|
|
|
Fotod vasakult:
1) Endel Uudevald, pildistatud detsembris 1952. a
2) Siberi mälestus. Ema Ilse, koos tütarde Elvi
ja Ehaga
3) Endel Uudevaldi isa Alfred Uudevald
|
Metsavendade vabariigis, lambakarjas,
heinabrigaadis ja lastekodus Siberis
tekst: Endel Uudevald
Fotod: Kaljo Tamme erakogust
Märts 1949 viis
Lääne-Virumaalt 1860 inimest ja Vao vallast 125 inimest.
1941. aasta juuni viis Lääne-Virumaalt üle 500
inimese ning Vao vallast 27 inimest. Äraviidute seas oli
ka Endel Uudevald,
kes jagab meiega oma mälupilte reisist külmale maale.
Kaljo Tamm meenutab aga 1941. aasta suve, mil Lebavere küla
oli metsavendade vabariik.
Väike-Maarja lähedal
Vao vallas asuvas Lebaveres elas enne sõda 7 perekonda
ja küla oli rohkem kui poole kilomeetri peale pikaks venitatud.
Enamus elanikke olid metsatöölised, ainus eratalu oli
Orguse talu. II Maailmasõja alguseks oli külas 11
eri vanuses meest. Neist kaks langes punaste okupatsioonisõdurite
kuulidest - üks oli Kaljo isa Juhan Tamm ja teine Võrumaalt
pärit Kaarel Kasesalu. 1941. aastal varjas külameestest
end metsas 8 ja aastatel 1944-45 kokku 6. Vangilaagrisse sattus
7 meest (üks mõisteti surma ja teine suri vangilaagris),
hiljem lisandus neile Kaljo Tamm kaheksandana, kellele mõisteti
10 aastat vabadusekaotust.
Lebaverest
sai metsavendade vabariik
1941. aasta suvel hakkas
Lebaverre lisaks oma küla meestele ka võõraid
kogunema. Keegi ei oska öelda, kui palju neid lõpuks
oli, ehk üle kahesaja. Seal oli sõjaväe- ja kaitseliiduvormis
ning erariides mehi. Relvi kõikidele ei jätkunud ja
neid valmistati ise lõhkeainest. Magamiskohaks oli seatud
üks küün, kus mees lebas mehe kõrval, mitmes
rivis. Igal ööl olid seatud teedele valvetõkked.
Tornimäel asuvast kõrgest vaatetornist oli kõik
peo peal ja ka seal olid mehed valves.
Raadiod konfiskeeriti sõja puhkemisel, kuid Kaljo vennale
toodi Väike-Maarjast sõna, et need on vallamaja õuel
kuuris. Vend käis päise päeva ajal seal ja varastas
oma raadio tagasi. Nii saadi kuulata Soomest eestikeelseid päevauudiseid.
Igal õhtul, kui see aeg tuli, oli maja otsas plats mehi
täis, aken tehti lahti ja raadio tõsteti akna peale.
Tuppa poleks see meestevägi ära mahtunud.
Ega keegi metsas olnud, mehed käisid avalikult küla
vahel ringi. Peredes küpsetati leiba, sest ka mujalt tulnud
mehed tahtsid süüa saada. Keegi ei küsinud, mis
ma selle eest saan või kas mulle keegi selle eest maksab.
Külas oli lehmi vähe, aga Lebaverest aeti läbi
karjad. Venelaste poolt anti korraldus ajada kõik karjad
Venemaale. Triigi mõisal oli tõukari, mõisavalitseja
ei mõelnudki seda käsku täita. Õhtul,
kui külakari oli juba lautades, aeti mõisakari kaevule
jooma ja lüpsti ära. Nii et kõikidele meestele
olid piim ja leib igal juhul kindlustatud. Tamme peres tehti riisutud
koorest võid ja nii said mehed ka või leiva peale.
Sellise moega sai see meestevägi ära toidetud. Hiljem
aeti kari mõisa tagasi, ükski loom ei läinud
kaduma.
Ükski hävituspataljonlane või keegi muu sinna
oma jalga ei tõstnud. Nii elati, kuni sakslane sisse tuli,
siis läksid mehed laiali.
Suvesõda.
Esimene lahing
Siis hakkas aga metsades
kogu aeg olema taganevaid venelasi. Peredest rööviti
toidu- ja riidekraami. Esimene madin taganevate venelastega oli
tõenäoliselt augustikuu viimastel päevadel. Ilm
oli pilves ja sombune. Õhtupoolikul tuli metsnik Kasesalu
Tammede poole. Ta oli tundnud oma maja ligidal suitsulõhna
ja läinud asja uurima. Terve metsaalune oli venelasi täis.
Õnneks läks ta nii ettevaatlikult, et teda ennast
ei nähtud. Pärast tuli välja, et kokku oli olnud
13 tuld.
Kodus oli Kaljo vend Alfred. Vend Erni oli traktorist ja peksis
vilja. Külast ei saadudki tookord rohkem mehi kätte
kui Konstantin Mitt ja Gustav Kask. Aga ega külameestel polnud
relvi ka rohkem kui Kasesalul ja Kasel. Vend Alfredile anti pihku
jaapani püss ja Mitile vene oma. Neli meest lähenesid
Väike-Maarja poolsest küljest langile, kus venelased
olid. See oli ainuõige samm, sest kui oleks küla poolt
mindud, kahtlane, kas Kaljo Tamm täna meile seda seni kirja
panemata ja avaldamata lugu üldse jutustaks...
Esimene Lebavere lahing toimus tollase Porkuni metskonna 2. jaoskonna
Lebavere vahtkonna kvartali nr 79 kagunurgas, umbes 90-100 m metsniku
(Kasesalu) majast. Mehed avasid võsast venelaste pihta
neljast püssist tule. Üks venelane sai kohe surma. Ühtegi
pauku venelaste poolt vastu ei lastud. Kask oli tsaariarmees allohvitser
ja valdas vabalt vene keelt. Ta oli venelastele karjunud, et nad
on sisse piiratud ja tulgu lagedale ilma relvadeta! Muidugi seda
keegi ei teinud, kuid samas oli venelastele ka teadmata, kui palju
laskjaid on, sest ega külamehed võsast lagedale ei
tulnud. Venelased läksid mööda sihti Roela suunas
ja niivõrd külmavereliselt, et jõudsid end
veel rivikorras kolonni võtta. Venelased läksid 3,5
kilomeetrit metsa sees asuvasse üksikusse metsavahikohta
ja võtsid sealt kaasa kõik, mis söödavat
oli. Nad olid tõeliselt näljas, kes seda teab, millal
nad üldse viimati süüa said. Inimlikust vaatenurgast
oli kahju sellele mõelda, sest Kaljo ei olnud ju siis ise
õiget ebainimlikkust kogenud. Sageli olid need niisugused
venelaste grupid, kes ei olnud üldse huvitatud mingist lahingupidamisest.
Nende ainus soov oli tagasi Venemaale pääseda.
Julgeolekuni teave sellest lahingust ilmselt üldse ei jõudnud.
Lahingus osalenud meestest saadi Kask hiljem metsast kätte
ja mõisteti surma, Kasesalu langes teises Lebavere suvesõja
lahingus, Mitt arreteeriti hiljem muudel põhjustel ja Kaljo
vend Alfred jäeti täiesti puutumata.
Teine lahing
8. september 1941 oli
päev, mil võitluseks 200 taganeva punaväelase
vastu kogunes erinevatel andmetel 36-38 külameest. Vao valla
Omakaitse staapi Väike-Maarjas toodi sõna, et öösel
läks Triigist läbi suur venelaste kolonn. Siis juba
telefonid töötasid ja Kasesalule helistati, et Eipris
on käinud venelased. Eiprisse oli maha jäetud üks
juudist naisarst, kes üle kuulati. Oli teada, et on vähemalt
kakssada hambuni relvis venelast, kusjuures pooled neist ohvitserid
ja politrukid. Tegu oli Tallinnast taganemise käigus moodustatud
väeosaga.
Metsnik Kasesalu hakkas mobiliseerima kohalikke mehi. Puudus oli
relvadest. Eestlastel oli automaatrelvadele vastu panna paar kümnelasulist
vintpüssi. Ülejäänud olid kokku korjatud relvad.
Kaljo noorem vend Erni ei olnud oma elus veel püssi lasknud.
Metsavaht Kask andis Ernile oma kaheraudse jahipüssi, millest
ta siis selles lahingus oma esimesed paugud laskis. Teisel vennal
oli seesama jaapani karabiin kahekümne padruniga, rohkem
padruneid ei olnud, aga ta oli esimese järgu täpsuslaskur,
nii et tühja ei lasknud. Veel oli üks kergekuulipilduja,
mis läks kohe lahingu algul rikki.
Natukene aega enne eestlaste rünnakule asumist käisid
venelased külas luurel. Kaljo Tamm märkas kolme laskevalmis
püssidega venelast Avispea teed mööda tulemas.
Nad lähenesid metsniku majale aeglasel sammul umbes 40-50
meetrini, seal seisatusid hetkeks, seejärel pöörasid
ringi. Tagasi läksid nad hoopis kiiremal sammul. Kaljo vend
Erni rääkis, et kogunevad mehed olid metsniku aias ja
venelased ilmselt märkasid aias hõredate puude vahel
seisvaid inimesi. Aeda kogunevad mehed olid viskunud kohe pikali
ja kõhuli roomates püüdnud varjuda. Meestel oli
tekkinud plaan olla võimalikult märkamatud, et kui
venelased aeda tulevad, püüda nad käratult vangi
võtta. Et venelased midagi kahtlast märkasid, annab
tunnistust nende plaan lahkuda. Oleks eestlased rünnakuga
pool tundi hilinenud, oleksidki nad läinud olnud. Esimene
mees, kes eestlaste tules langes, oli ilmselt komandör, kes
arvatavasti luges just mehi kolonnis üle.
Ajakirja Kaitse Kodu 1997. aasta juulinumbris Tiit Noormetsa artiklis
"Lebavere lahing 8. septembril 1941" avaldatud lahinguskeem
ei vasta Kaljo Tamme sõnul absoluutselt tegelikkusele.
Oma venna jutu järgi on ta visandanud skeemi nii, nagu lahingu
kulg tegelikult oli. Mitte keegi ei teadnud, kuskohas venelased
täpselt on. Pärast esimese enne õiget aega antud
juhusliku paugu kõlamist jooksis venelaste poolt välja
kuulipildur, peitus looduslikku lohukohta ning hakkas metsasihti
tule all hoidma. Lahingus osalenud Endel Uudevaldi isa Alfred
sai sellise tükiga hakkama, et ronis kuulipilduja tule all
üle sihi lagedale heinamaale, tõusis lepavõsas
püsti ning avas kuulipilduri pihta tule. Teised olid karjunud,
et visaku pikali, ta saab surma, kuid Alfred oli karjunud vastu,
et kuulipildur tuleb maha võtta. Kui kuulipildur vaikis,
hakkasid venelased kiiluna ründama. Oleks venelastel õnnestunud
eestlaste vahele tungida, oleks eestlaste poolel surmasaanuid
palju olnud. Lahingus osalenud Kaljo vend Alfred tuli koju teatega,
et lahingu käigus segamini löödud ja põgenevad
venelased murravad küla peale ja käskis kodustel lahkuda,
sest ei olnud teada, mis võib juhtuda. Seda ei lastud kahte
korda öelda ning mindi Männisallu.
Lahingus langes 13-14 punaväelast, haavatutena viidi ära
8. Omakaitse kaotas lahingus metsnik Kaarel Kasesalu, kes sai
tabamuse. Ainsa eestlasena sai lahingus haavata Helmut Green.
Kaarel Kasesalu auks avati tema langemispaigas mälestuskivi,
mis taasavati Lebavere lahingu 55. aastapäeval 7. septembril
1996.
Kaljo Tamme isa Juhan kooris koos ühe teise mehega keset
küla asuval metsamaterjalide laoplatsil metsamaterjali. Pealetungivad
venelased silmasid rahulikult töötavaid mehi ja tulistasid
nende pihta. Kaljo isa sai haavata ning suri viis päeva hiljem
Rakvere haiglas.
Kuuele Lebavere lahingus osalenud mehele mõisteti hiljem
kõigile ühe mõõdupuuga 25+5 aastat.
Kohus toimus Rakveres 19.-20. novembril 1948. Asja arutas MVD
sõjatribunal koosseisus: esimees justiitskapten Šamanajev,
kaasistujad miilitsa nooremleitnandid Fiks ja Kullasepp, sekretär
ltn Kuznetsenkov ja advokaat Krutikov.
Kohtualused olid:
- Liivalaid, Karl sünd.1904. §§
58-1a, 58-11;
- Mitt, Konstantin sünd.1912. §§
58-1a;
- Uudevald, Alfred sünd.1903. §§
58-1a;
- Übius, Juljus sünd.1910.
§§ 58-1a, 58-11;
- Vilumets, Jakob sünd.1909. §§
58-1a, 58-11;
- Kalvik, Aleksander sünd.1894.
§§ 58-1a, 58-11.
Paragrahv 58-11 "väänati"
neile, keda süüdistati nõukogude vastases organisatsioonilises
tegevuses.
Oma isa Alfred Uudevaldi
arreteerimist meenutab poeg Endel nii:
"Lebaveres elasime
kuni 3. septembrini 1948. Kui isa ja teised metsatöölised
raiesmiku ääres palgivirnas palke koorisid, siis ma
mõnikord läksin nende juurde ja kuulasin vaikselt
meeste tarka juttu. Ka 3. septembril tulin koolist otse raiesmikule,
mis oli Lebavere-Eipri tee ääres. Mehed koorisid keksidega
palke ja vestlesid. Mina kuulasin. Ühekorra peatus palgivirna
juures veoauto, mille veokastis olid mõned tumeroheliste
telkmantlitega mehed. Telkmantlite all võis aimata relvi,
mida nad püüdsid varjata. Tegid korraks niisama juttu
ja ütlesid: "Uudevald ja Mitt, tulge meiega!" Isa
ja Konstantin Mitt ronisid autokasti ja sõitsid meile koju.
Kuna raiesmik oli küla lähedal, siis jõudsin
ka varsti koju. Ema nuttis, isa rääkis vaikselt, mida
kaasa panna. Tagasihoidlikus kompsus oli vahetuspesu ja toidukraam.
Isa kallistas meid kõiki, väljus meeste saatel, ronis
kasti ja auto sõitis Väike-Maarja poole. Enne Eestist
äraviimist istus isa Tallinnas Patarei vanglas. Lubatud päevadel,
umbes kord kuus või harvem, viis ema isale toidupakke.
Terve sügise ja talve kuni saatusliku 25. märtsini 1949."
"Tasuja"
sünd
1944. aasta septembris
läksid kõik enne sõda Lebaveres elanud mehed
metsa. Enamik tuli oktoobri keskel välja, metsa jäid
Kaljo vend Martin ja isa tädipoeg Gustav Kask. Oma vennale
oli Kaljo söögiviija ja sidepidaja üle 10 aasta.
Koos 1945. a kevadel vene mobilisatsiooni eest metsa pagenud meestega
tõusis see arv kahekümneni. Suvel tuli enamik mehi
metsast välja. Jäid vend Martin ja vend Erni, õemees
August Poom ja naaberkülast Einar Püss. Hiljem varjasid
end metsas ka 1949. aasta küüditamisest pääsenud
inimesed.
1947. aastal organiseeris Kaljo Tamm, kes oli Endlist kolm aastat
vanem, nõukogudevastase noorte ringi "Tasuja",
mille liikmeks võeti Endel 1948. aasta kevadel. Endel andis
Kaljo koostatud vandetõotusele allkirja ja sai liikmepileti.
Et tihedalt oldi seotud metsavendadega, siis hiljem nimetati end
"Roheliseks kaardiväeks", kuhu kuulus erinevatel
aegadel kuni 10 noort. Idee sündis sellest, et koolis neid
lausa "uputati" raamatutesse, mis ülistasid kommunistlikke
noori, kes võitlesid Saksa okupantide vastu. Arutati raamatusündmusi
ja leiti, et ka meil on vaja hakata punaste okupantide jalgealust
kuumaks kütma. 1947. aastal kuulis Kaljo Tamm esmakordselt
"Noorest Kaardiväest" ja tutvustas seda teistele.
Nii sündiski esimene põrandaalune grupp "Tasuja".
Organisatsiooni suuremaks ülesandeks oli metsavendade abistamine
ja hoiatussüsteemi töölerakendamine. Samuti püüti
välja selgitada võimalikud nuhid ja hankida metsavendadele
relvi. Kõigil poistel olid relvad. Endlil oli saksa vintpüss,
millega sel ajal tulistas edukalt ainult taevasse - ta ei jõudnud
püssi ilma toeta horisontaalselt hoida, et märki lasta.
Padrunite puudust ei olnud. Lebavere lahingu aastapäeval
lasti Kaarel Kasesalu mälestuskivi juures kogupauke. Kaljo
ja Endli suurim diversioon oli see, et enne valimisi kõrvaldati
koolimajas olevast valimisjaoskonnast sinna pandud telefon. Süü
aeti metsavendade kaela.
Reis külmale
maale algas
Endel Uudevald: "26.
märtsil 1949 oli plaanis viia isale järjekordne toidupakk.
Ema küpsetas saia ja hiljuti oli tapetud siga. Aga 25. märtsi
varahommikul umbes kella viie ajal koputati uksele. Sisenes mitu
eraisikut ja 4 või 5 pikkade vintpüssidega vene sõdurit.
Kedagi me ei tundnud. Üks neist luges ette otsuse, et oleme
määratud väljasaatmisele Eesti piiridest Nõukogude
Liitu. Isale määratud toidupaki võtsime oma umbes
6000 km pikkusele reisile kaasa.
Olin siis 10-aastane ja polnud kaugemal kui Rakveres, Väike-Maarjas,
Viru-Jaagupis ja Kadilas käinud. Sellepärast tundus
eelseisev reis isegi ahvatlev. Avispea 7-kl. kooli 3. klass jäi
pooleli ja kooliskäimine oli läbi. Südantlõhestav
oli vaadata ema, kes vahetpidamata nuttis koos saatjaiks kogunenud
naabrinaistega. Ema oli lapseootel.
1949. aasta märtsi lõpp oli sügava lumega. Küüditajad
tulid hoburegedega. Enne kodunt lahkumist küsis noorem vend
Mart minu käest, et kas suuskadega lähed sina või
mina. Konvoeerija käest küsis ta, kas me Moskvast ka
läbi läheme ja Stalinit näeme. Ei mäleta,
mida vastati. Hobustega viidi Väike-Maarjasse, sealt veoautodega
Rakverest läbi lagedale põllule Rakvere-Kunda raudteeharu
äärde, kus seisis terve ešelon trellitatud loomavaguneid.
Nad olid puupüsti inimesi ja pampe täis topitud. Paar
päeva ešelon seisis. Iga päev toodi küüditatuid
juurde. Pimedal õhtul saabus vedur, vagunid haagiti külge,
manööverdati edasi-tagasi ja algas sõit Narva
poole. - "Jää jumalaga, Eesti!" See kurb sündmus
nii väga ei jõudnudki lapse hinge, aga täiskasvanud
ja vanad inimesed elasid seda üle väga traagiliselt.
Mitu surnut tõsteti rongilt maha ja viidi ära, ei
tea kuhu. Liikusid kuulujutud, et mõni olevat põgenenud,
kuid seda tõendada pole võimalik. Aprilli algul
jõudsime Krasnojarski krai Hakassia autonoomse oblasti
pealinna Abakani. Meid viidi autodega Jensei lisajõe abakani
põhjakaldale, sealt väikeste kaluripaatidega üle
jõe, lõunakalale. Silda siis ei olnud."
Orjaturg
"Abakani jõe
lõunakaldale saabusid veoautod koos kolhooside esimeeste
ja sovhooside direktoritega. Kõik valisid nooremaid, tööjõulisi
inimesi. Lastega perekonnad ja vanad jäeti viimasteks. Viimaste
hulgas olime meiegi veoauto kastis pampudekoorma otsas, kui algas
mitmetunnine sõit mööda teedeta steppi. Enne
päikeseloojangut jõudsime Bei lambakasvatussovhoosi
Kirba osakonda. Meid majutati koolimajja. Kohalikel rüblikutel
oli kohe hea meel, et homme jäävad tunnid ära.
Järgmisel hommikul toodi hobused platvormvankritega ja kõik
pered asustati kohalike juurde. Meie sattusime ühetoalisse
majja, kus oli juba kaks perekonda, vähemalt 5 inimest: mees,
naine, 3-a tütar, vanaema ja üks võõras
vanamees, kes oli öövaht ja magas päeval. Sellepärast
ei tohtinud ka päeval kõvasti rääkida."
Lambakarjas
"Oli lammaste poegimise
aeg ja kõik lapsed saadeti steppi lambakarja. Need karjad
olid väikesed, 20-30 talle ja vähem utesid, sest paljudel
lammastel olid kaksikud ja isegi kolmikud. Maailmas pole vist
vastikumat tööd, kui üksi pikad-pikad tulikuumad
päevad tallede järel joosta! Olin 11-aastane ja ainuke
meie peres, kes käis tööl. Aasta vanem õde
Elvi kartis üksi lammastega steppi minna ja 3 aastat noorem
vend Mart oli liiga väike. Talled kippusid mulda sööma.
Seda ei tohtinud lubada, sest siis läksid neil kõhud
rikki. Päeval oli sooja üle 30 kraadi. Õhus tiirlesid
stepikotkad, kes ründasid tallesid. Kuidagi ei jõudnud
ära oodata õhtut, kui lambatalli katusele ilmus brigadiri
lipp ja võis karja koju ajada.
Saabus 2. mai 1949 varahommik. Väljas oli juba valge, päike
tõusis. Oli külm hommik. Meid - mina, vend Mart ja
õde Elvi - aeti toast välja. Ema hakkas noorimat õde
Eha sünnitama.
Heinaajal läksime meie, poisikesed, heinabrigaadi. See oli
tohutult huvitavam kui terved päevad tulikuumas stepis lambaid
ja tallesid kantseldada.
Lambaid ja kõiki teisi kariloomi karjatati aastaringselt.
Heina jõuti varuda ainult tormipäevadeks, kui polnud
võimalik karja steppi ajada. Tormituul oli nii tugev, et
ükski kari ei suutnud paigal püsida ja tormas allatuult.
Suvel oli liiva- ja mullatorm, talvel lumetorm. Ka hundid murdsid
lambaid. Kui karjasel polnud ette näidata tõendeid
murtud lamba kohta, pidi lamba kinni maksma. Tõenditeks
olid värskelt murtud lammaste jäänused.
Esimesel suvel pidime kolima. Ilmselt pererahva initsiatiivil.
Ema ei osanud sõnagi vene keelt, üksteisemõistmist
ei saavutatud. Kolisime 4 km kaugusel olevasse Krasnenskisse.
Sügise poole pidime kolima Krasnenskist Podgornajasse, mis
oli 8 km Kirbast. Sinna koliti ka perekonnad Pärnsoo ja Libiseja
Leene, kelle ema oli teistkordselt küüditatud. Emal
oli karjase koht. Talvel oli külma rohkem kui 30 kraadi.
Asendasime koos õe Elviga ema, et ta saaks kodus midagi
teha ja Eha juures olla. Kui suvel sõid lambad värskemat
ja peenemat rohtu rohututtide vahelt, siis talvel seda, mida kätte
said. Sellest rohust, mida lambad talvel sööma pidid,
tehti väga häid lupjamise pintsleid.
Olin õhtul pimedas lambakarjas. Oli vaikne ja väga
külm. Külmetasin jalad ära, nii et parema jala
suure varba ots läks mustaks. Oli karta gangreeni ja Bei
haiglas amputeeriti kolmandik suurest varbast. Sügiseti kohalikud
lapsed läksid kooli, kuid enamik Eesti lapsi jätkas
tööd. Elasime kaugel, ei osanud vene keelt ja koolikohustust
ei olnud."
Lastekodus
"1951. aasta märtsis
viidi meid koos Mardiga Kalõ lastekodusse. Sõbrunesin
tallimehega ja tegin hobusetallis kõvasti tööd.
Lastekodul oli kingsepa töökoda, kus talvel õmblesime
konksnaaskliga lubjaviltide õhukeseks (auklikuks) kulunud
taldadele vanade viltide säärtest lõigatud kahekordsed
täis- või pooltallad. Suvel olin Maino pioneerilaagris.
Kolmanda klassi lõpetasin 1951. aasta kevadel. Vene keel
sai iseenesest selgeks. 1952. aasta sügisel viidi mind Tabati
lastekodusse, kus oli 7-klassiline kool. Vend Mart kasvatajate
sõna ei kuulanud ja ta viidi ema ja õdede juurde.
Järgmisel kevadel lõpetasin viienda klassi heade hinnetega.
5. märtsil 1953 suri Stalin. Kõik õpilased
ja õpetajad aeti kokku suurde saali. Kui direktor teatas,
hakkas 200-pealine inimmass suure häälega nutma. Esialgu
kohkusin ära. Raske oli tekitada tõsist ilmet, kuid
pidi. Olin ainuke eestlane, keda niigi sõimati fašistiks.
Selles külas oli väljasaadetud Volga sakslasi, nemad
korraldasid sel päeval kõva peo. Lastekodu poisid
õhtul põlglikult rääkisid: "Mõ
platšem, a oni guljajut (Meie nutame, aga nemad jalutavad)."
Nagu ajalugu näitab, jäi selgi korral paljukannatanud
vene rahvas järjekordselt lolliks. Mõne aja möödudes
kuulutati Stalin rahvavaenlaseks."
Koju!!!
"1954. aasta algul
kirjutas ema mulle, et alaealised lastakse vabaks. Kohe hakkasin
asju ajama. Kui lastekodusse saamine võttis aasta, siis
ärasaamine võttis natuke vähem aega. Novembri
lõpus või detsembri alguses oli vabastus käes,
kuid lastekodu direktor ei võimaldanud enne talvist koolivaheaega
ära sõita. Lõpuks saabuski kauaoodatud vaheaeg
ja 4. jaanuaril 1955 alustasin lastekodust kojusõitu. Olin
siis 16-aastane. Mulle määrati saatjaks lastekodu majandusjuhataja
Venjamin Dementjev. Palusin sõita Kirbast läbi ja
võtsin 13-aastase noorema venna Mardi kaasa. Ema andis
Mardi sõiduraha ja alles hiljem teatas komandandile, et
poiss sõitis koju. Ema tuli Eestisse koos õdedega
1956. aasta juunis. Peale pikka reisi jõudsin Väike-Maarjast
11 km ida poole Linkkaevule, millest kujunes me kodu paljudeks
aastateks. Üllatus oli suur, kui sugulaste juurde jõudsin,
kuid eesti keel oli osaliselt ununenud. Kolmanda, neljanda, viienda,
kuuenda ja pool seitsmendat klassi õppisin vene koolides.
Kolmas õppeveerand ammu alanud, läksin Kadila 7-kl
kooli seitsmendasse klassi. Algul oli eesti keelega raskusi. Tänu
eesti keele õpetaja Randi abile lõpetasin klassi
rahuldava hindega eesti keeles. Teised õppeained raskusi
ei valmistanud.
1955. aasta sügisel astusin Vaeküla Põllumajanduse
Mehhaniseerimise tehnikumi. Ühel septembri nädalavahetusel,
tulles õhtul jalgrattaga koju, sõitsin köögiaknast
mööda ja kohe märkasin isa laua taga istumas ja
aknast välja vaatamas. Kohtumise rõõm oli suur.
Isa oli Komis Inta linnas kivisöekaevanduses natuke rohkem
kui 7 aastat.
1959. aasta sügisel lõpetasin tehnikumi. Kolm aastat
teenisin Nõukogude armees, Moldaavia linnas Tiraspolis.
Olin lennuväe polku teenindavas pataljonis autojuht. Pärast
ajateenistust astusin EPA Põllumajanduse Mehhaniseerimise
teaduskonda, mille lõpetasin 1967 detsembris."
Loo lõpetuseks on Endel Uudevaldil ja Kaljo Tammel seoses
plaaniga korraldada sel sügisel taas Lebavere küla kokkutulek,
palve, et Kaarel Kasesalu sugulased neile endast teada annaksid
ja ühendust võtaksid. Nad näeksid hea meelega
Kasesalu sugulasi küla kokkutulekul. Enne perekonnanimede
eestistamist kandis Kasesalu nime Treumuth. On teada, et sõja-aastatel
elas Rõuge või Varstu kandis Kasesalu vend, kes
kandis endiselt Treumuthi nime. Ta oli Kaljo venna Martiniga väga
hea tuttav.
Ühendust võib
võtta kirja teel aadressil: Kaljo Tamm, Rakke mnt 2, Simuna
46401 Lääne-Virumaa, või telefonidel 32 37 272;
58 182 435.
|
|
|
