|
|
|
Unikaalne foto hetkest, mil Ain
Saar heiskas Võrumaa rahva tahtel Suure-Munamäe
torni sini must valge lipu, 15 juulil 1988.
|
Võru fenomen
tekst: Aavo Savitsch
Fotod: Avo savitsch´i kogust
Kunagi
tegutses Võrumaal rühmitus nimega Vaba
Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1,
kes kujundas meie rahva ajaloo käiku.
Mind viis
elu Võrru 1988. aastal. Võru polnud minu jaoks midagi
uut, kuna terve mu suguvõsa on Võrumaalt pärit.
Eelmises kohas elades olin kuulnud mingist noorteorganisatsioonist,
kes selles linnas tegutses, kellega täpselt tegemist oli,
ei teadnud. Mõni asjadega kursis olev tuttav oli kaljukindel,
et tegemist on pättidega, teine seostas neid koolilastest
kodulinna koristajatega. Ei olnud ka minul nende tegevusest täit
selgust ja esimestel päevadel asusin uues kodulinnas tõde
välja selgitama. Juhus viis mind nende noortega üsna
ruttu kokku ja samuti selgus kohe, et meil on ka ühine huvi
poliitika vastu.
Käisime koos kohtades, kus olid alles lühikest aega
tagasi toimunud sündmused, mis vapustasid Eestimaad. Kolonn
(neid nimetati Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1) oli selles
väikelinnas alustanud kommunismi-nimelise jäämäe
sulatamist ja võõrvõimu alustalade lammutamist.
Sõnum sellest julgustükist oli kiiresti mööda
Eestimaad laiali läinud ja järgijaid nende noorte inimeste
tegudele leidus palju.
Nüüd, ligi kakskümmend aastat hiljem on hea seda
kõike meenutada ja tõdeda, et olin saatuse tahtel
kokku sattunud inimestega, kes olid teerajajad meie rahva vabaduse
okkalisel teel. Tahan teile meenutada, et kunagi tegutses Võrumaal
rühmitus nimega Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1,
kes kujundas meie rahva ajaloo käiku.
Kindlasti väidab keegi, et ma kirjeldan neid sündmusi
vääralt ja leidub ka neid, kes panevad kahtluse alla
Kolonni osaluse neis aktsioonides. Analoogseid väljaütlemisi
on juba olnud ja neile, kes väidavad teadvat tegelikku tõde,
soovitan sõita Võrru ja rääkida sealse
rahvaga, kes ise neist sündmustest osa võttis.
Ärkamisaeg
ääremaal
1987. aastal olid Võru
linnas esindatud kõik ääremaale iseloomulikud
tunnusjooned – hallus, joomine, tegevusetus. Tol ajal sinna
sattunud võõrale tundus, et Võru linn koosneb
“kolmest külast ja puukirikust”. Ainsat eksootikat
pakkusid Petseri kloostri mungad, kes oma kaubareise tehes sinna
vahel ära eksisid. Selles linnas oli aeg justkui seiskunud.
Noortel oli kooskäimiseks ja ühisteks tegemisteks umbes
neli kohta: Rannatare, kultuurimaja, üks õllekas ja
üks kohvik – nii oligi noorte inimeste põhitegevuseks
balansseerimine nende kohtade vahel ja muidu logelemine.
Ometigi oli sellel aastal midagi teisiti. Järjest rohkem
hakati rääkima meie rahva ajaloost õiges toonis.
Tallinnas oli juba mitmendat aastat käimas kodulinna liikumine,
mille raames korrastati vanu ehitisi. Tasapisi mindi selles vallas
põhjalikumaks ja moodustati muinsuskaitseliikumine. See
algatus jõudis lõpuks ka ääremaale Võrru,
kus moodustati muinsuskaitseklubi, millel pidi olema eriline tähendus,
kuid millega täpselt oli vaja tegelda, seda klubi liikmed
kahjuks ei teadnud.
Mulle räägiti ühest noormehest, tollal 19-aastasest
Ain Saarest, kelle eritunnusteks olid neetidega nahktagi ja koolutatud
“kukehari”, kes erines oma eakaaslastest selle poolest,
et ta ei viitsinud niisama logeleda. Ühel päeval, sattudes
Võru-Kubja Metsakalmistule, leidis see noor punkar palju
unarusse vajunud kalme, siin ja seal vedelesid kalmukivid, ristid
ja plaadid läbisegi. Ta tõstis ühe neist üles,
pühkis puhtaks ja luges kirja, kus oli noore mehe nimi, kes
oli langenud Vabadussõjas. Sellest päevast muutus
tema elu alatiseks.
Juhiks sünnitakse ja peab olema ainult ajend, kunas inimesel
see anne välja lööb. Ain Saar suutis väga
lühikese ajaga oma sõpradele ja tuttavatele selgitada,
et minevikku õigesti mäletada tähendab rajada
tee sellele tulevikule, millest eestlased olid kogu okupatsiooniaja
unistanud. Neil aegadel võis Võru kalmistul näha
nii noori kui vanu tegelemas sellega, et otsida üles ning
taastada kõik hauad, kuhu olid maetud Eesti Vabariigi vabaduse
eest võidelnud sangarid. Seoses sellega satuti miilitsa
ja KGB huviorbiiti. Nende töid ja tegemisi kalmistul segasid
kõikvõimalikud tegelased, kes käisid neid korrale
kutsumas ning selgitamas, et neil ei tohiks olla asja võõraste
kalmudega.
Kõike šokeerivamaks nähtuseks punavõimude
jaoks oli kalmistul sini-must-valge lipp, mis iga tööpäeva
alguses heisati ja õhtul jälle langetati. Igasugused
nuhid, võmmid ja teised tol ajal jõupositsioonil
olnud tegelased “aitasid” kalmude taastajaid sellega,
et rikkusid paaril korral nende töö vandaalitsemisega,
mille käigus peksti juba korrastatud hauad segamini.
Võru
veri ei värise
Okupatsioonivõimude
kiuste suudeti Vabadussõjas langenute kalmistu osa korrastada
ja 21. oktoobril 1987 oli planeeritud selle avamine. Trükiti
ka paras hulk kutseid selleks ürituseks. Võru jõustruktuurid
tegid kõik endast sõltuva, et üritust ära
hoida. Kuna kalmistu korrastamist ei suudetud nurjata, siis oli
otse Tallinnast antud käsk, et mingisuguseid rahvakogunemisi
ei tohi toimuda. Oli hoolitsetud selle eest, et Ain Saar koos
mõne kaaslasega Võrust ajutiselt eemale viia, sellega
loodeti üritus nurjata. See õhtu läheb Eesti
ajalukku sellega, et esimest korda okupatsiooni ajaloos sai rahvas
oma tahtmise.
Kuigi Võru Metsakalmistu oli ümber piiratud nagu suurte
sõjaväeõppuste ajal ja kohale olid toodud sõjaväelased,
miilitsad, KGB ja teised okupatsiooniteenrid, murdis umbes 3000-pealine
rahvahulk neist läbi ja asetas kalmude juurde küünlad
ja lilled. Kohale tulnud võimuesindajad veensid inimesi
laiali minema, kuid neid ei kuulatud. Pärast seda, kui oli
toimunud langenud kangelaste mälestamiseks leinaseisak, suundus
rahvas tagasi Võru linna ja ei puudunud palju, et oleks
alanud suured rahutused, mis oleksid kaasa toonud ka verevalamise.
Õnneks seda siiski ei juhtunud, kuna okupantide teenrid
olid juhtunust šokeeritud ja ka rahva hulgas ei leidunud
provokaatoreid. Osapooled läksid suurema kärata laiali.
Vaba Sõltumatu
Noorte Kolonn Nr 1
Kalmistul arreteeriti
ainult üks inimene, teistele määrati hiljem KGB
poolt tehtud fotode järgi rahatrahvid huligaansuse eest.
Kalmistuürituse eestvedajad reageerisid sellele üldrahvaliku
korjandusega, saadud rahaga maksti trahvid kinni. See oli märguanne
okupatsioonivõimudele Võru rahva ühtsusest.
20. detsembril 1987 sündis samade noorte inimeste algatusel
rühmitus nimega Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1.
Algatus vormistati ametlikult tollase Restaureerimisvalitsuse
ruumides praegusel Liiva tänaval. Kolonni juht, kelleks valiti
Ain Saar, alustas koos võitluskaaslastega intensiivset
okupatsioonivõimu alustalade õõnestamist.
Mõni päev hiljem mälestati Kreutzwaldi pargis
Lydia Koidulat. Kokku oli tulnud suur rahvahulk, peeti kõnesid
ja heisati Eesti rahvusvärvides lipp. Ürituse kulminatsiooniks
sai lipu vargus – üks KGB töötaja varastas
lipu. See aktsioon oleks läinud Kolonni poistele kalliks
maksma, Ain Saare vastu algatati kriminaalasi, mille sisuks oli
Nõukogude võimu alustalade kõigutamine kodanliku
Eesti lipu abil. Siiski leidus Võrus inimesi, kes aitasid
Ain Saarel sellest supist terve nahaga pääseda. Võimudele
tehti selgeks, et lipp ei vastanud standarditele ja oli omavalmistatud.
Luua pretsedent
ja muuta see normiks
Kolonn oli võtnud
oma südameasjaks rahva äratamise, mille lõppeesmärk
võis olla ainult üks – Eesti Vabariigi taaskehtestamine.
Kui Võru linna punavõimud nägid, et neil ei
õnnestu Kolonni tegemisi ohjeldada, muutsid nad pisut taktikat.
Otsene hirmutamine tänavatel muudeti järjekindla veenmise,
jälgimise ja terroriseerimise taktikaks. See, et okupatsioonivõimud
tõmbusid ringkaitsesse, näitas nende nõrkust
ja seda võis pidada režiimi lõpu alguseks.
Kolonn tuli välja järjest uute ja uute aktsioonidega.
1988. aasta 25. märtsil mälestati küüditatuid,
jüripäeval toimus rongkäik tõrvikutega,
mis algas Rannatare juurest ja suundus kesklinna. Noortekolonn
ei tegelenud pelgalt aktsioonidega, näiteks sama aasta kevadel
organiseeriti seminar Turba talus Võrumaal, mis kestis
kolm päeva ja millest võtsid osa sellised Eesti poliitika
suurkujud nagu Lagle Parek ja Jüri Adams. 1. mail, nõukogude
töörahva pühal, organiseeris Kolonn suure rongkäigu
sini-must-valgete lippudega ja rahvakogunemise tollase Võru
“Punaste Küttide Väljakul”. Kohalikud kommunistid
sattusid infarktieelsesse seisundisse, kui Kolonn vallutas ära
tribüüni, kus nemad olid harjunud igal aastal kõnesid
pidama. Need kõned, mis tribüünilt nüüd
kõlasid, ei olnud enam suure kodumaa auks ja kiituseks,
vaid kutsusid rahvast üles saama vabaks.
Noortekolonn mõtles ka oma järelkasvule. Kuna kolonni
kuulusid lapsed alates 12. eluaastast, aidati kaasa ühe esimese
skautsalga loomisele Eestis.
Kõige muu hulgas hakati ka taastama Vabadussõjas
langenutele pühendatud mälestusmärki Võru-Kubja
Metsakalmistul. Selline pealehakkamine nõudis väga
suurt tahtejõudu, kuna kõike tuli alustada nullist.
Et mälestusmärk täielikult taastada, selleks oli
vaja raha, Kolonn algatas üldrahvaliku korjanduse ja lühikese
ajaga laekus raha nii palju, et plaani samba täielikuks taastamiseks
võis pidada reaalseks.
Neid töid püüti igati takistada, kuna Nõukogude
impeeriumi osa Eesti ei saanud ju kuidagi lubada oma territooriumil
mälestussamba taastamist selle riigi eest võidelnutele,
kelle rahva nad kunagi okupeerisid ja verre uputasid. Tolleaegne,
juba liitekohtadest logisev nõukogude võim pani
täistuuridel käima terrori ja vaimse vägivalla.
Paljud inimesed kaotasid töö, paljude noorte õpingud
lõpetati koolist väljaheitmisega, paljudele muutusid
KGB agentide kodukülastused igapäevasteks. Kõikide
etteseatud takistuste kiuste õnnestus 1988. aasta 23. juunil,
Võidupühal, Vabadussõjas langenute mälestusmärk
avada. Avamisele oli tulnud väga palju inimesi üle terve
Eesti. Arvatakse, et inimeste hulk, kes sellest üritusest
osa võttis, võis küündida kümne tuhandeni.
Sisseõnnistamisest võtsid osa neli vaimulikku eesotsas
Kolonni hea sõbra, tollase Urvaste Koguduse pastori Villu
Jürjoga.
