Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 



Fotod vasakult:
1) Endel Uudevald, pildistatud detsembris 1952. a
2) Siberi mälestus. Ema Ilse, koos tütarde Elvi ja Ehaga
3) Endel Uudevaldi isa Alfred Uudevald

Metsavendade vabariigis, lambakarjas, heinabrigaadis ja lastekodus Siberis

tekst: Endel Uudevald
Fotod: Kaljo Tamme erakogust

Märts 1949 viis Lääne-Virumaalt 1860 inimest ja Vao vallast 125 inimest. 1941. aasta juuni viis Lääne-Virumaalt üle 500 inimese ning Vao vallast 27 inimest. Äraviidute seas oli ka Endel Uudevald, kes jagab meiega oma mälupilte reisist külmale maale. Kaljo Tamm meenutab aga 1941. aasta suve, mil Lebavere küla oli metsavendade vabariik.

Väike-Maarja lähedal Vao vallas asuvas Lebaveres elas enne sõda 7 perekonda ja küla oli rohkem kui poole kilomeetri peale pikaks venitatud. Enamus elanikke olid metsatöölised, ainus eratalu oli Orguse talu. II Maailmasõja alguseks oli külas 11 eri vanuses meest. Neist kaks langes punaste okupatsioonisõdurite kuulidest - üks oli Kaljo isa Juhan Tamm ja teine Võrumaalt pärit Kaarel Kasesalu. 1941. aastal varjas külameestest end metsas 8 ja aastatel 1944-45 kokku 6. Vangilaagrisse sattus 7 meest (üks mõisteti surma ja teine suri vangilaagris), hiljem lisandus neile Kaljo Tamm kaheksandana, kellele mõisteti 10 aastat vabadusekaotust.

Lebaverest sai metsavendade vabariik

1941. aasta suvel hakkas Lebaverre lisaks oma küla meestele ka võõraid kogunema. Keegi ei oska öelda, kui palju neid lõpuks oli, ehk üle kahesaja. Seal oli sõjaväe- ja kaitseliiduvormis ning erariides mehi. Relvi kõikidele ei jätkunud ja neid valmistati ise lõhkeainest. Magamiskohaks oli seatud üks küün, kus mees lebas mehe kõrval, mitmes rivis. Igal ööl olid seatud teedele valvetõkked. Tornimäel asuvast kõrgest vaatetornist oli kõik peo peal ja ka seal olid mehed valves.
Raadiod konfiskeeriti sõja puhkemisel, kuid Kaljo vennale toodi Väike-Maarjast sõna, et need on vallamaja õuel kuuris. Vend käis päise päeva ajal seal ja varastas oma raadio tagasi. Nii saadi kuulata Soomest eestikeelseid päevauudiseid. Igal õhtul, kui see aeg tuli, oli maja otsas plats mehi täis, aken tehti lahti ja raadio tõsteti akna peale. Tuppa poleks see meestevägi ära mahtunud.
Ega keegi metsas olnud, mehed käisid avalikult küla vahel ringi. Peredes küpsetati leiba, sest ka mujalt tulnud mehed tahtsid süüa saada. Keegi ei küsinud, mis ma selle eest saan või kas mulle keegi selle eest maksab. Külas oli lehmi vähe, aga Lebaverest aeti läbi karjad. Venelaste poolt anti korraldus ajada kõik karjad Venemaale. Triigi mõisal oli tõukari, mõisavalitseja ei mõelnudki seda käsku täita. Õhtul, kui külakari oli juba lautades, aeti mõisakari kaevule jooma ja lüpsti ära. Nii et kõikidele meestele olid piim ja leib igal juhul kindlustatud. Tamme peres tehti riisutud koorest võid ja nii said mehed ka või leiva peale. Sellise moega sai see meestevägi ära toidetud. Hiljem aeti kari mõisa tagasi, ükski loom ei läinud kaduma.
Ükski hävituspataljonlane või keegi muu sinna oma jalga ei tõstnud. Nii elati, kuni sakslane sisse tuli, siis läksid mehed laiali.

Suvesõda. Esimene lahing

Siis hakkas aga metsades kogu aeg olema taganevaid venelasi. Peredest rööviti toidu- ja riidekraami. Esimene madin taganevate venelastega oli tõenäoliselt augustikuu viimastel päevadel. Ilm oli pilves ja sombune. Õhtupoolikul tuli metsnik Kasesalu Tammede poole. Ta oli tundnud oma maja ligidal suitsulõhna ja läinud asja uurima. Terve metsaalune oli venelasi täis. Õnneks läks ta nii ettevaatlikult, et teda ennast ei nähtud. Pärast tuli välja, et kokku oli olnud 13 tuld.
Kodus oli Kaljo vend Alfred. Vend Erni oli traktorist ja peksis vilja. Külast ei saadudki tookord rohkem mehi kätte kui Konstantin Mitt ja Gustav Kask. Aga ega külameestel polnud relvi ka rohkem kui Kasesalul ja Kasel. Vend Alfredile anti pihku jaapani püss ja Mitile vene oma. Neli meest lähenesid Väike-Maarja poolsest küljest langile, kus venelased olid. See oli ainuõige samm, sest kui oleks küla poolt mindud, kahtlane, kas Kaljo Tamm täna meile seda seni kirja panemata ja avaldamata lugu üldse jutustaks...
Esimene Lebavere lahing toimus tollase Porkuni metskonna 2. jaoskonna Lebavere vahtkonna kvartali nr 79 kagunurgas, umbes 90-100 m metsniku (Kasesalu) majast. Mehed avasid võsast venelaste pihta neljast püssist tule. Üks venelane sai kohe surma. Ühtegi pauku venelaste poolt vastu ei lastud. Kask oli tsaariarmees allohvitser ja valdas vabalt vene keelt. Ta oli venelastele karjunud, et nad on sisse piiratud ja tulgu lagedale ilma relvadeta! Muidugi seda keegi ei teinud, kuid samas oli venelastele ka teadmata, kui palju laskjaid on, sest ega külamehed võsast lagedale ei tulnud. Venelased läksid mööda sihti Roela suunas ja niivõrd külmavereliselt, et jõudsid end veel rivikorras kolonni võtta. Venelased läksid 3,5 kilomeetrit metsa sees asuvasse üksikusse metsavahikohta ja võtsid sealt kaasa kõik, mis söödavat oli. Nad olid tõeliselt näljas, kes seda teab, millal nad üldse viimati süüa said. Inimlikust vaatenurgast oli kahju sellele mõelda, sest Kaljo ei olnud ju siis ise õiget ebainimlikkust kogenud. Sageli olid need niisugused venelaste grupid, kes ei olnud üldse huvitatud mingist lahingupidamisest. Nende ainus soov oli tagasi Venemaale pääseda.
Julgeolekuni teave sellest lahingust ilmselt üldse ei jõudnud. Lahingus osalenud meestest saadi Kask hiljem metsast kätte ja mõisteti surma, Kasesalu langes teises Lebavere suvesõja lahingus, Mitt arreteeriti hiljem muudel põhjustel ja Kaljo vend Alfred jäeti täiesti puutumata.

