|
|
Kas elame projektikultuuri
ajastus?
tekst: jaan urvet
"Kui riik kulutab
eelarvest üle 90% selleks, et meie kodanikest saaks tooli
külge naelutatud passiivsed kultuuritarbijad, siis tuleks
ehk kahest kultuurikontseptsioonist lähtuvalt luua ka kaks
kultuuriministeeriumi,"leiab Jaan
Urvet.
Loen kolmandat nädalat
Tuglase novelle ja värin tuleb peale. Ei värise ma tema
sümbolistlikest lugudest ega kujukaist looduspiltidest. Ka
mitte tema tegelaste mõttekäikudest, mis oma loogikaga
sobiksid suurepäraselt ka tänapäeva. Minu lausa
füüsiliselt tuntav tundevärin saab oma impulsid
eelkõige kaunist ja kujundlikust keelest, tähendustest
ja tõlgendusvõimaluste paljususest. Loed ja loed,
kuni küsid iseendalt: "Miks ei leia me sellist sõnamuusikat
meie kaasaegses kirjanduses ja päevalehtedes?" Või
ei tohiks me nüüd, pea sada aastat hiljem, otsidagi
korrektset keelt meie raamatutes ja ajalehtedes?
Ent harjume sellegagi. Aeg töötab meie "uue keele"
kasuks. Teatud aja möödudes saab see, mis alles hiljuti
lausa uskumatuna näis, vägagi tavaliseks. Et väikeses
maakohas kohaliku koori dirigendi palka miinimumini kärbitakse,
ei üllata mingi aja möödudes enam kedagi. Kui kusagilt
võtta, siis ikka eelarve kultuuriridade arvelt. Eelarveread
on aga oma eraldatuses niivõrd jäigad, et sealt mingeid
hilisemaid muutuseid ja ümbertõstmisi loota oleks
liigagi lapsemeelne.
Rahvuskultuur
versus rahvakultuur
Olgu riigiametnikega
kuidas on, aga kui kultuuripraktikute põhitegevuseks on
saanud lõputu projektikeste kirjutamine, et tehatahtjaile
enam pakkuda ja enda palgapiskule ka väikest lisa saada,
siis on see kentsakalt kurb. Ei ole meie initsiatiivikail kultuurijuhtidel
aega ega himu ennast täiendada, sest nüüd tuleb
neil tegeleda kultuuriäriga, mida peenemas kõnepruugis
"kultuuriettevõtluseks" nimetatakse.
Harjumatu on seegi, et ühel kultuurimaal nimetatakse rahvuskultuuriks
ainult seda osa, kus mõnituhat elukutselist toimetab, ja
rahvakultuuriks loendamatut massi, kes lisaks põhitööle
laulab, tantsib ja teatrit teeb. Kurb. Kui riigi kultuuriministeerium
kulutab eelarvest üle 90% selleks, et meie kodanikest saaks
tooli külge naelutatud passiivsed kultuuritarbijad, siis
tuleks ehk kahest kultuurikontseptsioonist lähtuvalt luua
ka kaks kultuuriministeeriumi. Üks, kes tegeleb meie palgaliste
näitlejate, muusikute ja kunstnikega, ja teine, mis kannab
hoolt meie õppimata kultuuritegijate eest. Aga siis tuleks
ilmselt ka rahanumbrites korrektiive teha.
Samasugune kahe kultuuri süsteem kehtib ka Eesti Kultuurkapitalis.
Vähemalt neis valdkondades, kus kutseliste kõrval
ka amatöörid toimetavad. Ei tehta seal eelistusi teo
taseme põhjal, vaid peamiselt ikka selle järgi, kas
rahaküsija omal alal töötab või mitte. Mis
projekti initsiatiivist siin veel rääkida, kui suursugusest
fondist peamiselt arvestatavat lisa riigieelarvele jaotatakse.
Aga kusagil siplevad teatrihullud, kes küüne ümber
ehitavad, et seal Tammsaaret ja Ibsenit mängida. Kusagil
keldris harjutavad koorid, et Hispaaniasse koorikonkursile sõita.
Ja näe, leiavad isegi aega ja raha. Ja saavad isegi konkurssidel
priise. Ilma riigi ja kulka toeta. Mis siis enam muretseda. Võtaks
selle viimasegi ära. Vaataks, mis siis saab. Ja ega saagi
midagi. Ainult, et passiivsete kuulajate-vaatajate arv kasvab
ja toolivabrikute toodang suureneb. Telekat vaadates ja rasvakrõpse
ning popkorni krõbistades muutume ideaalseiks riigi majandusedu
kinnitavaiks eksponaatideks.
Ilmselt pole me veel nii tugevasti tooli külge naelutatud,
et meid sealt enam välja kiskuda ei saaks. 70 krooni eest
KUMU-sse minna pole ju tõesti kallis. Aga see-eest oi-oi
kui palju osalemisrõõmu. Aga pidevalt ise keraamikat
mätsida või siis oma koorireisid kinni maksta on saanud
paljudele finantsprobleemiks. Ju siis tuleb teha valikuid - kas
endiselt loomisprotsessis osaleda või saada passiivseks
kunstitarbijaks ja kontserdikuulajaks. Pole siis ime, kui me osalemisest
kõrvalejäänuina kunstiimet ei hooma ning koorikontserdil
vaheaega ootame ja puhvetimõtteid mõlgutame.
Vahel tundub küll, et sellist passiivkultuuri toetavad üha
enam ka meie fondid. Ikka enam riigikultuurile (rahvuskultuur)
ja üha vähem uutele ideedele.
Kultuurkapitali
surnud ringis
Olen Eesti Kultuurkapitali
eksisteerimise üheteistkümne aasta jooksul istunud nii
sihtkapitali kui ka kultuurkapitali nõukogu laua taga.
Hetkel juhin Raplamaa ekspertgruppi. Teiselt poolt olen ise ka
aktiivne rahaküsija. Ei sobiks nagu suud lahti teha. Ometi
on mingid arvamused nende aastate jooksul tekkinud. Alates Eesti
Kultuurkapitali taasloomisest 1994. aasta sügisel pole selle
toimimise põhimõtetes suuri muudatusi tehtud. Eesti
Kultuurkapitali seadusesse on sisse viidud parandused, mis seadustasid
maakondlikud ekspertgrupid.
Endiselt nimetab sihtkapitalide koosseisud kulka nõukogu
esimees, kelleks on seadusekohaselt kultuuriminister. Sihtkapitalide
koosseisudesse on erinevate ministrite poolt juba teistkordselt
määratud ka kultuuriministeeriumi mitmete valdkondade
nõunikud, kellest on saamas "teadjamehed" nii
ministeeriumi eelarve kui ka kulka projektirahadest. Kas ikka
peab loojate jaotussüsteem nii tihedalt riigiasutusega seotud
olema? Mis initsiatiivist sel juhul rääkida saab, kui
riiklikud tegemised ministeeriumi eelarvest ja kulka vahenditest
toetatud saavad? Kui eelarvelist kultuuriraha napib, võiks
ju selle puuduva protsendi kohe ministeeriumi eelarvele otsa panna
ja jääk omaalgatuslikule projektimajandusele jätta.
Praegu tundub küll, et sihtkapitalidest on saamas riigi kultuurieelarve
loomulik lisa, millega saab kenasti eelarvetühikuid täita.
Riigiteatrite külalislavastajate stipendiumid, muuseumide
uued vitriinid ja mis kõik veel. Ime siis, et eelarvevälistele
algatustele toetust napib.
Kui sihtkapitalides istuvad kodanikualgatusel loodud loomeliitude
loovpersoonid, siis oleks vast sobilikum toetada eelkõige
alternatiivprojekte, mis kultuuripilti rikastaks. Võib
ju vaielda, kus lõpeb eelarvelis-institutsionaalne ja algab
projektikultuur. Ilmselt saab ka markantsest projektisündmusest
selle arenedes eelarvelisele institutsionaalkultuurile sarnane
ettevõtmine. Samas lisab pidev ja jätkuv projektitoetus
tegijaile kindlust alustatut jätkata. Seega on tõesti
piirid ähmased. Aga sel juhul tuleks jätkuotsustes ka
järjekindel olla. Kahju, kui sihtkapitalide uued koosseisud
muudavad jaotuspõhimõtteid ja hästitoimivad
traditsioonilised tegemised rahastamata jäävad. Viimasest
jaotusest jäeti välja näiteks traditsiooniline
üleriigiline ja maakondlike eelvoorudega õpilasetlejate
luulekonkurss, 8000 kr. Samas määrati 68 000 krooni
tegevustoetust kord aastas kogunevale näitetrupile.
Eesti on väike, siin tunnevad kõik kõiki. Ja
eks mõjuta otsustamist vahel ka isikutevahelised eelistused
ja läbikäimised. Hoidku jumal, kui oled mõnele
sihtkapitali liikmele omal ajal pahasti öelnud! Kättemaksuaeg
jõuab kätte siis, kui see mõni sihtkapitali
laua taha istub. Ja saa siis õieti aru, kas viga oli projektis
või sinu isikus. Põhjuseks tuuakse enamasti projekti
mittevastavus sihtkapitali eelistustele. Ent kui palju ka eelistusi
formuleeritakse, on alati erandeid. Ja see, mida toetada tahetakse,
saab toetatud ka sel juhul, kui see ei vasta ei prioriteetidele
ega vormistusnõuetele.
Seitse sihtkapitali on ühemõtteliselt orienteeritud
professionaalsele kultuurile. Vaid audiovisuaalse kunsti sihtkapital
ei löö Eesti kino kaheks; prof- ja amatöörkinoks.
Loomulikult on igal sihtkapitalil õigus ise oma asjade
üle otsustada. Aga siis tuleks ka väga selgelt määratleda
näiteks meie professionaalse kirjanduse mõiste. Kas
saab siin määravaks publikumenu või kõiketeadjate
arvamus?
Ent ilmselt ei mahu ka kõik profid edukate rivvi, sest
tsunftisüsteem toimib vist igal alal. Kui mõne näitleja
riigiteatri välises teatriprojektis osalemist stipendiumi
vääriliseks ei peeta, siis saab sihtkapitalist lausa
koha kättenäitaja; kes on proff ja kes mitte. Julge
tegu. Ent samas ka alandav. Kes "tegijate ringi" ei
kuulu, vaadaku kuidas hakkama saab.
Kõik see, mis üle jääb, peab mahtuma rahvakultuuri
sihtkapitali projektivirna. Päev sõelumist - ja rahvakultuuri
sihtkapitalile lähetatud ligi poole tuhande projekti saatus
saab otsustatud. Ja vaidlustada pole nende otsust õigust
kellelgi. Seitse otsustajat ilmselt ei suudagi teada kõigest
kõike. Ometi peaks rahvakultuuri sihtkapital koosnema valdkonda
ja taustu maksimaalselt tundvaist inimestest. Sõltumatu
ekspert, kes otsustab vaid projektipaberi põhjal, võib
vahel ka ilusast vormistusest vaimustununa ämbrisse astuda.
Seepärast vist maakondlikud ekspertgrupid 1996. aastal loodigi,
et jagajad küsijaile võimalikult lähedal oleksid.
Aga eks sealgi tuleks asjad üle vaadata. Esiteks, jaotussummad
on sihtkapitalides jagatavast rahavirnast kümme korda väiksemad,
otsustajad on rahataotlejate argikolleegid ja ehk isegi konkurendid.
Ja siis juhtubki, et mõni kohalik tipptegija orienteerub
vaid kesklauale: seal summad suuremad ja infolevi aeglasem.
Surnud ring. Kui raha polnud, oli häda. Ja kui raha jagatakse,
pole jälle hea.
11 aastat Eesti Kultuurkapitali tegemisi on kinnitanud selle eluõigust.
Kulka uuenenud büroo on oma nõudmistes muutunud korrektsemaks
ja täpsemaks. See on hea. Aga ilmselt oleks aeg midagi muuta
ka põhitegevuses - rahajaotamises. Kes moodustab sihtkapitalid
ja kas see peab toimuma kabinetivaikuses või kaasatakse
kandidaatide sõelumisse ka laiem nõustajate ring?
Kus kulgeb piir eelarvelise riigiasutuse ja projektgrupi vahel?
Ja kus on piir professionaalse ja rahvakultuuri vahel? Või
on esimene määratud vaid tsunftikaaslastele? Ja kuidas
liiguvad projektid maakondadest sihtkapitalidesse?
Praegu valitseb selles osas paras segadus. Kui saad pealinnast
eituse, siis ei jõua enam ka maakonna ekspertgrupilt küsida.
Või tuleks rahvakultuuri sihtkapitalile lähetatavad
taotlused kõik enne maakondadest läbi lasta, kus see
oma väikese toetusprotsendi saab ja siis soovitusega sihtkapitalile
edasi saadetaks. Või hoopis maakonnatoetusega piirdutaksegi.
Iga kiigepidu ei peaks tõesti sihtkapitali kesklaud rahastama.
Seitse rahvakultuuri
keskseltsi on võrdsed külaseltsiga
Omaette probleemiks
on saanud ka üleriigilise seitsme rahvakultuuri keskseltsi
taotluste rahastamine. Midagi kukub neile riigieelarvest. Aga
oma põhiosas sõltuvad nad siiski kulkast. Keskliidud,
kes korraldavad oma ettevõtmisi üle riigi, peaksid
saama eelistuse kohalike projektide ees kasvõi juba seetõttu,
et on kogu valdkonna arendajad ja elushoidjad, infokeskusena arvestatav
partner fondidele. Kui nende tegemistes kaheldakse, siis tuleks
asjad lahti rääkida, aga mitte rahaotsustega karistama
hakata. Kui riik on neid partneritena usaldanud, siis tuleks ka
kulkal seda usaldust toetada. Keskseltside taotlused on laiapõhjalised
ja kogu riiki katvad. Praegu suhtutakse aga nende ja külaseltsi
taotlustesse võrdselt. Kavalamad on teinud keskliitudele
lisaks valdkondlikke alaliite, et siis paremini oma toimetamisi
finantseerida. Aga eks ole ka rahvakultuuri sihtkapitalis tunda
kahestunud kultuuri olemist. Põhikultuuri au kuulub jätkuvalt
koorilaulule ja rahvatantsule. Muudest tegemistest nagu ei saada
päris hästi aru. Või siis arvatakse, et mitteriiklik
teatritegemine ja harrastuskunst on vähem raha väärt.
Ja kui siis mõni uudne tegemine julgeb küsida suurprojektile
sadakond või enamgi tuhat, siis on arusaamatust ilmselt
päris palju.
Tarvis on õppida vastutust
Rahajagamine ei ole eelisõigus, vaid eelkõige vastutus.
Ja küllap on sedagi vaja õppida. Ei jagata ju fondides
isiklikku raha, et lähtuda personaalsetest eelistustest.
Teisalt tuleks ka ehk leppida sellega, et otsustajaiks on kõikjal
vaid inimesed. Oma eelistuste, prioriteetide ja suhtumistega.
Mida teha? Alustada tuleks vast Eesti Kultuurkapitali seaduse
muutmisest. Nimetagem asju õigete nimedega, saagu siis
sihtkapitalidest kultuuriministeeriumi osakondade rahajaotuse
komisjonid ja jagagem siis kenasti raha institutsionaalkultuurile.
Mäng on selge ja mõistetav. Küll pööbel
vaatab ise, kuidas oma asjadega hakkama saab. Siis teame ka, et
teatrikunsti loovad meil vaid kümmekond riigiteatrit, kunsti
teevad vaid need, kel akadeemia paber taskus, ja osta tasub vaid
nende autorite loomingut, kes kulka poolt heaks on kiidetud.
Aga miskipärast ostetakse ka toetustest ilmajäänute
raamatuid ja vaadatakse mõne tuhande krooni eest lavastatud
teatritükke. Ja peetakse kunstiks. Võta siis kinni,
mis või kus see kunst ikka tegelikult on? Oleks aeg ka
rahastajail oma prioriteete revideerida, et mitte lasta sündida
arusaamatul projektikultuuril, mis on küll kindlustatud rahadega,
aga täidab pigem sotsiaalabi rolli. Aga selleks on ju hoopis
teised fondid ja vahendid.
|
|
|
