Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 


Nad ei olegi enam kommunistid?

Varem nad olid, aga võitlesid Eesti iseseisvuse eest partei sisemuses (sm Närska väljend: nad olid insaiderid!). Nad olid küll komparteis, aga keegi teine, HALB kommunist, kiusas neid. Jne, jne. Kommunistina oli majanduslikult mugavam - sai igasugust nänni ja välismaasõite.Võimul olles sai kindlasti kedagi terroriseerida. Põhjust kommunist olla oli küllaga.

Vaikiva kokkuleppe: kommuniste vangi ei panda, kui nad võimule ei trügi, sõlmisid ühepoolselt isamaaliitlased. Aga kas saab siis kommunistiga midagi kokku leppida?

Nii palju nad - kommunistid - tajuvad, et "kommunist" on sõimusõna. Vaikivast kokkuleppest ei hakka nad aga kunagi kinni pidama. Sõnad on neil nüüd veidi teistsugused, aga sisu jääb samaks. Kommunisti mõtlemine ja maailmatunnetus jääb: kapitalistid on pätid, vargad ja sulid - nende majad ja varad tuleks käest võtta ja ümber jagada.

Ärastamistehingutega varandused kokku krabanud kommunistid muidugi enam nii ei mõtle. Nad said suurema osa oma jaost juba kätte - needsamad insaiderid, kel info ja võim oli käes ENSV lõpupäevil, ja kestab siiani. Teised, kes ilma jäid, ihuvad hammast sellele, mis veel ripakil. Kuhu jäid korterid, mis venelased taasiseseisvumise alguses Venemaale minnes maha jätsid ja mis olid mõeldud nn sundüürnikele? Vastus on teada. Eks ikka omavalitsustegelastele, endistele kommunistidele, kes korterid suurte rahade eest kinnisvaraturul edasi müüsid. Sundüürnikud jäid pika ninaga. Aga oh seda ilusat mesijuttu: meie aitame, meie teeme, meie oleme ka nagu teie, vaesed ja ausad...

Lolle leidub, lollid hoiavad kokku. Aga mis saab siis, kui teiste poolt loodud varad otsa saavad ja polegi enam midagi laiali jagada? Kui kaugel on see aeg, kus keskerakond venelased appi kutsub "korda looma"? Vastav töö käib, sõprusleping Puti-niga on juba sõlmitud.

Kommunist jääb kommunistiks. Kuni surmani!

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv