Kultuur ja Elu 2/2006


Kultuur ja Elu 1/2006

 

 

 

 



Trivimi Velliste: “Vabadusvõitlejate silmad vaatasid 18. aprillil ootavalt Riigikogu poole. Ent mitte üksnes elavate silmad. Ka kümnete tuhandete meeste silmad igavikust olid pööratud Toompeale – nende meeste silmad, kes kunagi olid Sinimägedes ja Emajõe joonel.”

Riigikogu ei suutnud oma sõduritele Eesti võlga tasuda

tekst: TRIVIMI VELLISTE
Riigikogu liige
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees

6. juulil 2004, paar nädalat pärast kindral Johan Laidoneri au­samba pühitsemist Viljandis, toimus Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti Vabadusvõitlejate XII kokkutulek, mille lõpus võeti vastu “Pöördumine Riigikogu poole”. Sisuliselt küsisid kokkutulnud pöördumises: kas me võitlesime II Maailmasõjas õige asja eest?

Isamaaliit ja Res Publica algatasid Riigikogus otsuse eelnõu, mis kannab pealkirja “Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu”. Eelnõu mõte on kokku võetav järgmiste lühikeste teesidena.
Esiteks, Eesti Vabariik küll okupeeriti Teises maailmasõjas, ent see ei tähendanud selle riigi õiguslikku lakkamist. 1938. aastal jõustunud põhiseadus kehtis endiselt.
Teiseks, kui Eesti Vabariigi põhiseadus kehtis, tuli Eesti kodanikel selle järgi ka käia. Kolmandaks, põhiseadus nägi ette riigi kõrgeimate ametikandjate, sealhulgas riigipea asendamise korra erakorralistes oludes. Neljandaks, riigi kõrgeimad ametikandjad kutsusid sõja puhkedes, vastavalt põhiseaduse kirjatähele ja vaimule, Eesti rahvast relvavõitlusele surmaohu vastu – NSV Liidu sõjalise agressiooni ja sellele järgnenud sõjalise okupatsiooni vastu.
Viiendaks, nimetatud võitlus oli sisuliselt võitlus Eesti Vabariigi tegeliku iseseisvuse taastamise eest. See riik oli de iure niikuinii olemas, seda polnud vaja taastada. Küll aga oli vaja iseseisvus taastada faktiliselt, de facto.
Kuuendaks, kui kõnesolev võitlus oli Eesti iseseisvuse taastamise võitlus, siis oli see ka Eesti vabadusvõitlus. Ja viimaks, kui tegemist oli Eesti vabadusvõitlusega, siis on selles osalenud – Eesti vabadusvõitlejad.

Nii selge ja lihtne see ongi ja just seda oli vaja Riigikogul ka selgelt ütelda. Ütelda, esiteks, tuhandetele selles võitluses osalenutele, kes on küll väga kõrges vanuses, ent veel meie keskel. Teiseks, ülejäänud Eesti rahvale, kes peab tundma oma ajalugu ja tänuvõlga. Kolmandaks, rahvusvahelisele avalikkusele, kes vajab endiselt järeleaitamistunde Ida-Euroopa ajaloos. Ja viimaks (see on kõige olulisem!), Eesti tulevastele põlvedele, et nad uute katsumuste saabudes teaksid, mida teha.
Paraku ei olnud Riigikogu oma ülesannete kõrgusel. Häälte vahekorraga 44:30 lükkas täiskogu selle otsuse tagasi. Kes olid need 44, kes pidasid kummardust Sinimägede sangarite ja teiste rinnete relvavendade ees üleliigseks? Need olid praeguse võimuliidu – Reformierakonna, Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu poliitikud.
Enne hääletamist olid need poliitikud veeretanud seda eelnõu nagu kuuma kartulit suus, otsides igasuguseid ettekäändeid, miks see ei kõlba.

Üks etteheide eelnõule kõlas järgmiselt: eelnõus ei mainita vastupanu, mida Eesti kodanikud osutasid Saksa okupatsioonivõimudele. Tehti nägu, nagu ei saadaks aru, et see eelnõu pole Eesti laskurkorpuse vabadusvõitlejateks tunnistamise katse, olgugi et korpuses oli väga palju Eesti kodanikke. järgmine samm olnuks juba kuulutada ka hävituspataljonlased Eesti vabadusvõitlejateks, sest ka nende hulgas oli palju Eesti kodanikke. Eesti kodanikke oli kahjuks ka NKVDs. Kas need siis olid ka Eesti vabadusvõitlejad, kuna nad ju võitlesid sakslaste vastu!?
Kogu eelnõu kontekst, ka selle juurde kuulunud seletuskiri, ütleb väga selgelt: eestlased ei sõdinud Suur-Saksamaa, vaid Eesti huvide eest. Kui nad pidid kuradit peltsebuliga välja ajama, siis polnud nemad küll selles süüdi. Niisama hästi võiks süüdistada Soome Vabariiki, miks ta sõdis Saksamaa poolel, aeglustades sellega punaarmee jõudmist Berliini. Kas soomlased pidid siis käed püsti tõstma?
Väga iseloomulik ja tüüpiline on praeguste juhtpoliitikute aruteludes väljendatud hirm: “Suure tõenäosusega hakatakse kasutama süüdistust natside rehabiliteerimises.” Soovitasin kartlikel härradel lugeda värsket Kaitsepolitsei aastaraamatut. Sealt selgub, et Venemaa hakkab seda süüdistust kasutama niikuinii, sest ta on seda teinud kogu aeg. Meie idanaaber levitab süüdistust eestlaste sõjaaegses natsilembuses meie kõige paremate sõprade hulgas kustumatu usinusega. Lugupeetud koalitsioonipoliitikud ei pruugiks siiski hirmu pärast veel mitte kangestuda, vaid võtta õppust hoopiski meie lõunanaabritelt, kes juba oskavad oma ajaloost terves maailmas selge ja kõlava häälega rääkida.
Üles kerkis ka küsimus sellest, kas Eesti oli Teises maailmasõjas subjekt või objekt. Teisisõnu, kas Eesti otsustas midagi ka ise või oli lihtsalt suurriikide mängukann. Minu veendumus on: subjektsuse-objektsuse küsimus ei saa olla must-valge. See pole nagu rasedus: kas jaa või ei!
Kuna Eesti Vabariik püsis de iure, siis oli ta loomulikult rahvusvahelise õiguse subjekt. Ent muidugi mitte sellisel täielikul määral nagu Soome Vabariik, kes oli iseseisev ka de facto. Kuna Eesti Vabariik toimis de facto väga piiratud ulatuses ja lühikest aega (Tiefi valitsus!), siis ei saanud ta muidugi vastutada enamiku asjade eest, mis tema maa-alal aset leidsid. See aga ei tähenda, et riigipea kohusetäitja (peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots) ja kodanikud ei saanud üldse tegutseda. Nad tegid seda: professor Uluots kuulutas oma legendaarses raadiokõnes 7. veebruaril 1944 sisuliselt välja üldmobilisatsiooni. Kodanikud täitsid oma kohust, haarasid relvad – mis sellest, et Saksa omad, muid polnud kusagilt võtta. Ja nad võitlesid meeleheitlikult Sinimägedes. Siin oli Eesti subjekt – Eesti Vabariik tegutses võimaluste piires ise.
Kuid teiselt poolt, ka täielikult iseseisev Soome oli sõjas ju samuti teataval määral objekt. Ka Soome oli suurriikide mängukann, ent tal oli pisut rohkem mänguruumi. Niisiis, katse pugeda subjektsuse-objektsuse dilemma taha, ettekäändena hoiduda kasutamast sõna “vabadusvõitlus” on muidugi läbinähtav ja reedab üksnes poliitilise tahte puudumist.

Vabadusvõitlejate silmad vaatasid 18. aprillil ootavalt Riigikogu poole. Ent mitte üksnes elavate silmad. Ka kümnete tuhandete meeste silmad igavikust olid pööratud Toompeale – nende meeste silmad, kes kunagi olid Sinimägedes ja Emajõe joonel. Riigikogu komistas ega suutnud oma sõduritele Eesti võlga tasuda.
Kahjuks polnud see ainus kord Riigikogul komistada. Just samasuguste põhjendustega loobus võimuliit tänavu veebruaris toetamast Isamaaliidu ja Res Publica algatatud seadusemuudatust, mis oleks kuulutanud 22. septembri Eesti vastupanuvõitluse mälestuspäevaks. 22. septembril 1944 hõivas Punaarmee Tallinna ja algas pool sajandit kestnud vastupanu võõrvõimule.
Mõni Riigikogu liige näis kaitsvat nende huve, kellele see päev oli “vabastamine”, mõni teine jälle soovis seda nimetada “okupatsioonikannatuste mälestuspäevaks”, eelistades nõnda vastupanu asemel rõhutada kannatusi. Aga meil on ju 25. märts ning 14. juuni!
Kõikidest ebaõnnestumistest hoolimata peame rõhutama üht: Eesti ajalugu pole veel lõppenud. Praegune, kümnes Riigikogu pole viimane. Vähem kui aasta pärast astub selle asemele järgmine, üheteistkümnes. Ja on suurel määral Sinimägede meeste, nende naiste ja laste ning lastelaste otsustada, kas tulevane Riigikogu on tänasest kõlbelisem. Sest küsimus Eesti sõduri ees kummardamisest on ju puhtalt kõlbluse küsimus.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv