|
|
Juudivastasus - vesi sionistide
veskile
tekst: Tõnu Kalvet
Tõnu
Kalvet kutsub üles
tegema vahet juutlusel ja sionismil, sest pime viha on kasulik
vaid "holokaustitööstuse" käigushoidjatele.
Efraim Zuroff koos oma mõttekaaslaste
ja liitlastega on kahjustanud Eesti ja eestlaste mainet maailma
avalikkuse silmis märkimisväärselt. Meenutagem
korraks peamisi tema võtete arsenalist:
- Pidev selliste süüdistuste
tulv, mis on sama alatud kui alusetud.
- Põhimõttel „häda
faktidele, kui nad soovunelmat ei kinnita!" rajaneva kinnisidee
järgimine, mis kuulutab „sõjakurjategija kandidaadi"
juba ette süüdi.
- Pahameelepursked, kui faktidele tuginedes
inimene siiski - põhjalikumagi uurimise järel -
süütu leitakse olevat.
- Püüdlused tekitada lausa
ajuloputuse-laadse kihutustöö abil võimalikult
paljudes inimestes, lausa terves rahvuses süütunne
olematute kuritegude eest.
- Üksikisikute ja rahvuse mustamine,
neile rahvusvahelise surve avaldamine, kui nood ei käitu
„stsenaariumi" järgi.
Sellise sihikindluse
viljad pole jäänud tulemata. Kui veel 1980-ndate lõpul
suhtus rõhuv enamus eestlastest juutidesse kui ka mitte
erilise vaimustusega, siis vähemalt mitte vaenulikult, siis
mida aasta edasi, seda enam on tunda vaenu. Muidugi mitte pealispinnal.
S e a l on kõik kõige paremas korras: räägitakse
multikultuursusest, rahvaste sõprusest, austusest aastatuhandete
vanuse juudi kultuuri vastu, tuntakse kaasa juutide kannatustele
ning püütakse igati näidata oma vastavust kaasaja
inimesele esitatavatele nõuetele. (Küsimus, kes need
nõuded välja mõtles ja neid iga hinna eest
juurutada katsub, on seejuures omaette arutlusteema ja jäägu
seetõttu teiseks korraks.)
Pealispinna all podiseb aga rahulolematuse katel. Palja silmagagi
on näha, et rõhk seal aina kasvab, kaas hüpleb
pidevalt tugevneva surve mõjul, koliseb ning laseb ühe
suuremaid aurupahvakuid kaane ääre alt välja. Pealt
veel ei lenda, kuid surve pideva kasvu jätkudes on seegi
vaid ajaküsimus.
Juudid ahju!
Üheks suuremaks
„aurupahvakuks" oli mitte väga ammune üleskutse:
„Juudid ahju!" Selle internetis esitanud eesti nooruk
sai küll karistada ja asi loeti lõppenuks, ent tegelikust
lõpust on ilmselgelt liiga vara rääkida. Sest
üleskutse ei tulnud ju tühjalt kohalt, vaid oli midagi
märksa enamat kui ühe inimese noorusrumalus. Nooruk
ütles lihtsalt välja selle, mis paljudel hingepõhjas
pakitses. Ja endiselt pakitseb.
Põhjust selliseks pakitsuseks on ju küllaga: üht
rahvast peetakse kunstlikult teistest ülemaks, tema kogetud
kannatusi teiste omadest suuremaks, tema esindajate teistele põhjustatud,
kaugeltki mitte väikesi kannatusi aga ebaoluliseks, nende
mainimist vaat et harimatuseks, vaenulikkuseks, pühaduserüvetamisekski.
Selline kallutatud suhtumine ja selle üliinnukas propageerimine
tekitab ju igas vähegi haritud inimeses tõrke, riivab
teravalt üksikisiku ja kogu rahva õiglustunnet.
Niisiis peaksime sellistesse „potikaane kerkimistesse",
auru väljalaskmistesse täie arusaamisega suhtuma. Ent
just nüüd ongi õige aeg öelda endale: pea
hoogu!
Sest muidu teeksime
ülekohut paljudele täiesti süütutele inimestele,
kel on olnud õnn või õnnetus selle nn valitud
rahva liikmena sündida.
Eestlased on ajaloo jooksul korduvalt ülekohtu käes
kannatanud. Paljudel juhtudel on piisanud kannatajarolli sattumiseks
lihtsalt eesti päritolust. Sestap peaksime väga hästi
teadma, mis tunne on, kui sind su rahvuse pärast taga kiusatakse.
Kasutagemgi siis seda teadmist, et vältida lahmimist põhimõttel
„juudid on palju kurja teinud, sestap on i g a juut kurjategija".
Vältigem pimedat vaenu, andkem enesele aru, et juutide hulgas
on palju südametunnistusega inimesi, kelles nende kisakõridest
ja aferistidest rahvuskaaslaste käitumine suurt häbi
tekitab.
Juut on Zuroff, kes üritab juutide sõjaaegsete kannatuste
eksponeerimisega kasu lõigata, hoida „natsikütina"
käigus „holokaustitööstust" ja anda sellele
aina hoogu juurde. Juut on aga ka USA-s DePauli ülikoolis
töötav professor Norman G. Finkelstein, kes on paljastanud
„holokaustitööstuse" käigushoidjad -
Simon Wiesenthali Keskuse ja tolle liitlased, kirjutades menuka
ja palju vastukaja tekitanud raamatu „Holokaustitööstus".
