|
|
|
Luureroodu komandör Martin
Värk Velikije Luki all kaarti uurimas. 105-st lahingus
osalenud mehest jäi ellu 7 meest! |
Korpuse sõjamees, kerberos
või vabaduse hauasamba valvaja?
tekst: Tarmo Laas
Velikije
Luki lahing on eestlaste ajaloos üks verisemaid ja ohvriterohkemaid
– see läks maksma 17000 eesti mehe elu. Velikije Lukis
sõdinud Eesti punakorpuse ohvitseri pojapoeg Tarmo
Laas teeb ettepaneku..
Pronkssõdur
Velikije Luki linnaväljakule!
Deržaavameelsete
kogunemistest Tõnismäel on kujundatud “traditsioon”,
mille juured on sügaval. Tiblad kogunevad pronkssõduri
ette viina viskama, teadmata ise, et nad on süsteemi poolt
tibladeks vormitud ja sedagi, et “matuseorgia” toimub
hukatud marodööride haual! Identiteedikriisis, kompleksides
vaevlevad, orjusest vaimustuvad orjad. Kas jätta marodööride
viina võttev lõõtsmoonikaga “hauarahu”
edasi kesklinna?
Keskmine kodanik kahjuks ei teadvusta seda, et Velikije Luki lahing
oli veriseim ja ohvriterohkeim eestlaste ajaloos üldse! Juhul
kui Vene Föderatsioonile ja Velikije Luki linnavõimule
suudetaks diplomaatiliselt selgeks teha asjaolu, et langenud eestlaste
osakaal nimetatud lahingus väärib tõelist, rahvusvahelisel
tasandil austamist, siis õnnestub pronkssõdurile
leida hauamonumendi-mälestusmärgina väärikas
paik. Vajadusel saame Euroopa Liidult selles suhtes kindlasti
toetust, sellises vormistuses ettepanekut mõistetakse.
Mulle tundub, et sõduri kuju tuleb septembris teisaldada
kõigepealt Toompea lossi esisele väljakule ning sealt
novembrikuus pidulikult ära saata juba Velikije Luki suunas!
* * *
Eesti
iseseisvusele said hukatuslikuks sobingud võimuladvikus
Pärast
Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel
kujunes eesti rahva jaoks välja ebakindel ja ohtlik olukord.
Rahva enamus oli juba 1940/41 võtnud eitava hoiaku Eesti
annekteerinud riigi suhtes, mida järgnenud massirepressioonid
tugevasti süvendasid. Paljud eestlastest olid sõjas
tegudega näidanud oma vaenulikkust proletariaadi diktatuuri
ja rahvaste suure juhi vastu. 1944. a sügisel oli karta kättemaksu,
mis järgnes, osutudes erakordselt julmaks.
28. septembril 1939 oli Eesti Valitsus N Liidu survele alistunud,
kirjutades Moskvas alla nn Vastastikuse abistamise lepingu, tänu
millele Punavägi sai võimaluse vastupanuta Eestisse
sisse marssida. Eesti kaotas iseseisvuse, kuna ühiskonna
tippudesse oli infiltreerunud suur arv, enamjaolt optantidena
Nõukogude Liidust sisseimbunud Kominterni eriagente ja
nn elukutselisi revolutsionääre. Üks mitme näo
ja südamega isik oli “hämaramees” Georg Meri.
Nukujuht-niiditõmbajaks võib lugeda ka Kaubanduskoja
tegelast, Centumi klubi liiget, “ettevõtjat”
Kersonit. Oskar oli N Liidust Eestisse opteerunud rikka mehena.
Bolševikud ravisid pursuisid üldjuhul seltsimees Mausriga.
Tänu sellistele sobingutele ei olnud eesti sõduritel
võimalik õigel ajal relv käes oma riiki kaitsta.
* * *
Palju
on eestlasi ajaloos võidelnud võõrastes mundrites
Lõhtud
struktuuriga endise Eesti kaitseväe riismeist moodustati
Eesti Territoriaalkorpus punaarmee koosseisus. Ja lennuväest
sai selle korpuse eskadrill. Viie väeosa ja ühe üksiku
salga isikkoosseisust valisid venelased välja need ohvitserid
ja allohvitserid, kel oli sobiv “sotsiaalne päritolu”,
kuid ka need, keda tuli hoida vahetu valve all seni, kuni nende
arreteerimise eeltööd tehtud ning süüdistusmaterjalid
koos olid. Kes komisjoni ette kutsuti ja ilmus, sel polnud enam
tark öelda, et ta “punakotkana” edasi teenida ei
taha – kui tal elu armas oli.
Mõlemal pool rindejoont sõdis vastamisi kümneid
tuhandeid eesti mehi. Kõik nad unistasid paremast Eestist.
Ainult et kumbki režiim ei tõotanud tegelikkuses enamikule
vastuvõetavat elukorraldust. Eestlaste ühine soov
on: jätke meid ükskord ometi rahule oma suurte sõdade
ja rahvaste rändamistega! Me tahame elada omaette vaikselt
oma ilusal isamaal.
Kui muud üle ei jää, võtab eestlane taas
relva, sedakorda oma kodumaal ja oma mundris!
* * *
Peeter
I
“On
ikka sunnikul suured soapad…” Nii olla Heinaturul üks
talutaat oma eidele just enne Ilmasõja puhkemist öelnud.
Mööduv kordnik toimetanud seepeale ehmunud vanapaari
kakrass asjaolude selgitamiseks jaoskonda.
Peetri sammas võeti Vabadussõjast osavõtnute
poolt omaalgatuslikult maha pärast seda, kui Vabariigi Valitsus
sellega hakkama ei saanud. Sammas kippus muutuma valgeemigrantidele
deržaavalikuks pühamuks. Peetri alumisest osast vermiti
hiljem sente. Rinnakuju paigutati Kadriorgu Peetri majakese ette.
Kolmanda Reichi kuldfaasanid võtsid selle maha, kusjuures
metall läks käiku idarinde püsimise huvides.
* * *
KGB-le
oli mõistatus, kes tegelikult avaldas raamatu “Tänapäevamured
Eestis” Peeter Gustavssoni nime all.
1985. aasta
mais korraldas KGB haarangu ja otsis läbi mitme eesti kunstniku,
kirjaniku ja haritlase kodud. Seekord oli aga asjasse segatud
ka inimesi väljaspool haritlaskonda: isegi mõned Eestimaa
Kommunistliku Partei Keskkomitee liikmed langesid kahtluse alla.
Põhjuseks oli Peeter Gustavssoni (pseudonüüm)
raamatu “Tänapäevamured Eestis” kirjastamine
Rootsis. Autor märgib teose eessõnas, et ta elab Eestis,
ja raamatu lugemine ei lubagi arvata vastupidist – nii põhjalikult
võib tänapäeva Eestit kindlasti tunda ainult
see, kes ise seal elab. Autoril on (või oli) võimalus
suhelda kohaliku partei kõrgemate kihtidega. Ta kirjutab,
et on vanem mees, kes on juba pensionil – mis võib
õige olla või mitte.
KGB-le näis olevat mõistatuseks mitte ainult see,
et raamatu käsikiri oli salaja toimetatud Rootsi, vaid ka
see, et paljud eksemplarid olid leidnud tee tagasi Eestisse. Järgnevalt
väljavõte raamatust.
“Üle eestlase
elu ja olu on sajandeid astunud kellegi võõra valitseja
raudne saabas. On olnud vaid napilt kakskümmend aastat, mil
Soome lahe kallastel elav töökas ja edasipürglik
rahvas sai oma peaga võimaluse proovida, mida ta suudab
ja oskab. Kuid aeg oli selleks igati ebasoodus, polnud ka vajalikke
kogemusi riiki valitseda ning iseseisvusjoobumus tumestas tihti
realiteedimeele. Välja lõi ka aastasadu eestlaste
iseloomu kujundanud allasurutus ja võõraste poolt
segatud veri. Eestlane on saanud kadedat verd rootslastelt, kahekeelsust
venelastelt, arglikkust ja ettevaatlikkust taanlastelt ning põikpäisust
ja täpsust sakslastelt. Kõik need omadused ühises
katlas ei tähenda enamasti muud kui destruktiivseid inimsuhteid.
Ei ole üksteise toetamist, puudub rahvuslik kokkuhoiuinstinkt
ja kompromissitahe. Nii nokitsetaksegi peamiselt omaette ning
tehakse üksteist maha.
Matsist põlvnev eestlane ei tea peaaegu midagi diplomaatilisest
asjaajamisest, sotsiaalsest ettenägelikkusest ega intelligentsest
kavalusest, mille abil olukordi kaugemas perspektiivis manipuleerida.
Seepärast kujuneski elu selliseks, nagu suured ja agressiivsed
naabrid seda kolmekümnendate aastate lõpul meile arrogantselt
ette dikteerisid.
On ikka kummardatud, kintsu kraabitud, keelt kantud, vere maitse
suus püütud antud käsud ja korraldused täita.
Selle eest saadi vanal ajal tihti kupja amet, töötati
end üles ka ülevaatajaks ja saadi ehk mõisatesse
puhtama töö peale. Ikka venna ja õe arvel, ikka
suguvenda jalgade alla tallates, peaasi, et endal jämedam
ots peos oleks. Nii käib see kahjuks tänaseni ja hakkab
olema ilmselt ka tulevikus, kui ei toimu mingeid suuremaid muudatusi
eestlase rahvusliku iseseisvuse suunas. Paraku aga jätkub
eestlase vere segamine ning rahvuslikust ühtekuuluvusest
või kaaslase abistamisest ei räägita ega tohigi
avalikumalt rääkida. See olevat ju natsionalismi propageerimine.
Mis on aga veel mõnusam kui näha, et naabril veab
viltu, ja magusam, kui edasipürgivale suguvennale jalg taha
panna ja teda kiuslikult sabast tagasi hoida. Omamata tihti nii
rahvuslikku selgroogu kui ka sihti, müüakse ennast rahumeeli
vallutajate võltsnaeratuste eest ja häda neile, kes
sellist, niiviisi “kindlustatud” positsiooni näiteks
teisitimõtlemisega võiks ohustada. Kuidas saakski
niisugune rahvas oma riiki pidada, kui ikka leidub keegi, kes
kavandatu, plaanitu ja head mõtted reedab ning kaaslaste
töö lammutab! Kui eestlane lõpuks ometi taipaks,
et oma rahvuskaaslase mahategemine teda ennast sugugi ei ülenda,
vaid vihjab pigem sotsiaalsele primitiivsusele ning vastutustundetusele,
oleks tähtis samm edasi. Selline vastutustunne areneb, aga
peamiselt iseseisvuse ning segamatuse tingimustes ja tugevneb
tänu kogemustele, mis on vabad välistest mõjutustest.
Sellist võimalust pole meile aga saatuse poolt eriti pikalt
antud.”
Nii kirjutas 1984. aastal
Stockholmis trükitud raamatus “Tänapäevamured
Eestis” Peeter Gustavsson, alias ajaloolane Evald Laasi.
* * *
Tarmo Laasi
avab Inglismaal Evald Laasi 4. augustil 1992 Tallinnas kirjutatud
ja Soomes postitatud kirja:
“Saadan nüüd
Sulle kirja, mida siinne tsensuur lugeda ei saa (loodan nii!).
Mind jälgitakse päris kindlasti, aga kas jälgib
Vene luure, Eesti oma Vene ülesandel või mõni
muu, seda on raske öelda. Valter ütles mulle täna,
kui talle Sinu kirja üle andsin, et ka teda kuulatakse-jälgitakse.
Olukord siin on minu arvates väga halb, isegi lootusetu.
See pole tingitud otse tibladest vaid nn “omadest”.
On selge, et vana parteiline aparaat on sees absoluutselt igal
pool ja selle vastu võidelda on peaaegu võimatu.
