|
|
|
Jüri Toomepuu leiab, et tänapäeva
poliitikud on suutnud eesti poliitika maine nii häbiväärseks
muuta, et ta ei suudaks sellist häbi taluda. |
Jüri Toomepuu: Eestis
valitseb poliitiline vaakum
Intervjuu: VIRKKO LEPASSALU
foto: PM/Scanpix
USA-s Chicago külje all
elav Jüri Toomepuu
Eesti tuleviku suhtes illusioone ei loo. Ta arvab, et okupantide
ja nende järeltulijate Eestisse põlistamisega kinkisime
ära peremeheõigused oma kodumaal.
Täna osaleb Jüri
Toomepuu, ehkki ta valiti 17 000 häälega esimesse Riigikokku,
Eesti poliitikas ainult vaatlejana, sest ta ei leia ühtki
endale vastuvõetavat, arvestatavat poliitilist jõudu,
kes suudaks olukorda parandada.
Euroopa Liidu reegleid täites, mis soodustavad elamislubade
andmist ja Eestile vaenulike isikute sisserändu, läheb
olukord siin järjest täbaramaks. Nn kodakondsuse nullvariandi
sätestamine ongi käsil, arvab Jüri Toomepuu. Just
endiste okupantide enesekindluse tõusu ja Venemaa lobbytööga
on ka põhjendatav, miks kogunemised pronksmehe juures,
selle asemel, et raugemise märke näidata, aasta-aastalt
rahvarohkemaks muutuvad.
1992/93, kui võimule
sai esimene Isamaa valitsus, oleks võinud pronkssõduri
rahulikult kuhugi mujale viia, poleks tekkinud mingeid ekstsesse,
ehkki sisuliselt poleks see meid kodakondsuse nullvariandist muidugi
päästnud. Miks seda ära ei viidud? Kardeti Vene
vägesid?
Võimule said Riigikogu valimistel tegelikult tegelinskid,
kes maskeerisid end rahvusluse sildiga ja kasutasid olukorda isiklikuks
rikastumiseks. Isamaa luud ei pühkinud platsi puhtaks, nagu
nad lubasid - nad kasutasid oma luuda lihtsalt rahvale prügi
silma pühkimiseks.
Sisuliselt oleks
pronksmees tol ajal kadunud sama märkamatult ja skandaalideta
nagu Leninid.
Jah, just nii, nagu kaitseliitlane Harri Henn põllumajandusülikooli
eest Lenini minema tõstis. Nüüd enam keegi ei
mäletagi, et seal kunagi Lenin oli.
Kas Riigikogus
või valitsuse kuluaarides räägiti toona pronksmehe
teisaldamisest?
Ma ise olin peamiselt see, kes kirjutas ja rääkis. Aga
siin ei maksa unustada veel üht tähtsat momenti. Meie
kodumaale kõige saatuslikumaks osutus see, et esimesel
lugemisel hääletati maha minu eelnõu, mis oleks
tunnistanud Eesti alalisteks elanikeks, rahvusvahelise tava alusel,
ainult need isikud, kes olid siia elama asunud Eesti Vabariigi
loal. Selle asemel põlistati alalisteks elanikeks, niihästi
laarlaste kui savisaarlaste, enamlaste ja kelamlaste poolt meid
Stalini käsul okupeerima saadetud inimesed. Sisuliselt võeti
mõneaastaste viivitustega vastu kodakondsuse null-variant
ja tsementeeriti sellega ka pronksmees.
Ehkki ka Isamaa
seisukohti rahvusküsimustes peeti küllaltki radikaalseks,
Laar on paljude muukeelsete jaoks siiski siiamaani nagu punane
rätik.
Ma olen alati öelnud, et Isamaal oli 1992. aasta valimisteks
suurepärane programm. Toetasin seda täielikult. Kahju,
et nad seda ise ei toetanud. See, mida lubati, unustati kohe pärast
võimule saamist. Seega oli tegemist lihtsalt rahva lollitamisega.
Näiteks venelaste remigratsiooni programm. Oled sa üldse
kuulnud sellest? Vaevalt. See nägi ette võimalused
ja riigi strateegia, et Eestit okupeerinud kunagise N Liidu kodanikke
oma kodumaale tagasi asustada. Nüüd kujutlegem, et pärast
Saksa okupatsiooni lõppu oleks Prantsusmaal, Hollandis
või kus iganes tekkinud sakslastel õigus selles
riigis edasi elada, mille nad okupeerisid, ja veel riigilt, mille
nad vallutasid, pensioni saada. Nonsenss, kas pole.
Mis mulje 9. mai
sündmused pronksmehe juures Ameerikast vaadates jätsid?
Tõesti tekkis küsimus, et kas need, kes platsil korda
valvasid, olid Eesti politseist. Jäi mulje, nagu tegutsenuks
Stalini-aegne miilits: sini-must-valge topitakse autosse ja viiakse
minema ning punalippudel lastakse lehvida. Siis veel imestatakse
rahva võõrdumise üle oma valitsejatest. Kõige
küünilisem on see, et nüüd on Isamaaliit jälle
see, kes kuju mahavõtmist nõuab. Miks nad siis seda
kuju maha ei võtnud, kui nad võimul olid? Näevad
ilmselt mingit võimalust oma põhjavajunud reitingut
tõsta.
Kui linnapea oli
isamaaliitlane Jüri Mõis, oli vaja venelaste hääli,
et võimul püsida. Nõnda jääbki mulje,
et kuju on kasulik selleks, et temaga poliitiliselt manipuleerida.
Kui vaja, nõuame mahavõtmist, kui vaja, lepime sellel
pinnal Vene poliitikutega midagi kokku - kui lubame, et esialgu
ei võta maha. Aga Jüri Liimil, Tiit Madissonil ja
teistel on üsna ohtlik täna suures osas venekeelse Tallinna
tänavail oma nägu näidata.
Jah, Jüri Liimi vastu algatati kriminaalasi, et ta ähvardas
selle häbisamba, nagu ma seda nimetan, õhku lasta.
Samas on teda Delfi venekeelsetes internetikommentaarides ähvardatud
palju kordi julmalt tappa - muuseas kahe džiibi vahel tükkideks
rebida, sest tanke ei olevat käepärast. Sellised ähvardused
on ju rasked kuriteod. Jüri Liimi ja ta perekonna aadress
jm isikuandmed rippusid venekeelses Delfis kommentaaride seas
üleval. Nende avaldamine on samuti kuritegu. Aga seda politsei,
palun väga, ei menetle. Pole nende asi. Lootsin, et pärast
seda, kui politseist lahkusid sellised nagu Pikaro, ja on hakatud
ka mõne väiksemat sorti altkäemaksu väljapressija
tegevust lõpetama, hakkab Eesti Vabariigi politsei lõpuks
ometi rahva usaldust teenima. Aga võta näpust. Näib,
et nad on nii peenetundelised, et ei taha riivata mõnede
kurjategijate õrnu tundeid.
Kujutan ette, et
jah, Liimil oleks suhteliselt lihtne Delfi arvel kohtu kaudu mõni
miljon teenida. Ei tea, kuhu nüüd siis see kuulus leimivaba
internet kadus. Kas sa ise ei ole mõelnud Eesti poliitikasse
tagasi tulla, et kus viga näed...?
Ei, tänapäeva poliitikud on suutnud eesti poliitika
maine nii häbiväärseks muuta, et ma ei suudaks
sellist häbi taluda. Mitte enne, kui on muudetud valimissüsteem.
Praegu on ju ikka nii, et annad hääle näiteks Juhanile,
aga selle saab hoopis keegi Ivan. Ka presidenti peaks saama otse
valida. Olgu aus kampaania ja las rahvas otsustab, keda nad presidendiks
tahavad. Kunagi, kui üritasin asja parandada, kogus Eesti
Kodanike Liit põhiseaduses ettenähtud rahvaalgatuse
korras 10 000 allkirja, et presidenti saaks otse valida, et parandada
põhiseadus ja sätestada demokraatlik valimisseadus.
Neid allkirjade pakke ei olnud tollane Riigikogu juhatus isegi
nõus vastu võtma, veel vähem rahvahääletusele
panema. Sellised nad olid, kes rahvusluse sildi all võimule
said.
Rahvas valiks siis
ilmselt taas tagasi oma lemmiku, kunagise juhtivkommunisti Arnold
Rüütli.
Ma ei usu, et see nii kindel on, kui kandidaatidel oleks võimalik
otse oma kampaaniat teha. Otsevalimisi kardetakse, sest nii on
võimalik hoida võimul kindlaid ringkondi ja mitte
kedagi uut ligi lasta.
Sinu rekord, 17
000 häält, mille korjasid esimestel Riigikogu valimistel,
on vist siiani üle löömata?
Kui me räägime eestlaste häältest, siis küll
jah. Kogu mu valimiskampaania läks mulle toona maksma 500
dollarit. Ja saavutasin selle ainult rahvale oma põhimõtete
avaldamisega. Ühtegi libedat lubadust ma ei andnud.
Kas Eestis oleks
kohta tugevale rahvuslikule erakonnale, kes Riigikokku ja võimule
pääseks?
Eestis valitseb kindlasti poliitiline vaakum, mida oleks, vähemalt
teoreetiliselt, võimalik täita. Nüüd, kus
võimulolevad või -olnud parteid on endile soetanud
suurrahastajad ja varandused Eestis käibele läinud poliitilise
natuura ehk kinnisvara, riigihangete, ärisoodustuste ja muu
sellise eest, ja kampaania läbiviimine on ülikallis,
on raske uut poliitilist liikumist alustada, eriti kehtivate valimisseaduste
alusel. Arvan, et stardikapitaliks kuluks tänapäeval
vähemalt 20 miljonit krooni, mitte 500 dollarit,
millega ma kunagi Eesti Kodanike Liidu alustasin. Järgmiseks
tingimuseks oleks karismaatilise juhi esilekerkimine. Kui need
kaks tingimust on täidetud, siis võib-olla tõesti.
Mõned aastad tagasi lootsid paljud, eriti need, kes ei
teadnud Res Publica rahastamisest ega rahastajatest, et ehk Res
Publica „äraostmatud" täidavad selle poliitilise
vaakumi. Aga näib, et rahastajate mõju oli siiski
vääramatu. Nüüd saab rahvas muidugi aru, et
„äraostmatud" on poliitilise vaakumi veelgi tühjemaks
imenud. Ega ei tasu vist illusioone luua.
Mis paneb sind kõige rohkem
muretsema Eesti tulevikule mõeldes?
Kõige hirmuäratavam on muidugi meie demograafiline
olukord. Meie kodumaale põlistatud okupandid ja nende järeltulijad
moodustavad kiiresti suureneva proportsiooni meie elanikkonnast.
Sellele tendentsile lisasid tublisti hoogu Lennart Meri juulilepped
ja see jätkub järjekindlalt seaduslike ja ebaseaduslike
idanaabrite sissevooluga, kelle ülim soov näib olevat
oma okupatsiooniaegsete peremeheõiguste taastamine. See
manab silmade ette musta tuleviku, kus eestlased jäävad
vähemusrahvaks oma kodumaal.
Rohkem kui midagi muud siin maailmas loodan, et mul ei ole õigus.
|
|
|
