|
|
|
Tamme-Lauri tamm, meie vanim
ja suurim puu toob inimesi enda juurde aitamaks luua püha
sidet inimese ja looduse vahel, mis nüüdseks on
peaaegu täielikult kadunud.
|
Sirp, haakrist ja hiis
tekst: ERIK ARRO
Eestlastel
on keskne, rahvuslik ja üleriigiline kultuurileht nimega
Sirp, endise nimega Sirp ja Vasar. Kui Eesti vabanes kommunistliku
vene orjusest, kadus Vasar tagant ära, kuid Sirp jäi.
Kas oli see tollaste otsustajate hirm ja rumalus, mis takistas
leida head juhtivat märki pealkirjaks rahvuslikule kultuurilehele?
Aeg on üliküps viskamaks orjamärgid minema ja taastamaks
vanad rahvuslikud pühamärgid leiab Erik
Arro.
Orjamärgid
Kas 700
aastat saksa orjust ja 50 aastat vene kommunismi on teinud meid
nii nõrgaks ja pimedaks, et isegi vabana ei suuda me olla
päris vabad ja kanname uhkusega edasi orjamärke? Kas
me suudaksime ette kujutada, et juudid loeksid vabatahtlikult
ja rõõmsalt aastakümneid Haakristi-nimelist
juudi kultuurilehte? See oleks mõeldamatu! Sellise ajalehe
väljaandja, kui ta peaks vihase massi käest imekombel
eluga pääsema, pandaks väga pikaks ajaks vangi.
Või näiteks Kuusnurga-nimeline araabia ajaleht? Kas
araablased loeksid? Loomulikult mitte. Ainult eestlased suudavad
olla nii tuimad, et isegi aru ei saa, mida loevad!
Nagu haakrist tähendab juutidele kannatust ja valu, nii on
eestlastele sirp ja vasar valu ja orjuse märgiks. Sirbi ja
vasara märgi all saadeti kümned tuhanded eestlased kaugele
külmale maale orjusse ja surema. Sirp ja vasar on eestlastele
ja paljudele teistele rahvastele valu ja surma märgiks, tähendades
ka igasuguse mõtte-, sõna- ja teovabaduse puudumist.
Meie valitsejatel paistab olevat tõsine haakristi-paranoia,
kuid sirbindus vohab kõikjal.
Hellad velled, meie reliikvia on vabadus! Orjuse ja ikke aeg on
möödas! Aeg on üles ärgata ja selg sirgeks
ajada, sest vabadus on käes ja me ei pea kartma vägivalda
ja valu. Me võime vabalt rääkida oma keeles,
mõelda vabalt oma mõtteid ja kasutada vabalt oma
märke – kõike seda, mis on meile oluline. Kas
me teame, mis on meile oluline ja mis on meie kultuur? Mis teeb
meid teistest erinevaks ja mille kohta me saame öelda, et
see on päriselt meie, mida saaksime anda inimkonnale?
Globaalne
massikultuur
Ballett, draama, ooper,
operett, sümfoonia ja filharmoonia, kunst ja kino, rokk,
popp ja räpp – need on kõik massikultuur ja üleilmsed
nähtused. Ooperisse võib minna ka Tokios, räppi
kuulata eskimote juures, sümfooniaorkestrid ja draamateatrid
on igas suuremas linnas, ja nokia mobla kõigil taskus.
See kõik on globaalne massikultuur. Aga mis siis on päriselt
meie oma, algne ja ürgne, mille kohta saaksime öelda,
et see ongi eesti asi? Soomlased on andnud maailmale sõna
“sauna”, saun oli vanadele ugrilastele püha, lausa
saunakultus oli meil. Aga veel, kas on veel midagi jäänud,
mida võiks uhkusega rahvusliku vaimsuse tippu asetada,
kultuuriajalehe pealkirjaks panna ja selle sõna ka maailmale
kinkida?
Vana Kalev ise, Kalevipoeg, vana kannel, torupill, saun, rehi,
regi... Kalevipoeg ise oli kange mees, kuid tarkuseraamatu andis
ta lapi targale Varrakule ära. Peab olema midagi, mis väljendaks
seda tarkust, sügavat tarkust, millest tuulepäine Kalevipoeg
kergekäeliselt ilma jäi. Seda muistset tarkust väljendab
sõna “hiis”! Kuigi vanadele ugridele oli kõik
ümbritsev püha, olid mõned kohad veelgi pühamad.
Ja need kohad olid hiied, pühad metsad. Kristlased raiusid
hiied maha ja tegid eestlastest (ka indiaanlastest, siberlastest,
austraallastest, aafriklastest jne) pärisorjad, sest loodus
ja inimene ei olnud neile püha. Nende pühadus elas ainult
raamatus, kirikuhoones või pilve peal.
Eesti märk
on hiis – püha side inimese ja looduse vahel
Hiis ehk austav suhtumine
loodusesse seondub nii kauge minevikuga kui ka kaasaegse euroopaliku
suhtumisega keskkonna kaitsesse. Tänapäeval on isegi
eurooplased aru saanud sellest, mida mõistsid vanad ugrid,
meie esivanemad, juba tuhandeid aastaid tagasi – mets on
püha, loodus on püha, kõik on püha –
ja Euroopa on nüüd ainus maailmajagu, kus metsade pindala
suureneb. Maailmas tervikuna on olukord vastupidine, metsa hävitatakse
ja raiutakse, loodus ja loomad kaovad, liivakõrbed laienevad,
mered ja järved muutuvad mürgiseks, ning pühade
hiite asemel vohab lepavõsa ja haisevad prügihunnikud.
Veel ei ole kadunud võimalus, et loodus ja inimene ellu
jääks. Praegu veel on võimalus taastada hiied
ja päästa see mõte või sõnagi unustusest.
Maarahvale oli kõik püha, kõik oli elav, hiiepuid
ei tohtinud raiuda, ei tohtinud oksagi murda, sest me teadsime,
et elava looduse hävitamine saab karmilt tasutud. Hiis ei
ole ainult sõna, mõiste või koht maastikul,
hiis on vägivallatu eluviis pühas looduses: elada nii,
et säilib kõik see ilus ja väärtuslik, mis
oli maal juba enne inimest. Hiied olid viimased puutumatud tükikesed
iidsetest põlismetsadest. Hiies väljendus soov kaitsta
kadumisohus sidet inimese ja looduse vahel, mis nüüdseks
on peaaegu täielikult kadunud. Selle püha sideme katkemise
tõttu kannatab nii loodus kui ka inimene ise, muutudes
aina haigemaks ja nõrgemaks.
Metsatark Hendrik Relve tutvustab raamatus “Põlispuud”
(2003) kodumaa suurimaid ja omapärasemaid põlis- ja
hiiepuid, neid üksikuid hiiglasi, mis veel imekombel alles
kunagisest hiilgusest: Ilumäe hiiepärn, Tülivere
hiietamm, Mäesuitsu ohvripärn, Upsi tamm, Pühajärve
sõja tamm jne. Kas me teame, et Eesti vanim ja vägevaim
puu on Tamme-Lauri tamm, mille ümbermõõt on
8 m ja vanus 700 a? Kas me oleme teda näinud ja tervitanud?
Suur eestluse edendaja ja uurija Oskar Loorits kirjutab “Eesti
rahvausundi maailmavaate” 10. peatükis “Suhtumine
looduselle”, kuidas maarahvas loodust austas ja tänas.
Aga kirjutab ka igasugu mustast nõidusest ja orjameelsest
kiusust. Ürgaeg ja orjaaeg on möödas ja kõike
pole vaja tänapäeva tuua – nagu loomade ohverdamine,
nõidumine, kaetamine, pisuhännad, puugid, libahundid
ja muu säärane. Kaasaega saame tuua ainult väärtuliku
osa – hiie (austuse looduse vastu) ja regilaulu (ainulaadse
viisi ja rütmiga vaimse arengu vahendi). Kui egiptlastel
on püramiidid ja hiinlastel nõelravi, juutidel-kristlastel
piibel ja muslimitel koraan, jaapanlastel zen, sumo ja samurai,
siis eestlastel on hiis – rahumeelne roheline ilmavaade,
mis sobib hästi ka kaasaegse säästliku ideoloogiaga,
ning väärib üleilmset tutvustamist.
Regi on püha side inimese
ja tema enda olemuse vahel – laulusõiduk
Teine oluline märksõna on
regi, regilaul. Me olime kunagi laulurahvas. Aga nüüd
käime raha eest kuulamas, kuidas teised laval laulavad. Regi
on ainulaadse viisi ja rütmiga ürgne ugri laul, millel
on sügav vaimne tähendus – regi on püha side
inimese ja tema enda olemuse vahel. Regi aeglane ja üksluine
viis loob inimeses muutunud meeleseisundi, tervendab ja tõstab
teadvuse kõrgemale tasandile, mis on aluseks rahule ja
vaimsele arengule. Meelemuutuse kutsub esile korrapärane
ja rahustav rütm, mis tuleb inimajaloo iidsest hämarusest
ja looduse ürgsest allikast. Seetõttu hiis ja regi
on mõlemad fundamentaalse tähtusega – need tähendavad
looduse, inimese ja tema enda olemuse ühtsust. Huvitav on
see, et regi tähendab nii laulu kui sõiduriista –
mõlemad viivad inimest edasi. Laul viib meelt edasi, sõiduriist
keha.
Sõnad ja märgid on selleks, et väljendada mõtet,
tähendust. Kui sõnad ja märgid on valed, siis
pole ka mõtet ega õiget suunda, kuhu liikuda. Kui
me tunneme juuri, siis võime kunagi ka latva näha.
Kui leiame allika, siis leiame ka mere. Leidkem need märgid
ja tähendused, mis ei ole tähtsad ainult eestlusele,
vaid ka kogu inimkonnale, ning sobiksid ka ühe väärika
kultuurilehe päisesse. Pakun orjasirbi asemel pealkirjaks
Hiis ja regi, väärtustamaks lisaks globaalsele linnastunud
massikultuurile ka looduskaitset, psühholoogiat-filosoofiat,
ning rohelist rahvuslikku ilmavaadet ja eestluse elujõudu.
|
|
|
