süüdistus
fašismi taassünnist Eestis.
Seega tähendab Antifašistliku Komitee ja Venemaa süüdistus,
et Eestis toimub fašismi taassünd, mitte fašismi
kui ideoloogia ning vastava liikumise sündi Eestis, vaid
lihtsalt seda, et Eestis on hakatud rääkima tõde
II Maailmasõja sündmustest ja eestlaste Nõukogude
Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse taastamiseks.
Mitte fašistid (Saksa sõjaväes teeninud eestlaste
hulgas Saksa natsionaalsotsialistliku partei liikmeid ei olnud),
vaid Eesti vabadusvõitlejad on need, kes on hakanud taotlema
oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõitlejatele
mälestusmärkide püstitamist.
Kellele see raamat on mõeldud?
On ammutuntud tõde, et parim kaitse
on rünnak ja tähelepanu vähendamiseks oma pahategudele
on kõige õigem valju häälega rääkida
teiste kuritegudest. Ja nii on Antifašistlik Komitee siis
üllitanud raamatu “Fašistide ja nende käsilaste
kuriteod Eestis II maailmasõja ajal”. Raamat on venekeelne.
Ei oskagi kohe aru saada – kui tegemist ei ole propagandaüritusega
välisriikide esinduste jaoks (turistid üldjuhul vene
keelt ei valda), kellele see raamat on siis mõeldud? Siseriiklikult
on raamat esmajoones mõeldud nähtavasti vene noorsoo
mõjutamiseks, sest eestlaste noorema põlvkonna vähene
vene keele oskus vaevalt soodustab raamatu lugemist. Raamatut
jagati ka käesoleva aasta juuli lõpul toimunud Sinimägede
kokkutulekul, kuhu Antifašistliku Komitee esindajad olid
ilmunud, et ilmselt propaganda eesmärgil välismaal näitamiseks
fotografeerida ja filmida kokkutulekut kui fašistide ettevõtmist.
Oleks tore, kui keegi teeks filmi, mis kajastaks mõlemat,
nii Pronksõduri juures toimunud kui ka Sinimägede
kokkutulekut. Tõepoolest, saaks huvitava filmi, kui võrdluseks
kokku panna võtted kahest kokkutulekust – igati soliidsest
ja rahulikust kokkutulekust Sinimägedes, kus tõepoolest
mälestati langenud kaasvõitlejaid, ning isegi kohalviibinud
Antifašistliku Komitee esindajaid ei ahistatud, ja teisalt
purjus venelaste lällamisest Nõukogude Liidu sümboolikaga
Tõnismäe Pronkssõduri juures ja Eesti lipu
mahakiskumisest.
|
|
|
