|
|
|
ERIK ARRO: “Põlisrahva
ainus soov oleks, et astuge tagasi, kommunistid, ärge
trügige võimule.” Foto: Jüri Liim.
|
Üleskutse: Kommunistid,
astuge tagasi!
tekst: erik arro
9. mai
2006. Euroopa päev, Teise Maailmasõja lõpp,
aga eestlastele leinapäev – vene orjuse algus. Pronksist
punaarmeelane seisab ikka Tallinna kesklinnas. Sajad vene kommunistid
ja sõjaveteranid, meie piinajad ja alistajad, pidutsevad,
räuskavad, joovad viina ja vehivad punalippudega, üksik
sini-must-valge lipp rebitakse maha. Politsei ei vii ära
punalippe ega pane vene sõjardeid kongi, vaid ära
viiakse üksik maharebitud Eesti lipp ... Kas on aasta 1940?
Ei, see on praegu, aastal 2006. Endised kommunistid on endiselt
võimul.
Elu
Nõukogude Eestis
Jüri
Liimi vastu, kes lubas pronksist punaarmeelase ära koristada,
alustas punaprokuratuur uurimist tohutu kiirusega, paari päeva
jooksul, kuid punalippude lehvitajad ja vene sõjardid võeti
oma kaitsva tiiva alla ja tõenöoliselt ei tehta neile
midagi, nende nimesidki me ei tea.
Mõni aeg tagasi meie kommunistlikus valitsuses suurt paanikat
tekitanud punased särgid kirjaga “Kommarid ahju!”
väljendavad ehedalt põlisrahva tundeid, sest vaadates
meie riiki, tekib tunne nagu elaksime ikka veel ENSV-s. President
Rüütel on tippkommunist, Eesti NSV Ülemnõukogu
Presiidiumi esimees, kes jagab praegugi ordeneid kommunistlikele
aktivistidele, kes rebisid omal ajal maha sini-must-valgeid lippe
ja mõnitasid eesti rahvast. Terve valitsus: peaminister
Ansip, justiitsminister Lang, endine kaitseminister Jõerüüt,
majandusminister Savisaar ja kultuuriminister Palmaru on kõik
endised juhtivad kommunistid. Suuremate parteide juhid on samuti
endised kommunistid: Reiljan, Kallas, Lauristin, Savisaar, Ansip
jne, samuti suur hulk poliitikuid ja riigikogulasi, ning muid
võimureid, kolhoosi esimehi ja ametnikke kõikides
ministeeriumides, prokuratuuris, kohtus, politseis ja sõjaväes.
Eesti riik kubiseb kommunistliku minevikuga tegelastest, reeturitest,
äraandjatest, tallalakkujatest ja kurjategijatest.
Kaks ordenit
eelviimase metsavenna tapjale
Ülo Neeme, Põlva
miilitsaleitnant, tappis 2. juunil 1974 Eesti eelviimase metsavenna
Kalev Arro, kes oli 30 aastat nõukogude võimule
üksi vastu pannud. Miilits Ülo Neeme sai selle eest
Punatähe ordeni! Hiljem võeti politseinikuna tööle
Eesti politseisse, edutati Võru politsei abiprefektiks,
mitmel aastal esitati Ülo Neeme vabariigi aastapäeval
aumärgi saajate nimekirja, kuni politsei peadirektor Harry
Tuul andis talle kui Eesti parimale politseinikule II klassi teeneteristi
ja pakkus veelgi kõrgemat ja soojemat kohta Põlva
politseiprefektina (2002. a). Suur tänu teile tehtud töö
eest, Harry Tuul ja Ülo Neeme, olgu teie südametunnistus
kerge!
Taevas lendavad vene hävitajad, tänavatel marsivad vene
sõjaveteranid ja vanglad on täis vene kurjategijaid.
