Kultuur ja Elu 1/2006


Kultuur ja Elu 4/2005

 

 

 

 



Mälestati legendaarset Eesti sõjameest

tekst: Aavo Savitsch

8. märtsil mälestati Tallinna Metsakalmistu mändide all kolonel Alfons Rebast, kes suri 1976. aastal Saksamaal. 26. juunil 1999 jõudis sõjamehe põrm koju ning sängitati sünnimaa mulda, oma sõjakaaslaste kõrvale.

Mälestuspäev oli organiseeritud Vabadusvõitlejate Liidu ja 20. Relvagrenaderide diviisi algatusel. Auvalves seisid kaitseväe vahipataljoni sõdurid, jumalasõna eest hoolitsesid kohaliku kiriku õpetaja ning kaitseväe kaplan Tõnis Nõmmik. Koloneli mälestasid õde Astrid ja õetütar Marina Rebane, sugulased, võitluskaaslased - inimesed, kes avaldasid austust vaprale eesti sõjamehele.
Ürituse ametlik osa algas Politseiorkestri poolt mängitud Eesti hümniga, seejärel mälestati lahkunud sõjameest jumalasõnaga. Kaitseväe esindaja ning ürituse eestvedajad, 20. Relvagrenaderide diviisi juhatuse esimees Kaljo West ja Kuno Raude Vabadusvõitlejate Liidu juhatusest, rääkisid oma kõnedes kolonel Rebase tähtsusest meie vabadusvõitluses ja tema haruldasest väejuhitalendist. Kalmul meenutas oma komandöri pataljoni staabi viimane elusolev ohvitser Vambola Remmel. Oma sõjaaegse kasuisa mälestust oli tulnud austama kõige noorem "rebasekutsikas" Albert Erikson. Viljandi Sakala sõjameeste ühingu liige Aavo Savitsch tegi ülevaate koloneli elust ja lahinguteest.

Eesti kaitseväe ohvitser

Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis jaanipäeval, 24. juunil 1908. aastal Valgas. Gümnaasiumi lõpetas ta oma uues kodulinnas Narvas. Peale Tondi Sõjakooli lõpetamist järgnes teenistus Tapal.
1935. aastal määrati ta Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks, peamine töö oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine. Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel ja suured teened selles olid Alfons Rebasel, kes oli ka ise suurepärane laskur. Tema eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega.
Meie kodumaale pöördelisel 1939. aastal määras Sõjaministeerium Rebase Lihulasse komandandiks. Eesti väeosade likvideerimise ajal 1940 oli ta Tallinna Autotankirügemendi kergetankirühma ülem.

Sõjamehetee

Sõja puhkedes 1941. aastal alustas Alfons Rebane võitlust punavägedega Virumaa metsades. Nõukogude Liit oli peale Eesti okupeerimist tapnud ja küüditanud tuhandeid kaasmaalasi, sellepärast oli liitumine Saksa armeega paljude eestlaste jaoks ainus võimalus võidelda oma kodumaa vabaduse eest. Nagu on tabavalt öelnud kolonel Rent, oli ükskõik, kes selle malaka ulatas, et okupantidele valu anda.
Alfons Rebase sõjamehetee algas kompaniiülemana, seejärel ülendati ta pataljoniülemaks, lahingud käisid põhiliselt Volhovi-Novgorodi rinnetel. On kirjeldatud ühte lahingut paljudest, kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ilmnes tema oskus hoida oma mehi ja tuua nad tervena välja võimatuna näivatest olukordadest.
Oma pataljoniga, keda rahvasuus kutsuti Vanadeks lõukoerteks ja Rebasekutsikateks, tegi ta sõjaajalugu. Vanadeks lõukoerteks kutsuti neid mehi enneolematu vapruse pärast, Rebasekutsikateks selle pärast, et ohtlikes olukordades liiguti ikka nii, et vana Rebane ees ja sõjamehed järel... Ainult tema suutis manööverdada väikeste üksustega ja lukustada tervete armeede edasiliikumine. Usun, et kui ei oleks olnud tema pataljoni, seisnuks Punaarmee juba 1943. aastal Narva all ning selle tagajärjed oleks Eesti rahvale olnud kohutavad.
Ka Saksa sõdurid austasid teda, kuna ta päästis palju kordi oma oskusliku tegutsemisega ka nende naha. Ta oli esimene eestlane, keda autasustati 1944. aasta alguses Raudristi Rüütliristiga.
Sama aasta veebruaris, kui eestlastest koosnevad pataljonid määrati 20. Waffen-SS Diviisi koosseisu, tekitas see olukord Alfos Rebasele sellist vastumeelsust, et läks tükk aega, enne kui ta sellega leppis. Tema esialgsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna erru, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et eestlastele avanes võimalus kaitsta Punaarmee vastu oma piire ning kuulutada välja iseseisvus.
Nüüd teame, et tollastel unistustel iseseisvast Eestist ei olnud määratud täituda, aga need sõdurid seda ei teadnud. Ja kui oleksidki teadnud, kas nad oleks siis relvad nurka visanud? Kahtlen selles sügavalt, kuna need mehed olid elanud vabas Eestis ja teadsid, mis tunne on olla rahvusena vaba, vabal maal.
Alfons Rebasest sai 20. Diviisi 47. rügemendi teise pataljoni ülem. Järgnesid lahingud Narva jõe ääres, kus pataljon takistas vaenlasel jõge forsseerida seni, kuni kõik väeosad taandusid hästikindlustatud Tannenbergi liinile. Sinimägedes toimunud kaitselahingud lähevad ajalukku sellega, et Eesti Leegioni võitlejad peatasid tükiks ajaks vaenlase kahe armee edasitungi. Tänu nende meeste kangelaslikkusele pääses vabasse maailma kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Pärast neid lahinguid nimetati Alfons Rebane 20. Diviisi 46. rügemendi ülemaks, järgnesid lahingud Tartu all ja Emajõe ääres ning lahkumine kodupinnalt. 1945. aasta märtsis piirati korpus, mille koosseisus oli ka 20. Diviis, Saksamaal Oppelni ääres vaenlase poolt sisse ja jälle oli Rebane see, kes Eesti ja Saksa väeosad piiramisrõngast välja tõi. Rõngast väljamurdel hukkus diviisiülem Franz Augsberger ja nii sai Alfons Rebasest diviisiülema kohusetäitja.
Legend räägib, et piiramisrõngast väljunud vastne diviisiülem oli visanud pikali, lootes veidi puhata, kui peakorterist tuli käsk tuua "kotist" välja ka korpuse staap. Selle peale oli Rebane tähendanud, et naljakas lugu, diviisiülemana pean isiklikult sinna tagasi minna, kuskohast tulin. Tõepoolest, paremat meest selleks kahjuks võtta ei olnud. Selle sõjalise operatsiooni teostas Rebane nelja mehega, läks piiramisrõngasse ja tõi korpuse staabi sealt välja. Selle ülimat vaprust nõudva sõjalise teene eest esitleti teda korpuse ülema kindral Koch-Erpachi poolt Tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Suur-Saksamaa viimase juhi admiral Dönitzi viimane käskkiri kandis sümboolset daatumit: 9. mai 1945. Saatus tahtis, et Alfons Rebane sai oma kõrgest autasust teada alles kolmkümmend aastat peale sõja lõppu, kuna Dönitzi arhiiv rändas Inglismaale.
Sõda lõppes tema jaoks liitlaste tsoonis, kuhu tal oli õnnestunud koos paljude oma sõduritega jõuda. Siiralt kahju oli tal sõjakaaslastest, keda uimastas sõja ootamatu lõpp ning kelle moraal langes. Paljud tapeti Tšehhi partisanide poolt, paljud langesid vangi.

Ideaalne komandör

Olen kohtunud paljude Alfons Rebase rindekaaslastega, kes rääkisid temast ainult ülivõrretes, kui inimesest suure algustähega, geniaalsest väejuhist. Teda on peetud lahingkomandöri musternäidiseks, kes austas oma sõdureid. Ka sõdurid vastasid talle samaga ning olid valmis tema eest kas või oma elu ohverdama.
Samuti on palju arutletud sel teemal, miks tema sõjamehed nii võitlusvõimelised olid? Vastus on väga lihtne: tema sõdurid olid terved ega pidanud nälga kannatama, nad tundsid, et ei ole oma komandöri jaoks mitte kahuriliha, vaid võitluskaaslased. Nad uskusid Alfons Rebasesse ja tema ei vedanud neid iialgi alt, toonitades meestele alati, et hulljulgus ja tormakus lahingus on võrdne argusega.
Väga tabavalt on teda iseloomustatud järgmiselt: talle meeldis meeletu ülevõimu vastu teeriste kaitsta ja külasid vallutada, venelasi kotti ajada kui vaja ja ise koos sõduritega kotist välja murda, olukorras, kui kõik ümberringi hävis. Aga seda ei mäleta keegi, et ta oleks olnud toores, jõi küll vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks olnud Vabadussõda, jäänuks Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval üpris haledasse valgusesse - Alfons Rebane oli rindevõitluse ekspert! Niisugust teist Eesti sõjameest pole enne ega pärast sündinud. Viisteist korda piirati tema juhitavad väeüksused ülekaaluka vaenlase poolt sisse ja iga kord õnnestus tal sealt koos sõduritega välja murda. Ta on öelnud: "Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!"

Võõrad kahtlustavad, omad väldivad

Teda on proovitud süüdistada sõjakuritegudes, KGB poolt on kahel korral avatud uurimine, kuid uurijad on pidanud pettunult toimikud sulgema. Selle rindemehe südametunnistus oli puhas ja teenistuskäik laitmatu. Samuti on mõningate riikide ja organisatsioonide jaoks olemas sõjakurjategijate kvoot, mille järgi on kurjategijateks kuulutatud kõik sõjamehed, kes teenisid vastavates vägedes ja olid saanud oma lahinguliste teenete eest autasusid. Tunnustatud rindemeestele, neile, kellel polnud veresüüd, pakuti peale sõda teenistust tegevväes. Ka Alfons Rebasest oleks saanud kindral, kuid ta loobus sellest aust, teda sõjaväekarjäär enam ei huvitanud.
Kurb on see, et meie rahvas ei saa austada neid, kes seda oma tegudega on väärinud.
Kuna kolonel Rebane ei kuulu millegipärast rahvusvaheliselt soositud kangelaste hulka, oli ka selle mälestusürituse puhul tegemist, et saada luba seda korraldada. Luba saadi nähtavasti peale seda, kui meie riigi juhid olid ise selle kuskilt välja kaubelnud. Kolonel Rebase matustest Saksamaal 1976. aastal võttis osa riigi kaitseministeeriumi esindaja, siin korraldatud mälestuspäevale ei julgenud tulla ükski kõrgem Eesti riigitegelane. Selline selgrootus ja välismaailma ees lömitamine ei sobi kuidagi kokku meie rahva ajalooga.
Kahe aasta pärast möödub sada aastat Alfons Rebase sünnist. Loodan, et selleks ajaks juhivad meie rahvast inimesed, kes ei ole seotud sama rezhiimiga, mille vastu see aus eestlane pool oma elu võitles.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv