Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 


 

Kas elame projektikultuuri ajastus?

tekst: jaan urvet

"Kui riik kulutab eelarvest üle 90% selleks, et meie kodanikest saaks tooli külge naelutatud passiivsed kultuuritarbijad, siis tuleks ehk kahest kultuurikontseptsioonist lähtuvalt luua ka kaks kultuuriministeeriumi,"leiab Jaan Urvet.

Loen kolmandat nädalat Tuglase novelle ja värin tuleb peale. Ei värise ma tema sümbolistlikest lugudest ega kujukaist looduspiltidest. Ka mitte tema tegelaste mõttekäikudest, mis oma loogikaga sobiksid suurepäraselt ka tänapäeva. Minu lausa füüsiliselt tuntav tundevärin saab oma impulsid eelkõige kaunist ja kujundlikust keelest, tähendustest ja tõlgendusvõimaluste paljususest. Loed ja loed, kuni küsid iseendalt: "Miks ei leia me sellist sõnamuusikat meie kaasaegses kirjanduses ja päevalehtedes?" Või ei tohiks me nüüd, pea sada aastat hiljem, otsidagi korrektset keelt meie raamatutes ja ajalehtedes?
Ent harjume sellegagi. Aeg töötab meie "uue keele" kasuks. Teatud aja möödudes saab see, mis alles hiljuti lausa uskumatuna näis, vägagi tavaliseks. Et väikeses maakohas kohaliku koori dirigendi palka miinimumini kärbitakse, ei üllata mingi aja möödudes enam kedagi. Kui kusagilt võtta, siis ikka eelarve kultuuriridade arvelt. Eelarveread on aga oma eraldatuses niivõrd jäigad, et sealt mingeid hilisemaid muutuseid ja ümbertõstmisi loota oleks liigagi lapsemeelne.

Rahvuskultuur versus rahvakultuur

Olgu riigiametnikega kuidas on, aga kui kultuuripraktikute põhitegevuseks on saanud lõputu projektikeste kirjutamine, et tehatahtjaile enam pakkuda ja enda palgapiskule ka väikest lisa saada, siis on see kentsakalt kurb. Ei ole meie initsiatiivikail kultuurijuhtidel aega ega himu ennast täiendada, sest nüüd tuleb neil tegeleda kultuuriäriga, mida peenemas kõnepruugis "kultuuriettevõtluseks" nimetatakse.
Harjumatu on seegi, et ühel kultuurimaal nimetatakse rahvuskultuuriks ainult seda osa, kus mõnituhat elukutselist toimetab, ja rahvakultuuriks loendamatut massi, kes lisaks põhitööle laulab, tantsib ja teatrit teeb. Kurb. Kui riigi kultuuriministeerium kulutab eelarvest üle 90% selleks, et meie kodanikest saaks tooli külge naelutatud passiivsed kultuuritarbijad, siis tuleks ehk kahest kultuurikontseptsioonist lähtuvalt luua ka kaks kultuuriministeeriumi. Üks, kes tegeleb meie palgaliste näitlejate, muusikute ja kunstnikega, ja teine, mis kannab hoolt meie õppimata kultuuritegijate eest. Aga siis tuleks ilmselt ka rahanumbrites korrektiive teha.
Samasugune kahe kultuuri süsteem kehtib ka Eesti Kultuurkapitalis. Vähemalt neis valdkondades, kus kutseliste kõrval ka amatöörid toimetavad. Ei tehta seal eelistusi teo taseme põhjal, vaid peamiselt ikka selle järgi, kas rahaküsija omal alal töötab või mitte. Mis projekti initsiatiivist siin veel rääkida, kui suursugusest fondist peamiselt arvestatavat lisa riigieelarvele jaotatakse.
Aga kusagil siplevad teatrihullud, kes küüne ümber ehitavad, et seal Tammsaaret ja Ibsenit mängida. Kusagil keldris harjutavad koorid, et Hispaaniasse koorikonkursile sõita. Ja näe, leiavad isegi aega ja raha. Ja saavad isegi konkurssidel priise. Ilma riigi ja kulka toeta. Mis siis enam muretseda. Võtaks selle viimasegi ära. Vaataks, mis siis saab. Ja ega saagi midagi. Ainult, et passiivsete kuulajate-vaatajate arv kasvab ja toolivabrikute toodang suureneb. Telekat vaadates ja rasvakrõpse ning popkorni krõbistades muutume ideaalseiks riigi majandusedu kinnitavaiks eksponaatideks.
Ilmselt pole me veel nii tugevasti tooli külge naelutatud, et meid sealt enam välja kiskuda ei saaks. 70 krooni eest KUMU-sse minna pole ju tõesti kallis. Aga see-eest oi-oi kui palju osalemisrõõmu. Aga pidevalt ise keraamikat mätsida või siis oma koorireisid kinni maksta on saanud paljudele finantsprobleemiks. Ju siis tuleb teha valikuid - kas endiselt loomisprotsessis osaleda või saada passiivseks kunstitarbijaks ja kontserdikuulajaks. Pole siis ime, kui me osalemisest kõrvalejäänuina kunstiimet ei hooma ning koorikontserdil vaheaega ootame ja puhvetimõtteid mõlgutame.
Vahel tundub küll, et sellist passiivkultuuri toetavad üha enam ka meie fondid. Ikka enam riigikultuurile (rahvuskultuur) ja üha vähem uutele ideedele.

Kultuurkapitali surnud ringis

Olen Eesti Kultuurkapitali eksisteerimise üheteistkümne aasta jooksul istunud nii sihtkapitali kui ka kultuurkapitali nõukogu laua taga. Hetkel juhin Raplamaa ekspertgruppi. Teiselt poolt olen ise ka aktiivne rahaküsija. Ei sobiks nagu suud lahti teha. Ometi on mingid arvamused nende aastate jooksul tekkinud. Alates Eesti Kultuurkapitali taasloomisest 1994. aasta sügisel pole selle toimimise põhimõtetes suuri muudatusi tehtud. Eesti Kultuurkapitali seadusesse on sisse viidud parandused, mis seadustasid maakondlikud ekspertgrupid.
Endiselt nimetab sihtkapitalide koosseisud kulka nõukogu esimees, kelleks on seadusekohaselt kultuuriminister. Sihtkapitalide koosseisudesse on erinevate ministrite poolt juba teistkordselt määratud ka kultuuriministeeriumi mitmete valdkondade nõunikud, kellest on saamas "teadjamehed" nii ministeeriumi eelarve kui ka kulka projektirahadest. Kas ikka peab loojate jaotussüsteem nii tihedalt riigiasutusega seotud olema? Mis initsiatiivist sel juhul rääkida saab, kui riiklikud tegemised ministeeriumi eelarvest ja kulka vahenditest toetatud saavad? Kui eelarvelist kultuuriraha napib, võiks ju selle puuduva protsendi kohe ministeeriumi eelarvele otsa panna ja jääk omaalgatuslikule projektimajandusele jätta. Praegu tundub küll, et sihtkapitalidest on saamas riigi kultuurieelarve loomulik lisa, millega saab kenasti eelarvetühikuid täita. Riigiteatrite külalislavastajate stipendiumid, muuseumide uued vitriinid ja mis kõik veel. Ime siis, et eelarvevälistele algatustele toetust napib.
Kui sihtkapitalides istuvad kodanikualgatusel loodud loomeliitude loovpersoonid, siis oleks vast sobilikum toetada eelkõige alternatiivprojekte, mis kultuuripilti rikastaks. Võib ju vaielda, kus lõpeb eelarvelis-institutsionaalne ja algab projektikultuur. Ilmselt saab ka markantsest projektisündmusest selle arenedes eelarvelisele institutsionaalkultuurile sarnane ettevõtmine. Samas lisab pidev ja jätkuv projektitoetus tegijaile kindlust alustatut jätkata. Seega on tõesti piirid ähmased. Aga sel juhul tuleks jätkuotsustes ka järjekindel olla. Kahju, kui sihtkapitalide uued koosseisud muudavad jaotuspõhimõtteid ja hästitoimivad traditsioonilised tegemised rahastamata jäävad. Viimasest jaotusest jäeti välja näiteks traditsiooniline üleriigiline ja maakondlike eelvoorudega õpilasetlejate luulekonkurss, 8000 kr. Samas määrati 68 000 krooni tegevustoetust kord aastas kogunevale näitetrupile.
Eesti on väike, siin tunnevad kõik kõiki. Ja eks mõjuta otsustamist vahel ka isikutevahelised eelistused ja läbikäimised. Hoidku jumal, kui oled mõnele sihtkapitali liikmele omal ajal pahasti öelnud! Kättemaksuaeg jõuab kätte siis, kui see mõni sihtkapitali laua taha istub. Ja saa siis õieti aru, kas viga oli projektis või sinu isikus. Põhjuseks tuuakse enamasti projekti mittevastavus sihtkapitali eelistustele. Ent kui palju ka eelistusi formuleeritakse, on alati erandeid. Ja see, mida toetada tahetakse, saab toetatud ka sel juhul, kui see ei vasta ei prioriteetidele ega vormistusnõuetele.
Seitse sihtkapitali on ühemõtteliselt orienteeritud professionaalsele kultuurile. Vaid audiovisuaalse kunsti sihtkapital ei löö Eesti kino kaheks; prof- ja amatöörkinoks. Loomulikult on igal sihtkapitalil õigus ise oma asjade üle otsustada. Aga siis tuleks ka väga selgelt määratleda näiteks meie professionaalse kirjanduse mõiste. Kas saab siin määravaks publikumenu või kõiketeadjate arvamus?
Ent ilmselt ei mahu ka kõik profid edukate rivvi, sest tsunftisüsteem toimib vist igal alal. Kui mõne näitleja riigiteatri välises teatriprojektis osalemist stipendiumi vääriliseks ei peeta, siis saab sihtkapitalist lausa koha kättenäitaja; kes on proff ja kes mitte. Julge tegu. Ent samas ka alandav. Kes "tegijate ringi" ei kuulu, vaadaku kuidas hakkama saab.
Kõik see, mis üle jääb, peab mahtuma rahvakultuuri sihtkapitali projektivirna. Päev sõelumist - ja rahvakultuuri sihtkapitalile lähetatud ligi poole tuhande projekti saatus saab otsustatud. Ja vaidlustada pole nende otsust õigust kellelgi. Seitse otsustajat ilmselt ei suudagi teada kõigest kõike. Ometi peaks rahvakultuuri sihtkapital koosnema valdkonda ja taustu maksimaalselt tundvaist inimestest. Sõltumatu ekspert, kes otsustab vaid projektipaberi põhjal, võib vahel ka ilusast vormistusest vaimustununa ämbrisse astuda.
Seepärast vist maakondlikud ekspertgrupid 1996. aastal loodigi, et jagajad küsijaile võimalikult lähedal oleksid. Aga eks sealgi tuleks asjad üle vaadata. Esiteks, jaotussummad on sihtkapitalides jagatavast rahavirnast kümme korda väiksemad, otsustajad on rahataotlejate argikolleegid ja ehk isegi konkurendid. Ja siis juhtubki, et mõni kohalik tipptegija orienteerub vaid kesklauale: seal summad suuremad ja infolevi aeglasem.
Surnud ring. Kui raha polnud, oli häda. Ja kui raha jagatakse, pole jälle hea.
11 aastat Eesti Kultuurkapitali tegemisi on kinnitanud selle eluõigust. Kulka uuenenud büroo on oma nõudmistes muutunud korrektsemaks ja täpsemaks. See on hea. Aga ilmselt oleks aeg midagi muuta ka põhitegevuses - rahajaotamises. Kes moodustab sihtkapitalid ja kas see peab toimuma kabinetivaikuses või kaasatakse kandidaatide sõelumisse ka laiem nõustajate ring? Kus kulgeb piir eelarvelise riigiasutuse ja projektgrupi vahel? Ja kus on piir professionaalse ja rahvakultuuri vahel? Või on esimene määratud vaid tsunftikaaslastele? Ja kuidas liiguvad projektid maakondadest sihtkapitalidesse?
Praegu valitseb selles osas paras segadus. Kui saad pealinnast eituse, siis ei jõua enam ka maakonna ekspertgrupilt küsida. Või tuleks rahvakultuuri sihtkapitalile lähetatavad taotlused kõik enne maakondadest läbi lasta, kus see oma väikese toetusprotsendi saab ja siis soovitusega sihtkapitalile edasi saadetaks. Või hoopis maakonnatoetusega piirdutaksegi. Iga kiigepidu ei peaks tõesti sihtkapitali kesklaud rahastama.

Seitse rahvakultuuri keskseltsi on võrdsed külaseltsiga

Omaette probleemiks on saanud ka üleriigilise seitsme rahvakultuuri keskseltsi taotluste rahastamine. Midagi kukub neile riigieelarvest. Aga oma põhiosas sõltuvad nad siiski kulkast. Keskliidud, kes korraldavad oma ettevõtmisi üle riigi, peaksid saama eelistuse kohalike projektide ees kasvõi juba seetõttu, et on kogu valdkonna arendajad ja elushoidjad, infokeskusena arvestatav partner fondidele. Kui nende tegemistes kaheldakse, siis tuleks asjad lahti rääkida, aga mitte rahaotsustega karistama hakata. Kui riik on neid partneritena usaldanud, siis tuleks ka kulkal seda usaldust toetada. Keskseltside taotlused on laiapõhjalised ja kogu riiki katvad. Praegu suhtutakse aga nende ja külaseltsi taotlustesse võrdselt. Kavalamad on teinud keskliitudele lisaks valdkondlikke alaliite, et siis paremini oma toimetamisi finantseerida. Aga eks ole ka rahvakultuuri sihtkapitalis tunda kahestunud kultuuri olemist. Põhikultuuri au kuulub jätkuvalt koorilaulule ja rahvatantsule. Muudest tegemistest nagu ei saada päris hästi aru. Või siis arvatakse, et mitteriiklik teatritegemine ja harrastuskunst on vähem raha väärt. Ja kui siis mõni uudne tegemine julgeb küsida suurprojektile sadakond või enamgi tuhat, siis on arusaamatust ilmselt päris palju.

Tarvis on õppida vastutust
Rahajagamine ei ole eelisõigus, vaid eelkõige vastutus. Ja küllap on sedagi vaja õppida. Ei jagata ju fondides isiklikku raha, et lähtuda personaalsetest eelistustest. Teisalt tuleks ka ehk leppida sellega, et otsustajaiks on kõikjal vaid inimesed. Oma eelistuste, prioriteetide ja suhtumistega.
Mida teha? Alustada tuleks vast Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmisest. Nimetagem asju õigete nimedega, saagu siis sihtkapitalidest kultuuriministeeriumi osakondade rahajaotuse komisjonid ja jagagem siis kenasti raha institutsionaalkultuurile. Mäng on selge ja mõistetav. Küll pööbel vaatab ise, kuidas oma asjadega hakkama saab. Siis teame ka, et teatrikunsti loovad meil vaid kümmekond riigiteatrit, kunsti teevad vaid need, kel akadeemia paber taskus, ja osta tasub vaid nende autorite loomingut, kes kulka poolt heaks on kiidetud.
Aga miskipärast ostetakse ka toetustest ilmajäänute raamatuid ja vaadatakse mõne tuhande krooni eest lavastatud teatritükke. Ja peetakse kunstiks. Võta siis kinni, mis või kus see kunst ikka tegelikult on? Oleks aeg ka rahastajail oma prioriteete revideerida, et mitte lasta sündida arusaamatul projektikultuuril, mis on küll kindlustatud rahadega, aga täidab pigem sotsiaalabi rolli. Aga selleks on ju hoopis teised fondid ja vahendid.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv