|
|
|
Näivtõeluse näide.
|
Superreaalsus – sovetiaegne
näivtõelus ja selle tänased järelmid
tekst: Holger Kaljulaid
Langenud
Vabadusvõitleja Päeva puhul peetud aulakoosolekul
käsitles Holger
Kaljulaid sovetlikku psühholoogilist
sõda – agitproppi. Vaagides oma peagi ilmuvas raamatus
Eesti rolli ja saatust Külmas sõjas, kasutab autor
terminit superreaalsus (SR), mida K&E soovib tutvustada ka
oma lugejaile.
Nagu
filmis “Good-bye, Lenin”
Seal püüdis
noorukist peategelane kunstlikult tegelikkust luua, et säästa
oma ema ühinemisjärgse Saksamaa uutest realiteetidest.
Ema oli punaaktivist, kes just Berliini müüri lammutamise
eel langes koomasse ja pika teadvuseta oleku järel ärkas
meelemärkusele, aga juba uuel maal. Mure et paraneval emal
uut vapustust ei tekiks, pani poja teda ümbritsevat tõelust
moonutama: ta kutsus külla ema endisi seltsimehi, kes siis
etendasid tööeesrindlasi või pioneerimaleva liikmeid,
nagu poleks midagi muutunud; ta otsis juba müügilt kadunud
idasaksa etikette ja pakendeid toidukaubale, et ema ei ehmataks
Lääne kaubamärgid… Aga tegelikkus vajus peale
uksest ja aknast. Tõde trügis voodisse aheldet emani,
nagu vastasmaja seinale ilmuv Coca-Cola reklaam. Mida takistada
ei õnnestunud, seda proovis poeg vastuvõetavamaks
siluda. Ta hakkas videoprofist sõbraga lavastama ja näitas
emale AK libasaateid, kus seletati sirgeks kõige häirivamad
muutused. See oli poja katse luua näivtõelust, mis
päriselt ei õnnestund. Ema suri ikkagi ära.
Päris “Aktuelle Kamera” oli oma 20–30-minutises
saates igal õhtul näidanud idasakslastele õiget
kurssi. Sügisest 1952 sügiseni 1989 – kõik
nood 37 aastat muidugi kogu tõtt tunnistamata. Kuid loobus
lõpuks kursinäitamisest tõe kasuks ja tõehetk
on täpselt teada – massiprotestid Leipzigis. Saade sai
päristõele pühenduda vaid aasta ja ühe kuu,
kuni AK detsembris 1990 lõpetati…
Eesti AK käsi on käinud teadagi teisiti. Millal eesti
AK sai tõevahendiks, pole täpselt teada. Küll
juubeldati äsja, mingi justkui omaette kaubamärgi poolsajandi
pikkust järjepidevust tähistades: toodi välja AK
veterantoimetaja, ühtlasi KGB-nuhk Uno-Georg Maasikas (1931)
– muide, üks väheseid agente, kes seda ise tunnistanud.
Lisagem, et selle kaubamärgi maaletoojad olid Vaappu (1917)
ja Vladimir Raudsepp (1907–98), KGB-märgiga ajakirjanduslik
perekond, kes seda ise tunnistanud pole. Viiekümnendail töötasid
Raudsepad Saksamaa idatsoonis ning naasid sealt muretsetud uhiuue
teleri ja värskete ideedega propagandatööle Eestis.
Aktuaalse kaamera laenatud nimi kõlbas sama hästi
kui idasaksa perioodika Freie Weltist Frösini, mida sovetiaja
lehekioskid pakkusid Lääne ajakirjanduse aseainena.
Kõik on suhteline: mis on läänelik, seda võis
päris-Läänest ära lõigatuna vaid kujutella.
Samas kui Ida-Saksamaa viljeles oma kultuuri ja poliitikat just
Läänt kontreerides.
Superreaalsus
pidi olema ilus
Nii ei meenugi eesti
lastesaateist nõnda hullu ideologiseerimist kui idasaksa
Une-Mati ehk “Sandmännchen”, kelle unerännakud
aina väisasid sotsialismiehituse tandreid olgu DDR-is või
SSSR-is. Sandmännchenit lasti lühidalt ka Tallinna,
kauem kummati ka Helsingi TV-s. Nii jõudis see bumerangina
läbi siinsete teleekraanide tagasi sotsialismi rüppe.
Lõpuks on Une-Matil läinud aga sama hästi kui
AK-l Eestis – seiklused kestavad, ent pole enam nii ideelised.
Kuid miks taheti neid nukufilme Soomes? – Kuigi punasekirjud,
olid nad ju ilusad. Idaleeri animafilm oli üldse õrnem,
roosam ja helgem kui Lääne animeeritud koomiks. Inetu
ja üle võimete karm tegelikkus nõuab ju seda
enam ilu ja inimlikku lootust…
Superreaalsuse ilu on lummanud isegi Suure Terrori uurijat Robert
Conquesti, kes ajaloolasena oli paar kümnendit Lääne
autoriteet stalinliku terrori küsimuses. Ometi on temagi
öelnud, et kõigele vaatamata oli kommunism parem kui
natsism, sest kommunismi ideaal oli ilusam. Kas ta ei paljasta
oma pinnalisust asjast arusaamisel?
Jah, kommunismi ideaal kuulutas kadu riigile ajaks, kui inimesed
ehtsa vendluseni jõuavad. Natsionaalsotsialism nägi
täpselt vastupidist – riiki ülima eesmärgina.
Kumb püstitas sihi ausalt, kumb oli valelikum – Ida
või Lääne totalitarism? Või veel üks
näide – fašism. Kõige valjuhäälsemalt
kuulutas end ju autoritaarseks Benito Mussolini retoorika, propageerides
totaalset riiki, aga… jättis samas kuninga võimu
juurde ja tunnustas lisaks paavstivõimu. Fašism ei
söandanudki üle minna ulatuslikele repressioonidele
ega poliitmõrvadele, nagu käitus natsisotside režiim
Saksamaal. Kommunism seevastu rüütas oma pretsedenditult
kolossaalseid roimi heategudeks ja väitis neid korda saatvat
masside nimel. Nii võimutses sovetiimpeeriumis enim roimarlik
sümbioos, kus totalitarism oli ühendatud valede võimu
– logokraatiaga. Ja need kahepeale andsidki tulemuseks SR-i.
Superreaalsus oli katse võõrandada (natsionaliseerida
ja parteistada) inimlikku kujutlusvõimet. Sest ühelt
poolt saab selle meelevõimega anda kuju millelegi, millel
veel reaalsuses kuju pole – näha nähtamatut. Teisalt
pakub kujutlusvõime ka eksikujutlusi, mis lasevad reaalsust
paista nii, nagu ta päriselt ei ole või nagu ta võiks
olla. Siin peitusid kujutlusvõime ergutamise ohud. Sestap
vältiski SR fantastikasse kaldumist, ülla tuleviku lubadused
ei küündinud n-ö silmapiiri taha. Sellepärast
ei tahtnud ka kompartei oma ridadesse liiga ideelisi kommuniste,
millised elavaina siiski sobisid seni, kuni oli vaja entusiasmi
õhutada, hiljem aga kõlbasid vaid sotsialistliku
realismi ilukirjandusse ja mängufilmidesse.
Sovetivõimurite
siht...
oli luua – võimu
nimel, abil ja poolt pealesurutud müütiline käsitlus
tegelikkusest, n-ö ülim tõde ja tollele rajanev
SR. Seda kõikekatvat moondusrüüd, iga isikut
ja eluseika, kõiki sündmusi ja nähtusi, kogu
maad ja ilma, möödanikku ja tulevikku varjavat miraaži
kooti kommunistliku utoopia ideest. Ja see, nagu teada, suutis
nii peibutada, uimastada kui lohutada. Mida nimetati Ülimaks
Tõeks, oli õieti Suur Vale (utoopia).
Kuid loomulikult oli sel uskujaid nii alamate kui ülemate
seas, sest SR sündis usust teadvuse ülimusse ning kosus
oma ambitsioonikas soovis allutada elu müüdile ja luua
kogu ilmale uus ilme süstemiseeritud ideist. Mis õieti
taandus šamanistlikuks usuks sõna jõusse, lubas
tegelikkust muuta palja manamise ja laiahõlmalise rituaalide
kultuuriga. Milles oli ka bütsantslikku ja idamaist pettuselummust.
Nimetagem asi või logokraatiaks. Logokraatiaga (häbitu
vale võim) võrreldes on SR aga pehmem ja usutavam
termin, niisiis sobilikum viisakasse käsitlusse.
Kogu see Jumalata idealism kalgendus humanismi-loosungiga vehkiva
nihilisti – endise terroristi –, küünilise
valetaja käes kitsarinnaliseks fanatismiks: alanud inimliku
õnne deklareerimisega, lõppes see täpselt vastupidise
tulemusega – hävitas väljapaistvaid isiksusi ja
ühiskonda tsivilisatsiooni mõttes. Tegemist oli seega
eriti võika sümbioosiga, kus demokraatiaks nimetati
totalitarismi. See oli pigem võrrand, kus Superreaalsus
= Totalitarism + Logokraatia.
Suur Vale
laotus mitte üksi
üle armetu kodumaa, see pidi katma ka ülejäänd
maailma. Ülima Tõe nimel tuli pingutada ka välismaal.
Kuulutada läänelik vabadus orjuseks, lavastada “revolutsioone”
ning ponnistada uute maade rahvast “vabastamiseks”.
Gorbatšovi liitlane NLKP KK-s Aleksandr Jakovlev on maininud,
kuidas ta vähendas väliskomparteide rahastamist $25
miljonilt $12 miljonile, lisades, et rahvusvaheline kommunistlik
liikumine oli “täiesti kunstlik elujõuetu moodustis,
mida päästis suurel määral NLKP raha”.
Seda välismaist kommunistlikku liikumist vajas kompartei
ju samuti siseotstarbel, oma maa poliitilise süsteemi õigustamiseks
alamate ees.
Superreaalsus on teabevälja riigistamise katse tulemus, mis
seni – hästi või halvasti – aga on õnnestunud
vaid totalitaarsüsteemis, nimelt ida-totalitarismi ehk sovetismina.
Õnneks ei suudetud teabevälja täielikult riigistada.
Parimaks tõendiks on ses väljas õilmitsenud
anekdoodid, mis isegi rängimal Stalini ajal ei kadunud käibelt,
vaid tänu rahvaluulelisele tabavusele just siis rahva mälus
juurdusid. Sovetiaeg oli anekdootidest rikas ja see sisendab optimismi.
Superreaalsus
pole kunst
Vahemärkuseks ei
soovitaks SR-i seostada küll kunstivooludega, näiteks
sürrealismiga, mida on inglise keeles kah tuntud kui superrealism;
veel enam on seda ette tulnud hüperrealismi sünonüümina.
Kui siiski otsida paralleele, võiks superreaalust kirjanduses-kunstis
võrrelda varase sotsrealismiga, kus päris kunstikriteeriume
asendasid poliitilised. See-eest on mõni sovetisüsteemi
kogenud kunstnik (Eestis näiteks Jaan Elken) suutnud sotsrealismi
väljutada oma hingetust kestast ja heita talle jumalikku
valgust, mis toob kunstivahenditega nähtavale SR-i sünged
varjud ja moraalse tühisuse ning ühtlasi naelutab kinni
selle suurejoonelise pettuse, mille konksu otsas on rippunud hulganisti
selle maailma suuri tegelasi. (Teine elav näide – tandem
Vitali Komar-Alex Melamidi lõuendid aastaist 1982–83.
Ühel neist muutub Krimmi konverents Euroopa jagamise müsteeriumiks
ja USA president heauskseks tulnukaks (ET), kes Jaltas kohtub
Vana Maailma kurjemate geeniuste – kahe vuntsiga, Jalta vaimu
tõelist ligidust kehastab aga – mis siis, et ajalugu
sest vaikib – hoopis Hitler. Komar ja Melamid töötasid
aastani 1977 Moskvas; pärast suurema grupi sõltumatute
kunstnike vabaõhunäitust, kurikuulsat buldooserinäitust,
mille sovetivõimurid roomikulintide alla muljusid, polnud
neil kodumaal enam tulevikku ning see Sots-arti sari valmis juba
Ameerikas.)
Kommunismi materialistlik õndsusidee on suunatud rangelt
tulevikku: inimene loobugu tänasest tuleva nimel ja lootku
paremat elu järelpõlvele. Ta pidi olema justkui tulevaste
asjade vari, saades niiviisi SR-i osaks isegi. Moskva-kesksust
ja vene keele ülimust surus peale ajaloo- ja kultuurikäsitelu,
kus ainuõigeks pidi kujunema taoline rahvuskirjandus, mille
algtekstid ja esmatrükid ilmuvad vene keeles; kus lauluhääleks
kõlbas vaid stepilaulu matkiv, avarusse pürgiv vene
kool, mida oli kõige lihtsam võimsaks karjuda laia
impeeriumi pidi tuuritades – sest maailma pääses
ju vaid Moskva kaudu!
Superreaalsus
murenes
See polnud absoluutne.
Murendajaid oli nii sees- kui ka väljaspool. Üle piiri
aitas siin kaasa – kogu II Maailmasõja järgne
välisringlevi aktuaalse maailmapildi ja puudulike siseuudiste
kompenseerijana. Kõige täpsem vastus superreaalsusele
oli alternatiiv-ringhääling, nagu RL või RFE
Münchenist; baltimaalaste õnneks tõhustas SR-i
murendamist ka Lääne avalik diplomaatia, ja eriti tähtis
oli siinsele publikule Balti küsimuse tõstatamine
vastukaaluks nukurežiimidele ja 1940. a revolutsioonilavastuse
pildi populariseerimisele.
Lisaks eelloetletu retseptsioonile ja tervele reale lokaalseile
või läänelikele subkultuuridele sai Eesti abi
ka rahvuslikust kirjandustraditsioonist – tavast kajastada
kaasaega traagilisel või trotslikul moel, aga oma tulevikuvaateis
jääda pessimistlikuks. On üks eesti keele eripärasid
ju puuduv tulevik. “Kuna meil pole tulevikku, siis”
– on Uku Masing öelnud – “pole [meil ka] aega
filosoofilises mõttes… [---] Meie eeldame, et tulevik
on olevik, ja kuna me seda teeme, elame alati olevikus…”
See on ilmselt üks põhjusi, miks meile ei läinud
korda ka selline tulevikku-usk nagu kommunism.
Futuroloogia
Lääs pakkus
omaette alternatiivi siingi – futuroloogia. Selle SR-iga
ühitamatu õpetuse kuulutas Moskva muidugi ebateaduseks:
milleks see, kui on olemas teaduslik kommunism! Sügisel 1979
kõneldi Ameerika Hääles Taagepera võrrandist,
mis ennustas juba lähitulevikus Maale rahvastikukatastroofi.
Washingtoni häälekandja kõneles dr Taagepera
suu läbi seega hiigelkriisist, “mida võib nimetada
ka ülivähiks, kus inimkond on vähi osas, kes õgib
biosfääri tasakaalu, hävitab selle, millest toitub,
ja seega hävib ka ise”.
“Poliitiliste teaduste vallas on dr Rein Taagepera kõige
enam tegelenud rahvastiku küsimuse kui globaalprobleemiga.
Dr Taagepera teiseks huviks on rakendada matemaatikat poliitteaduste
lahtimõtestamiseks. Kuidas on see juhtunud, et ta ennustab
maailmale n-ö viimset päeva?” küsis Ameerika
Hääl ja andis sõna doktorile endale, kes kirjeldas
lähemalt oma 1979. a algul ilmund uurimust tehnoloogia, loodusvarude
ja rahvastiku mõjutustest. Rahvaarvu ja tehnoloogiataseme
tõusude vastastikused seosed andsid kokku diferentsiaalvõrrandite
süsteemi, kus väljendub rahvastiku kasv ajas ja kust
langeb välja tehnoloogia. Nii tekkis alul väga aegamööda
kasvav hüberboolne kõver, mis lõpuks kohutava
kiirusega siirdub lõpmatusse. Esimese üllatuse tõi
võrrandi autorile lahendamise hõlpsus. Peale selle
sobisid võrrandisse hästi minevikus kogutud andmed
Maa rahvastiku kohta. Lõpuks vapustas Taageperat, kui ruttu
võrrandi järgi lähenes viimnepäev: “Järgmine
šokk tuli, kui hakkasin vaatama, millal tuleb selle võrrandi
järgi viimnepäev, mil rahvastiku arv jõuab lõpmatusse.
Ning see tegi välja aasta 2005…”
Õnneks on esialgu ära jäänud nii viimnepäev
kui kommunism.
Sovetliku
näivtõeluse järelmid
Siia – nagu SR-iga
üldse – sobib suurepäraselt saarlaste ütlus:
kes veerand usub, on poole petta saand. Samamoodi prooviti meil
suvest 1988 ja eriti 1989 asendada rahvussümboolika tähendusi…
Tänaseks on ärkamisaegsed massiliikumised asendanud
nostaligilised-Ostalgilised parteid, kes sooviks tagasi nomenklaturat,
näpuga rahvavaenlastele osutavat parteiajakirjandust ja võib-olla
oma kolmapäevastes unenägudes ka SR-i. Nii valus on
neil lahti rebeneda kõiketeadvuse küljest, millel
kommunism on rajanenud. Uku Masing on öelnud: “Mida
vaesem ja viletsam on inimese maailm, seda agressiivsem ta on,
seda jonnakamalt ta nõuab selle ainukehtivust.” Eestis
on see inimmass üks SR-i järelm. Teine ja selgelt masendavam,
et poole inimpõlve möödudes hoiab SR meid oma
presidendivalikus nii kehvade variantide küüsis, nagu
valik plaanikomitee ja KK-büroo juhtivtöötajate
vahel.
Ja miks kannatab Eesti praegune võimuladvik välja
inimesi, kes seda ühiskondliku õigluse seisukohast
ei vääri? Nukurežiime etendades kordasid need mehed
Eesti vallutajate jalge ees andamitoomise rituaale, nad tegid
seda aastast aastasse, justkui oleks see moodne kümnis oma
kommunismiusu kinnituseks. Seisab Moskva korraldusel ju resolutsioon,
mis lihtlabaselt nõuab toitu võõrale väele,
kuna oma õige ajal toita ei raatsitud. Rüütellikult
galantne võiks see ju olla ainult SR-is! Tegelikkuses on
see traditsiooniline kintsukaapimine.
Nii on üpris õige küsida: kas SR on ikka otsa
saanud? Tema pikaajalise toime tagajärg on igatahes tunda
praeguseni: tõde on raske kuulutada, kui vale on juurdunud.
* * *
KOMMENTAARIKS ESSEELE
SÕNASELETUSI:
Superreaalsus
– võimu nimel, abil ja poolt pealesurutud müütiline
tegelikkusekäsitlus; teabevälja riigistamise katse tulemus.
Teabeväli – inimsuhtluses loodav keskkond, teadvusväline
ehk n-ö elutu semiosfäär.
Superreaalsus
– usk teadvuse ülimusse, soov elu müüdile
allutada, süstemiseerit ideedest maailmale uus ilme luua;
rääkis igati selle autorite idealismist, sest algas
inimliku õnne deklareerimisega, kuigi lõppes täpselt
vastupidise tulemusega, hävitades ühiskonda tsivilisatsiooni
mõttes. Venemaa vajas superreaalsust nagu võluloori,
millega katta ja kaunistada viletsust ning häda. Kujunes
seal põhijoontes välja 1917–34. Seda omapärast
moondamisrüüd kooti nn Ülimast Tõest (loe:
suurest valest) – kommunistliku utoopia ideest, mis suutis
niihästi lohutada kui peibutada. Vastav propaganda mitte
niivõrd ei loonud tegelikkust kui seletas üle, ümbritsevat
justkui meelepärasemaks manades. Võrreldes logokraatiaga
(häbitu vale võim) on superreaalsus terminina pehmem
ja usutavam.
Kuis toimis? Piiri
kommunismi müütilise tegelikkuse ja inimeste maailma
vahel, superreaalsuse ja reaalsuse vahel kaitsesid valitsejad
esmalt enam füüsilise, edaspidi aga aiva valdavama vaimse
vägivallaga. Vaimse terrori vahendid küündisid
vulgaarteadustest karistusmeditsiinini; eriti oluline oli tsensuur,
samuti kontrapropaganda, millest üks pärines tsaariajast,
teine kujunes välja Stalini teesi najal N Liidust kui piiratud
kantsist.
Superreaalsuse murendajad
a) välismaalt
- II Maailmasõja järgne välisringhääling
aktuaalse maailmapildi ja puudulike siseuudiste osas, täpseim
vastus superreaalsusele oli alternatiivringhääling,
eriti RFE ja RL;
- Lääne avalik diplomaatia,
Külma sõja oluline koostisosa,
- meie puhul ka Balti küsimuse tõstatamine
vastukaaluks sovetlikele nukurežiimidele ja 1940. aasta
revolutsioonilavastuse pildi populariseerimisele;
b) Eestis
- rahvuslik kirjandustraditsioon kajastada
kaasaega traagilisel või trotslikul moel ning jääda
tulevikuvaateis pessimistlikuks.
|
|
|
