Kultuur ja Elu 2/2006

Kultuur ja Elu 1/2006

Sõjamoona väljapanek Sääre ajalootoa ees.

Väärtustel tallates

tekst ja foto: TÕNU VELDRE

Enamus inimesi seostab Sõrve säärt II Maailmasõja lahingute ja Tehumardiga. Kuid Sõrve säärel on muudki vaatamis- ja avastamisväärset. Neil, kes sel suvel Saaremaale satuvad, on põhjust minna muinsuskaitsekuul avatud Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi Sääre ajalootuppa-õpperajale. Kuidas põnev idee teoks sai, sellest kirjutab Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi esimees Tõnu Veldre.

Saaremaa Muinsuskaitse Seltsi Sääre ajalootuba-õpperada loodi 2004. aasta septembris kodanikualgatuse korras. Ajaloopärandi säilitamine ja tutvustamine on tihedalt läbi põimunud lindude rände vaatlemisega, milleks annab suurepärased võimalused kõrvalasuv Sõrve linnujaam. Tänu Sõrve sääre pehmele kliimale on siit võimalik leida nii taime- kui ka loomariigi esindajaid, mis mujal Eestis puuduvad.
Seltsi ajalootoa asukohaks sai Sääre küla valitud seetõttu, et terves Eestis ei leidu paika, kus kolme kilomeetri raadiusega alale oleks kokku surutud nii palju erinevaid ajaloomälestisi erinevatest ajastutest, mida omakorda täiendavad fantastilised merevaated, läbipõimunud looduskooslused ja kaks korda aastas seda maariba läbivad miljonid rändlinnud.

Me tallame tegelikult väärtuste otsas

Küsitluste järgi on Sõrve sääre tipp turistide seas külastatavuse poolest populaarsuselt kolmandal kohal Saaremaa vaatamisväärsuste pingereas Kuressaare lossi ja Kaali järve järel.
Kindlasti on oma võlu võimalusel jalutada pea kilomeeter mööda kitsast kiviklibust säärt, kus mõlemal pool on käeulatuses meri, saatjaks seljataga kõrguv Sääre must-valge tuletorn.
Turistide meelisobjektiks on aukudega kivid, mis uskumuse kohaselt leidjale õnne toovad. Rannavallist võib leida ka ürgsete mereloomade kivistisi. Mõistmaks, milliste väärtuste otsas turistid tallavad, on Linnujaama fuajees avatud Saaremaal leiduvate erinevatest ajastutest pärinevate kivististe näitus.
Kuigi Sõrve säär sai laiemalt tuntuks tänu kohutavatele lahingutele 1944. aasta sügisel, on siinse aktiivse asustustegevuse alguseks ilmselt nn viikingiaeg, mille tummadeks tunnistajateks olevad kivikalmed on tänaseks peitunud võsa varju ja las nad sinna ka jäävad, kuni Eesti riigil puudub jõud oma arheoloogiamälestisi rüüstajate eest kaitsta.
Matkaraja vanim objekt on Sääre kabeli varemed XIII sajandi lõpust, mille legendi järgi püstitas tänutäheks jumalale laevahukust pääsenud kaupmees. Samas oli 12-meetrise otsaseinaga valge kiviehitis maamärgiks meresõitjatele. Rohus aeglaselt edasi liikuvad viinamäeteod on väidetavalt pärandus tolleaegsetelt munkadelt, kes paastu ajal liha ei tohtinud süüa ja seega kodust teod kaasa tõid, kes siin üllatavalt hästi kohanesid. Varemete vastas üle tee on mälestusrist I Maailmasõja ajal laskemoonakeldri plahvatuses hukkunud sajale sõdurile.
Ümberringi on erinevad betoonrajatised, millest vanimad pärinevad 1939. aasta baaside ajast ja uusimad on rajatud külma sõja raketibaasi tarbeks. Pimedad käigud on koduks nahkhiirtele, kes uudishimulikke külastajaid ei salli.

Ajalootuba

Sääre ajalootuba ja Sõrve linnujaam asuvad endistes Piirivalveohvitseride elamutes. Ajalootoa aknast paistab I Maailmasõja aegne rannakaitsekahuri betoonalus. Varahommikul võib aga õues kohata metskitse jalutamas. Linnujaamas on televiisor asendatud akna taga asuva lindude söögilauaga, kus vilgas tegevus lakkab alles pimeduse saabumisega. Kui ajalootoa ekspositsioon tutvustab nii kohalikku elu-olu kui ka militaarajalugu, siis linnujaama loodusväljapanek sisaldab lühiülevaadet kohalikust loodusest alates kivististest ja lõpetades linnusulgede kollektsiooniga.
Ajalootoa vanim eksponaat on Rootsi sõjalaeva plank aastast 1625. Lastele meeldib vana kivist koolitahvli peale kirjutada ja joonistada, puupüssidega mängida ja sõjaajal alla kukkunud lennuki pilooditoolis juhtkange liigutada. Vanemad inimesed tutvuvad ajalooliste tarbeesemete ning militaarkolaga. Seintel on koopiad vanadest fotodest ja Sõrve sääre otsa tänapäevast. Korra kuus toimuvad siin kohalikku ajalugu tutvustavad loengud, millele harilikult järgneb retk loodusesse.
Mitte kaugel ajalootoast on I Maailmasõja aegne kahurialus kohandatud linnuvaatlustorniks. Linnuvaatluseesmärke teenivad ka mitmed kuulipildujapunkrid rannas. Tihti võid meres näha uhket merikotkast istumas rannalähedastel kivirahnudel. Selleks, et haruldast lindu fotole jäädvustada, peab huviline juba hommikupimeduses ennast punkrisse sisse seadma, sest avarust armastav lind häirimist ei salli.
Mitmel pool rannas on palkidest valmistatud pingid, et saaks jalgu puhata ja merd nautida. Tuletorni kõrval on säilinud merepäästejaama slipp. Aktiivse laevaliiklusega Irbe väinas olid laevahukud kerged tulema. Selle tunnistuseks olevatest mereheidistest koguti 1996. aastal väljapanek, mis nüüdseks on „Aakrikuplatsi” nime all vaatamiseks avatud kõikidele külalistele, sest asub otse parkla kõrval kahe söögikoha naabruses.
Äramärkimist väärib veel II Maailmasõjas hukkunute mälestuskompleks Jämaja teeristis, kus väikese vahega on kõrvuti nii saksa- kui ka venekeelne mälestuskivi langenud sõduritele.
Aga üle Sõrve sääre tipu kõrgub ikkagi Sääre tuletorn, mis merelt tulijatele hakkab paistma juba kümnete miilide kauguselt ja mille tuli paistab pimedas ka Läti randa.

Sääre ajalootoas on saadaval ka eestikeelne voldik, mis hõlbustab õpperaja iseseisvat läbimist. Kiirustades kulub selleks umbes 45 minutit. Nauditava retke jaoks tuleks varuda vähemalt kaks tundi. Retkejuhi tellimine tuleks aegsasti kokku leppida telefonil 53 403 438.
Sääre õhukesel mullakihil kasvav õrn loodus ei kannata välja massiturismi. Parim liikumisviis on jalgsi või jalgrattaga. Siis on ka suurem lootus looduses midagi erilist näha.