|
Nad ei olegi enam kommunistid?
Varem nad olid, aga
võitlesid Eesti iseseisvuse eest partei sisemuses (sm Närska
väljend: nad olid insaiderid!). Nad olid küll komparteis,
aga keegi teine, HALB kommunist, kiusas neid. Jne, jne. Kommunistina
oli majanduslikult mugavam - sai igasugust nänni ja välismaasõite.Võimul
olles sai kindlasti kedagi terroriseerida. Põhjust kommunist
olla oli küllaga.
Vaikiva kokkuleppe:
kommuniste vangi ei panda, kui nad võimule ei trügi,
sõlmisid ühepoolselt isamaaliitlased. Aga kas saab
siis kommunistiga midagi kokku leppida?
Nii palju nad - kommunistid
- tajuvad, et "kommunist" on sõimusõna.
Vaikivast kokkuleppest ei hakka nad aga kunagi kinni pidama. Sõnad
on neil nüüd veidi teistsugused, aga sisu jääb
samaks. Kommunisti mõtlemine ja maailmatunnetus jääb:
kapitalistid on pätid, vargad ja sulid - nende majad ja varad
tuleks käest võtta ja ümber jagada.
Ärastamistehingutega
varandused kokku krabanud kommunistid muidugi enam nii ei mõtle.
Nad said suurema osa oma jaost juba kätte - needsamad insaiderid,
kel info ja võim oli käes ENSV lõpupäevil,
ja kestab siiani. Teised, kes ilma jäid, ihuvad hammast sellele,
mis veel ripakil. Kuhu jäid korterid, mis venelased taasiseseisvumise
alguses Venemaale minnes maha jätsid ja mis olid mõeldud
nn sundüürnikele? Vastus on teada. Eks ikka omavalitsustegelastele,
endistele kommunistidele, kes korterid suurte rahade eest kinnisvaraturul
edasi müüsid. Sundüürnikud jäid pika
ninaga. Aga oh seda ilusat mesijuttu: meie aitame, meie teeme,
meie oleme ka nagu teie, vaesed ja ausad...
Lolle leidub, lollid hoiavad kokku. Aga
mis saab siis, kui teiste poolt loodud varad otsa saavad ja polegi
enam midagi laiali jagada? Kui kaugel on see aeg, kus keskerakond
venelased appi kutsub "korda looma"? Vastav töö
käib, sõprusleping Puti-niga on juba sõlmitud.
Kommunist jääb kommunistiks.
Kuni surmani!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
