|
|
Farsist, tragöödiast
ja kordumisest ajaloos
tekst: Henn Käärik
Tartus, 22. augustil 2006
Augustis
möödus viisteist aastat kurikuulsast augustiputšist
Moskvas, mis teatud määral mõjutas kogu regiooni
käekäiku. Lubatagu mul tollaste sündmuste
taustal teha mõningaid filosoofilist laadi ja mõisteajaloolisi
ekskursse, taotluslikult kaootilisi.
1991. aasta
suveks oli lõplikult selgeks saanud, et Gorbatšovi
reformikurss on ummikusse jooksnud. Raputanud üles sotsiaalpoliitilisse
talveunne tardunud kolossi, ei suutnud Gorbatšov lõpuks
ühiskondlikke protsesse enam kontrolli all hoida. Vene politoloogid
käisid välja sügavmõttelise sententsi: autoritaarse
režiimi jaoks on kõige ohtlikum see hetk, mil ta hakkab
demokratiseeruma.
Tähelepanuväärne mõte, mille tegelikuks
autoriks on prantsuse aadlimees Alexis de Tocqueville: “…l’expérience
apprend que le moment le plus dangeraux pour un mauvais gouvernement
est d’ordinaire celui où il commence à se réformer
(L’ancien régime et la révolution).” (…kogemus
õpetab, et halva valitsuse jaoks on harilikult kõige
ohtlikumaks moment, mil ta hakkab end reformima). Ainult geenius
suudab päästa suverääni, kes pärast pikka
ja jõhkrat valitsemisaega püüab alamate elu inimlikumaks
teha. “Pahed, mida nurisemata taluti seni, kuni nad tundusid
paratamatuna, muutuvad talumatuks niipea, kui tekib lootus neist
vabaneda.” Gorbatšov ei olnud geenius ja ei olnud ühtki
geeniust ka tema kõrval. Inertne ühiskond oli liikuma
pääsenud ja kuigi polnud päris selge, mis suunas,
leidus tollases N Liidus kahtlemata piisavalt ülimõjukaid
jõudusid, kes pidasid sündmuste senist arengut ja
võimalikke tulevikustsenaariume endale kahjulikuks. Küsimus
on selles, kas need jõud tõepoolest plaanisid riiki
pöörata või oli tegemist etendusega, farsiga?
Paljude analüütikute arvates oli mässajate käsutuses
piisavalt ressursse ja võimalusi võimu võtmiseks.
Armee, siseministeeriumi alluvuses olevate üksuste ja KGB
ühendatud jõud, mis olid Eriolukorra Komitee kontrolli
all, olid küllaldased igasuguse vastupanu mahasurumiseks.
Olid reaalsed tingimused vana läbiproovitud retsepti kasutamiseks:
kiirus, terror, konspiratsioon ja külm närv. Kohe mässu
alguses selgus aga, et ”kaheksa komiteel” puudub igasugune
strateegiline tegevusplaan. Ilma selleta pole mõeldav ükski
riigipööre. Ideaaljuhul peab kõik olema läbi
nelja kuni kuue tunniga (Coyne). Selle asemel, et kohe arreteerida
Jeltsin koos oma staabiga, võtta üle transport, energia
ja meedia, kutsuda kokku ülemnõukogu ning luua uuele
võimule “legitiimne” alus, passisid putšistid
poolteist päeva tegevusetult. Mis on seda kummalisem, et
massilist vastupanu neile kusagil ei avaldatud. Kui lisada siia
veel Gorbatšovi enam kui kahemõtteline käitumine,
polegi nii naiivne väita, et tegemist võis olla Kremli
järjekordse näitemänguga maailmale, kus hea võidab
kurja.
Võis olla ka lihtsalt nii, nagu oletab Juri Afanasjev:
tegemist polnud mitte tõsise katsega riiki pöörata,
vaid taktikalise käiguga Gorbatšovile surve avaldamiseks.
Oleks piisanud 200 inimese arreteerimisest Moskvas, et seejärel
mõelda, kas tankid on üldse vajalikud. Raadios oleks
esitatud “Luikede järve” asemel vastavate kodanike
riigireetmist tõendavad materjalid. Nii või teisiti,
midagi tegelikku ei olnud pahadel nähtavasti plaanis. Nimetame
seda vandenõuteooria eriliigiks, mis väidab, et mingit
vandenõud polnudki. Oli ainult farss.
Kuidas Moskva sündmuste
valguses iseloomustada seda, mis tollal juhtus Eestis, eeskätt
Tallinnas?
Siit ja sealt on kuuldunud jutte, kuidas nii mõnedki meie
poliitikud olid vägesid juhtinud ja otsustanud otsustavalt
vastu panna. Toonane Kaitseliidu Tartu I malevkonna pealik Meelis
Säre: “Mina ei mäleta seda juhtimist ega neid tegelasi.
Nad võisid kuskil väriseda… Palju, mis sellest
tagantjärgi kirjutatud, on nii kummaline, et raske on tõsiseks
jääda.” (Postimees, 19.08.2005) Juhtimine oli tõepoolest
tõhus. Raadiomaja kaitsnud Kaitseliidu mehed ei teadnud
viimse hetkeni, et teletorni juurest nende suunas liikuvad Pihkva
dessantdiviisi BMD-d ei ründa, vaid sõidavad minema.
Mõttetu verevalamise hoidis ära pime juhus, süütepudelit
põlema panna üritanud värisevad käed. Kogu
sündmustiku puhtmilitaarset külge – aga see oli
võtmeküsimus – on üsna objektiivselt hinnanud
tollane siseminister Olev Laanjärv. Küsimusele, mis
olnuks Eesti valitsusel reaalselt N Liidu sõjamasinale
vastu panna, vastas Laanjärv lühidalt: “Mitte midagi.”
(Postimees, 21.08.2004)
Ka poliitilisel tasandil ei sõltunud ei Eesti valitsuse
ega ülemnõukogu tegevusest sisuliselt midagi. Meie
edasine käekäik rippus endiselt ja ühemõtteliselt
ära Moskva arengutest. Tallinnas valitses peatus, Tallinn
ootas peatuses. Olukorra valitsuse 19. augusti istungi järel
on Laanjärv kokku võtnud nii: “Mis edasi juhtub,
ei teadnud keegi. Ei olnud mingit kindlat plaani.” Ma pole
sugugi veendunud, et ülemnõukogu oleks söandanud
iseseisvuse välja kuulutada, teadmata, et Moskvas oldi ”putšiga”
selleks korraks juba ühel pool.
Farsist ei pea tingimata sündima farss. Kas Tallinna tollased
arengud korraliku farsi mõõdu välja annavad,
jäägu esialgu lahtiseks. Üks tundub olevat siiski
kindel: sõltumata tegelikult toimunust ja meie hinnangutest
sellele, on mitmetel asjaosalistel õnnestunud tegelikult
toimunu tagantjärgi kirjanduslikult farsiks vormida. Kõige
tähelepanuväärsemaks saavutuseks selles mõttes
on raamat, mille ma kohe põgusa vaatluse alla võtan.
“Ajaloolane mõtleb
pretsedentides, otsib ajaloost kordusi ning analoogiaid, et mõista
maailma funktsioneerimise seaduspärasusi. Seepärast
ei saa päriselt nõustuda nendega, kes pimesi kordavad
tihti Hegelile omistatud, kuid õigupoolest Heinrich Heine
ajakirjanduslikku kalambuuri, nagu korduks ajalugu ainult iseenda
farsina. Hegel räägib hoopis sellest, et alles korduvus
eristab seaduspära juhuslikkusest, et inimteadvus hakkab
iga ajaloolist murrangut tõsiselt võtma alles siis,
kui see uuesti juhtub.” (Peaminister: Eesti lähiajalugu
1990–1992)
Siinkohal vajanuks õigupoolest täpsustamist, millisest
Hegelist ja millisest Heinest käib jutt. Oletame lihtsuse
mõttes, et Savisaar räägib siiski meile kõigile
kooliajast saati tuttavast vanast heast Heinest ja vanast heast
Hegelist. See Heine uuris oma 1835. aastal ilmunud kirjatöös
“Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal” Immanuel
Kanti jumalakäsitlust ning nentis, et viimane, olles “Puhta
mõistuse kriitikas” toime pannud teoreetilise jumalatapu,
toob “Praktilise mõistuse kriitikas” täiesti
praktilistel kaalutlustel Jumala tagasi. Lihtsa inimese maise
õnne ja moraali tarvis on Jumal ilmtingimata vajalik. “Nach
der Tragödie kommt die Farce,” kirjutab Heine (Tragöödia
järel tuleb farss). Ei rohkem ega vähem. Oma “ajakirjanduslikus
kalambuuris” räägib Heine niisiis tragöödiast,
mitte ajaloost. Seda esiteks. Teiseks ei räägi Heine
kusagil sellest, et see tragöödia peaks millenagi korduma.
Ja kolmandaks ei tee Heine mingeid üldistusi, vaid peab silmas
üht ja ainumast, Kanti jumalaretseptsiooniga seotud juhtumit.
Tahtmatult meenub nõukogudeaegne anekdoot, kus Armeenia
raadiolt küsiti, kas vastab tõele, et Abramjan olevat
loteriil Volga võitnud. Armeenia raadio vastas, et see
kõik oli tõepoolest nii, kui mitte arvestada, et
see oli, esiteks, Simonjan, mitte Abramjan, teiseks – mitte
ei võitnud loteriil, vaid ostis, ning kolmandaks: mitte
Volga, vaid Zaporožetsi.
Palju paremini ei käi Hegeli käsi. “Ajaloofilosoofia
loengute” kolmandas osas “Rooma maailm” kirjutab
Hegel, et vahetult peale Caesari tapmist vandenõulaste
poolt sai selgeks, et ainult üks võis Rooma riiki
valitseda ning: “Nüüd olid roomlased sunnitud seda
uskuma; nagu üldse riigipööre inimeste arvamuses
justkui sanktsioneeritakse, kui ta kordub. Nii on Napoleon kaks
korda lüüa saanud ja Bourbonid kaks korda minema kihutatud.
Kordumise läbi saab see, mis algul näis juhusliku ja
võimalikuna, tegelikuks ja kinnitatuks.” Vaevalt saab
toodud Hegeli passaaži alusel väita, et “alles
korduvus eristab seaduspära juhuslikkusest”. Hegel räägib
eeskätt sellest, et kordumise läbi riigipööre
justkui sanktsioneeritakse inimeste arvamuses. See aga, mis justkui
sanktsioneeritakse inimeste arvamuses, ei pea sugugi olema seaduspärane
ja paratamatu. Samas teoses pisut eespool ütleb Hegel väga
selgelt, et see ei olnud mitte Caesari juhuslikkus, vaid paratamatus,
mis Rooma vabariigi põrmu paiskas. Paratamatus, mis seotud
hegemooniale ja sõjalisele jõule rajaneva “rooma
printsiibiga”, millest omakorda tulenes ainuvõimu
kehtestamise möödapääsmatus.
Samas teoses ütleb
Hegel veel, et lõputu kordumine on iseloomulik loodusele
(nichts Neues unter der Sonne – ei midagi uut päikese
all). Ainult vaimu tasandil toimuvates muutustes on Hegeli järgi
uue sünd võimalik. Tõeliselt uus ei saa aga
olla millegi kordumine või kordamine. Tõeliselt
uus ei vaja pretsedenti, vaid on ise pretsedendiks. Selline pretsedenditus
ei kuulu juhuslikkuse, vaid seaduspärase ja paratamatu valdkonda.
Ühelgi tõelisel murrangul pole ajaloos olnud pretsedenti,
mis ei tähenda sugugi, et tegemist on olnud pimedate juhuste
jadaga.
Suutmata aru saada, et pretsedenditus ja juhuslikkus on pretsedenditult
erinevad kategooriad, on Savisaar järeltulevatele põlvedele
pühendanud pretsedendituid jaburusi. “Kas me üldse
suudame oma “laulvat revolutsiooni” tõsiselt
võtta? Millena see enne korduma peaks? Mina näen tänini
tollastes sündmustes palju juhuslikkust, pretsedenditust.”
(Peaminister: Eesti lähiajalugu 1990–1992) Seda usutavasti
mitte ülearu arvukat auditooriumi, kes on riskinud kõnesolevat
raamatut kätte võtta, tohiks muuhulgas huvitada seegi,
kuidas kõige otstarbekamalt ette kujutada nähtusi,
mis on “enne”, s.o enne oma sündi, juba kordunud?
Muide, ühes on Savisaarel kahtlemata õigus: tollastes
sündmustes oli palju juhuslikku – rohkem, kui tavaliselt
osatakse kahtlustada.
Kõrvalepõikena võiks lisada, et Hegeli kannatused
pole tsiteeritavas raamatus sellega kaugeltki lõpule jõudnud.
“Seesama Hegel ütleb, et igal rahval on ainult üks
võimalus maailmaajaloos rolli mängida, teist võimalust
ei tule enam kunagi. 1988. aasta juunis kogunes 150 000 ja septembris
300 000 inimest poliitilisele meeleavaldusele Tallinna Lauluväljakule.
Seda enam ei korda. /--/ Kas Eesti rahva maailmaajalooline roll
on N Liidu lagundamisega ammendatud?” (Peaminister: Eesti
lähiajalugu 1990–1992)
Vaene Hegel. “Seesama Hegel” ei räägi mitte
kusagil ega mitte midagi “iga rahva” võimalusest
maailmaajaloos rolli mängida. Küll räägib
Hegel sellest, et maailmavaimu pideva isearengu erinevatel momentidel
saab ainult üks rahvas mingit momenti kehastada. Selline
rahvas on vastaval ajalooepohhil domineeriv ja tema absoluutse
õiguse suhtes olla maailmavaimu konkreetse arenguastme
kandjaks on teiste rahvaste vaimud õigusetud. Selliseid
rahvaid nimetab Hegel maailmaajaloolisteks. (Grundlinien der Philosophie
des Rechts, § 345-347) Maailmaajalooliste rahvaste hulka
ei ole niisiis hoopiski mitte igal rahval asja ning eesti rahva
kuulumine sellesse väärikasse seltskonda vajab alles
tõestamist.
Ent tuleme tagasi tragöödia
ja farsi juurde. Kes siis ikkagi esimesena pakkus idee esimese
kordumisest teisena?
Jäljed viivad kõigepealt Marxi juurde. “Hegel
märgib kusagil, et kõik suured maailmaajaloolised
faktid ja persoonid esinevad nii-öelda kaks korda. Ta unustas
lisada: esimest korda kui tragöödia ja teist korda kui
farss. Danton’i asemel Caussidière, Robespierre’i
asemel Louis Blanc, “mäe” asemel aastaist 1793–1795
“mägi” aastaist 1848–1851, onu asemel vennapoeg.
Ja samasugune karikatuur ilmutab end ka kaheksateistkümnenda
brümääri teise väljaandega kaasnevates asjaoludes.”
Miks omistab Marx Hegelile idee, millel, nagu just võisime
veenduda, Hegeliga palju pistmist pole? Marxi mõttelennu
tegelikku allikat ei tule üllataval kombel kaugelt otsida.
Oma kirjas Marxile 3. detsembril 1851 ütleb Engels muu hulgas:
”Prantsuse ajalugu on jõudnud ülima komöödia
staadiumisse. /--/ Näib tõepoolest, nagu toimiks vana
Hegel oma hauas maailmavaimuna ja juhiks ajalugu, korraldades
piinliku täpsusega nii, et see kõik ilmutaks end kaks
korda. Esimest korda kui suur tragöödia ja teist korda
kui armetu farss.”
On äärmiselt tõenäoline, et Marx pole antud
juhul Hegeliga vahetult “suhelnudki” ning kogu idee
lihtsalt ja ilma tseremoonitsemata Engelsilt näpanud. Marxi
lõputult tsiteeritav tekstilõik ei ole seega midagi
muud kui Engelsi Hegeli-tõlgenduse “tõlgendus”.
Niisiis – mitte Hegel, mitte Heine, mitte Marx, vaid Engels.
Ja ehkki Hegeli tõlgendamine Engelsi poolt on enam kui
kahtlane, tundub ta antud juhul kehastavat pigem tragöödiat,
jättes Marxile farsi rolli.
Jätsime ülal lahtiseks küsimuse,
kas farsist (Moskva, 1991, august) sündis farss (Tallinn,
1991, august). Esitame nüüd järgmise küsimuse:
kas Tallinn 1991 võiks olla millegi korduseks Eesti ajaloos,
mida võiks pidada kui mitte päris tragöödiaks,
siis vähemalt draamaks? Ja tõepoolest on sellised
sündmused aset leidnud: veebruaris 1918 ja septembris 1944.
Ning selles kontekstis, nende sündmustega võrreldes
saab 1991. aasta augustit määratleda ennekõike
ladusa farsina. Kas farsist sündinud farsist peab sündima
farss? Tingimata ei pea. Kas farsist sündinud praegune Eesti
Vabariik on farss, tragöödia, draama või hoopis
midagi muud?
Jäägu see igaühe otsustada.
|
|
|
