Kultuur ja Elu 2/2006

Kultuur ja Elu 1/2006

Kas Eesti iseseisvuse taastasid kommunistid?

tekst: mart helme

Teadlase ja vabadusvõitleja Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja Päeva X aulakonverentsi teema oli propagandamüüdid, tegelikkus ja tulevikuväljavaated. Mart Helme vaagis oma ettekandes küsimust, kas Eesti iseseisvuse taastasid kommunistid?

Õigupoolest ongi veider, et seesuguseid käsitlusi meil Eestis siiani praktiliselt ilmunud pole. Ent ehk on seegi piisavalt kõnekas seik, kuna vähegi analüütilisem pilk tollal toimunusse hajutaks täielikult müüdid impeeriumi äärealal tegutsenud üksikisikute heroilisest rollist ajaloos.

Nõukogude Liidu lagunemiseni viis võimuvõitlus

Nõukogude Liidu lagunemisest rääkides toonitatakse peamise tegurina tema majanduslikku allakäiku. Tõepoolest. Me kõik mäletame seda defitsiidimajandust, mis 80. aastate lõpul impeeriumis valdavaks sai ning mis oli USA ja konkreetselt president Ronald Reagani poolt käivitatud võidurelvastumise uue vooru tulemus. Samas pole mingit kahtlust selles, et mõningate taktikaliste taandumiste hinnaga leidnuks Nõukogude Liit kindlasti võimaluse järjekordse pingelõdvenduse ja teatud relvasüsteemide piiramise ettepanekute varjus kosumiseks aega võita ning toorme- ja relvakaubanduse tuludele tuginedes kõikumalöönud süsteemi eluiga pikendada.
Et selles suunas enne Mihhail Gorbatšovi võimule saamist mingeid samme ei astutud, näitab, et veel võimul püsiva vana kaardiväe meelest oli riigi püsimise tugevusvaru piisav. Siinkohal väärib muide meenutamist, et raskustest hoolimata ei põrkutud tagasi isegi konfrontatsiooni süvendamise ees. Tuletame sellega seoses meelde keskmaarakettide SS-20 provokatiivset paigutamist Kesk-Euroopasse ning Lõuna-Korea reisilennuki jõhkrat allatulistamist 1983. aastal.
Ometi algasid 80. aastate keskel N Liidus murrangulised muutused ja riigi etteotsa sai ennast kogu maailmale reformaatorina tutvustav Mihhail Gorbatšov. Mis siis juhtus? Toome välja kaks olulist põhjust.
Esiteks. Kolme raugastunud juhi – Leonid Brežnevi, Juri Andropovi ja Konstantin Tšernenko – järjestikune surm naeruvääristas impeeriumit. Ja mitte üksnes välismaal. Omaenda riigi üle hakkasid irvitama ja tema pärast piinlikkust tundma isegi venelased. See oli oluline psühholoogiline eeldus, et NLKP peasekretäriks sai suhteliselt noor ja teovõimeline Gorbatšov, mitte Jegor Ligatšov või mõni teine vanema põlvkonna esindaja. Siinkohal väärib eraldi rõhutamist, et kõigest hoolimata võitis Gorbatšov hääletamise vaid ühe enamhäälega!
Teiseks. Gorbatšovi valimine peasekretäriks peegeldas teisigi olemuslikke trende nõukogude kõrgnomenklatuuris. Nimelt põlvkondade vahetust ja sellega kaasnenud mentaliteedi muutust. Uus põlvkond polnud enam stalinistlik ja ammugi ei tahtnud uus põlvkond leppida nende moodsa maailma kontekstis siiski piiratud privileegidega, mida riik seni oli pakkunud nomenklatuurile. Üha valdavamaks sai veendumus, et ka Nõukogude Liit peab efektiivsuse tõstmiseks ja oma juhtide suurenenud nõudmiste rahuldamiseks liberaliseeruma ning järk-järgult üle minema kapitalismile.
Pole sugugi tähtsusetu, et taolised ideed leidsid soodsa pinna ka avalikus arvamuses. On siis ka loomulik, et just sel pinnal sündiski Nõukogude Liidus võimuvõitlus, mis lõppude lõpuks viis riigi lagunemiseni. Ja seda pole kummalisel kombel vähemalt Eestis keegi siiani impeeriumi lagunemise peamise põhjusena rõhutanud.

Kommunistid üritasid mitte jääda kaotajate poolele

Eesti ja teiste liiduvabariikide nomenklatuuri osa puhkenud heitluses oli tegelikult tagasihoidlik. Karl Vaino taoliste tegelaste väljavahetamine mahtus lihtsalt suure, keskpunktiga Moskvas toimuva võimuvõitluse raamidesse. Oli täiesti elementaarne, et parasjagu ülekaalus olev liberaalne tiib püüdis kindlustada tagalat ka äärealadel ja oli sama elementaarne, et tuult nuusutama harjunud uued juhid ametisse määramisel kohe omaks võtsid ka vastava retoorika.
Samas tuli kohalikel nomenklatuuridel, eriti Balti riikides, arvestada ka rahvusliku iseteadvuse tõusu, läänemeelsuse ja tugevate venestamisvastaste meeleoludega. Muide, just nende ilmingutega flirtimine annabki praegu nn endistele alust väita, nagu seisnuks nad 80. aastate lõpul rahvusliku vabastusliikumise eesliinil. Tegelikult lohisesid nad sündmustega kaasa, jäädes pidevalt pigem sammu võrra maha, kui et sündmustest ette tormasid. Ning vaieldamatult oli nende peamiseks eesmärgiks vältida enda jäämist kaotajate poolele, mitte Eesti iseseisvuse taastamine, nagu praegu aplombiga väidetakse. Tegelikult – rääkides tollal ladvikusse kuulunud isikute teenetest – võrreldes meie parteijuhtidega vääriks hoopis suuremat tunnustust (ja ka ajaloolist uurimist) niisuguste meeste tegevus Eestis nagu kindralid Džohhar Dudajev ja Zijautdin Abdurahmanov, kellee positsioon stalinistlike ja liberaalsete jõudude rivistuses oli palju delikaatsem kui meie rahvusliku nomenklatuuri esindajatel.

Välisjõudude mõju

Olles seega osutanud Nõukogude Liidu lagunemise peamisele põhjusele, tuleb lõpetuseks öelda paar sõna ka välisjõudude mõjust 80. aastate keskpaigaks impeeriumis kujunenud olukorrale.
Siinkohal on tähtis ära märkida 1975. aastal Helsingis toimunud Euroopa Julgeoleku ja Koostöö tippkohtumist, mida vahetult selle toimumise järel iseloomustati küll kui lääneriikide kapitulatsiooni Nõukogude Liidu ees, kuna viimane saavutas seal ühe oma kauaigatsetud eesmärkidest välispoliitika vallas – lääneriikide tunnustuse Teise maailmasõja järgsetele piiridele Euroopas. Samas külvati just Helsingis aga ka seemned, mis võrsudes mängisid märkimisväärset osa liberaalsete ja nõukogude süsteemile vastupanu õhutavate ideede levikus impeeriumi kodanike hulgas. Jutt on tippkohtumise nn kolmanda ehk humanitaarküsimuste korvi otsustest. Just need andsid lääneriikidele trumbid Nõukogude Liidule inim- ja kodanikuõiguste rikkumise pärast järjepanu survet avaldada. Just neile otsustele tuginedes tekkisid Nõukogude Liidus aga ka nn Helsingi grupid, mille liikmed nõudsid võimudelt ei enamat ega vähemat kui Nõukogude Liidu konstitutsiooni täht-tähelist järgimist inimõigustesse puutuvas.
Siinkohal ei maksa olla naiivne. Kahtlemata mängis kogu Nõukogude Liitu katva ja kiiresti laieneva dissidentliku võrgustiku tekkimises oma rolli lääne eriteenistuste poolne kaasabi. Samas on selge, et vastava siseriikliku õhustiku puudumisel poleks dissidendid suutnud luua vundamenti demokraatlikele massiliikumistele, mis Gorbatšovi võimule tuleku järel kulutulena üle kogu impeeriumi laiali lagunesid. Ja taas mängisid nii üleliidulised kui kohalikud parteiorganisatsioonid nimetatud kontekstis üksnes piduri rolli, aidates kuni KGB jõu lõpliku murdumiseni riiki haaranud võimuvõitluses vastuvaidlematult kaasa võimuorganitega vastuollu sattunud dissidentide represseerimisele.
Ent resümeerigem. Vaid sündmusi Nõukogude Liidus provintslikult hindavaid inimesi võib petta kujutelmaga, nagu mänginuks meie toonased nomenklatuursed liidrid olulist rolli Eesti taasiseseisvumisel. Nõukogude Liidu lagunemist ja oma liiduvabariikide iseseisvumist ei suutnud vältida isegi Nõukogude Liidu säilimisest majanduslikult huvitatud Kesk-Aasia liiduvabariikide parteilised klannid. Seega toimus Eestigi iseseisvumine sisuliselt täiesti sõltumatult sellest, mida toonased aparatšikud siin soovisid või taotlesid. Äärmisel juhul võisid nad vaid mõne üksiku sündmuse kulgu piiratud määral mõjutada, protsess tervikuna ei allunud aga milleski nende juhtimisele.
Vastupidi – et nad olid Moskvast vaadatuna igati mugavad ja manipuleeritavad, seda kinnitab samade inimeste massiline toomine tagasi võimu juurde praeguses Eesti Vabariigis.
Olen kaugel arvamusest, et see ei sünni teatud riigi eriteenistuste manöövrite ja manipulatsioonide tulemusena. Eesmärgiks, miinimumprogrammiks on muidugi Eesti finlandiseerimine. Kahjuks toimub see vägagi edukalt, nagu meie killustatud, segadusse aetud ja liidriteta jäänud rahvuslikud jõud masendusega tunnistama peavad.