|
|
Eesti vabariik reetis oma
sõdurid
tekst: HENDRIK ARRO
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse esimees
18.
aprillil lükati Riigikogu Põhiseaduskomisjoni ettepanekul
täiskogu istungil tagasi eelnõu 688 OE I “Eesti
kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni
vastu”. See eelnõu oleks tunnistanud eelnimetatud
relvavõitluse Eesti vabariigi territooriumil vabadusvõitluseks
ja selles osalenud kodanikud Eesti vabadusvõitlejateks.
Avaldame Sõjaaegsete Lennuväelaste Ühenduse esimehe
Hendrik Arro
avalduse.
Kõrge
rahvaesindajate kogu on oma otsuse teinud. Eestlased oma vabaduse
eest II Maailmasõja ajal võidelnud ei ole ja loril
lõpp. Need umbes 70 tuhat eesti meest, kes tolleaegsete
Eesti põrandaaluste riigivõimuorganite üleskutsetele
järgnedes relva kätte võtsid, et Nõukogude
Liidu vastu võidelda, ei ole mitte vabadusvõitlejad
(ehkki nad oma rumaluses võib-olla nii ehk arvasid), vaid
lihtsalt natsliku Saksamaa käsilased. Seega sõjakurjategijad,
kes mitte mingit tunnustust ja austust ei vääri. Mis
puutub aga üleskutsujatesse, eesotsas tolleaegse peaministri
J. Uluotsa ja Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega, siis tundub, et
need ja nende poolt lausutu ei vääri Riigikogu saadikute
arvates nähtavasti üleüldse mingit tähelepanu.
Mis riigivõimuorganid nad siis ikka olid. Ja nii on asjad
meie tänapäeva riigikogulaste arvates siis selged ning
pikemat arutelu enam ei vaja.
Kuid mitte kõikide eestlaste jaoks ei ole küsimused
nii selged, nagu nad rahvaesindajatele näivad olevat. Nimelt
on viimastel aastatel toimunud sündmused ja Eesti Vabariigi
juhtkonna hoiakud äratanud paljudes nendes, kes oma nooruse
ja lisaks sellele sageli ka suure osa oma elust on tahes-tahtmata
pidanud ohverdama oma kunagisele noorusideaalile vabast Eestist,
sageli nördimuse ja on tõstatanud nende jaoks küsimuse:
kas see, mida kunagi kodumaa armastuse tuhinas sai tehtud, oli
ikka õige või tuleb see lihtsalt nooruse rumaluse
arvele kanda? Kas ikka elaks veel nii, kui elu saaks korrata?
Muidugi, kaotatud aastaid ja võimalusi enam tagasi ei saa,
kuid mõtted on kangekaelsed ja see, kord üles kerkinud
küsimus, jääb paljudel nähtavasti surmani
meelde mõlkuma.
ENSV ajal oli asi selge:
isamaa kaitsjad olid need, kes olid teeninud Nõukogude
Armees. Nemad olid Eesti vabastajad fašistlike okupantide
küüsist. Kõik teised, sõjas nii või
teisiti osalenud mehed, olid paremal juhul kas vaenlase propaganda
poolt eksitusse viidud või, halvemal juhul, kujutasid endast
lihtsalt natslikke bandiite, kes võitlesid Nõukogude
Liidu ja seega ka demokraatia ning töörahva vastu. Ühesõnaga
– tegu oli isamaa äraandjatega, kes selle eest said
ka oma karistuse. Pikad vangilaagriaastad ja igasugused muud repressioonid
olid oi kui paljudele tasuks isamaa-armastuse eest. Paljud aga
jäidki igaveseks kaugele võõramaa mulda. Kuid
kunagiste sõdurite hinges oli teadmine, mis aitas vastu
pidada – ehkki sõda oli kaotatud, oli seistud õige
asja eest.
Kuid siis – Eesti taasiseseisvus. See oli uskumatu sündmus,
salajaste unelmate täitumine. Ei olnud Eestis vist teisi
inimesi, kelle jaoks Eesti iseseisvus oleks olnud kallim ja oodatum,
kui need, elust räsitud kunagised sõdurid. Võttis
aega mis võttis, aga lõpuks ometi saabus võit.
Lahingute raskused ja laagrite kannatused ei olnud asjatud. Tekkis
lootus, et ehk saabub nüüd ka tunnustus nendele meestele,
kes kunagi seisid Eesti piiride kaitsel. Ei, ega mingeid erilisi
soodustusi või aupaistet ei julgetud soovidagi. Oli selge,
et riik on vaene. Piisanuks sellestki, kui oleks ametlikult öeldud,
et poisid, te seisite õige asja eest.
Paraku nii lihtsalt
need asjad siiski ei läinud, kui esialgu võis loota.
Esialgne vabanemise eufooria ja lootus õigluse jaluleseadmisele
hajus pärast Eesti taasiseseisvumist üsnagi kiiresti.
Suurel määral kompartei ja komsomoli ridadest tulnud
vabariigi uus juhtkond tajus peagi, et Saksa sõjaväes
teeninud meeste esiletõstmisega on oht sattuda lääneriikide
silmis ebasoosingusse, ja kellel seda siis ikka nii väga
vaja oli? Lisaks sellele oli vahepeal, nõukogude võimu
ajal, peale kasvanud uus põlvkond inimesi, kelle jaoks
selline isamaa armastus, mis vajaduse korral nõuab ka ohverdamist,
oli arusaamatu ja kellele Eesti Vabariik oli oluline ainult sedavõrd,
kuivõrd siin oli võimalik karjääri teha
või varandust koguda. Rahvuslik uhkus ja ühtekuuluvustunne
kui selline ei maksnud enam midagi. Esmatähtis oli vaid isiklik
heaolu. Mis sellest, et tulemuseks oli kaks Eestit. “Teise
Eesti” peale võis ju lihtsalt sülitada. Ja nii
asusidki Eesti valitsusringkonnad siis tasapisi nende poolele,
kelle jaoks eestlaste võitlus oma vabaduse eest Saksa või
Soome mundris oli ebasoovitav nähtus, mis Euroopa Liidu korralike
kodanike arusaamadesse hästi ei mahu. Sai ju Eesti valitsejate
jaoks oluliseks ainult see, mis teised meist küll arvavad.
Paraku on igal asjal
kaks otsa. Järjest rohkem tuli kunagistel sõduritel
hakata häbi tundma oma valitsejate arguse ja printsiibituse
pärast. Suures lömitamise tuhinas unustati Eesti ajalugu
ja eestlaste sõdurivaprus. Et Venemaa võimud ja
juudiringkonnad on alati püüdnud neid, kes Nõukogude
Liidu vastu on julgenud võidelda, tembeldada fašistideks
ja sakslaste käsilasteks, on ammutuntud lugu. Niisamuti on
rünnatud ka praegust Eesti Vabariiki venelaste inimõiguste
rikkumise ja muude olematute pattude eest. Kuid on kurb, et ükski
taasiseseisvunud Eesti valitsus ei ole julgenud sirge seljaga
avalikult ajaloolist tõde tunnistada ja öelda, et
need mehed, kes neil kaugetel aegadel järgnesid tollase Eesti
valitsuse üleskutsetele ja püüdsid oma kodumaad
rasketes lahingutes kaitsta nõukogude terrorirežiimi
eest, ei võidelnud mitte Suur-Saksamaa eest, vaid pidasid
omaenese sõda, mille lõppeesmärgiks oli Eesti
riikliku iseseisvuse taastamine. Suur vabatahtlike ja mobilisatsioonikutse
peale kokkutulnute arv aga näitab, et Nõukogude Liidu
vastases võitluses ei osalenud mitte mingi kitsas natslikult
meelestatud isikute grupp, vaid võitlus punarežiimi
vastu oli valdava osa eestlaste arvates hädavajalik. Vaba
Eesti, mitte aga Suur-Saksamaa oli eesmärk, mille nimel võideldi.
Paraku tuli seda teha olukorras, mida lääneriikide kodanikud
(ja tundub, et ka paljud nõukogude ajal üleskasvanud
nooremad eestlased) hästi mõista ei suuda. Oli lääneriikidel
tol ajal ju ainult üks vaenlane – Saksamaa, kelle vastu
võideldi. Eestlastel oli vaenlasi kaks: Nõukogude
Liit ja Saksamaa, kellest vaenlaseks nr 1 oli Nõukogude
Liit. Ajalooline kurioosum on aga see, et antud situatsioonis
eestlastel teist liitlast peale Saksamaa võitluses Nõukogude
Liidu vastu võtta ei olnud. Võitlesid ju lääneriigid
koos Nõukogude Liiduga. Ja nii tuli teha raske valik. Ainus
võimalik moodus relvaga käes punase terrorirežiimi
tagasituleku vastu võitlemiseks oli teha seda saksa mundris
(Soome minek oli siiski vaid suhteliselt vähestele võimalik).
Võideldi lootuses, et mõlemad, nii Nõukogude
Liit kui ka Saksamaa purustatakse ja liitlaste abiga õnnestub
lõpuks Eesti iseseisvus taastada. Paraku oli lootus lääneriikide
abile Eesti iseseisvuse taastamisel naiivne, sest lääneliitlased
olid Atlandi Hartale rahumeeles sülitanud ja kogu Ida-Euroopa
juba Nõukogude Liidule maha müünud. Kuid see
on tagantjärele tarkus, mida rindesõdur tol ajal lihtsalt
ei teadnud. Loodeti imele, 1918. aasta sündmuste kordumisele,
sest muud ju üle ei jäänud.
Paraku on valitsus ja
Riigikogu maailma avalikkusele kõigest sellest vaikinud
(või ainult õige arglikult rääkinud).
Kuid ka vaikimine on sõnum. Valitsus ja Riigikogu oma vaikimise
ja avaliku kõrvalehoidmisega vabadusvõitlejate üritustest
(keelates vahepeal isegi Kaitseliidu osavõtu nendest) on
põhimõtteliselt asunud nende poolele, kes eestlasi
süüdistavad fašismis ja Suur-Saksamaa eest võitlemises.
Kui juba Eesti valitsus ise näitab oma distantseerumisega
vabadusvõitlejatest, et ta on süüdistustega nõus,
siis miks peaksid venelased, juudid ja muud välismaalased
teisiti arvama. Järelikult – nii see siis ongi. Oma
viimase otsusega Riigikogu ainult kinnitab ülaltoodut.
Mis puutub aga eestlaste, eriti vanemate põlvkondade arvamusse,
siis nende usk sellesse, et Eesti riik kaitseb oma kodanikke ajaloovõltsijate
valesüüdistuste eest, hakkab tasapisi kaduma. Neile
on riigijuhtide moraalne argus ja printsiibitus silmaga näha,
ükskõik mida eneseõigustuseks ka ei räägita.
Punaarmeelase mundris Pronkssõdur Tõnismäel
ja selle ümber toimuvad punaveteranide kokkutulekud meie
valitsejaid ilmselt ei häiri, mis sest, et tegemist on Eestit
okupeerinud armee mundriga, selle riigi mundriga, kes tõi
Eestile ka pärast sõda tohutuid kannatusi. Saksa sõduri
mundris Eesti iseseisvuse eest võidelnud eestlase kujuga
mälestussamba püstitamine aga kutsus esile paanika.
Mis sellest, et selle mundrikuue lõkmetel olev embleem
– soomustatud käsi mõõgaga – pärineb
Eesti Vabadusristilt ja seda kanti ka tegelikult. Et sellega nullitakse
kümnete tuhandete Eesti eest võidelnud meeste eneseohverdus,
seatakse kahtluse alla eestlaste õigus oma vabadust kaitsta
ja hävitatakse eestlaste kaitsetahe, see ei paista mitte
kedagi huvitavat. Arad ja välisriikide ees pugejalikud valitsusringkonnad
oma orjameelse lömitamisega ei ärata oma riigi kodanikes
austust ja uhkustunnet, vaid häbi, et ollakse sellise riigi
kodanikud.
Kuid mis seal ikka teha. Öeldakse, et iga rahvas on väärt
oma valitsejaid. Saksa sõjaväes teeninud mehed peavad
endale aru andma, et nad on sõja, ja mitte ainult relvavõitluse,
vaid ka ideoloogilise võitluse paljude praegu võimulolevate
ja pealetulevate nooremate eestlaste isamaalisuse ja rahvusliku
iseteadvuse eest nõukogude võimule nähtavasti
lootusetult kaotanud. Sajandeid kestnud, eestlaste iseloomu vorminud
orjaaeg ja nõukogude okupatsioon olid liiga pikad, et aastatel
1918–1940, võiduka Vabadussõja ajal ja järel
Eestis tekkinud rahvuslik iseteadvus ja aated oleks suutnud eesti
ühiskonnas piisavalt kinnistuda (nende aadete vaimus kasvanud
mehed läksid enamikus kodumaa eest sõtta ja kas langesid
või istusid aastaid vangilaagrites). Ja nii ongi juhtunud,
et selle maailma vägevaid kummardavaid, ilma iseseisvalt
mõtlemata kõigega nõustuvaid alandlikke lakeisid
on eestlaste hulgas tänu aastaid kestnud nõukogulikule
kasvatusele nähtavasti üsnagi palju. Kunagises Eesti
Vabariigis eriti noorte hulgas valitsenud isamaalisust ei ole
Eestis taasiseseisvumise järgi suudetud, aga võib-olla
ka et tahetud taastada. Ja nii võivadki vanemad inimesed,
kelle roll meie elus on juba üsna pisikeseks kuivanud, meie
valitsusringkondade tegevust küll häbeneda ja kiruda,
noorematel ei paista sellest aga sooja ega külma olevat.
Öeldakse, et noorematel
põlvkondadel on kasulik õppida oma eelkäijate
kogemustest. Mida õpetlikku võiksid vanamehed oma
järeltulijatele, kes nüüd või tulevikus
Eesti kaitseväes teenivad, või kui on tekkinud kodumaa
kaitsmise vajadus ja nad reservist tegevteenistusse kutsutakse,
soovitada. (Viimasel ajal küll tundub, et ega Eesti kaitsmisele
eriti ei mõeldagi, loodetakse, et NATO teeb seda meie eest.
Meil pidavat piisama ainult oma meeste andmisest lääneriikide
okupatsioonivägedesse. Usk lääneriikide sõnapidamisse
on vankumatu ja omal ajal Atlanti Hartaga toimunu igaveseks unustatud.)
Paistab, et soovitus, kui tänapäeva Eestis vabariigi
juhtkonna ja meedia suhtumisest Eesti eest sõdinud meestesse
ning raudsest loogikast lähtuda, on üsna ühene
– ärge te poisid nii lollid olge, et kunagi Eesti eest
pauku teete. Ka siis, kui tundub, et seda kodumaa kaitseks on
vaja. Tuletage meelde oma vanaisade kurba saatust. Kunagi ei või
teada, kellele see, et eestlased oma kodumaad vajaduse korral
ka kaitsta julgevad, ei meeldi. Eesti Vabariigi valitsuse otsuseid
ja isamaalisi üleskutseid ei maksa aga eriti tähele
panna. Maailma ja tõenäoliselt ka järeltulevate
põlvkondade silmis on Eesti president ja ministrid, kui
asi tõsiseks läheb, nii väikesed vennad, et nende
poolt lausutu jääb ainult tühiseks õhu võnkumiseks.
Sellega, et te nende üleskutsetele kuuletusite, te ennast
maailma ja järeltulijate silmis, nagu elu on näidanud,
õigustada ei saa.
See oleks loogiline soovitus. Kuid peale loogika eksisteerib ka
eetika. Kunagised sõdurid olid kasvatatud vaimus, et kodumaa
kaitsmine on iga mehe püha kohus, ükskõik, mida
see endale isiklikult ka kaasa ei tooks. Ütles ju kunagine
sõdurilaulgi:
Teed tagasi meie jaoks
pole,
ehk küll häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei oleks,
kui langeb meist viimnegi mees.
Eesti riik ja rahvas
kestavad ainult siis, kui vajadusel leidub mehi, kes on valmis
kodumaad kaitsma. See on nende jaoks, kes kunagi Eesti piire kaitsesid,
vankumatu tõde. Sellest loobumine nooremate põlvkondade
poolt ükskõik kui hea elu nimel tähendaks varem
või hiljem Eesti riigi ja võimalik, et ka rahva
lõppu. Ka siin on, mille üle mõelda.
Riigikogu on otsustanud. See otsus tähendab aga seda, et
vanad mehed, kes peaaegu kogu oma elu on pidanud oma kunagisele
noorusideaalile vabast Eestist ohverdama, peavad oma viimased
aastad elama teadmises, et nende unistuste riik, vaba Eesti, on
nad reetnud.
Ainult toetuste eraldamine, mida riik mõningal määral
siiski teeb, ei kompenseeri moraalset hülgamist. Tahes-tahtmata
tundub, et tänapäeva Eesti valitsejad on nähtavasti
inimesed, kes, lähtudes omaenese rikutusest, ei suuda ilmselt
mõista, et kõiki asju siin ilmas – au ja väärikust
eelkõige – ei saa ainult rahaga kinni maksta. See
on kurb.
|
|
|