Teine lahing

8. september 1941 oli päev, mil võitluseks 200 taganeva punaväelase vastu kogunes erinevatel andmetel 36-38 külameest. Vao valla Omakaitse staapi Väike-Maarjas toodi sõna, et öösel läks Triigist läbi suur venelaste kolonn. Siis juba telefonid töötasid ja Kasesalule helistati, et Eipris on käinud venelased. Eiprisse oli maha jäetud üks juudist naisarst, kes üle kuulati. Oli teada, et on vähemalt kakssada hambuni relvis venelast, kusjuures pooled neist ohvitserid ja politrukid. Tegu oli Tallinnast taganemise käigus moodustatud väeosaga.
Metsnik Kasesalu hakkas mobiliseerima kohalikke mehi. Puudus oli relvadest. Eestlastel oli automaatrelvadele vastu panna paar kümnelasulist vintpüssi. Ülejäänud olid kokku korjatud relvad. Kaljo noorem vend Erni ei olnud oma elus veel püssi lasknud. Metsavaht Kask andis Ernile oma kaheraudse jahipüssi, millest ta siis selles lahingus oma esimesed paugud laskis. Teisel vennal oli seesama jaapani karabiin kahekümne padruniga, rohkem padruneid ei olnud, aga ta oli esimese järgu täpsuslaskur, nii et tühja ei lasknud. Veel oli üks kergekuulipilduja, mis läks kohe lahingu algul rikki.
Natukene aega enne eestlaste rünnakule asumist käisid venelased külas luurel. Kaljo Tamm märkas kolme laskevalmis püssidega venelast Avispea teed mööda tulemas. Nad lähenesid metsniku majale aeglasel sammul umbes 40-50 meetrini, seal seisatusid hetkeks, seejärel pöörasid ringi. Tagasi läksid nad hoopis kiiremal sammul. Kaljo vend Erni rääkis, et kogunevad mehed olid metsniku aias ja venelased ilmselt märkasid aias hõredate puude vahel seisvaid inimesi. Aeda kogunevad mehed olid viskunud kohe pikali ja kõhuli roomates püüdnud varjuda. Meestel oli tekkinud plaan olla võimalikult märkamatud, et kui venelased aeda tulevad, püüda nad käratult vangi võtta. Et venelased midagi kahtlast märkasid, annab tunnistust nende plaan lahkuda. Oleks eestlased rünnakuga pool tundi hilinenud, oleksidki nad läinud olnud. Esimene mees, kes eestlaste tules langes, oli ilmselt komandör, kes arvatavasti luges just mehi kolonnis üle.
Ajakirja Kaitse Kodu 1997. aasta juulinumbris Tiit Noormetsa artiklis "Lebavere lahing 8. septembril 1941" avaldatud lahinguskeem ei vasta Kaljo Tamme sõnul absoluutselt tegelikkusele. Oma venna jutu järgi on ta visandanud skeemi nii, nagu lahingu kulg tegelikult oli. Mitte keegi ei teadnud, kuskohas venelased täpselt on. Pärast esimese enne õiget aega antud juhusliku paugu kõlamist jooksis venelaste poolt välja kuulipildur, peitus looduslikku lohukohta ning hakkas metsasihti tule all hoidma. Lahingus osalenud Endel Uudevaldi isa Alfred sai sellise tükiga hakkama, et ronis kuulipilduja tule all üle sihi lagedale heinamaale, tõusis lepavõsas püsti ning avas kuulipilduri pihta tule. Teised olid karjunud, et visaku pikali, ta saab surma, kuid Alfred oli karjunud vastu, et kuulipildur tuleb maha võtta. Kui kuulipildur vaikis, hakkasid venelased kiiluna ründama. Oleks venelastel õnnestunud eestlaste vahele tungida, oleks eestlaste poolel surmasaanuid palju olnud. Lahingus osalenud Kaljo vend Alfred tuli koju teatega, et lahingu käigus segamini löödud ja põgenevad venelased murravad küla peale ja käskis kodustel lahkuda, sest ei olnud teada, mis võib juhtuda. Seda ei lastud kahte korda öelda ning mindi Männisallu.
Lahingus langes 13-14 punaväelast, haavatutena viidi ära 8. Omakaitse kaotas lahingus metsnik Kaarel Kasesalu, kes sai tabamuse. Ainsa eestlasena sai lahingus haavata Helmut Green. Kaarel Kasesalu auks avati tema langemispaigas mälestuskivi, mis taasavati Lebavere lahingu 55. aastapäeval 7. septembril 1996.
Kaljo Tamme isa Juhan kooris koos ühe teise mehega keset küla asuval metsamaterjalide laoplatsil metsamaterjali. Pealetungivad venelased silmasid rahulikult töötavaid mehi ja tulistasid nende pihta. Kaljo isa sai haavata ning suri viis päeva hiljem Rakvere haiglas.
Kuuele Lebavere lahingus osalenud mehele mõisteti hiljem kõigile ühe mõõdupuuga 25+5 aastat. Kohus toimus Rakveres 19.-20. novembril 1948. Asja arutas MVD sõjatribunal koosseisus: esimees justiitskapten Šamanajev, kaasistujad miilitsa nooremleitnandid Fiks ja Kullasepp, sekretär ltn Kuznetsenkov ja advokaat Krutikov.

Kohtualused olid:

  1. Liivalaid, Karl sünd.1904. §§ 58-1a, 58-11;
  2. Mitt, Konstantin sünd.1912. §§ 58-1a;
  3. Uudevald, Alfred sünd.1903. §§ 58-1a;
  4. Übius, Juljus sünd.1910. §§ 58-1a, 58-11;
  5. Vilumets, Jakob sünd.1909. §§ 58-1a, 58-11;
  6. Kalvik, Aleksander sünd.1894. §§ 58-1a, 58-11.

Paragrahv 58-11 "väänati" neile, keda süüdistati nõukogude vastases organisatsioonilises tegevuses.

Oma isa Alfred Uudevaldi arreteerimist meenutab poeg Endel nii:

"Lebaveres elasime kuni 3. septembrini 1948. Kui isa ja teised metsatöölised raiesmiku ääres palgivirnas palke koorisid, siis ma mõnikord läksin nende juurde ja kuulasin vaikselt meeste tarka juttu. Ka 3. septembril tulin koolist otse raiesmikule, mis oli Lebavere-Eipri tee ääres. Mehed koorisid keksidega palke ja vestlesid. Mina kuulasin. Ühekorra peatus palgivirna juures veoauto, mille veokastis olid mõned tumeroheliste telkmantlitega mehed. Telkmantlite all võis aimata relvi, mida nad püüdsid varjata. Tegid korraks niisama juttu ja ütlesid: "Uudevald ja Mitt, tulge meiega!" Isa ja Konstantin Mitt ronisid autokasti ja sõitsid meile koju. Kuna raiesmik oli küla lähedal, siis jõudsin ka varsti koju. Ema nuttis, isa rääkis vaikselt, mida kaasa panna. Tagasihoidlikus kompsus oli vahetuspesu ja toidukraam. Isa kallistas meid kõiki, väljus meeste saatel, ronis kasti ja auto sõitis Väike-Maarja poole. Enne Eestist äraviimist istus isa Tallinnas Patarei vanglas. Lubatud päevadel, umbes kord kuus või harvem, viis ema isale toidupakke. Terve sügise ja talve kuni saatusliku 25. märtsini 1949."

"Tasuja" sünd

1944. aasta septembris läksid kõik enne sõda Lebaveres elanud mehed metsa. Enamik tuli oktoobri keskel välja, metsa jäid Kaljo vend Martin ja isa tädipoeg Gustav Kask. Oma vennale oli Kaljo söögiviija ja sidepidaja üle 10 aasta. Koos 1945. a kevadel vene mobilisatsiooni eest metsa pagenud meestega tõusis see arv kahekümneni. Suvel tuli enamik mehi metsast välja. Jäid vend Martin ja vend Erni, õemees August Poom ja naaberkülast Einar Püss. Hiljem varjasid end metsas ka 1949. aasta küüditamisest pääsenud inimesed.
1947. aastal organiseeris Kaljo Tamm, kes oli Endlist kolm aastat vanem, nõukogudevastase noorte ringi "Tasuja", mille liikmeks võeti Endel 1948. aasta kevadel. Endel andis Kaljo koostatud vandetõotusele allkirja ja sai liikmepileti. Et tihedalt oldi seotud metsavendadega, siis hiljem nimetati end "Roheliseks kaardiväeks", kuhu kuulus erinevatel aegadel kuni 10 noort. Idee sündis sellest, et koolis neid lausa "uputati" raamatutesse, mis ülistasid kommunistlikke noori, kes võitlesid Saksa okupantide vastu. Arutati raamatusündmusi ja leiti, et ka meil on vaja hakata punaste okupantide jalgealust kuumaks kütma. 1947. aastal kuulis Kaljo Tamm esmakordselt "Noorest Kaardiväest" ja tutvustas seda teistele. Nii sündiski esimene põrandaalune grupp "Tasuja".
Organisatsiooni suuremaks ülesandeks oli metsavendade abistamine ja hoiatussüsteemi töölerakendamine. Samuti püüti välja selgitada võimalikud nuhid ja hankida metsavendadele relvi. Kõigil poistel olid relvad. Endlil oli saksa vintpüss, millega sel ajal tulistas edukalt ainult taevasse - ta ei jõudnud püssi ilma toeta horisontaalselt hoida, et märki lasta. Padrunite puudust ei olnud. Lebavere lahingu aastapäeval lasti Kaarel Kasesalu mälestuskivi juures kogupauke. Kaljo ja Endli suurim diversioon oli see, et enne valimisi kõrvaldati koolimajas olevast valimisjaoskonnast sinna pandud telefon. Süü aeti metsavendade kaela.

Reis külmale maale algas

Endel Uudevald: "26. märtsil 1949 oli plaanis viia isale järjekordne toidupakk. Ema küpsetas saia ja hiljuti oli tapetud siga. Aga 25. märtsi varahommikul umbes kella viie ajal koputati uksele. Sisenes mitu eraisikut ja 4 või 5 pikkade vintpüssidega vene sõdurit. Kedagi me ei tundnud. Üks neist luges ette otsuse, et oleme määratud väljasaatmisele Eesti piiridest Nõukogude Liitu. Isale määratud toidupaki võtsime oma umbes 6000 km pikkusele reisile kaasa.
Olin siis 10-aastane ja polnud kaugemal kui Rakveres, Väike-Maarjas, Viru-Jaagupis ja Kadilas käinud. Sellepärast tundus eelseisev reis isegi ahvatlev. Avispea 7-kl. kooli 3. klass jäi pooleli ja kooliskäimine oli läbi. Südantlõhestav oli vaadata ema, kes vahetpidamata nuttis koos saatjaiks kogunenud naabrinaistega. Ema oli lapseootel.
1949. aasta märtsi lõpp oli sügava lumega. Küüditajad tulid hoburegedega. Enne kodunt lahkumist küsis noorem vend Mart minu käest, et kas suuskadega lähed sina või mina. Konvoeerija käest küsis ta, kas me Moskvast ka läbi läheme ja Stalinit näeme. Ei mäleta, mida vastati. Hobustega viidi Väike-Maarjasse, sealt veoautodega Rakverest läbi lagedale põllule Rakvere-Kunda raudteeharu äärde, kus seisis terve ešelon trellitatud loomavaguneid. Nad olid puupüsti inimesi ja pampe täis topitud. Paar päeva ešelon seisis. Iga päev toodi küüditatuid juurde. Pimedal õhtul saabus vedur, vagunid haagiti külge, manööverdati edasi-tagasi ja algas sõit Narva poole. - "Jää jumalaga, Eesti!" See kurb sündmus nii väga ei jõudnudki lapse hinge, aga täiskasvanud ja vanad inimesed elasid seda üle väga traagiliselt. Mitu surnut tõsteti rongilt maha ja viidi ära, ei tea kuhu. Liikusid kuulujutud, et mõni olevat põgenenud, kuid seda tõendada pole võimalik. Aprilli algul jõudsime Krasnojarski krai Hakassia autonoomse oblasti pealinna Abakani. Meid viidi autodega Jensei lisajõe abakani põhjakaldale, sealt väikeste kaluripaatidega üle jõe, lõunakalale. Silda siis ei olnud."

Orjaturg

"Abakani jõe lõunakaldale saabusid veoautod koos kolhooside esimeeste ja sovhooside direktoritega. Kõik valisid nooremaid, tööjõulisi inimesi. Lastega perekonnad ja vanad jäeti viimasteks. Viimaste hulgas olime meiegi veoauto kastis pampudekoorma otsas, kui algas mitmetunnine sõit mööda teedeta steppi. Enne päikeseloojangut jõudsime Bei lambakasvatussovhoosi Kirba osakonda. Meid majutati koolimajja. Kohalikel rüblikutel oli kohe hea meel, et homme jäävad tunnid ära. Järgmisel hommikul toodi hobused platvormvankritega ja kõik pered asustati kohalike juurde. Meie sattusime ühetoalisse majja, kus oli juba kaks perekonda, vähemalt 5 inimest: mees, naine, 3-a tütar, vanaema ja üks võõras vanamees, kes oli öövaht ja magas päeval. Sellepärast ei tohtinud ka päeval kõvasti rääkida."

