|
|
|
Trivimi Velliste: “Vabadusvõitlejate
silmad vaatasid 18. aprillil ootavalt Riigikogu poole. Ent
mitte üksnes elavate silmad. Ka kümnete tuhandete
meeste silmad igavikust olid pööratud Toompeale
– nende meeste silmad, kes kunagi olid Sinimägedes
ja Emajõe joonel.”
|
Riigikogu ei suutnud oma sõduritele
Eesti võlga tasuda
tekst: TRIVIMI VELLISTE
Riigikogu liige
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees
6. juulil
2004, paar nädalat pärast kindral Johan Laidoneri ausamba
pühitsemist Viljandis, toimus Tallinnas Kadrioru staadionil
Eesti Vabadusvõitlejate XII kokkutulek, mille lõpus
võeti vastu “Pöördumine Riigikogu poole”.
Sisuliselt küsisid kokkutulnud pöördumises: kas
me võitlesime II Maailmasõjas õige asja eest?
Isamaaliit
ja Res Publica algatasid Riigikogus otsuse eelnõu, mis
kannab pealkirja “Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu
sõjalise okupatsiooni vastu”. Eelnõu mõte
on kokku võetav järgmiste lühikeste teesidena.
Esiteks, Eesti Vabariik küll okupeeriti Teises maailmasõjas,
ent see ei tähendanud selle riigi õiguslikku lakkamist.
1938. aastal jõustunud põhiseadus kehtis endiselt.
Teiseks, kui Eesti Vabariigi põhiseadus kehtis, tuli Eesti
kodanikel selle järgi ka käia. Kolmandaks, põhiseadus
nägi ette riigi kõrgeimate ametikandjate, sealhulgas
riigipea asendamise korra erakorralistes oludes. Neljandaks, riigi
kõrgeimad ametikandjad kutsusid sõja puhkedes, vastavalt
põhiseaduse kirjatähele ja vaimule, Eesti rahvast
relvavõitlusele surmaohu vastu – NSV Liidu sõjalise
agressiooni ja sellele järgnenud sõjalise okupatsiooni
vastu.
Viiendaks, nimetatud võitlus oli sisuliselt võitlus
Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise eest. See riik
oli de iure niikuinii olemas, seda polnud vaja taastada. Küll
aga oli vaja iseseisvus taastada faktiliselt, de facto.
Kuuendaks, kui kõnesolev võitlus oli Eesti iseseisvuse
taastamise võitlus, siis oli see ka Eesti vabadusvõitlus.
Ja viimaks, kui tegemist oli Eesti vabadusvõitlusega, siis
on selles osalenud – Eesti vabadusvõitlejad.
Nii selge ja lihtne
see ongi ja just seda oli vaja Riigikogul ka selgelt ütelda.
Ütelda, esiteks, tuhandetele selles võitluses osalenutele,
kes on küll väga kõrges vanuses, ent veel meie
keskel. Teiseks, ülejäänud Eesti rahvale, kes peab
tundma oma ajalugu ja tänuvõlga. Kolmandaks, rahvusvahelisele
avalikkusele, kes vajab endiselt järeleaitamistunde Ida-Euroopa
ajaloos. Ja viimaks (see on kõige olulisem!), Eesti tulevastele
põlvedele, et nad uute katsumuste saabudes teaksid, mida
teha.
Paraku ei olnud Riigikogu oma ülesannete kõrgusel.
Häälte vahekorraga 44:30 lükkas täiskogu selle
otsuse tagasi. Kes olid need 44, kes pidasid kummardust Sinimägede
sangarite ja teiste rinnete relvavendade ees üleliigseks?
Need olid praeguse võimuliidu – Reformierakonna, Keskerakonna
ja Eestimaa Rahvaliidu poliitikud.
Enne hääletamist olid need poliitikud veeretanud seda
eelnõu nagu kuuma kartulit suus, otsides igasuguseid ettekäändeid,
miks see ei kõlba.
Üks etteheide eelnõule
kõlas järgmiselt: eelnõus ei mainita vastupanu,
mida Eesti kodanikud osutasid Saksa okupatsioonivõimudele.
Tehti nägu, nagu ei saadaks aru, et see eelnõu pole
Eesti laskurkorpuse vabadusvõitlejateks tunnistamise katse,
olgugi et korpuses oli väga palju Eesti kodanikke. järgmine
samm olnuks juba kuulutada ka hävituspataljonlased Eesti
vabadusvõitlejateks, sest ka nende hulgas oli palju Eesti
kodanikke. Eesti kodanikke oli kahjuks ka NKVDs. Kas need siis
olid ka Eesti vabadusvõitlejad, kuna nad ju võitlesid
sakslaste vastu!?
Kogu eelnõu kontekst, ka selle juurde kuulunud seletuskiri,
ütleb väga selgelt: eestlased ei sõdinud Suur-Saksamaa,
vaid Eesti huvide eest. Kui nad pidid kuradit peltsebuliga välja
ajama, siis polnud nemad küll selles süüdi. Niisama
hästi võiks süüdistada Soome Vabariiki,
miks ta sõdis Saksamaa poolel, aeglustades sellega punaarmee
jõudmist Berliini. Kas soomlased pidid siis käed püsti
tõstma?
Väga iseloomulik ja tüüpiline on praeguste juhtpoliitikute
aruteludes väljendatud hirm: “Suure tõenäosusega
hakatakse kasutama süüdistust natside rehabiliteerimises.”
Soovitasin kartlikel härradel lugeda värsket Kaitsepolitsei
aastaraamatut. Sealt selgub, et Venemaa hakkab seda süüdistust
kasutama niikuinii, sest ta on seda teinud kogu aeg. Meie idanaaber
levitab süüdistust eestlaste sõjaaegses natsilembuses
meie kõige paremate sõprade hulgas kustumatu usinusega.
Lugupeetud koalitsioonipoliitikud ei pruugiks siiski hirmu pärast
veel mitte kangestuda, vaid võtta õppust hoopiski
meie lõunanaabritelt, kes juba oskavad oma ajaloost terves
maailmas selge ja kõlava häälega rääkida.
Üles kerkis ka küsimus sellest, kas Eesti oli Teises
maailmasõjas subjekt või objekt. Teisisõnu,
kas Eesti otsustas midagi ka ise või oli lihtsalt suurriikide
mängukann. Minu veendumus on: subjektsuse-objektsuse küsimus
ei saa olla must-valge. See pole nagu rasedus: kas jaa või
ei!
Kuna Eesti Vabariik püsis de iure, siis oli ta loomulikult
rahvusvahelise õiguse subjekt. Ent muidugi mitte sellisel
täielikul määral nagu Soome Vabariik, kes oli iseseisev
ka de facto. Kuna Eesti Vabariik toimis de facto väga piiratud
ulatuses ja lühikest aega (Tiefi valitsus!), siis ei saanud
ta muidugi vastutada enamiku asjade eest, mis tema maa-alal aset
leidsid. See aga ei tähenda, et riigipea kohusetäitja
(peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots)
ja kodanikud ei saanud üldse tegutseda. Nad tegid seda: professor
Uluots kuulutas oma legendaarses raadiokõnes 7. veebruaril
1944 sisuliselt välja üldmobilisatsiooni. Kodanikud
täitsid oma kohust, haarasid relvad – mis sellest, et
Saksa omad, muid polnud kusagilt võtta. Ja nad võitlesid
meeleheitlikult Sinimägedes. Siin oli Eesti subjekt –
Eesti Vabariik tegutses võimaluste piires ise.
Kuid teiselt poolt, ka täielikult iseseisev Soome oli sõjas
ju samuti teataval määral objekt. Ka Soome oli suurriikide
mängukann, ent tal oli pisut rohkem mänguruumi. Niisiis,
katse pugeda subjektsuse-objektsuse dilemma taha, ettekäändena
hoiduda kasutamast sõna “vabadusvõitlus”
on muidugi läbinähtav ja reedab üksnes poliitilise
tahte puudumist.
Vabadusvõitlejate
silmad vaatasid 18. aprillil ootavalt Riigikogu poole. Ent mitte
üksnes elavate silmad. Ka kümnete tuhandete meeste silmad
igavikust olid pööratud Toompeale – nende meeste
silmad, kes kunagi olid Sinimägedes ja Emajõe joonel.
Riigikogu komistas ega suutnud oma sõduritele Eesti võlga
tasuda.
Kahjuks polnud see ainus kord Riigikogul komistada. Just samasuguste
põhjendustega loobus võimuliit tänavu veebruaris
toetamast Isamaaliidu ja Res Publica algatatud seadusemuudatust,
mis oleks kuulutanud 22. septembri Eesti vastupanuvõitluse
mälestuspäevaks. 22. septembril 1944 hõivas Punaarmee
Tallinna ja algas pool sajandit kestnud vastupanu võõrvõimule.
Mõni Riigikogu liige näis kaitsvat nende huve, kellele
see päev oli “vabastamine”, mõni teine jälle
soovis seda nimetada “okupatsioonikannatuste mälestuspäevaks”,
eelistades nõnda vastupanu asemel rõhutada kannatusi.
Aga meil on ju 25. märts ning 14. juuni!
Kõikidest ebaõnnestumistest hoolimata peame rõhutama
üht: Eesti ajalugu pole veel lõppenud. Praegune, kümnes
Riigikogu pole viimane. Vähem kui aasta pärast astub
selle asemele järgmine, üheteistkümnes. Ja on suurel
määral Sinimägede meeste, nende naiste ja laste
ning lastelaste otsustada, kas tulevane Riigikogu on tänasest
kõlbelisem. Sest küsimus Eesti sõduri ees kummardamisest
on ju puhtalt kõlbluse küsimus.
|
|
|
