|
|
|
Heiki Kongi skulptuur. Eestlased
on olnud paljude teiste riikide alluvad, siit ka vormisümbolid:
Matrjoshka kere kui Vene- ja lõvi nägu, kui Rootsi-Taani
kuningriikide sümbol. |
Lõhki kistud Eesti!
tekst: priit uring
I Teekond allilma
Tondid tulevad,
maad ja metsad põlevad
Teatavasti jäi
Eesti Teise maailmasõja eelõhtul välispoliitilisse
isolatsiooni. Selle põhjuseks oli 1939. aasta 23. augustil
sõlmitud Nõukogude-Saksa mittekallaletungilepingu
(Molotovi-Ribbentropi pakt) salajane lisaprotokoll, millega mõrtsukduett
HITLER-STALIN jagasid maailma nii, et mõned Euroopa riigid,
sealhulgas ka Baltimaad, kuulusid edaspidi Moskva mõjusfääri.
Eesti Vabariik, kes Teise maailmasõja alguses kuulutas
end neutraalseks, ei korraldanud mobilisatsiooni ega teinud muid
ettevalmistusi võimaliku välisagressiooni tõrjumiseks.
Tegelikult tõi see kaasa riigi välispoliitilise krahhi.
Esimesed pahaendelised tagajärjed saabusidki veidi rohkem
kui kuu aja pärast - 28. septembril sundis Moskva Eesti-Vene
piirile koondatud lahinguvalmis vägede sissetungiga ähvardades
Eestile peale vastastikuse (!) abistamise lepingu, mis andis NSV
Liidule õiguse tuua Eestisse loodavatesse sõjaväebaasidesse
mere- ja õhujõud ning 25 000 nõukogude sõdurit.
(Eestil oli samal ajal teenistuses natuke üle 15 000 mehe.)
Sisuliselt muutus Eesti selle lepinguga Nõukogude Liidu
protektoraadiks.
Kommunistliku impeeriumi kiskjalik huvi Eesti Vabariigi vastu
kasvas plahvatuslikult 1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu
oli keskendunud Saksamaa võidukale sõjategevusele
Lääne-Euroopas. Seal langes 14. juunil sakslaste kätte
Prantsusmaa pealinn Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude
Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis
Moskva jultunult uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate
vägede lubamist Eesti territooriumile. Selleks hetkeks oli
Eesti Vabariik Punaarmee poolt maalt, merelt ja õhust ümber
piiratud.
Vaenutegevuse ettevalmistusena oli nõukogude baasides juba
10. juunil antud lahinguvalmiduse käsk. Otsest sõjategevust
Eesti vastu alustas Nõukogude Liit Tallinna lahte sulgeva
Naissaare okupeerimisega 12. juunil ning sõjalise mere-
ja õhublokaadiga 14. juunil 1940. Paar päeva hiljem,
pühapäeval, 16. juunil esitas Nõukogude Liit
Eesti Vabariigile ultimaatumi oma kõikide röövellike
nõudmiste täitmiseks. Lootusetus olukorras otsustasid
juba varem rahvaga sideme kaotanud Eesti president ja valitsus
vägivallale alistuda. Sisuliselt Eesti kapituleerus. Järgmise
päeva (17. juuni) varahommikul algas Eesti Vabariigi mandriosa
totaalne sõjaline okupeerimine. Nõukogude vägede
hulk Eestis ulatus 115 tuhande meheni (koos baasides asuvatega
veelgi enam), mis ületas rohkem kui kümnekordselt Eesti
enda rahuaegse kaitseväe suuruse.
Mäss
ja reeturlik näidisvõim
Paari päeva jooksul
viis vaenlane okupatsiooni lõpule nii piirilt kui baasidest
lähtunud vägede abil. Selleks ajaks Eestisse saabunud
Stalini käsilase Andrei zhdanovi juhtimisel korraldasid Venemaalt
kohale toodud ja põranda alt välja tulnud kohalikud
kommunistid ning nende toetajad 21. juunil Tallinnas ja teistes
linnades näidisdemonstratsioone, mille käigus nõuti
valitsuse tagasiastumist. Pealinnas kasvasid meeleavaldused Punaarmee
sõdurite ja erariietes Venemaalt imporditud "abiliste"
toel üle relvastatud mässuks, mille käigus okupantide
käsilased hõivasid Toompea, mitmed vanglad ja politseijaoskonnad,
võtsid oma kontrolli alla side- jm asutused.
Sama päeva õhtul vallutajate mahitusel välja
kuulutatud valitsuse etteotsa määras okupatsiooni tõttu
vaba tahte kaotanud president Konstantin Päts Moskva näpunäidetel
kirjanik Johannes Vares-Barbaruse, kes vallutajate diktaadi järgi
paigutas ministrikohtadele töölisjuhte ja sotsialistlike
vaadetega haritlasi. Teatavasti neist mitmed lootsid lühinägelikult
Eestis rahvavalitsust kehtestada. Tegelikult olid nad kõik
rahvusreeturid. Eesti kommunistide "revolutsioonilise "
infantiilsuse üle avaldasid imestust isegi Stalini lähikondlased,
okupatsiooni ettevalmistajad ning selle juhid ja läbiviijad.
Juudatehing
ja selle esialgne hind
Vahetult pärast
nukuvalitsuse ametissenimetamist alustasid okupandid ja nende
kohalikud sabarakud iseseisva Eesti riigiaparaadi, kohtu- ja korrakaitsesüsteemi,
omavalitsusorganite, ühiskondlike organisatsioonide ja teiste
tsiviilühiskonna struktuuride hävitamist. Repressioonidega
kaasnesid arreteerimised ja küüditamised, mille käigus
saadeti Nõukogude vangilaagritesse paljud ametist vabastatud
riigitegelased (nende seas president Päts ja sõjaväe
ülemjuhataja Laidoner). Poliitilistest erakondadest lubasid
võimu usurpeerinud mässajad tegutseda seni põranda
all redutanud Kommunistlikul Parteil, kus oli liikmeid sel ajal
vaid 133. Seega seisis iga kohaliku reeturkommunisti selja taga
laias laastus 1000 (üks tuhat) punasoldatit.
Enne massirepressioonide algust oli Punaarmee toel võimule
upitatud nukuvalitsusel töötava rahva ning pahempoolse
haritlaskonna seas palju toetajaid. Repressioonide jätkudes
aga hakkas rahva enamus suhtuma "uutesse" võimuritesse
üha kasvava meelepahaga. Vares-Barbaruse valitsus saatis
5. juulil kuni vene okupatsiooni alguseni kehtinud seadusi eirates
laiali Riigikogu ning kuulutas välja ennetähtaegsed
üldvalimised. Tsirkuseks kujunenud valimisfarsi käigus
kogusid ühte veidrasse ja loogikavastasesse valimisplokki
koondatud kommunistid ja nende toetajad võltsitud tulemuste
kohaselt ligi 100 protsenti häältest. Rahvast reetes
otsustas uus libaparlament Kremli juhtnööride kohaselt
aega viitmata kuulutada välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku
Vabariigi (ENSV) ning taotleda selle vastuvõtmist NSV Liidu
koosseisu.
Kurbmäng viidi lõpuni 6. augustil 1940 Moskvas, mil
NSV Liidu Ülemnõukogu võttis juba okupeeritud
Ee-eN-eS-Vee väidetavalt "tema enda palvel" Nõukogude
Liidu koosseisu.
Vallutatud territooriumil kehtestati paberlikult demokraatlik
konstitutsioon ja tegelikult totalitaarsed nõukogude seadused.
Eesti suuremad majandus- ja rahandusettevõtted, kinnis-
ja vallasvarad, nagu laevad, elumajad jm, natsionaliseeriti. Sõjaeelsed
repressioonid tõid endistes Eesti, Läti ja Leedu riikides
kaasa praktiliselt samaegselt teostatud massiküüditamised.
Eestist viidi 14. juunil 1941. a loomavagunites Siberisse üle
10 tuhande inimese, nende hulgas naised, lapsed ja vanurid. Nüüd
teame, et rohkem kui pooled väljasaadetuist surid ebainimlike
tingimuste tõttu vaenuväljadel ega jõudnud
enam kunagi koju tagasi.
Maailm tegi
piuksu
Maailma tolleaegseist
reageeringuist ei jõudnud eestlasteni mõistetavail
põhjusil peaaegu midagi. Ka praegu ei leia soovija selle
kohta kerge vaevaga kuigi palju teavet. Mitteametlikult peeti
juhtunut muidugi mõista õigusvastaseks. Kuid ühtlasi
avaldas maailma avalikkus imestust selle üle, et Eesti riigijuhid
alistusid ülemvõimule vastupanuta ja reetsid sellega
omaenese rahva. Siiski tuleb tagantjärgi tõdeda, et
nad polnud ei reeturid, märtrid ega kaugeltki mitte kangelased.
Tegelikult olid nad pigem Vene impeeriumi poolt toime pandud inimsusevastaste
kuritegude ohvrid.
Kaudselt saame mingit aimu mineviku kohta viimastest kodumaistest
uudistest. Seda ka Eesti Päevalehe 15. juuli 2005 numbri
abil, kus teatatakse, et Balti riikide 19 eurosaadikut saatsid
ühise kirja USA esindajatekojale, senatile ja välisministeeriumile,
meenutamaks 65 aasta möödumist USA mittetunnustamispoliitika
kehtestamisest Balti riikide vägivaldse anastamise suhtes.
Saadikud märgivad pöördumises, et trotsides poole
sajandi vältel totalitaarset terrorit, genotsiidi ja inimõiguste
mahasurumist, õnnestus eestlastel, lätlastel ja leedulastel
säilitada oma identiteet, keel ja omariikluse taastamise
lootus.
Pöördumise järgi oli Balti rahvaste püüdlustele
märkimisväärseks toeks USA valitsuse selge ja põhimõtteline
seisukoht, mis avaldati vahetult pärast Punaarmee sissetungi
Balti riikidesse ning nende seaduslike valitsuste vägivaldset
kukutamist. Nõukogude Liidu röövellikule tegevusele
1940. aasta 23. juulil reageeris USA riigisekretäri kohusetäitja
Sumner Wellesi avaldusega. Selles nenditi, et kolme väikese
Balti riigi poliitiline sõltumatus ja territoriaalne puutumatus
hävitati ettekavatsetult ühe nende võimsama naabri
poolt. Avalduses märgiti veel, et USA rahvas seisab vastu
mis tahes röövellikule tegevusele, sõltumata
sellest, kas see viiakse täide jõuga või jõu
kasutamisega ähvardades.
Eurosaadikute hinnangul seisnes Wellesi avalduse ajalooline tähtsus
asjaolus, et sellega lülitati Nõukogude Liit samasse
kategooriasse, kuhu USA valitsus oli arvanud Saksamaa, Itaalia
ning Jaapani, kelle võõrterritooriumide vallutamist
USA põhimõtteliselt ei tunnustanud. Mittetunnustuspoliitikale
tuginedes keeldus Ameerika Ühendriikide valitsus edaspidi
Moskvale üle andmast Balti riikide varasid ning jätkas
Eesti, Läti ja Leedu seniste diplomaatide tunnustamist.
II Pildikesi põrgu
eeskojast
Tõde
vajus ja vale tõusis
Kuigi Eesti ja teiste
riikide vastu enne II Maailmasõda süstemaatiliselt
toimepandud ning juba siis rahvusvahelist õigust rikkunud
vägivald ja agressioon on tänaseks vaieldamatult tõestatud,
tuleb kasuks, kui ikka ja jälle üle nimetada mõned
varasemad Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahelised
kahepoolsed lepingud, mis teatavasti on fikseeritud ka ÜRO
lepinguregistrites. Need on 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahuleping,
mittekallaletungi leping 1932. aasta 4. maist, protokoll selle
pikendamise kohta 1934. aasta 4. aprillist, lepituskonventsioon
16. juunist 1932 ning vastastikuse abistamise leping 1939. aasta
28. septembrist. Need rahvusvahelised õigusaktid moodustavadki
Tartu rahulepingule ehitatud süsteemi, millega olid omal
ajal täielikult reguleeritud Eesti Vabariigi ja Nõukogude
Liidu vastastikused suhted. Peale kõige muu olid neis ette
nähtud protseduurid igasuguste võimalike vaidluste
rahumeelseks lahendamiseks, mida Vene pool on alati jõhkralt
rikkunud. Kui Vene riik praegugi neid kahepoolseid lepinguid ei
tunnusta, tähendab see kahjuks jätkuvat vaenulikkust
Eesti Vabariigi suhtes.
Kuid paraku tuleb tõdeda ka seda, et tollal käimasoleva
ja senises inimkonna ajaloos kõige ohvriterohkema II Maailmasõja
alguse tõttu rõhuv enamus ülejäänud
riike siiski jättis mõjuva tähelepanuta Eesti
Vabariigi "allaneelamise" Nõukogude Liidu kui
saatanliku monstrumi poolt. Eesti vajus 51 aastaks (12. juunist
1940 kuni 20. augustini 1991) teda okupeerinud riigi utoopilise
petukommunismi ehitamise maapealsesse põrgusse.
Viiendik
rahvast läks "reisima"
Teise maailmasõja
käigus sattus Eesti kohe varsti Vene okupatsiooni alt Saksa
okupatsiooni alla ja enne sõja lõppu uuesti Vene
okupatsiooni alla. Rahva jaoks tähendas otsene sõjategevus
ja okupatsioonide vahetumine totaalse seadusetuse jätkumist
ligi viie aasta jooksul. See viis meie maa ja rahva sõna
otseses mõttes hukkumise äärele. Kaotusi arvatakse
kokku siiamaani. Räägitakse ja kirjutatakse sadadest
tuhandetest hukkunutest ja maalt põgenenuist ning kolossaalsest
varanduslikust kahjust. Kuid tervikuna sattus Eesti iseseisvuse
seisundist Vene nõukogude impeeriumi rahvaste vanglasse
elik maapealsesse põrgusse. Kuid mingi ajalookurioosumina
mitte siiski otse pärapõrgusse, vaid pigem põrgu
eeskotta. Eks nimetanud isegi vene emissarid kuni viimase ajani
enne taasiseseisvumist Eestit koos Läti ja Leeduga Väikeseks
Lääneks. Ilmselt võlgneme selle eest tänu
varasematele sajanditele ja siin juba ammust ajast kehtinud nn
Baltisaksa erikorrale…
Teosest "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule
Eestis" (IV köide, kogud XX-XXV 1985-1987, väljaandja
Läänes Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus,
Stockholm 1988) leiame järgmised read:
"Kindlustamaks suuremat "usaldust" ja "julgeolekut"
Baltikumile okupeeris Punaarmee 15.- 17. juunini 1940 kolm Balti
riiki (okupatsioonivägede koguarv, kes pidi tagama 5,5 miljoni
Baltikumi elaniku "julgeoleku" ja "vaba tahteavaldamise"
oma seniste valitsejate suhtes, oli 500 000 meest. Eestis osales
selles operatsioonis 130 000 punaarmeelast…"
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Riigikogu 18. juuni 2002 avaldusest
pealkirjaga "Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis"
loeme:
"Alates 1940. aastast, mil Eestis algas Nõukogude
okupatsioon, millele järgnes 1941.aastal Saksa okupatsioon
ja 1944. aastal taas Nõukogude okupatsioon, represseerisid
ja sundisid Nõukogude ja Saksa okupatsioonivõimud
kodumaalt lahkuma rohkem kui viiendiku Eesti elanikest."
Poliitiline
ja moraalne "ühtsus"
Milliste õudustega
totaalne okupatsioon jätkus, selle iseloomustamiseks järgmised
andmed:
"Seoses Eesti taasvallutamisega Nõukogude vägede
poolt 1944. aastal algas ohvriterohkeim periood meie maa ja rahva
ajaloos peale Põhjasõda. Koos Punaarmee väeosadega
saabus Eestisse 3 NKVD polku, 5 NKVD üksikpataljoni ja 11
erisalka - kokku ligikaudu 7000 meest."
Nn "vabastamine" algas, nagu muide kõikjal mujalgi,
kust Nõukogude väed läbi läksid, massilise
vägistamisega. Keegi vanemleitnant Haritonov kirjutas 1944.
aastal oma Tallinna sõjaväehaiglas viibivale sõbrale
kapten Ivatšikovile järgmist:
"… Saša, see neetud tagaajamine ei ole mulle andnud
mahti ringi vaadata, aga ühe eide tõmbasin juba läbi.
Kui nagaani toru talle lõugade vahele pistsin, jäi
üsna vagaseks…"
On teatavaks saanud, et 1944. aasta septembrist novembrini vägistati
"vabastatud" Eestis naisi: Amblas 9, Karistel 7, Orissaares
4, Lihulas 9, Võsul 7, Tallinn-Nõmmel 43, Reigis
3, Uuemõisas 6, Pärksis 3, Kärdlas 5, Lümandal
7, Põltsamaal 4, Raasikul 5.
See loetelu hõlmab paiku, kus leidus inimesi, kes tegid
ülestähendusi Punaarmee sõdalaste "vägitegudest"
Eestimaal. Juba see poolik nimekiri annab kokku 110 ohvrit. Kui
palju aga sooritati kuritegusid, millest teated kadusid koos ohvritega
jäljetult. Suurte repressioonide aeg sealjuures alles algas.
Vene nõukogude kõrge arhiiviametniku Edvard Radzinski
teose "Stalin" andmeil kehtestas Stalin okupeeritud
territooriumil halastamatult ühiskonna poliitilise ja moraalse
"ühtsuse", mis seisnes selles, et tolleaegne julgeolekuasutus
nimetusega NKVD puhastas liidetud Balti riikide endise piirkonna
"võõrastest elementidest", keda veeti
mööda raudteed Siberi poole kümnete ja sadade tuhandete
kaupa loomavagunitest koosnevates ešelonides.
Ühes sellises vagunis "reisis" ka minu lihane onu
Martin, kes siiski pärast Stalini surma elusalt koju tagasi
pöördus. Kümme aastat hiljem.
III Vanglarahvaks
kujunemine
Halvava
õuduse aeg
Kuigi vabariik on taastatud,
võivad end siinmail täiesti vabadusevalmis tunda vaid
need, kes on nooremad kui 14-aastased. Ülejäänuist
on enamus sündinud varasemas rahvaste vanglas, millel nimeks
oli NSV Liit. Suhteliselt vähe on elus veel neid, kes sündinud
eelmise iseseisvuse aegu, aastail 1918-1940. Ja kui ongi, siis
on nemadki juba lähikümnendil asumas lahkujate teele
ega suuda oma peatselt saabuva ealise jõuetuse tõttu
kujundada sotsiaalseid hoiakuid, samuti ei suuda nad kahjuks oma
suhtelise vähesuse ja kaduva mõjuvõimu tõttu
muuta masside reaalsusetaju. Seepärast võibki meid
nimetada vanglarahvaks. Eestlaste traagika eripära seisneb
aga selles, et vangiks olemine tuli läbi totaalse okupatsiooni,
mitmekordse sõjamöllu, küüditamiste, põgenemiste
ja massimõrvade, mida esialgu panid toime nii venelased
kui sakslased, hiljem aga poole sajandi jooksul ainult venelased,
eesotsas inimkonna ühe suurima mõrvarjuhi ja julmuri
Jossif Staliniga. Aastate 1944-1953 kohta võibki julgelt
kasutada väljendit: Stalini aeg. Neil aastail oli valdavaks
hädaohuks kogu rahva füüsilise hävitamise
ehk genotsiidi võimalus. Kõige ulatuslikum massiküüditamine
toimus 1949. aasta märtsis. Seda perioodi tervikuna iseloomustab
totaalne hirm ja õud, mis halvas inimeste individuaalsuse
ja tõi kaasa isiksuste lagunemise. Sel ajal puudus eestlastel
täielikult inimlik tahtevabadus. Elusolemiseks oli vaja kas
vaikida, valetada või olla silmakirjalik.
Määramatu
kestvusega vangistus
Järgmist perioodi
kutsutakse ka Hruštšovi sulaks ja see kestis ajavahemiku
1953-1964. Selle alguses mõistis pärast Stalini surma
tema koledustest ellujäänud vanglariigi pealinnas Moskvas
pesitsev juhtkond osaliselt hukka Stalini isikukultuse ja massimõrvad
ning totaalse tagakiusamise kogu kurjuse impeeriumis, nagu endist
Nõukogude Liitu võib nüüd eksimist kartmata
nimetada. Oluliselt vähenes otsese füüsilise hävitamise
oht, kuid kahjuks kadus ka eestlaste lootus vallutajate poolt
lõhutud iseseisvus taastada. Kustus võimalus, et
Lääneriigid võiksid aidata meie vangipõlve
lõpetada. Maad hakkas võtma veendumus, et nõukogude
võim jääb püsima kauaks ja rahval tuleb
tahes-tahtmata kohaneda ja oodata, kas kommunistlik kord Venemaal
ükskord laguneb või mitte.
Väga paljud olid veendunud, et vene okupatsiooni lõppu
nad oma silmaga ei näe ja see omalaadne "Paabeli vangipõlv"
kestab veel määramata aja jooksul. Kuid seda perioodi
nimetatakse sulaks ka sellepärast, et pärast Stalini
surma 1953. aasta märtsis, lubati osaliselt Siberist Eestisse
tagasi seni veel ellujäänud küüditatud ja
nüüdsest vabanema hakanud punaterrori vangid.
Valvurite
armaada
Mismoodi valvati seda
vanglat, milleks Eesti oli vaenaja poolt pärast vallutamist
muudetud? Kohapeal paiknes kuni iseseisvuse taastamiseni üle
120 tuhande hambuni relvastatud okupatsioonisõjamehe. Nüüd
teame, et Eestis hoiti ka tuumarelvi. Alates 1984. aastast oli
siinmail mitu patareid rakette SS-20. Rajatud oli ulatuslik militaarlennuväljade
võrk, mis hõlmas 22 lennuvälja, neist 1 (Vasalemma)
maa-alune strateegiliste pommitajate tarvis. Tapal paiknesid samuti
pommitajad, Pärnus ja Haapsalus õhutõrjevägede
tõrjehävitajate polgud. Tallinna kandis oli kaks lennuvälja,
samuti Saaremaal. Tartus asus transpordilennuvägi õhudessantvägede
tarvis, samuti Viljandi lähedal. Õhutõrjevägedesse
kuulus lisaks mainitud tõrjehävitajate polkudele ligi
60 radarijaama üle kogu maa ja samas õhutõrjerakettide
polgud Tapal ning Valgas ja õhutõrjeraketidivisjonid
Jõhvis, Muhus, Sõrves, Suursaarel, Sangastes ja
Haabneemes. Veel oli soomusvägede üksusi Tallinna juures
(3000 meest), sisekaitseks mõeldud tankipolk paiknes Tondil,
soomusvägesid asus ka Kloogal. Raske oli leida terves Nõukogude
Liidus teist sellist piirkonda, kus militaarobjektide tihedus
oleks olnud suurem kui okupeeritud Eestis - neid objekte oli kokku
1565. Ka oli eestlaste pääs mandriosa kahest küljest
piirava mereni takistatud okastraataiaga, millele eelnes kilomeetrite
laiune piiritsoon, kuhu sisenemist valvasid vallutajate relvastatud
sõdurid.
Kas pärast nende tõsiasjade põgusat ülekordamist
saab enam kahtlust olla, et terve eesti rahvas oli sattunud mõõtmetelt
hiiglaslikku vanglasse omaenese kodumaal? Sealjuures vangistuse
õigustus puudus ja selle tähtaeg oli määramata…
Kuid ka elu nõukogude teistes liiduvabariikides (ja mitte
ainult seal) oli nagu karistuse kandmine erinevates vanglakorpustes
ja -sektsioonides. Et lugeja ei arvaks, nagu oleks see vanglavõrdlus
mingi käesoleva kirjutise autori isiklik väljamõeldis,
siis olgu siinkohal viidatud teosele "Kommunismi must raamat",
kus Ehrhart Neubert kommunistlikust Saksa Demokraatlikust Vabariigist
kirjutades märgib, et Saksa juhtumi puhul ei olnud tegemist
sotsiaalse vanglakorraga, üksikvangide eraasjadega, privilegeeritud
vabakäiguvangidega, vaid vanglaga, mille nimi oli SDV ja
milles asus 19 miljonit inimest. Ja see oli veel suhteliselt väike
vangla, võrreldes kommunistide tegevusega kogu maailmas.
"Rahvuslike"
kommunistide tähendus
Eelnevat silmas pidades
tuleb hinnata ka eestlaste elu tervikuna rohkem kui poolsajandi
kestnud vene okupatsiooni ajal. See oli vanglarahva tahtevabaduseta
eksistents. Ühtlasi vajab ümberhindamist ka avalikkust
senini eksitav kommunistide ja kommunismiõpetuse libatähendus
Eestiga juhtunud kurbmängus.
On teada, et hilisema ENSV ajaloolaste andmeil tegutses Eestis
vahetult enne kahekümnenda sajandi neljakümnenda aasta
kollapsit vaid 133 (!) kommunisti, kelle tähendus avalikkuse
silmis oli peaaegu olematu. Tuleb välja, et iga nn "revolutsiooni
juhtinud" kohaliku kommunisti selja taga seisis laias laastus
tuhat (1000) Nõukogude vallutajasoldatit. Sellise toetusega
teeks "revolutsiooni" isegi kurttumm, ilma käteta
ja jalgadeta riigikukutaja!
Praegu on meil käepärast kaks sõna otseses mõttes
vastaspooltele kuuluvat seisukohta nn "kommunistliku revolutsiooni"
suhtes 1940. aasta juunis, kusjuures mõlemad jõuavad
ühesugusele järeldusele, nimelt: juba 1989. aasta 12.
novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu otsuse
ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eesti 1940. aasta sündmustele
ja tunnistas sel alusel õigustühiseks NSV Liitu "astumise".
Märkimisväärne sealjuures on asjaolu, et selline
otsus tehti veel enne iseseisvuse taastamist ja seega alles kestva
okupatsiooni tingimustes. Teine selline seisukoht ilmneb juba
taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Riigikogu 18. juuni 2002 avalduses
pealkirjaga "Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis."
Piisab vaid lugeda mõnda rida sellest:
"1940. aasta 16.-17. juunil pani Nõukogude Liit hitlerliku
Saksamaaga sõlmitud salakokkuleppe alusel toime agressiooni
Eesti Vabariigi vastu, okupeeris ning annekteeris Eesti Vabariigi,
rikkudes rahvusvahelist õigust, … Nõukogude
Liidu kommunistlik okupatsioonirežiim hävitas Eesti
Vabariigi põhiseadusliku korra, riiklikud asutused ning
kodanikuühendused ja organisatsioonid."
Veidi erinev on lugu kommunismiõpetusega üldse ja
nende isikutega, kes kuulusid komparteisse just enne iseseisvuse
taastamist. Teatavasti oli EKP liikmete arv Eestis veel 1989.
aastal 111 799. Kommnoorte arvu pole keegi suvatsenud meeldejäävalt
märkida, kuid neidki oli kümneid tuhandeid. Punapioneeridest
me ei räägigi. See oli ikkagi väga suur hulk inimesi,
ehk oma paarkümmend protsenti kogu eesti rahvast. Kes nad
olid, mis neid ajendas vaenlase parteisse ja selle "kasvulavasse"
(komsomoli) astuma ja miks nad seda tegid?
Need on eestlaste jaoks eksistentsiaalse tähendusega küsimused,
millele vastust otsida või anda pole avalikult kuni siiani
õieti vaevutudki. Või polegi seda tahetud? Või
polegi seda soovitud?
IV Tajudefitsiit
ja vabadus
Moonutatud
inimesepilt
USA presidendi Ronald
Reagani nõuandja, Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloo
professor Richard E. Pipes teeb oma raamatu "Kommunism"
lõpuosas kokkuvõtliku järelduse, et kommunism
polnud hea idee, mis nurjus, vaid see oligi halb idee. Selline
on tema vastus küsimusele, mille ta püstitas sama raamatu
eessõnas, tahtes teada enne kirjutama asumist, kas kommunismi
nurjumise tingisid inimlikud eksitused või selle olemuse
kaasasündinud vead.
Psühholoogiadoktor, akadeemik ja endine Tartu Ülikooli
rektor Peeter Tulviste annab samale küsimusele vastates väärtusliku
vihje, et kommunism on halb idee, mida ei saagi hästi teostada
sellepärast, et kommunismiõpetuse inimesepilt on vale.
Ja tõesti. Kõigi maade proletaarlased pole kunagi
ühinenud, ka neil on siiski olemas nii rahvus kui kodumaa,
ning ühiskonna peamine arengumootor pole sugugi klassivõitlus,
nagu postuleerib ekslikult kommunismiõpetus. Olles küll
väljapaistev majandusteadlane kapitalismi poliitilise ökonoomia
kriitika alal, osutus Karl Marx viletsaks inimesetundjaks. Tema
revolutsiooniidee isehakanud pärijad Vladimir Uljanov (Lenin)
ja Jossif Dzhugašvili (Stalin) olid aga valenimedega väärastunud
massimõrvarid, kes oma vaimse isa utoopilised aated nende
ellupööramise käigus Venemaal täielikult hülgasid.
Lenini poolt väljamõeldud kommunistlikku ilmarevolutsiooni
müütilist ideed lõpuni ettekäändena
kasutades, püüdsid nad tegelikult saavutada maailmavalitsemist
ja piiramatut globaalset võimu.
Lõppkokkuvõttes on kommunismiidee ellupööramise
edutud katsed 157 aasta jooksul alates 1848. aasta Marxi "Kommunistliku
partei manifesti" ilmumisest kuni siiani toonud kaasa umbes
100 miljoni inimese tapmise. Aga kohutava kurioosumina jätkuvad
sellised hullunud katsed isegi praegu.
Kes olid
EKP liikmed ja komnoored?
Okupatsioonitsooni ENSV
majandus oli vanglamajandus ja kultuur oli vanglakultuur. Ka kõige
võimekamad majandusjuhid polnud midagi muud kui vanglatoimkondade
esimehed või direktorid ja andekaimad loovisikud pidid
arvestama asjaoluga, et nende loomingut, mis ei vastanud vangla
sisekorraeeskirjadele, polnud üldse võimalik avaldada
või kui, siis korrigeeris selle vanglaolustikule vastavaks
võõrriiklik tsensuur ehk GLAVLIT. Natuke paremini
käis käsi nn sõnadeta kultuuri kandjatel, milleks
on kujutav kunst ja muusika, mida seepärast on ka raskem
tsenseerida. Sel alal ilmus maailmanimesid nagu helilooja Avo
Pärt ja dirigent Neeme Järvi, kelle loomevõimalused
siiski avardusid alles vanglast Läände pääsemisel.
Aga intellektuaalide osas tuleb silmas pidada ka seda julma tõsiasja,
et nende tippesindajad juba varem kas hävitati füüsiliselt,
põgenesid Läände või hukkusid Siberis
küüditatute või laagrivangidena.
Moskva okupatsiooni ja kommunismiõpetuse suhtes tekkis
sõna otseses ja ka ülekantud tähenduses peata
jäänud eestlastel nn pantvangisündroom, mille kohaselt
väljapääsmatus olukorras viibiv ohver hakkab vaistlikult
õigustama vangistaja soove ja eesmärke, hakkab samastuma
vangistaja psüühilise seisundiga ning oma elu päästmise
nimel ka vangistajaga koostööd tegema. Teose "Kommunismi
must raamat" ühes lisas iseloomustab endine idasakslane
Joachim Gauck seda kui selektiivse taju fenomeni. Siit leiame
ka põhjuse, miks endised juhtkommunistid praegu ei soovi
oma nõukogudeaegse punaminevikuga tegemist teha ega sellele
mingit hinnangut anda, rääkimata avalikust kahetsusest.
J. Gauck ütleb selle kohta tabavalt, et tundis ja tunneb
vastumeelsust tegelda omaenese tajumisdefitsiidiga, mis nüüd,
peaaegu kümme aastat pärast pööret, on saanud
talle ülimalt selgeks.
Seega võib teha järelduse, et põhimassi komparteisse
kuulujate ja ka komsomoli ridadesse kuulujate hulgast moodustasid
okupatsiooni tõttu sotsiaalse ahistatuse oludes viibimisest
tingitud teadvuse ähmastumise tõttu tekkinud tajudefitsiidiga
inimesed. Vangistus oli võtnud meist enamuse tahtevabaduse
ja pannud paljud meist koostööle venekeelse vanglaadministratsiooniga,
kelle esindajateks kohapeal olid partei- ja komsomolijuhid, need
tollased kiltrid, kupjad ja aidamehed.
Nõnda olid kõik EKP realiikmed meie kõikide
kaasvangid, ainult selle vahega, et neile kehtisid vähem
või rohkem kasulikud soodustused, võrreldes mittekommunistide
ja mittekomsomolidega. Kuid tippkommunistide seast aatelisi mõtlejaid
otsida ei maksa. Vastupidi, oma sooduspositsiooni nimel Moskva
ja selle kohapealsete emissaride ees olid nad valmis lahti ütlema
mitte ainult oma rahvusest, vaid ka oma emast ja isast, lastest
ja lähisugulastest.
Masendav,
kuid enam mitte lootusetu vaesus
R. Pipes`i raamatust
"Kommunism" loeme, et kommunismi reaalsuseks muutmise
katse osutus mingi tagurpidise evolutsiooni käivitumiseks,
kusjuures kõige sõltuvamatel ja konformistlikumatel
inimestel olid suurimad võimalused ellu jääda.
Veelgi masendavam oli see, et ettevõtlikud, tõearmastajad
ja avameelsed hukkusid ja kommunistlikud ühiskonnad kaotasid
seeläbi oma parimad liikmed ja leidsid end vastavalt vaesununa.
Eestis oli olukord veelgi hullem sellepärast, et siin hakati
kommunismiehitamist vormistama absoluutselt ettevalmistamata rahva
suhtes okupatsiooni tingimustes. Selle käigus hävitati
rahva eliit peaaegu tervenisti. Järele jäid kuulekad
ja konformistlikud käsutäitjad, kes lisaks sellele viibisid
kolossaalseks vanglaks muudetud endise iseseisva riigi territooriumil
vangipõlve seisundis omaenda kodumaal.
Mitmed meie praegusedki juhid on endised vangitoimkondade esimehed
ja nende kambajõmmid või siis koguni kompartei endised
juhtivtegelased, sealhulgas ka kõrged ideoloogiatöötajad
või noorsoo kommunistliku kasvatuse teoreetikud. Olles
omal ajal monopoliseerinud Moskva jõul ja nõul enda
kätte siinse asevalitsemise juhtohjad ja võimutsedes
tahtetu rahva üle kuni taasiseseisvumiseni, ei kavatsegi
nad vabatahtlikult võimust loobuda ja kasutavad selle kindlustamiseks
kollektiivse ringkäenduse varjus demokraatia kõiki
häid ja halbu külgi. Tegelikult on nad demokraatia muutnud
kambakraatiaks ja on Eesti Vabariigi selle valitsemise ja iseseisvuse
kindlustamise asemel pärast omaenese ja oma lähikondsete
valgustkartvate tehingute tulemusena jõukaks tegemist maha
müünud ühele teisele liidule...
Vanglarahvas oleme aga sellepärast, et allume siiani näiliselt
vabatahtlikult oma endistele toimkonnajuhtidele, ehkki vabaduse
saabumisest on möödunud juba viisteist aastat. Aga oma
varasemat tajudefitsiiti ei taha ju keegi heameelega tunnistada,
ehkki just sellest ja ainult sellest algab esimene tõelise
vabaduse toiming.
|
|
|