Lambakarjas

"Oli lammaste poegimise aeg ja kõik lapsed saadeti steppi lambakarja. Need karjad olid väikesed, 20-30 talle ja vähem utesid, sest paljudel lammastel olid kaksikud ja isegi kolmikud. Maailmas pole vist vastikumat tööd, kui üksi pikad-pikad tulikuumad päevad tallede järel joosta! Olin 11-aastane ja ainuke meie peres, kes käis tööl. Aasta vanem õde Elvi kartis üksi lammastega steppi minna ja 3 aastat noorem vend Mart oli liiga väike. Talled kippusid mulda sööma. Seda ei tohtinud lubada, sest siis läksid neil kõhud rikki. Päeval oli sooja üle 30 kraadi. Õhus tiirlesid stepikotkad, kes ründasid tallesid. Kuidagi ei jõudnud ära oodata õhtut, kui lambatalli katusele ilmus brigadiri lipp ja võis karja koju ajada.
Saabus 2. mai 1949 varahommik. Väljas oli juba valge, päike tõusis. Oli külm hommik. Meid - mina, vend Mart ja õde Elvi - aeti toast välja. Ema hakkas noorimat õde Eha sünnitama.
Heinaajal läksime meie, poisikesed, heinabrigaadi. See oli tohutult huvitavam kui terved päevad tulikuumas stepis lambaid ja tallesid kantseldada.
Lambaid ja kõiki teisi kariloomi karjatati aastaringselt. Heina jõuti varuda ainult tormipäevadeks, kui polnud võimalik karja steppi ajada. Tormituul oli nii tugev, et ükski kari ei suutnud paigal püsida ja tormas allatuult. Suvel oli liiva- ja mullatorm, talvel lumetorm. Ka hundid murdsid lambaid. Kui karjasel polnud ette näidata tõendeid murtud lamba kohta, pidi lamba kinni maksma. Tõenditeks olid värskelt murtud lammaste jäänused.
Esimesel suvel pidime kolima. Ilmselt pererahva initsiatiivil. Ema ei osanud sõnagi vene keelt, üksteisemõistmist ei saavutatud. Kolisime 4 km kaugusel olevasse Krasnenskisse. Sügise poole pidime kolima Krasnenskist Podgornajasse, mis oli 8 km Kirbast. Sinna koliti ka perekonnad Pärnsoo ja Libiseja Leene, kelle ema oli teistkordselt küüditatud. Emal oli karjase koht. Talvel oli külma rohkem kui 30 kraadi. Asendasime koos õe Elviga ema, et ta saaks kodus midagi teha ja Eha juures olla. Kui suvel sõid lambad värskemat ja peenemat rohtu rohututtide vahelt, siis talvel seda, mida kätte said. Sellest rohust, mida lambad talvel sööma pidid, tehti väga häid lupjamise pintsleid.
Olin õhtul pimedas lambakarjas. Oli vaikne ja väga külm. Külmetasin jalad ära, nii et parema jala suure varba ots läks mustaks. Oli karta gangreeni ja Bei haiglas amputeeriti kolmandik suurest varbast. Sügiseti kohalikud lapsed läksid kooli, kuid enamik Eesti lapsi jätkas tööd. Elasime kaugel, ei osanud vene keelt ja koolikohustust ei olnud."

Lastekodus

"1951. aasta märtsis viidi meid koos Mardiga Kalõ lastekodusse. Sõbrunesin tallimehega ja tegin hobusetallis kõvasti tööd. Lastekodul oli kingsepa töökoda, kus talvel õmblesime konksnaaskliga lubjaviltide õhukeseks (auklikuks) kulunud taldadele vanade viltide säärtest lõigatud kahekordsed täis- või pooltallad. Suvel olin Maino pioneerilaagris. Kolmanda klassi lõpetasin 1951. aasta kevadel. Vene keel sai iseenesest selgeks. 1952. aasta sügisel viidi mind Tabati lastekodusse, kus oli 7-klassiline kool. Vend Mart kasvatajate sõna ei kuulanud ja ta viidi ema ja õdede juurde. Järgmisel kevadel lõpetasin viienda klassi heade hinnetega.
5. märtsil 1953 suri Stalin. Kõik õpilased ja õpetajad aeti kokku suurde saali. Kui direktor teatas, hakkas 200-pealine inimmass suure häälega nutma. Esialgu kohkusin ära. Raske oli tekitada tõsist ilmet, kuid pidi. Olin ainuke eestlane, keda niigi sõimati fašistiks. Selles külas oli väljasaadetud Volga sakslasi, nemad korraldasid sel päeval kõva peo. Lastekodu poisid õhtul põlglikult rääkisid: "Mõ platšem, a oni guljajut (Meie nutame, aga nemad jalutavad)." Nagu ajalugu näitab, jäi selgi korral paljukannatanud vene rahvas järjekordselt lolliks. Mõne aja möödudes kuulutati Stalin rahvavaenlaseks."

Koju!!!

"1954. aasta algul kirjutas ema mulle, et alaealised lastakse vabaks. Kohe hakkasin asju ajama. Kui lastekodusse saamine võttis aasta, siis ärasaamine võttis natuke vähem aega. Novembri lõpus või detsembri alguses oli vabastus käes, kuid lastekodu direktor ei võimaldanud enne talvist koolivaheaega ära sõita. Lõpuks saabuski kauaoodatud vaheaeg ja 4. jaanuaril 1955 alustasin lastekodust kojusõitu. Olin siis 16-aastane. Mulle määrati saatjaks lastekodu majandusjuhataja Venjamin Dementjev. Palusin sõita Kirbast läbi ja võtsin 13-aastase noorema venna Mardi kaasa. Ema andis Mardi sõiduraha ja alles hiljem teatas komandandile, et poiss sõitis koju. Ema tuli Eestisse koos õdedega 1956. aasta juunis. Peale pikka reisi jõudsin Väike-Maarjast 11 km ida poole Linkkaevule, millest kujunes me kodu paljudeks aastateks. Üllatus oli suur, kui sugulaste juurde jõudsin, kuid eesti keel oli osaliselt ununenud. Kolmanda, neljanda, viienda, kuuenda ja pool seitsmendat klassi õppisin vene koolides.
Kolmas õppeveerand ammu alanud, läksin Kadila 7-kl kooli seitsmendasse klassi. Algul oli eesti keelega raskusi. Tänu eesti keele õpetaja Randi abile lõpetasin klassi rahuldava hindega eesti keeles. Teised õppeained raskusi ei valmistanud.
1955. aasta sügisel astusin Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise tehnikumi. Ühel septembri nädalavahetusel, tulles õhtul jalgrattaga koju, sõitsin köögiaknast mööda ja kohe märkasin isa laua taga istumas ja aknast välja vaatamas. Kohtumise rõõm oli suur. Isa oli Komis Inta linnas kivisöekaevanduses natuke rohkem kui 7 aastat.
1959. aasta sügisel lõpetasin tehnikumi. Kolm aastat teenisin Nõukogude armees, Moldaavia linnas Tiraspolis. Olin lennuväe polku teenindavas pataljonis autojuht. Pärast ajateenistust astusin EPA Põllumajanduse Mehhaniseerimise teaduskonda, mille lõpetasin 1967 detsembris."

Loo lõpetuseks on Endel Uudevaldil ja Kaljo Tammel seoses plaaniga korraldada sel sügisel taas Lebavere küla kokkutulek, palve, et Kaarel Kasesalu sugulased neile endast teada annaksid ja ühendust võtaksid. Nad näeksid hea meelega Kasesalu sugulasi küla kokkutulekul. Enne perekonnanimede eestistamist kandis Kasesalu nime Treumuth. On teada, et sõja-aastatel elas Rõuge või Varstu kandis Kasesalu vend, kes kandis endiselt Treumuthi nime. Ta oli Kaljo venna Martiniga väga hea tuttav.

Ühendust võib võtta kirja teel aadressil: Kaljo Tamm, Rakke mnt 2, Simuna 46401 Lääne-Virumaa, või telefonidel 32 37 272; 58 182 435.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv