|
|
Mälestati legendaarset
Eesti sõjameest
tekst: Aavo Savitsch
8. märtsil mälestati Tallinna
Metsakalmistu mändide all kolonel Alfons
Rebast, kes suri 1976. aastal Saksamaal. 26. juunil 1999
jõudis sõjamehe põrm koju ning sängitati
sünnimaa mulda, oma sõjakaaslaste kõrvale.
Mälestuspäev oli organiseeritud Vabadusvõitlejate
Liidu ja 20. Relvagrenaderide diviisi algatusel. Auvalves seisid
kaitseväe vahipataljoni sõdurid, jumalasõna
eest hoolitsesid kohaliku kiriku õpetaja ning kaitseväe
kaplan Tõnis Nõmmik. Koloneli mälestasid õde
Astrid ja õetütar Marina Rebane, sugulased, võitluskaaslased
- inimesed, kes avaldasid austust vaprale eesti sõjamehele.
Ürituse ametlik osa algas Politseiorkestri poolt mängitud
Eesti hümniga, seejärel mälestati lahkunud sõjameest
jumalasõnaga. Kaitseväe esindaja ning ürituse
eestvedajad, 20. Relvagrenaderide diviisi juhatuse esimees Kaljo
West ja Kuno Raude Vabadusvõitlejate Liidu juhatusest,
rääkisid oma kõnedes kolonel Rebase tähtsusest
meie vabadusvõitluses ja tema haruldasest väejuhitalendist.
Kalmul meenutas oma komandöri pataljoni staabi viimane elusolev
ohvitser Vambola Remmel. Oma sõjaaegse kasuisa mälestust
oli tulnud austama kõige noorem "rebasekutsikas"
Albert Erikson. Viljandi Sakala sõjameeste ühingu
liige Aavo Savitsch tegi ülevaate koloneli elust ja lahinguteest.
Eesti kaitseväe
ohvitser
Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis jaanipäeval,
24. juunil 1908. aastal Valgas. Gümnaasiumi lõpetas
ta oma uues kodulinnas Narvas. Peale Tondi Sõjakooli lõpetamist
järgnes teenistus Tapal.
1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala
maleva instruktoriks, peamine töö oli lasketreeningute
juhtimine ja võistluste korraldamine. Neil aastail oli
Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel ja suured
teened selles olid Alfons Rebasel, kes oli ka ise suurepärane
laskur. Tema eestvedamisel korraldati võistlusi teiste
Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.
Meie kodumaale pöördelisel 1939. aastal määras
Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks. Eesti väeosade
likvideerimise ajal 1940 oli ta Tallinna Autotankirügemendi
kergetankirühma ülem.
Sõjamehetee
Sõja puhkedes 1941. aastal alustas Alfons
Rebane võitlust punavägedega Virumaa metsades. Nõukogude
Liit oli peale Eesti okupeerimist tapnud ja küüditanud
tuhandeid kaasmaalasi, sellepärast oli liitumine Saksa armeega
paljude eestlaste jaoks ainus võimalus võidelda
oma kodumaa vabaduse eest. Nagu on tabavalt öelnud kolonel
Rent, oli ükskõik, kes selle malaka ulatas, et okupantidele
valu anda.
Alfons Rebase sõjamehetee algas kompaniiülemana, seejärel
ülendati ta pataljoniülemaks, lahingud käisid põhiliselt
Volhovi-Novgorodi rinnetel. On kirjeldatud ühte lahingut
paljudest, kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu,
Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi
langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua nad tervena
välja võimatuna näivatest olukordadest.
Oma pataljoniga, keda rahvasuus kutsuti Vanadeks lõukoerteks
ja Rebasekutsikateks, tegi ta sõjaajalugu. Vanadeks lõukoerteks
kutsuti neid mehi enneolematu vapruse pärast, Rebasekutsikateks
selle pärast, et ohtlikes olukordades liiguti ikka nii, et
vana Rebane ees ja sõjamehed järel... Ainult tema
suutis manööverdada väikeste üksustega ja
lukustada tervete armeede edasiliikumine. Usun, et kui ei oleks
olnud tema pataljoni, seisnuks Punaarmee juba 1943. aastal Narva
all ning selle tagajärjed oleks Eesti rahvale olnud kohutavad.
Ka Saksa sõdurid austasid teda, kuna ta päästis
palju kordi oma oskusliku tegutsemisega ka nende naha. Ta oli
esimene eestlane, keda autasustati 1944. aasta alguses Raudristi
Rüütliristiga.
Sama aasta veebruaris, kui eestlastest koosnevad pataljonid määrati
20. Waffen-SS Diviisi koosseisu, tekitas see olukord Alfos Rebasele
sellist vastumeelsust, et läks tükk aega, enne kui ta
sellega leppis. Tema esialgsele plaanile jätta kõik
sinnapaika ja minna erru, tõmbas kriipsu peale tõsiasi,
et eestlastele avanes võimalus kaitsta Punaarmee vastu
oma piire ning kuulutada välja iseseisvus.
Nüüd teame, et tollastel unistustel iseseisvast Eestist
ei olnud määratud täituda, aga need sõdurid
seda ei teadnud. Ja kui oleksidki teadnud, kas nad oleks siis
relvad nurka visanud? Kahtlen selles sügavalt, kuna need
mehed olid elanud vabas Eestis ja teadsid, mis tunne on olla rahvusena
vaba, vabal maal.
Alfons Rebasest sai 20. Diviisi 47. rügemendi teise pataljoni
ülem. Järgnesid lahingud Narva jõe ääres,
kus pataljon takistas vaenlasel jõge forsseerida seni,
kuni kõik väeosad taandusid hästikindlustatud
Tannenbergi liinile. Sinimägedes toimunud kaitselahingud
lähevad ajalukku sellega, et Eesti Leegioni võitlejad
peatasid tükiks ajaks vaenlase kahe armee edasitungi. Tänu
nende meeste kangelaslikkusele pääses vabasse maailma
kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Pärast neid lahinguid
nimetati Alfons Rebane 20. Diviisi 46. rügemendi ülemaks,
järgnesid lahingud Tartu all ja Emajõe ääres
ning lahkumine kodupinnalt. 1945. aasta märtsis piirati korpus,
mille koosseisus oli ka 20. Diviis, Saksamaal Oppelni ääres
vaenlase poolt sisse ja jälle oli Rebane see, kes Eesti ja
Saksa väeosad piiramisrõngast välja tõi.
Rõngast väljamurdel hukkus diviisiülem Franz
Augsberger ja nii sai Alfons Rebasest diviisiülema kohusetäitja.
Legend räägib, et piiramisrõngast väljunud
vastne diviisiülem oli visanud pikali, lootes veidi puhata,
kui peakorterist tuli käsk tuua "kotist" välja
ka korpuse staap. Selle peale oli Rebane tähendanud, et naljakas
lugu, diviisiülemana pean isiklikult sinna tagasi minna,
kuskohast tulin. Tõepoolest, paremat meest selleks kahjuks
võtta ei olnud. Selle sõjalise operatsiooni teostas
Rebane nelja mehega, läks piiramisrõngasse ja tõi
korpuse staabi sealt välja. Selle ülimat vaprust nõudva
sõjalise teene eest esitleti teda korpuse ülema kindral
Koch-Erpachi poolt Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks.
Suur-Saksamaa viimase juhi admiral Dönitzi viimane käskkiri
kandis sümboolset daatumit: 9. mai 1945. Saatus tahtis, et
Alfons Rebane sai oma kõrgest autasust teada alles kolmkümmend
aastat peale sõja lõppu, kuna Dönitzi arhiiv
rändas Inglismaale.
Sõda lõppes tema jaoks liitlaste tsoonis, kuhu tal
oli õnnestunud koos paljude oma sõduritega jõuda.
Siiralt kahju oli tal sõjakaaslastest, keda uimastas sõja
ootamatu lõpp ning kelle moraal langes. Paljud tapeti Tšehhi
partisanide poolt, paljud langesid vangi.
Ideaalne
komandör
Olen kohtunud paljude Alfons Rebase rindekaaslastega,
kes rääkisid temast ainult ülivõrretes,
kui inimesest suure algustähega, geniaalsest väejuhist.
Teda on peetud lahingkomandöri musternäidiseks, kes
austas oma sõdureid. Ka sõdurid vastasid talle samaga
ning olid valmis tema eest kas või oma elu ohverdama.
Samuti on palju arutletud sel teemal, miks tema sõjamehed
nii võitlusvõimelised olid? Vastus on väga
lihtne: tema sõdurid olid terved ega pidanud nälga
kannatama, nad tundsid, et ei ole oma komandöri jaoks mitte
kahuriliha, vaid võitluskaaslased. Nad uskusid Alfons Rebasesse
ja tema ei vedanud neid iialgi alt, toonitades meestele alati,
et hulljulgus ja tormakus lahingus on võrdne argusega.
Väga tabavalt on teda iseloomustatud järgmiselt: talle
meeldis meeletu ülevõimu vastu teeriste kaitsta ja
külasid vallutada, venelasi kotti ajada kui vaja ja ise koos
sõduritega kotist välja murda, olukorras, kui kõik
ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et
ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu
juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks olnud Vabadussõda,
jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema
kõrval üpris haledasse valgusesse - Alfons Rebane
oli rindevõitluse ekspert! Niisugust teist Eesti sõjameest
pole enne ega pärast sündinud. Viisteist korda piirati
tema juhitavad väeüksused ülekaaluka vaenlase poolt
sisse ja iga kord õnnestus tal sealt koos sõduritega
välja murda. Ta on öelnud: "Kõige suurem
lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!"
Võõrad
kahtlustavad, omad väldivad
Teda on proovitud süüdistada sõjakuritegudes,
KGB poolt on kahel korral avatud uurimine, kuid uurijad on pidanud
pettunult toimikud sulgema. Selle rindemehe südametunnistus
oli puhas ja teenistuskäik laitmatu. Samuti on mõningate
riikide ja organisatsioonide jaoks olemas sõjakurjategijate
kvoot, mille järgi on kurjategijateks kuulutatud kõik
sõjamehed, kes teenisid vastavates vägedes ja olid
saanud oma lahinguliste teenete eest autasusid. Tunnustatud rindemeestele,
neile, kellel polnud veresüüd, pakuti peale sõda
teenistust tegevväes. Ka Alfons Rebasest oleks saanud kindral,
kuid ta loobus sellest aust, teda sõjaväekarjäär
enam ei huvitanud.
Kurb on see, et meie rahvas ei saa austada neid, kes seda oma
tegudega on väärinud.
Kuna kolonel Rebane ei kuulu millegipärast rahvusvaheliselt
soositud kangelaste hulka, oli ka selle mälestusürituse
puhul tegemist, et saada luba seda korraldada. Luba saadi nähtavasti
peale seda, kui meie riigi juhid olid ise selle kuskilt välja
kaubelnud. Kolonel Rebase matustest Saksamaal 1976. aastal võttis
osa riigi kaitseministeeriumi esindaja, siin korraldatud mälestuspäevale
ei julgenud tulla ükski kõrgem Eesti riigitegelane.
Selline selgrootus ja välismaailma ees lömitamine ei
sobi kuidagi kokku meie rahva ajalooga.
Kahe aasta pärast möödub sada aastat Alfons Rebase
sünnist. Loodan, et selleks ajaks juhivad meie rahvast inimesed,
kes ei ole seotud sama rezhiimiga, mille vastu see aus eestlane
pool oma elu võitles.
|
|
|