Meie kodumaa on kaetud kommunistlike okupantide mälestusmärkidega,
mida leidub igas linnas ja alevis. Ükski Eesti valitsus pole
suutnud neid ära koristada, ka mitte Laari valitsus, kelle
lubadus oli plats puhtaks lüüa. Tallinna kesklinnas
Vene Kultuurikeskuse saali kohal seisab suur N Liidu vapp sirbi
ja vasaraga, kuigi Stalin suri 1953 ja sellest on nüüd
juba 53 aastat möödas – aasta juba 2006 ning “vabadus”
on kestnud tervenisti 16 aastat? Eesti riigi poolt väljaantav
kultuurileht kannab nimetust Sirp (endine Sirp ja Vasar). Narvas
seisab lilledega ehitud vene tank, mille toru on suunatud Tallinna
poole, jne, jne ...
Reps, Jõerüüt,
Parts ja Lihula
Kõik see solvab
eestlase hinge. Kas me elame oma vabal maal või mitte?
Tundub, et mitte. Lihula sammast tormas Partsi valitsus kraana
ja politseiga maha võtma ja hiljuti põhjustas väike
haakristike kaitseliitlase kõrvas meie sõjaväejuhtide
tugeva ärrituse ja avalikud sõnavõtud, kuid
stalinlikud sirbid-vasarad, vene tankid, pronkssõdurid
ja viisnurgad meie võimurite unerahu ei riku. Kui minister
Reps laimas Eesti riiki ja marisid Venemaal, siis keegi tagasi
ei astunud, aga kui nähti mõnd punast särki,
siis langes kaitseminister Jõerüüt suurest hingevalust
agooniasse ja astus tagasi. Sellest võib ainult üht
järeldada – eestlase tunnetel võib trampida iga
kompoliitik nii, nagu ise tahab, aga kui keegi ähvardab mingi
süütu särgikesega kommuniste, siis astub tagasi
meie riigi kaitseminister, kellel peaks ju ometi olema veidi sõjamehelikku
jõudu ja meelt. Kaitseministri tagasiastumise motiivis
pole midagi õilsat, see on vana kommunisti isiklik solvumine
ja hirm. Miks ei astunud kaitseminister tagasi näiteks siis,
kui Vene hävitajad meie taevas lendasid? Riigi kaitsmine
pole ju ENSV-aegne Kirjanike Liit, kelle ülesandeks oli komparteid
ülistavaid värsikesi treida. Kaitseminister Jaak Jõerüüt
on kas lihtsalt nõrganärviline hale kuju või
paadunud kommunist. Kui nüüd sada inimest punase särgi
selga ajaksid, siis vist kukuks terve meie uuskommunistlik valitsus
kokku?
Punased särgid,
maskid ja viisnurgad
Eelmise aasta sügisel
tähistasid punaveteranid Tallinnas pronkssõduri ehk
okupatsiooni monumendi juures Eesti okupeerimise 60. aastapäeva.
Jalul oli terve Eesti politsei, kuid oh üllatust, nad ei
olnud väljas mitte selleks, et vene sõjaveteranide
ebaseaduslikku ja põlisrahvast solvavat miitingut laiali
ajada, vaid selleks, et kaitsta kommuniste võimalike provokatsioonide
eest. Tabati kaks eestlast, kes kiiresti politseisse ülekuulamisele
viidi. Põhjuseks see, et üks mees kandis punast maski.
Kas pole hämmastav? Punase maski või punase särgi
kandmine ajab paanikasse mitte ainult Eesti politsei, vaid põhjustab
ka Eesti kaitseministri tagasi astumise!!! Ma saaks aru, kui stalinlikud
sirbid ja vasarad, ning punaste viisnurkadega sambad põhjustaksid
ministritel infarkte ja politsei tormaks kraanade ja koppadega
vene okupatsiooni mälestusmärke koristama. Aga ei, kõik
on vastupidi. Kas me elame ikka vabal maal või oleme Moskva
oblast?
Me ei tohiks unustada ka seda, et tšekist Putin on Venemaal
demokraatia juba lämmatanud ja taaskehtestanud stalinliku
diktatuuri, mis rõhub julmalt idapoolseid väikerahvaid
(näiteks tšetšeene), sealhulgas meie ugri hõimlasi
marisid, komisid, udmurte ja teisi.
Kuritegelik
ideoloogia
Isamaaliitlane Pakosta
arvab, et kommunismi kui ideoloogia eest ei või kedagi
karistada. Aga me teame, et kommunism on vägivaldne ideoloogia,
mis kutsub üles klassivõitlusele, terrorile, proletariaadi
diktatuurile ja maailma vallutamisele. Kommunistlikust maailmavaatest
on veelgi kuritegelikum kuulumine konkreetsesse terroristlikusse
organisatsiooni Kommunistlikku Parteisse, kes tegeles miljonite
inimeste tapmisega ja ahju ajamisega tervel kolmandikul planeedist
(Poola, Ungari, Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Rumeenia, N Liit,
Mongoolia, Hiina, Tiibet, Vietnam ja Kambodža). Ja seda teadsid
kõik eestlased, kes astusid vabatahtlikult sellesse parteisse.
Pole tähtis motiiv, kas seda tehti vorstijupi eest, argusest,
rumalusest või soovist reeta oma kodumaa.
Kui keegi väidab, et aeg oli selline, miskit polnud parata
ja oli siiras soov Eesti asja ajada jne, siis mina võiksin
öelda, et astun Ku Klux Klani selleks, et aidata neegreid.
Jah, võimalik, et mõni ka mõtles nii, kuid
rahvas ei taha teid, endisi kommuniste võimu juurde. Istuge
nurgas, olge vait ja häbenege, ning ärge trügige
riiki juhtima, poliitikasse, riigikogusse või presidendiks,
sest see solvab eestlasi. Keegi ei aja kommuniste ahju, ei pane
pannile, isegi vangi pole neid pandud.
Kuigi ausalt öeldes kuluks igale endisele kommunistile reetmise
eest kolm aastat türmi, kiilaks ajada, punane särk selga
panna ja ühiskondlikult kasulikule tööle suunata,
näiteks põllumajandusse.
Kommunistid, astuge tagasi!
Valimised lähenevad ja seoses sellega
võiksid kõik endised kommunistid (Rüütel,
Savisaar, Ansip, Palts, Lauristin, Reiljan, Alatalu, Allik, Kallas,
Lang jne) võtta eeskuju kaitseminister Jõerüüdist
ja astuda tagasi, mitte kandideerida võimuorganitesse,
mitte tegelda poliitikaga, raputada endale tuhka pähe ning
mitte solvata eestlasi oma musta minevikuga. Keegi ei aja kommuniste
ahju ega pane pannile, põlisrahva tagasihoidlik soov on
nende tagasi astumine. ENSV ajal said nad oma vorstijupi ja 30
hõbeseeklit juba kätte, nüüd aitab, armuaeg
on olnud väga pikk.
Riigikogu peab vastu võtma seaduse, mis keelaks KP-sse
kuulunud inimeste pääsu võimuorganitesse, ministeeriumidesse,
kohtutesse ja riiklikesse asutustesse. Kommunistide nimekiri peaks
olema avalikult kättesaadav kõikides infokanalites,
et rahvas teaks, kes on kes, ning keda mitte valida jälle
võimu juurde.
Aeg on tulla noortel, uutel ja puhastel inimestel, kes on vabad
äärmustest, nii kommunistlikust kui kapitalistlikust
mõtlemisest, kes aitavad vene migrantidel emigreeruda ja
integreeruda Euroopasse või Venemaale, kes hoolivad eestlusest,
põlisrahva edenemisest, ning solidaarsest ja sotsiaalsest
ühiskonnast, kus ei jäeta hätta ka oma kõige
vaesemat kodanikku!
|
|
|