Eesti rahva eriline iseloomuomadus on kadedus. Uinunud muinsuskaitseliikumine
leidis, et sellist asja ei saa nemad küll lubada, et mingi
Kolonn taastab ja avab Eestis esimesena Vabadussõjas langenutele
pühendatud samba. Kiiremas korras otsiti üles Eestimaal
üks mälestusmärk, mis oli imekombel hävitamisest
pääsenud, pühiti sellelt tolm maha, kutsuti rahvas
kokku ja avati kaks päeva enne Võru mälestusmärki.
Kolonni eeskuju oli nakkav ja paljudes linnades ning maakohtades
üle Eesti alustati hävitatud kalmistute mälestusmärkide
taastamist. Paljudes kohtades tekkisid ka Kolonnile analoogsed
liikumised.
Kommunistid
muutsid värvi nagu kameeleonid
Kommunistid on selleks,
et oma olemasolu õigustada, pidanud end pidevalt täiendama
ja ajaga kaasas käima. Et lämmatada üha enam rahva
poolehoidu võitnud sõltumatud rahvuslikud grupid,
moodustati vastukaaluks kompartei poolt Rahvarinne. Kommunistid
said aru, et nad ei suuda enam pidurdada ajaloo käiku ja
muutused on paratamatud. Kiiresti töötati välja
rahva kaasamisstrateegia, mõeldi välja legende “headest
kommunistidest”, kes õõnestasid kõik
need aastad parteid seesmiselt – ühesõnaga väideti,
et kõik, mis hetkel toimub, on nende paljude aastatega
tehtud ränga töö tulemus. Oli väga palju inimesi,
kes jäid nende imelist mesijuttu ning värvimuutust uskuma.
Okupantide teenrite tegelik soov oli aga saavutada uuesti kontroll
riigi üle, ei olnud vahet, milline olnuks riigikorra muudatus,
nemad tahtsid ikkagi domineerida.
1988. aastal toimus üle Eesti väga palju Rahvarinde
üritusi, millest ka Kolonn omamoodi kasu lõikas. Kas
neid kutsuti või ei kutsutud, aga nad võtsid võimalusel
üritustest osa, kasutades Rahvarinde poolt kokkukutsutud
rahvahulki oma huvides.
Sini-must-valge
Suure Munamäe torni
Iga eestlase jaoks on
püha sini-must-valge värvikombinatsioon, mille kasutamine
okupatsiooni ajal oli suur tabu ja lausa kriminaalkorras karistatav.
Kolonn püüdis meie rahvusvärvide tähtsust
rõhutada igal puhul. Sini-must-valge oli Kolonni lipp,
vimpel, rinnamärk. Eestimaa kõige kõrgem tipp
on Suure Munamäe torn ja seal pidi kindlalt lehvima meie
rahvuslipp. Noored olid juba lipu torni viinud, aga kohusetruud
ning valvsad nõukogude ametnikud rebisid selle maha.
Võru-Kubja laululaval toimus järjekordne Rahvarinde
üritus. Ain Saar läks, võttis mikrofoni ja küsis
kogunenud rahva käest, kas nad tahavad, et meie sini-must-valge
lipp lehviks Suure Munamäe tornis. Rahva vastus oli üksmeelne
JAH ning 15. juulil 1988 toimus see ajalooline sündmus, kus
Kolonn heiskas võrumaalaste tahtel meie rahvuslipu. Kohalikule
punavõimule tuli kiire käsk Tallinnast lipp uuesti
maha võtta, kuid nad jätsid selle käsu täitmata,
väites, et nii suure rahvahulga tahte vastu nad ei saa astuda.
Ma ei tea, kas seda on ajalooürikutes üles tähendatud,
aga see oli esimene sini-must-valge lipp Eestimaal, mida ei võetud
enam maha.
Kolonni töö
jätkub
Pärast neid sündmusi
raporteeris Vaba Sõltumatu (Noorte) Kolonn Nr 1 Eesti rahvale,
et kommunistid koos KGB-ga on surutud Võrus põranda
alla. Ma ei tea, kas oli asi Kolonni võimsas auras või
kohaliku täitevvõimu mannetuses, igatahes oli Võrust
saanud meie ärkamisaja kõige vabam linn Eestimaal.
Võru KGB ülemaks oli Ervin Oras ja kohaliku miilitsa
ülemaks Jüri Pihl. Seltsimeeste pidev ponnistamine midagi
ära teha Kolonni liikmete vastu viis selleni, et nende mõjuvõim
Võru linnas kadus. Neid tegelasi ei võetud enam
tõsiselt ja rahvas irvitas avalikult nende üle.
Väga palju rahvast tõid tänavale protestiaktsioonid
Nõukogude armee vastu, kes okupeeris eestlaste sünnimaad.
Võru sõjakomissariaadi ees toimunud pikettidel tulid
rahvast “rahustama” kohaliku sõjakomissariaadi
esindajad ja Kolonnile pidevalt kaikaid kodarasse pilduv “punane
prokurör” Felix Luiksaar. Isegi tollane tippkommunist
Indrek Toome isiklikult käis Võrus rahvast n-ö
“ära rääkimas”.
Kolonnil oli ka oma stend Jüri tänaval, mis sisaldas
poliitilisi üleskutseid, analüüse, ning mille rüüstamiseks
ja maharebimiseks andis Võru prokurär Felix Luiksaar
korduvalt käsu.Võimalik, et ta ise käis samuti
öö varjus seda räpast tööd tegemas. Anti
välja ka ajalehte, mille pealkiri oli “Avalik Arvamus”.
Ajaleht osteti tavaliselt kiiresti ära ja üks esimesi
uue numbri ostjaid oli alati KGB töötaja, kuna ka selle
osakonna tegelased tahtsid ajaga kaasas käia. Kolonni organiseeritud
miitingutel oli alati mitu koosseisulist ja mittekoosseisulist
nuhki. Aktsioonide korraldajate poolt tehti julgeolekumeestele
ettepanek, et näiteks Kolonni koosolekut võiks pidada
siseasjade osakonna või KGB ruumides, siis poleks ju neil
vajadust ennast varjates mööda linna joosta ja informatsiooni
koguda.
Võimudel ei õnnestunud enam miski, inimesed hakkasid
taipama, et väga lähedal võib olla see aeg, kui
Eesti saab jälle vabaks. Täitevvõimu ja eriteenistuse
poolt tehti veel viimane pingutus säilitada mõnda
aega oma soojad ametikohad – Ain Saar saadeti 1988. aasta
sügisel Eestist välja. Teda füüsiliselt likvideerida
või vangistada ei olnud enam mõtet, kuna ajad olid
muutunud ja temast ei tahetud ka märtrit teha. Sellepärast
lahendati probleem sunniviisilise eksiili saatmisega. Aini uueks
kodumaaks sai Rootsi Kuningriik. Tema eksiili saatmisega ei lõppenud
veel Kolonni tegevus, aktsioonid jätkusid, tulid ka uued
liikmed, kuid ärkamisaja poliitiline kõrgperiood tundus
siiski möödas olevat.
Kolonn tuleb
tagasi
Kolonni aktiivsest tegutsemisest
on tänaseks möödas juba ligi 20 aastat, tollastest
noortest tüdrukutest ja poistest on saanud keskealised naised
ja mehed. Tavaliselt öeldakse, et vanad ajad on pöördumatud
ja ei tule enam iial tagasi. Mõnel juhul see kõnekäänd
paika ei pea.
Kaasaja poliitilisele areenile on tulnud tagasi samad jõud,
kelle elu Kolonn 80-ndate lõpus kibedaks tegi. Punastest
okupantide teenritest on saanud aatelised isamaalased, kelle jaoks
tundub olevat auasi, et nad kunagi kuulusid kompartei ridadesse.
Nad vahutavad oma suurest panusest Eesti vabanemisse ja on jõudnud
oma ulmelugude pajatamisega peaaegu selleni, et väidavad
end sündinud olevat sini-must-valgetes mähkmetes.
Meie riigi president ja peaminister on endise okupatsioonivalitsuse
tipptegijad ning kõikide erakondade juhtkondades on endised
kommunistid võtmepositsioonidel. Vahepeal käisid Eestist
üle ka “äraostmatud uusrahvuslased”, kes viisid
meie välispoliitika selleni, et meie riigile antakse pidevalt
õpetusi ja korraldusi, mismoodi me peame elama. Need tegelased
mõnitasid Teises maailmasõjas Eesti eest võidelnud
meeste mälestust, korraldades Lihulasse paigaldatud mälestussamba
avaliku varguse ning rahvale ässitati kallale politseikoerad,
eriüksuse mehed peksid rahvast kumminuiadega ning lasid neile
näkku pisargaasi.
On aasta 2006 ja Eestis on kadumas need rahvuslikud aated, mille
nimel Kolonn koos Eesti rahvaga võitles. Meie riik teeb
kõik selleks, et välja suretada aatelisust ja rahvuslust.
Kas selleks oli vaja meie rahval seista Balti ketis ja oma elu
ning vabadust kaalule pannes võidelda, et need, keda me
neil aegadel minema kihutasime, on tagasi ja dikteerivad taas,
kuidas on õige elada ja mida peab mõtlema ja ütlema,
et ikka kellelegi kusagilt idast või läänest
meele järgi olla?
Sõltumatu rahvaliikumise traditsioone järgides oleme
koos Ain Saarega ellu kutsunud Eesti Rahvusliku Liikumise, mille
struktuur on sarnane Vabale Sõltumatule Noorte Kolonnile
Nr 1. Leiame, et eestluse alalhoidmiseks, patriotismiks ning rahvuslikeks
aadeteks on vaja liikumist, mis esindaks neid inimesi, kellel
ei ole ükskõik meie maa ja rahva saatus.
* * *
|
Aavo Savitsch
|
Võru fenomen minu vaatevinklist
Mina liitusin Kolonniga, olles toetajaliige,
1988. aasta lõpus, liikmeks sain 1989. aastal. Miks ma
seda tegin? Eks ikka sellepärast, et olin kasvatatud vanemate
poolt oma sünnimaad armastavaks inimeseks. Ma ei liikunud
ringi silmaklappidega ja tajusin, et võõrvõim
teeb kõik, et meid kui isemõtlevat rahvust hävitada.
Samuti olin teadlik meie rahva kannatusterohkest ajaloost. Tahtsin
ka ise kaasa aidata selle riigi taastamisele, milleks oli iseseisev
Eesti Vabariik. Kas ma ei kartnud vangistamist või füüsilist
arveteõiendamist? Nähtavasti olin nii noor, et ei
osanud seda karta, mul oli oma võitluskaaslaste toetus
ja üheskoos moodustasime suure vaimse jõu – hirmul
ei olnud seetõttu soodsat pinnast. Olime veendunud, et
meie võitlus on aus, õige ning vajalik ja omasime
ka suurt rahva toetust.
Kuna meie ainus lõppeesmärk oli
Eesti taasiseseisvumine, tegime kõik selleks, et see aeg
ka kiiremini kätte jõuaks. Levitasime Kolonni sõnumit
läbi kohaliku raadio ja ajalehe, 1989. aastast osalesime
aktiivselt Genf 49 nimelises aktsioonis, kus inimesed andsid ära
okupatsiooniarmee sõjaväepiletid. Võtsime osa
Balti ketist ning aitasime taastada Kaitseliitu ja Piirivalvet.
Selgitasime rahvale, et ainus tõde ja juriidiliselt eksisteeriv
fakt Eesti Vabariigi järjepidevusest on Tartu rahu. Kuigi
meie read olid kahanenud, oli Kolonni osavõtt Võru
avalikust elust siiski märkimisväärne. Meiega arvestati
ja need võõrvõimu teenrid, kes veel mõni
aeg tagasi ähvardasid ja hirmutasid, püüdsid nüüd
meiega hästi läbi saada.
Vaba Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 eksisteeris
aastatel 1987–1992. Liikumise aktsioonide kõrgperiood
oli aastatel 1987–1988, kus isikliku eeskujuga innustasime
inimesi ja levitasime seda tõde, mis oli olnud aastakümneid
tabu. Kolonn edendas Eesti poliitikas rahvuslikkust, oli n-ö
jäälõhkuja, eeskuju.
Noortekolonn oli tegelikult esimene sõltumatu rahvaliikumine,
mis ühendas erineva maailmavaatega inimesi ühiseks tööks
rahvuslikul pinnal. Ju siis oli niiviisi määratud, et
just väikesest unisest Võru linnast kasvas välja
liikumine, mille tähtsus Eestimaa taasvabanemisel oli väga
suur. Keegi peab ju olema esimene, teerajaja.
|
|
|
