|
|
|
Jüri Estam: "Tulles
1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi
meie hulgast võiks Eesti taasiseseisvudes jätta
küüniliselt jõusse okupantide seadused, aga
täpselt nii tehti." |
Okupantide seadused on endiselt
jõus
tekst: jüri
estam
"Mis
maa see on?" küsis tänavusel teadlase ja vabadusvõitleja
Jüri Kuke mälestusele pühendatud Langenud Vabadusvõitleja
Päeva X aulakonverentsil Tartus Jüri
Estam.
Küsimusest "Kas
sellist Eestit me tahtsime?" on saanud praeguseks kulunud
kõnekäänd. Tavaeestlaste hinge närib aimdus,
et midagi on läinud meil tõsiselt nihu, aga paljud
inimesed ei oska täpselt sõnastada, mis on läinud
valesti. Peaminister Ansip hüüab kuraažikalt kõnepuldist,
et olukord on hiilgavalt hea, et "just sellist Eesti me tahtsime",
aga nii see ilmtingimata just ei ole. Normaalne oleks, s.t meid
ümbritsev tegelikkus näeks paljudest aspektist arvestatavalt
parem välja, kui oleksime viieteistkümne aasta eest
taaskehtestanud 1939. a Eesti seadused ja asunud neid - meie endi
seadusi - kiiresti ajakohastama. Tollal, aastal 1992, pandi rahvahääletusele
küll uus põhiseadus, aga kaalul oli tegelikult küsimus
valikust Eesti ja Vene õigussüsteemide vahel. Asi
ei olnud ainult põhiseaduses, vaid terves õigussüsteemis,
kompleksselt koos kõikide põhiseaduse juurde kuuluvate
seadustega ja teiste normatiivaktidega.
Eestlaskonnale oleks mitmel põhjusel olnud hädavajalik
rakendada sõjaeelsed seadused, millise valiku tegemist
tollane valitsus ja ülemnõukogu keeldusid aga võimaldamast.
Tulles 1991. aastal Eestisse elama, ei suutnud ma arvata, et keegi
meie hulgast võiks Eesti taasiseisvudes jätta küüniliselt
jõusse okupantide seadused, aga täpselt nii tehti.
Käesolev kirjutis on pinnapealne püüe kirjeldada,
miks nii läks, nagu tollal läks, ning millised tõsised
tagajärjed sõjaeelse Eesti seaduste hülgamisest
1992. aastast saadik tulenenud on. Kui keegi peaks väitma,
et Eesti Vabariik ei ole siiani tegelikult taastatud, on neil
paraku õigus.
Olen Eestis korduvalt astunud ette "lapse suu" rollis,
ja praegune käsitlus jätkab seda traditsiooni. Ma ei
oota, et keegi hüppaks käesolevat lugu lugedes rõõmust
lakke. Üks kirjutise eesmärkidest on lihtsalt panna
inimesi järele mõtlema. Kui sõnum ei meeldi,
ei tähenda see veel, et selle pärast tuleks sõnumitooja
maha lüüa! Püüdsin omal ajal seista liikumise
"Restitutsioon" liikmena Eesti Vabariigi õiguskorra
taaskehtestamise eest, aga see oli Taaveti võitlus Koljatiga.
Kas taastamata
jäänud Eestit on võimalik tagantjärele taastada?
Kas tuleks püüda
seda teha? Teha tuleb seda kindlasti. On iseküsimus, millal
inimesed selle vajalikkusest aru saavad. Kuri on lausa laastanud
meie karja, aga kunagi ei ole täitsa hilja. See, mis tundub
praegu ebarealistlikuna, ei tarvitse selleks jääda.
Parim asi, mida me teha saaksime, oleks võtta Ants Piibu,
Jüri Uluotsa ja teiste nimekate eesti juristide vahepeal
unustatud seadused lõpuks uuesti kasutusele, uuendades
neid "alt üles" vastavalt kaasaja vajadustele,
selle asemel et nõustuda loiult Euroopa Liidu direktiividega
ja muu tuhande kuuesaja kilomeetri tagant Brüsselist tuleva
õigusloomega.
Eesti uuema ajaloo nurjatuim päev oli 28. juuni 1992, mil
Eesti kodanikkond (kusjuures enamus hääletamas käinud
inimestest ei andnud endale aru, mida nad teevad, kuna nende eest
varjati ümberringi toimuva olemust) kiitis heaks uue põhiseaduse
ja selle rakendamise seaduse. Põhiseaduse rakendamise seaduse
§2 ütleb nimelt: "Käesoleval ajal Eesti Vabariigis
toimivad õigusaktid kehtivad pärast põhiseaduse
jõustumist niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus
põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega
ja seni, kuni need kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega
täielikku vastavusse."
Lihtsalt seletatuna tähendas see, et eesti kodanikud jõustasid
ise 1992. aastal vabatahtlikult venelaste poolt meile Moskvast
peale surutud nõukogude okupatsiooni perioodi ehk nn ENSV
seadused, mis olid tolle hetkeni olnud okupatsioonirezhiimi kurjad,
võõrad, õigusvastased ja paljudele meist
ropult vastikud seadused. 90. aastate alul võimul olnud
poliitikud ei andnud rahvale valikut. Referendumil oleks pidanud
üleval olema alternatiiv: kas olete selle poolt, et asendada
okupatsiooniseadused eestiaegsete seadustega? Mäletatavasti
referendumi korraldajad sellist valikut meile ei pakkunud. See
oli alatu ja makiavellilik mäng ühte väravasse,
ajendatuna suurelt osalt nii eesti kui vene "endiste"
tahtest, et neid ei võetaks vastutusele eesti kodanike
arvel massiliselt toimepandud okupatsiooniajastu kuritegude eest.
Mängus oli ilmselt teisigi kaalutlusi, kuid see oli üks
peamistest. Rikkad tõllas ja vaesed võllas, nii
nagu Eestis tihti kombeks.
Mida oli
Vene valitsusel vaja ärahoida 1990. aastate algul Eestis?
See, et Vene salapolitseil
meeldis mõnitada, peksta, kuritarvitada ja tappa süütuid
vabadust ihkavaid naisi ja mehi väikestes okupeeritud riikides
ei tähenda, et KGB-FSB ei oleks olnud - lisaks oma nuhkimise
ja piinamise ülesannete täitmisele - samal ajal ajutrust
ja analüüsiga, s.t planeerimise ning aktiivsete meetmetega
tegelev organisatsioon.
80. aastate lõpu
vene luureorganitel oli ülesandeks Eestis ja Lätis:
- nurjata Kodanike Komiteede liikumine
ja selle nurjamise kaudu iga hinna eest ka formaaljuriidiline
ehk tegelik restitutsioon;
- hoida Kremlile ustavad ja sõbralikud
inimesed võimul või võimu lähedal,
tulgu mis tuleb;
- hoida ära arvestatav vene ja
teistest rahvustest kolonistide Baltikumist väljasaatmine,
aga ka vabatahtlik naasmine päritolumaale, ehk teisiti
öeldes kanda hoolt selle eest, et balti poliitikud legaliseeriksid
võimalikult suure osa annekteeritud Baltikumi rahvusvahelise
õiguse vastaselt asustatud koloniste, neile kodakonsust
ja elamislube väljastades;
- vältida seda, et okupandid, roimarid,
kvislingid, reeturid, nuhid, koputajad ja kaasajooksikud vastutusele
võetaks ja karistataks (eriti tuli ära hoida, et
õigusemõistmine toimuks kohalike, okupatsiooniajal
eiratud seaduste alusel). Sama tähtis oli, et kohalikud
noored eestiaegseid seadusi tundma ei õpiks ega oskaks
neid kunagi rakendada;
- hoida ära, et baltlased (idaeurooplased)
hakkaksid huvi tundma selle vastu (konkreetsed nimed ja asitõendid),
kes olid nende vastu kuritegusid toime pannud;
- hoida ära massilist hagide esitamist
Venemaa kui NSV Liidu troonipärija vastu, idaeurooplastele
tohutute potentsiaalsete kahjutasude maksmisest rääkimata;
- vältida seda, et okupatsiooni
alt välja tulevad balti inimesed saaksid meediast teada,
millised on nende tegelikud õigused ja alternatiivid
rahvusvahelise õiguse all. Selleks oli vaja segadust
külvata ja rakendada sisulist tsensuuri teatud teemade
suhtes;
- vältida seda, et baltlased ehitaksid
üles efektiivsed kaitsestruktuurid; nullida kõik
taotlused Balti riikide küljest õigusvastaselt amputeeritud
alad Venemaalt tagasi saada;
- baltlasi üldiselt demoraliseerida
ja aidata kaasa etniliste baltlaste ja eriti noorte väljarändamisele
balti aladelt; jne.
Moskva-KGB-GRU võivad
endaga rahul olla. Kui mu loetelu vaadata, siis Moskva ongi saavutanud
praktiliselt kõik oma sihid siin. Kõik need eesmärgid
saavutati end rahvusliku potentsiaaliga liikumistesse sisse süües
ja neid solkides. Viieteistkümne aastaga on väga paljud
nendest, kellel oleks olnud kasu Balti riikide tõelisest
taastamisest, hauda läinud.
Vaatamata sellele, et tema enda
käimatõugatud initsiatiivid perestroika toetuseks
väljusid alguses ajutiselt kübeke kontrolli alt okupeeritud
Balti riikides, kogus KGB end kiiresti ja viis sisse tarvilikud
korrektiivid. Sääraste organisatsioonide peamiste ülesannete
hulka kuulubki operatiivne kriiside ohjamine.
Selles artiklis ei jõua autor selleni, milleks Eesti seaduste
tagasitoomine kasulik oleks olnud. Toon siiski ühe näite.
On absurdne, vale ja nõukogulik rehabiliteerida Eestis
okupantide ohvreid. Rehabiliteerida saab ainult kurjategijaid,
aga 1941. ja 1949. aastate küüditatud olid ohvrid! Kurjategijad
olid need, kes küüditatuid "sõnnikuna"
ära vedasid. Eesti Vabariigi sõjaeelsed seadused keelasid
inimestelt vabaduse võtmise, kui selleks ei olnud alust,
nii nagu meil praegu. Politsei tohib inimest vahistada ainult
siis, kui on põhjust kahtlustada, et ta on pannud toime
kuriteo, või kui kohus on vahistamist sanktsioneerinud.
1941. aastal ja kaheksa aastat hiljem olid küüditajad
eesti seaduste rikkujad ja küüditatutelt võeti
nende vabadus illegaalselt. On absurdne süütut inimest
"rehabiliteerida" ja lasta kurjategijatel karistuseta
pääseda, aga tänapäeva "Eesti Vabariik"
- nõukogude okupatsioonimoodustise järelmoodustis
- on sellist nonsenssi pilgeni täis. Rehabiliteeritakse valesid
inimesed! Kurjategijad on küüditajad, kellede rehabiliteerimine
võiks kõne alla tulla, kui nad on karistuse kandnud.
Alguses paistis,
nagu läheksid asjad õiges suunas
Eesti oli lühikest
aega suhteliselt "vaba maa", alates umbes aastast 1988.
Okupatsiooniväed olid jätkuvalt sees, aga olukord ei
tahtnud hästi alluda vene võimude ja nende eestlastest
lakeide tahtele. Inimesed said päevast päeva vaimselt
vabamaks ja massiteabevahendite avatus suurenes teatud punktini.
Paraku oli Eestis võim jätkuvalt Kremli okupatsiooniperioodi
nukuvalitsuse parlamendi, s.t ülemnõukogu käes,
mis keeldus eest ära tulemast. Mina muide ei kasuta kunagi
eufemisme selle ajastu suhtes. Ei kasuta imalaid hellitusnimesid
nagu "nõuka aeg" ega ütle ENSV, vaid ütlen
nii, nagu öelda tuleb: annekteeritud ja okupeeritud Eesti.
(On olemas oluline vahe mõistete "annekteeritud"
ja "okupeeritud" vahel, mida käesolev artikkel
siiski käsitlema ei hakka.)
Palju on kirjutatud ülemnõukogu eestimeelsusest. Selliste
käsitluste puhul on tegemist ülemnõukogu suhtekorralduslike
(loe: desinformatsiooni) initsiatiividega. Taasiseseisvumiseks
valmistuv Eesti vajas seda, et ülemnõukogu tagasi
astuks, ent selline mõte ei tulnud annekteeritud Eesti
nukuparlamendile ehk Supreme Soviet'il pähegi.
Meil oli tollal olemas lootusandev alternatiiv ülemnõukogule
Kodanike Komiteede liikumise näol. Enesekindlus, lootus ja
usk olid tavainimeste hulgas tagasi tulemas. Kodanike Komiteed
lähevad ajalukku kui suurepärane poliitiline innovatsioon
selliste ühiskondade jaoks, kes on okupatsiooni alt välja
tulemas. Kõik oli Kodanike Komiteedega hästi minemas,
kuni kutsuti kokku Eesti Kongress.
Oleksime
pidanud teisiti tegema
Tegelikku Eesti Vabariiki
oleks võinud ja tulnud formaaljuriidilisest ennistada.
On olemas küllalt näiteid sellest, kuidas okupantidest
vabanevad maad seda teinud on. Normaalne ühiskond, kus okupatsioon
ei ole kaua kestnud, vetrub automaatselt tagasi varasemasse, talle
loomulikku olekusse. Hollandis rivistati 1945. aastal Hitleri
lüüasaanud okupatsiooniväed üles ja 15. mail
siirdusid nad sinna, kuhu kuulusid - tagasi koju, "nach Heimat".
Koos vihatud sakslastega kadusid ka kõikjal okupeeritud
riikides - Hollandis, Prantsusmaal, Belgias, Taanis, Norras jm
natsirezhiimi seadused.
Sakslaste ja nende kaasajooksikute üle mõisteti endastmõistetavalt
kohut pärast sõda Norras Norra seaduste alusel, Taanis
Taani koodeksi kohaselt jne. Eestis oli selle asemel mitu musta
päeva järjest.
Nõukogude
Liit mitte ei lagunenud, vaid Lääs ja baltlased jäid
külmas sõjas lihtsalt kaotajaiks
Mõtleme end ajas
tagasi kusagile ühte Vene impeeriumi linna umbes 1983. aastal.
See on mõnusamat sorti linn Venemaal, suvituspaikade ja
datšadega linna serval. Laua ümber õunapuude
alla on kogunenud grupp nooremaid tšekiste - polkovnikud
ja majorid -, et arutada ühiskonna tulevikku. Räägivad
alguses umbes samasugust juttu, nagu meelsusvangid, keda nad on
harjunud tapikorras külmale maale saatma. Mehed laidavad
plaanimajandust. Siis muudetakse teemat. Eriti vihased on nad
selle peale, et nomenklatuuri ja ohvitseride privileegid NSV Liidus
nii suhteliselt viletsad on. Mitmed neist on välismaal teeninud
ja puutunud piisavalt kokku Mercedese limusiinidega. Genfi ning
Berliini paremad elurajoonid ei ole nendele võõrad.
Kogunenud seltskonnale on ilma pikemata selge, et Venemaa ladviku
hüvitised jäävad lääne meepottide omadest
taseme ja mõnususe poolest kordades alla. Too vabalt väljendada
julgev ajutrust on juba ammu adunud, et Nõukogude majanduse
allakäik süveneb lähiajal veelgi, ja et sedamoodi
jätkata on hullumeelne. Tasapisi sünnib plaan. Plaani
põhimõtteks on viia Vene impeeriumis läbi reform,
mis peab toimuma range kontrolli all. Selline reform, kus osaline
kapitalism on lubatud (a la tänapäeva Hiina), kuid mille
käigus võim jääb suurelt jaolt olemasoleva
ladviku kätte. Pole teada, kas tollel vabas õhkonnas
toimunud laudkonna vestlusel eestlasi viibis, aga see pole päris
välistatud. Pribaltika oli tuntud kui ühiskondlik katseklaas.
Riias hiljuti esinedes ütles tuntud vene vabamõtleja
ja kunagine poliitvang Vladimir Bukovski, kes on alati olnud baltlaste
ustav sõber, et Lääs kaotas külma sõja,
kuna tšekistid on Moskvas võimul. Paguluses võrsunud
Tõnu Parming oli kogunud asitõendeid ja argumente
tõestamaks, et NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee oli
uutmise ja avalikustamise ideede tegelik väljanuputaja. Parmingust
paremat juurdepääsu allikmaterjalile on omanud venelannast
ajakirjanik Jevgeenia Albats, kelle sulest ilmus 1994. aastal
raamat "Riik riigi sees - Venemaa KGB haardes minevikus,
nüüd ja tulevikus".
Tuginedes arhiivimaterjalidele ning intervjuudele endiste tšekistidega,
kirjutas Albats, et KGB oli 80. aastate perestroikapoliitika autor
ning ämmaemand, ja koguni 1991. a augustiputši katse
korraldaja. Seda kõik eesmärgil kinnitada kanda Venemaa
võimusüdamikus veel kindlamalt kui kunagi varem.
Kommunismile kui äpardunud majandussüsteemile võib
leinakella lüüa, aga vene salapolitsei ei ole kunagi
nii tugevas positsioonis olnud kui nüüd. Kolme tähega
organisatsiooni kombitsad ei ole ainult vene siseasjade sees.
Kogu endine Nõukogude Liit, kaasa arvatud selle poolt Teise
maailmasõja ajal okupeeritud alad, on jätkuvalt FSB-st
ja vene sõjaväeluurest läbi imbunud. Kuidas täpsete
arvudega praegu on, ei tea vist keegi, aga KGB kapten Viktor Kozlov
väitis, et perioodil enne seda, kui võeti vastu uus
põhiseadus, oli KGB-ga seotud 90 % NSV Liidu okupatsiooniorgani
ülemnõukogu liikmetest. ("Eesti Aeg" 01.04.1992)
Nii nagu dr Ilo Käbin on öelnud: NSV Liit oli koodnimetus
ehk Vene impeeriumile (ajutiselt, võiks lisada) pandud
teine nimi. Majanduslikud ideoloogiad tulevad ja lähevad,
aga asja tegelik olemus on jäänud suurelt osalt samaks.
Või oleme me unustanud Karaganovi doktriini jätkuva
olemasolu? Need, kes Venemaa desinformatsiooni pingutusi vähegi
lähemalt jälgivad - eriti Eesti ja Läti arvel -
teavad, et mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem nad jäävad
endisteks. Vene impeerium sattus vahepeal ajutiselt bolševike
võimu alla, kandis mõnda aega NSV Liidu nime ja
viis läbi hiiglaslikke lolle ning traagilisi sotsiaalseid
eksperimente nii siin kui seal, aga oma positsioonidel vaikselt
ja jätkusuutlikult püsinud tšekaa (Ohranka, FSB,
nimeta kuidas tahad) on elanud üle kõik muutused.
Muutused on olnud neile nagu vesi hane selga, või õigemini
vesi nende veskile. Iga muutus on andnud võimalusi oma
positsiooni tugevdada.
Kuidas restitutsioon
Eestis põhja lasti
Kodanike Komiteed registreerisid
üle 850 000 kodaniku. Eesti Kongressi kõrgeimaks võimuks
kuulutamine oleks olnud loogiline ja loomulik areng. Selleks astuti
isegi vastavaid samme. Enne Kongressi esimest istungjärku,
kuhu mina Rakverest valitud esindajana ei pääsenud,
kuna Moskva oli pannud mulle sissesõidukeelu, koostasid
20 tartlast eelnõu "Läkitus Eesti Kongressile,
ettepanek taastada Eesti Vabariik", mis avaldati Edasis 14.
veebruaril 1990. Selles kirjutati: "Eesti Kongress on ainus
võimalus Eesti Vabariigi Põhiseaduse (ja seaduste
- J.E.) taaskehtestamiseks Eesti pinnal, (olles) ainus selleks
õigustatud (legitiimne) ja õigust loov (legaalne)
organ viimase poole sajandi jooksul, kes väljendab eesti
rahva tahet tema vabalt ja okupatsioonivõimust sõltumatult
valitud esindajate kaudu.... Eesti iseseisvust ei saa välja
kuulutada praegused ENSV võimuorganid ja neisse kuuluvad
isikud illegitiimsetena... ENSV seaduste tühistamine ja Eesti
Vabariigi seaduste kehtestamine toimub järk-järgult,
lähtudes nende tähtsusest, kronoloogiast või
otstarbekusest."
Sellest, kuidas Rahvarinde esindajad Marju Lauristiniga eesotsas
takistasid selle eelnõu vastuvõtmist Eesti Kongressi
poolt, on kirjutanud teiste hulgas Ahti Mänd.
29. märtsil sai Arnold Rüütlist ENSV Ülemnõukogu
esimees. 8. mail 1990 võttis ülemnõukogu -
NSV Liidu ripats - vastu seaduse "Eesti sümboolikast",
usurpeerides sellega jultunult meie sümbolid ja Eesti Vabariigi
nime. Toimus siltide muutus ilma tarviliku sisumuutuseta. Nimetuse
Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik kehtetuks tunnistamine
ÜN poolt ei tähendanud, et ülemnõukogu oleks
taastanud Eesti Vabariigi õigusliku sisu. Sisu jäeti
hoopis nõukogulikuks, modifikatsioonidega. Sellele riigile
- sellele okupatsiooniaja ja okupatsioonikorra järelmoodustisele
- anti ametlikuks nimeks "Eesti Vabariik". Intellektuaalomandi
valdkonnas oleks juristid kukkunud viivitama protestima, et tegemist
on kõige räigema piraatluse ehk kaubamärgi röövimisega.
Sündinud oli Frankenstein.
Eesti Kongressi neljandal istungjärgul "murdus mõõk".
Mindi Põhiseaduse Assamblee (uue riigi loomise ehk Eesti
Vabariigi tegeliku taastamise hülgamise teed). Nähes,
et Eesti Kongressi ladvik läheb kaasa selle mänguga
(püüab päästa mis päästa annab?
Teeb halva mängu juures hea näo?) astusin välja
ERSP-st istungjärgu vältel.
Enne põhiseaduse rahvahääletust pidasin nõu
Kodanike Komiteede ühe vaimse isa Harald Tillemaniga, kes
ennustas, et kehvale (ehk valele) alusele ehitades ei saa rajatis
ise hästi välja kukkuda. Tõepoolest - mis maa
see on? Kas sellist vildakal alusel Eestit me tahtsime? Eesti
ei ole tagasi tulnud.
Liikumine "Restitutsioon" üritas päästa,
mida päästa annab, aga KGB plaanide vääramiseks
ei jätkunud lihtsalt jõudu. Kollased kleepsud - "Ei
põhiseadusele" rebiti maha laternapostidelt ja telefoniputkadest
minutite vältel pärast nende sinna ilmumist ja maharebijate
hulgas oli ka neid, kes kuulusid rahvuslikku leeri. Meediasse
oli tee sisuliselt suletud. Kõik see tuli väga tuttav
ette mõned aastad hiljem, kui Eestis saboteeriti räigelt
neid iseseisvuslasi, kes püüdsid öelda ei Euroopa
Liidule. See, kuidas restitutsionistidele kaikaid kobaratesse
loobiti, võis jääda märkamatuks inimestele,
kes ei olnud meie ridades, aga minul on nendest meetmetest pikk
rida selgeid ja ebameeldivaid mälestusi.
Viimased piigid murti enne rahvahääletust Eesti Komitee
(mille liige ma olin) istungitel aadressil Narva mnt 5, hoones,
mis on nüüd lammutatud. Püüdsime koos Kalev
Otsaga siis, kui praktiliselt kõik lahingud olid juba kaotatud,
vaielda vastu Tunne Kelami juhitud Eesti Komitee juhatusele, kes
oli kindlalt valinud Eesti Vabariigi seaduste mittetagasitoomise
(ehk nõukogude õiguskorra allesjätmise ja modifitseerimise)
tee. Jüri Adams, kes astus korduvalt kõnepulti esindama
Komitee juhatust õiguslikes küsimustes, vaidles Eesti
Komitee opositsioonile vastu, kasutades sültjaid argumente,
nagu "restitutsiooni puhul ei ole määrav varasema
õiguskoodeksi taaskehtestamine, oluline on üksnes,
et Eesti kodanikkond, kelle me registreerisime, on põhiseaduse
poolt. Eesti kodanike tahe - see ongi Eesti taastamine".
Adamsile oli tähtis näiteks selline suhteline tähenärimine,
nagu kust võetakse 1938. aasta põhiseaduses ette
nähtud teine koda. Mulle tundusid need toonitatud vastuväited
otsitud ja savijalgadel olevat, tema kinnitas aga, et Eesti taastamine
on seega lihtsalt võimatu. (Kasutanuks siis esimest Eesti
põhiseadust, see nägi ette ühekojalist parlamenti.
Või jätnuks need asjad Taastava Kogu otsustada, selle
asemel, et minna kaasa Põhiseaduse Assamblee rajamisega).
Minu arust olid sellised argumendid absurdsed ja aja möödumine
ei ole teinud neid vähem absurdseks. Need väiteid -
neid korrati üle ja üle - panid mind alati pead raputama
ja mürgiselt naerma.
Eesti Kongress oli selles ajaks diskrediteeritud ja tähtsusetuks
muutunud. Rahvale oli vaja aga iga võimaliku meetmega tõestada,
et Eesti Komitee on tubli ja et meie ette toodud enamasti okupatsiooniaegsest
õiguskorrast kokku lapitud monstrum on ikkagi see päris
ehe ja ehtne Eesti Vabariik. Nagu Orwell ütles: sõda
on rahu, demokraatia puudumine on demokraatia jne.
Nii uskumatu kui see lugejatele ka tunduda võib, ei ole
ma kunagi omanud vaba juurdepääsu kodumaisele eesti
mainstream ehk peavoolu meediale. Kui välja arvata periood,
kus ma ETV-s olin, Maaleht ja veel mõni väljaanne,
siis minusuguse mõttemalliga inimesed on mustas nimekirjas.
Sisuliselt valitseb tänapäeva Eestis teisitimõtlejate
suhtes esinemiskeeld - must nimekiri. Kutsutakse teatud teemadel
rääkima, näiteks Iraagi sõda, aga mitte
teistel. Mitte nendel teemadel, mida ma ise oluliseks pean. Suuremate
päevalehtede veergudel olen mina isiklikult ja ilmselt veel
kümned või võibolla isegi sajad isamaaliselt
mõtlevad eestlased enam-vähem persona non grata. Kui
antakse võimalus kirjutada, siis peaaegu alati teemal,
mida leht või keegi võimulolev seltskond on tellinud.
Isegi siis ilmuvad lood peaaegu alati kokkupigistatult ja "toimetatult".
Lõpplause
28. juuni 1992 - mil
uus põhiseadus võeti rahvahääletusel vastu
- oli tõepoolest must päev. Päev, mil Kodanike
Komiteede töö suurelt osalt nulliti ja Eesti kodanikkond
aitas paha aimamata ise Eesti õigusjärgsust kuristiku
põhja tõugata. Poliitikud ei seletanud rahvale,
mida põhiseaduse rakendusotsus endaga kaasa toob. Sama
vähe tegi seda Eesti meedia. Paljud põhiseaduse projekti
bukletid, mida tollal poodides müüdi, ilmusid ilma põhiseaduse
rakendamise seaduseta, kuigi sinna on koer maetud!
Kui ütlen avalikus kohas, et see riik, milles me praegu elame,
ei ole taastatud Eesti Vabariik, lähevad paljud end rahvuslaseks
pidavad eestlased näost kaameks ja sosistavad: "Jüri,
ära nii ütle! Järsku venelased kuulevad!"
Kõige halenaljakam sealjuures on see, et venelased ja nende
käsilased nägid teadlikult suurt vaeva selleks, et Eestit
ei ennistataks. Ainult eestlased elavad eituses, teeseldes ja
luisates iseendile. Lööge mind maha avaliku saladuse
väljaütlemise eest, aga meil ei toodud Eesti seadusi
ega eestiaegset õigusemõistmist kunagi tagasi.
Ainsaks lohutuseks on, et EW õigusjärgsus - meie endi
tegelikud seadused, mis küll väikest uuenduskuuri vajavad
- asetsevad endiselt kannatlikult jääraku põhjas,
nagu suudlust ootav Okasroosike. Aare Kasemets on kirjutanud:
õigusloome ja õiguslik elukorraldus on osa rahva
kultuuriloost. Seadused on keskkohal igas normaalses ühiskonnas,
nad on avaliku elu reguleerimise teljeks. EW koodeks - see on
esiisade ja -emade kood, mille järgi elada tuleks, nii nagu
inimese DNA kujundab tema väljanägemist, olekut ja olemust.
Eesti enda õigusliku elukorralduse tagasitoomine oleks
meile oluline ja kasulik isegi praegusel hilisel tunnil.
|
|
|
