|
|
Aleksandr Solženitsõn:
“Elagem ilma valeta!”
tekst: Aleksandr
Solženitsõn: “Elagem ilma valeta!”
Moskva, 1974
|
Aleksandr Solzenitsõni
manifest “Elagem
ilma valeta” on näide möödunud sajandi
1970-ndate ja 80-ndate aastate omakirjastuslikest materjalidest,
mida rahva seas levitati ja mis liikusid salaja käest
kätte. See tekst jõudis Eestisse tänu meie
vastupanuliikujate headele suhetele Vene dissidentidega.
Üldine kasutamisjuhend ja sõnad, mis enamasti
materjali üleandmisel peale loeti (olles veendunud,
et pealt ei kuulata): “Unusta ära, kelle käest
said, ja ära räägi kellelegi, kellele edasi
annad.” Selge, et sellises olukorras ei tehtud märkmeid,
ei peetud päevikut ega esitatud üleliigseid küsimusi.
Sellepärast ei ole ka teada, kes tõlkis “Elagem
ilma valeta” eesti keelde. “Elagem ilma valeta”
loeti Lääne raadiojaamade saadetes korduvalt ette
algul vene, hiljem ka eesti keeles. Omaaegne mõjuvõimas
tekst mõjub üllatavalt kaasaegselt ka täna.
|
Oli aeg,
kus me ei tihanud isegi sosistada. Nüüd aga kirjutame
Samizdatile ja loeme seda. Ja TUI suitsetamisnurgakestes kurdame
üksteisele südamest: mida n a d kõike kokku ei
soperda, millesse n a d meid küll mässivad! Milleks
tarbetu ärplemine kosmoselendudega, kui maa on laostunud
ja vaene; milleks kaugete metsikute reþiimide tugevdamine
ja kodusõdade lõkkelepuhumine; milleks oli tarvis
Mao Zedongi arutult upitada (meie vahenditega), aga meid saadetakse
ju tema vastu, ja minna tuleb, sest pääsu ei ole. Ja
kohut mõistavad nad kelle üle heaks arvavad, ja terveid
inimesi panevad hullumajja. Nemad teevad kõike seda, meie
aga oleme jõuetud.
Põhi juba paistab, meid kõiki on tabanud üldine
vaimne hukatus, iga hetk võib meid ja meie lapsi süüdata
ja põletada ka füüsiline häving – meie
aga naeratame endistviisi areldi ja laliseme kidakeelselt: “Kuidas
meie saame takistada, meil ei ole jõudu.”
Me oleme nii lootusetult
inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast
anname ära kõik – põhimõtted, oma
hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele
põlvedele – et mitte ainult ohustada oma ebakindlat
eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust.
Me ei karda enam isegi üldist aatomisurma, ei karda kolmandat
maailmasõda (vahest õnnestub pakku pugeda) –
me kardame ainult julgeid kodanikusamme. Peaasi, et karjast maha
ei jääks, et poleks vaja astuda sammukestki omal jalal,
sest siis võid äkki ilma jääda valgest saiapätsist,
gaasipliidist või elamisõigusest Moskvas.
Nii nagu meile poliitringides pähe tuubiti, nii see ka meisse
juurdus: elu on hea, saab alati hea olema. Keskkonnast, sotsiaalsetest
tingimustest juba välja ei hüppa, olemine määrab
teadvuse. Meil ei jää midagi üle, meie ei suuda
midagi.
Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale,
et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused n e m a d kõiges
süüdi – süüdi oleme meie ise, ainult
m e i e!
Väidetakse vastu:
kuid tõepoolest pole ju võimalik midagi välja
nuputada! Meie suud on kinni topitud, meid ei võeta kuulda,
meie käest ei küsita. Kuidas siis panna neid kuulma
meid?
N e i d ümber veenda on võimatu. Loomulik oleks nad
ümber valida! Aga ümbervalimisi meie maal ei toimu.
Läänes on inimestel streigid, protestidemonstratsioonid.
Meid on aga liiga maha materdatud, meid see kohutab: kuidas siis
äkki – loobuda tööst, kuidas siis äkki
– minna tänavale?
Ka kõik teised saatuslikud teed, mida viimase sajandi jooksul
kibedas Venemaa ajaloos ära on proovitud, pole ammugi meie
jaoks, ja õigust ütelda – pole vajagi! Nüüd,
kus kõik kirved on oma töö teinud, kus külvatu
on tärganud, näeme me, kuidas eksisid, kuidas kõrbesid
läbi need enesekindlad noorukid, kes mõtlesid terrori,
verise ülestõusu ja kodusõjaga riiki õiglaseks
ja õnnelikuks teha. Ei, täname, isad-õpetajad!
Nüüd me juba teame, et jälgid meetodid sigitavad
jälke tagajärgi. Meie käed jäägu puhtaks!
Niisiis – ring sulgus? Ja väljapääsu tõepoolest
ei ole? Ja meil jääb üle ainult tegevusetult oodata:
äkki juhtub iseendast midagi?
Kuid iseendast ei juhtu midagi, kui me päev päeva kõrval
seda süsteemi tunnustame, ülistame ning kindlustame,
kui me ei ütle lahti tema kõige õrnemast kohast
–
VALEST!
Kui vägivald inimese
rahulikku ellu sisse murrab, lõõmab ta pale enesekindlusest
ja selline on ka ta kisendav lipukiri: “Mina olen VÄGIVALD!
Minge laiali, eest ära, muidu tallan puruks!” Ent vägivald
vananeb ruttu, läheb mõni aasta ja ta pole endas enam
sugugi kindel. Et püsida ja viisakas välja näha,
kutsub ta tingimata endale liitlaseks VALE. Sest vägivallal
pole end millegi muuga varjata kui valega, vale aga saab püsida
vägivalla abil. Mitte iga päev, mitte igaühe õlale
ei lange vägivalla raske kämmal: ta nõuab meilt
ainult kuuletumist valele, igapäevast osalemist vales –
selles seisnebki kogu truualamlikkus.
Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige
lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK
OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las
võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu
kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU
VAHENDUSEL!
See on läbimurd meie tegevusetuse näilisest ringist
– kõige hõlpsam meile, kõige hävitavam
valele. Sest kui inimesed tõmbuvad valest eemale, lakkab
vale lihtsalt olemast. Ta sarnaneb nakkusega, mis saab eksisteerida
ainult inimeste seas.
Ei maksa kedagi üles kutsuda, me pole veel küpsed astumaks
väljakule ja kuulutamaks tõde, ei maksa valjusti öelda,
mida me mõtleme, see kohutab. Aga vähemasti ärgem
rääkigem seda, mida me e i mõtle!
See ongi meie tee, kõige hõlpsam ja käepärasem
meisse loomupäraselt juurdunud arguse tõttu, märksa
hõlpsam – jube öelda – kui Gandhi passiivne
vastupanuliikumine. Meie tee on: TEADLIKULT MITTE MILLESKI TOETADA
VALET! Tunnetanud, kus on vale piir (igaüks näeb seda
esialgu erinevalt), tuleb sellest gangreenipiirkonnast eemale
taganeda. Pole tarvis ideoloogia surnud luid ja soomuseid kokku
kleepida, pole tarvis mädanenud räbalaid – ja me
imestame, kui kiiresti ja abitult vale maha pudeneb ning see,
mis peab olema alasti, ilmnebki maailmale oma alastiolekus.
Las nüüd igaüks
valib, vastavalt oma arenguastmele, kas ta jääb teadlikuks
vale teenriks (oo, mõistagi mitte kalduvusest, vaid toitmaks
perekonda, kasvatamaks lapsi vale vaimus), või on tal aeg
saada ausaks inimeseks ja pälvida oma laste ja kaasaegsete
austust. Ja sellest päevast peale tema:
Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas,
ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates
moonutab tõde;
Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises
ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana,
näitlejana esinedes;
Ei loo, ei levita ainustki vale mõtet, ainustki moonutatud
tõde, mida eraldada suudab maalis, skulptuuris, fotodel,
tehnikas ja muusikas;
Ei kasuta suuliselt ega kirjalikult ainustki “juhtivat”
tsitaati, et olla meele järele ja kindlustada edu ametialal,
kui ta tsiteeritavat mõtet ise täielikult ei jaga
või see asja juurde ei kuulu;
Ei lase ennast demonstratsioonile või miitingule sundida,
kui ta seda ei soovi või ei taha. Ei võta kätte,
ei kanna ühtki transparenti või loosungit, mida ta
täielikult ei poolda;
Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei
toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt,
keda peab väärituks või kelles ta kahtleb;
Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse
sunniviisilist, moonutatud arutelu;
Lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt,
kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või
häbitut propagandat;
Ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni
moonutatakse, algfakte varjatakse...
Mõistagi ei loendanud
me kõiki võimalikke ja vajalikke valest eemaldumise
teid. Ent see, kes hakkab juba puhastuma, suudab selginenud pilguga
ka teisi juhtumeid eraldada.
Esialgu kõik muidugi ei laabu. Mõni kaotab ajutiselt
töökoha. Noortel, kes soovivad tõe vaimus elada,
muudab see algul elu väga keeruliseks, sest ka koolitunnid
on tulvil valet ja sealgi tuleb valida. Kuid igaühele, kes
tahab aus olla, on see ainus tee, sest mitte ükski ei tohiks
(isegi ohututes tehnilistes teadustes) ainsastki nimetatud punktist
kõrvale hiilida. On võimalik hoida tõe poole
või vale poole, vaimse iseseisvuse või vaimse orjalikkuse
poole. Ja see, kellel ei jätku julgust isegi oma hinge kaitsmiseks,
ärgu uhkeldagu oma eesrindlike vaadetega, ärgu eputagu,
et ta on akadeemik või rahvakunstnik, teeneline tegelane
või kindral, vaid öelgu enesele: “Ma olen tõbras
ja argpüks, mulle on peamine, et mu kõht oleks täis
ja tuba soe.”
Isegi see tee –
mõõdukaim kõigist vastupanuteedest –
ei ole meiesugustele molutajatele kerge. Kuid ta on võrratult
kergem iseenese põletamisest või näljastreigist:
leek ei haara sinu keha, silmad ei lõhke kuumusest, aga
musta leiba ja puhast vett leidub sinu perekonnale ikka.
Meie poolt reedetud ja petetud tõeliselt suur Euroopa rahvas
– tšehhid – ometi ju näitasid, kuidas isegi
palja rinnaga, kui selles tuksub väärikas süda,
võib tankidele vastu seista.
See pole kerge tee, ent siiski kõigist võimalikest
teedest kergeim. Sugugi mitte kerge valik kehale, aga ainuvõimalik
hingele. Raske tee, kuid ometi on meilgi inimesi, isegi kümneid
inimesi, kes a a s t a i d peavad kinni kõigist neist punktidest,
elades tõe vaimus.
Niisiis ei tule sellele
teele astuda esimestena, vaid teistega ü h i n e d a ! Mida
üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda
kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui
meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad
pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned
tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!
Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu
ei laseks keegi meil hingata – me ise ei võimalda
seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel
– meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega,
mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber
teha.
Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised
ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:
Miks neile priiust täie
vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut
|
|
|