Juut on Iisraelisse
pagenud, seal nime vahetanud ja siiani redutav Shlomo Morel, kes
esimestel Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli
Poolas koonduslaagri ülemaks, piinas ja tappis vange oma
käega ning on vastutav umbes 1700 inimese (peamiselt Poola
sakslase) surma eest. Juut on ka Moreli kuritegusid paljastava
raamatu „Silm silma vastu" autor John Sack.
Juudi rahvusest oli põhiosa sellest Punaarmee väeosast,
kes 1941. aasta sõjasuvel Eestis tsiviilelanikkonna kallal
verd tarretama panevaid metsikusi toime pani. Samast rahvusest
olid ka paljud bolševike ideoloogiatöötajad ja
NKVD ülekuulajad (Eestist pärit Idel Jakobson). Juudi
päritolu olid aga ka need Soome armee ridades võidelnud
arvukad sõjamehed, kes idarindel „punase katku"
vastu sõdimisel ilmutatud vapruse eest said Suur-Saksamaa
sõjalisi autasusid.
Loetelu võiks veel pikalt jätkata, ent öeldu
mõte on loodetavasti niigi selge: ärgem pangem kõiki
juute ühte patta, ärgem tehkem oma teadmatusest liiga
nende hulgas leiduvatele korralikele inimestele! Sel moel teeme
ülekohut süütutele ja ühtlasi jätame
end ilma olulistest liitlastest võitluses Zuroffi-suguste
vastu. Teisisõnu: osakem vahet teha juutlusel ja sionismil.
Selleks ongi arukas toetuda kellelegi, kes valdkonda põhjalikult
tunneb ja suudab üheaegselt vaadelda seal toimuvat nii sees-
kui väljasolija pilguga. Nagu näiteks Viini ülemrabi,
Moishe A. Friedman.
Sionismi rajaja, Theodor
Herzli 100. surma-aastapäeva (3. juuli 2004) puhul korraldatud,
sionismivastaste ülemrabide ja rabide konverentsil Viinis
1. juulil 2004 tõmbas Friedman oma avakõnes selge
eraldusjoone juutluse ja sionismi vahele, kinnitades: „Austrias
ja teistes maades toimuvad riiklikud pidustused loovad mulje,
nagu oleks sionism juutlusega samane, või siis vähemalt
juutluse õiguspärane poliitiline suund. Tegelikkus
on aga hoopis vastupidine!"
Viini ülemrabi juttu tasub meil hiljutise holokaustipäeva,
27. jaanuari puhul erilise hoolega meeles pidada. Tõepoolest,
see päev viidi sisse Eesti valitsuse korraldusega 2003. aasta
algusest. Otsus langetati 2002. aasta 6. augustil, päeval,
mil möödus täpselt 62 aastat Eesti vastuvõtmisest
Nõukogude Liitu. Uue „mälestuspäeva"
kehtestamise eestvõitlejaks oli toonane peaminister, praegune
Euroopa Komisjoni esimehe asetäitja, eesti nime alles oma
kasuvanematelt pärinud Siim(on) Kallas.
Nn holokaustipäeva
kehtestamine tekitas toona ja tekitab praeguseni Eestis palju
pahameelt ja suurt rahulolematust. Eiras ju riigi juhtkond seda
tehes elanikkonna rõhuva enamuse seisukohta. Mäletatavasti
oli tookord avaliku arvamuse küsitlustes sellise „mälestuspäeva"
sisseviimise vastu koguni 97 protsenti vastanutest. Ometi suruti
otsus läbi, mälestuspäev on endiselt alles, keegi
pole teda kalendrist kustutanud. Samas riivab teravalt me õiglustunnet.
Mida peaksime temaga siis ette võtma, kuidas temasse suhtuma?
Terve mõistuse seisukohalt lähtudes on parim tee seda
päeva ja temaga kaasnevat propagandat lihtsalt eirata. Kui
keegi püüabki sellealast kihutustööd teha,
siis tuleb talle otsustavalt öelda: „Aitab, oleme selliseid
jutte küllalt kuulnud! Kui sina ise usud kõike seda,
siis hoia see usk endale, ära tule meile peale pressima!"Meie
võimuses pole seda propagandapüha paugupealt kalendrist
kustutada. Küll aga on meie võimuses ta välja
suretada - sel päeval sellealaseid propagandaüritusi
mitte korraldades või sinna minemata jättes.
Jõudu selleks
annab meile teadmine, et me pole üksi - koos meiega ja me
teisest rahvusest saatusekaaslastega (kelle ajusid samal moel
loputada püütakse) on ühel pool rinnet „holokaustitööstuse"
vastu astumas ka korralikud juudid eesotsas näiteks Viini
ülemrabi Friedmaniga.
Siis jääb potil kaas
pealt lendamata ning juudivastasust õhutavatelt, sellelt
kasu lõikavatelt sionistidelt võetakse käest
nende võimas relv - mittejuutide p i m e viha juutide vastu.
|
|
|