Paistab, et Sinul oli omal ajal õigus, kui rääkisid
vajadusest relv kätte võtta ja suruda vastane (omade
hulgast) maha. K.a. juulikuus selgus lõplikult, kes meie
nn “valitsus” ja ülemnõukogu tegelikult
on – roomajad venelaste ees. (…) Kõige jubedam
leidis aset 24. juulil. Tallinnas saadeti 25 Eesti sõdurit
paari ohvitseri juhtimisel üle võtma Mustamäe
teel asuvat Vene sõjaväe autobaasi. Neil oli 6 automaati
(!) ja 2 püstolit (!), aga ainult 16 püstolipadrunit
(automaatidel ei ühtegi). Venelased saatsid paar autotäit
dessantlasi, kes peksid eestlased läbi ja kõik! See
oli Valitsuse sigadus! Kaitseliit oli valmis appi minema suurema
jõuga ja relvadega, aga teda ei kutsutud! Hr Vähi(saar)
mõistis jälle Eesti sõdurid hukka ja tagandas
kohalt staabi ohvitsere, andes moraalse võidu tibladele.
(…) Tiblad provotseerivad peaaegu kogu aeg ja valitsus vaid
roomab. Valimised ei luba ka midagi head. Eesti rahvas on küllalt
rumal, et valida jälle neid endiseid parteibürokraate-nomenklatuuri.
Olen igatahes väga pettunud ja pessimistlik, loodan kusagilt
relva hankida, et võiksin end venelaste (kohalikud, koos
vene sõjaväe ja Venemaalt tulnud “vabatahtlikega”)
eest kaitsta, kui tuleb see “D” päev. (…)
On väga-väga hea, et Phil saab tuua need aparaadid,
see julgustab meie mehi kõvasti. Teadusta mulle, millal
ta täpselt tuleb, siis läheme vastu ja aitame (Valter)
ka tollil. Pea vastu, kogu raha, tule hiljem, praegu ei taha Sind
siin keegi peale lähedaste ja sõprade. Mis siin tulemas
on, pole teada, igatahes oled praegu seal vajalikum kui siin.
(…). Isa”
* * *
Balti Foorum 1987 IV aastakäik,
nr 1 Samizdat
Eriti painajalikku (Gustavssoni arvates
usutavat) vestlust olevat kuuldud kahe nõukogude ohvitseri
vahel 1984. aastal “Gloria” restoranis Tallinnas. (Viimasel
ajal piirduvad eestlased einelaua kasutamisega, sest restorani
on üle võtnud venelased, eriti sõjaväe
ja kaubalaevastiku kõrgemad ohvitserid). Üks ohvitseridest
oli hiljuti tema suureks rõõmuks määratud
Tallinnasse pärast Kaug-Idas teenimist. Tema sõber
oli aga Eestis olnud juba pikemat aega. Uustulnuk kirjeldas Nõukogude
armee plaane – mis on muidugi äärmiselt salajased
– Kaug-Ida territooriumide evakueerimiseks juhul, kui need
tuleks tagastada Jaapanile. Ta kaaslane vastas, et armeel on ka
plaan Eestist lahkumiseks, kui kunagi oleks vajalik see piirkond
maha jätta. Oletati, et sellise sammu põhjustaks tõenäoliselt
välisriikide surve ja mitte sisemine mäss või
vastuhakkamine. Sel juhul on armee ülesandeks:
(1) hävitada kõik, mida ei ole võimalik evakueerida
Venemaale, eriti rasketööstus ja ettevõtted,
mis on hädavajalikud majanduslikuks arenguks;
(2) SUNNIVIISIL EVAKUEERIDA NEED INIMESED, KES MINGIL VIISIL VÕIVAD
OLLA KASULIKUD NÕUKOGUDE LIIDULE ja
(3) FÜÜSILISELT HÄVITADA NII PALJU ÜLEJÄÄNUD
ELANIKKONNAST KUI VÕIMALIK
|
|
|
