|
|
|
Meenutus August Pulsti juubeli
akvarellinäituse avamiselt Kunstimuuseumis: avamistseremoonial
seisavad vasakult Paul Uusman, Enno Ootsing, Vambola Markus
ja August Pulst abikaasaga.
|
Kunstnik August Pulst
tekst: Enno Ootsing
fotod: erakogu
Vanavara
talletaja ja muuseumide looja August Pulst oli tegelikult kunstnik.
Oma mälestuskillud August Pulstist kui head impressionistlikku
maalikultuuri esindavast kunstnikust on kirja pannud graafik Enno
Ootsing.
August Pulst sündis Pärnumaal
taluperes üle-eelmise sajandi 14. jaanuaril 1889. Tema intensiivne
töö vanavara kogujana ja muuseumide asutajana langeb
eelmise sajandi esimesse poolde, avalikkusele nähtavam ja
olulisem osa kunstiloomingust aga sajandi teise poolde. Olulisim
eesti kultuurile on kindlasti tema muuseumitöö ja Eesti
Vabaõhumuuseumi ning Muusikamuuseumi asutamine. Ometi on
hinnatav tema panus ka kunstivaramusse.
Kunstnikuks rahvapärandi
kogumise ja muuseumide asutamise kõrvalt
Kunstihariduse omandas August Pulst Riia
Kunstiakadeemias V. Purvitise ja E. Tillbergsi juhendamisel 1911-1915.
Samal ajal õppisid Riia akadeemias ka Villem Ormisson ja
Konstatin Süvalo, mõlemad silmapaistvad impressionistlike
tunnusjoontega maalijad. Ka August Pulsti maalijakäekiri
on valdavalt impressionistlik.
Riias omandas Pulst joonistusõpetaja kutse. Alanud maailmasõda
sundis aga eestlased Riiast lahkuma. Pulst suundus Tallinnasse
ja asus tööle dekoraatorina "Estooniasse"
(1915 - 1917). Võib arvata, et varasemad vanavara kogumisretked
koos Kristjan Rauaga ja rahvamuusika ning rahva kommmete tundmaõppimine
andsid talle hea pagasi A.Kitzbergi "Libahundi" ja "Kauka
jumala" lavakujunduste tegemiseks.
Pulsti esimesed maalid on dateeritud tema õpiajal Riias.
Ta viljeles eeskätt õlimaali ja 1920. aastatest ka
akvarelli. Ka esimesed näitustel esinemised langevad Riia
perioodi ning maalide aineski Riiast - "Õhtu Riia
lähistel", õli 1913, "Riia majad",
õli 1914, "Riia hall päev" , õli
1915, "Motiiv Riiast", õli 1915.
1916 oli A. Pulst Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonna asutajaid
ja organiseeris
Põhja-Eestis vanavara kogumist. Pärast Vabadussõda
osales ta komisjonis, mis võttis arvele mõisade
kunstivarasid. Mahukaim neist oli muidugi Liphartite kogu Raadi
mõisas.
August Pulst oli Eesti Vabaõhumuuseumi Ühingu asutajaid
ja hiljem selle esimees. Kolmekümnendail aastail korraldas
ta üle Eesti rahvamuusikat ja -kombeid propageerivaid pidusid
ja rahvamuusika heliplaadistamist. Ta oli ka muusikamuuseumi asutajaid
1931 ja hiljem Teatri- ja Muusikamuuseumi juhataja ja vanemteadur.
Kuid laiahaardelise muuseumitöö kõrval jätkus
ka kunstilooming. Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu
liige oli ta selle asutamisest 1922. alates ja osales ka ühingu
näitustel. Tema maalide aineks olid maarahva tööd
ja tegemised: "Kodupere ja kari põllul", õli
1915, "Viisutegija", õli 1915, "Künnipoiss",
õli 1916. Ka loodus ja linnavaated köitsid jätkuvalt.
"Kadrioru lossi aed kuuvalgel", õli 1925, "Sirel
kodu akna all", õli 1915, Vaade Pirita jõelt",
akvarell 1923.
Kui pärast II maailmasõda asutati Kunstnike Liit,
kuulus ka August Pulst organisatsiooni. Aastatel 1950 - 57 oli
ta nimekirjast kustutatud nagu paljud teised, kes poliitilist
kiidulaulu kaasa ei laulnud.
|
August Pulst "Gangi all",
akvarell, 1976.
|
Kohtasin kord üht härrasmeest
Mina tutvusin August Pulstiga 1972. aastal,
kui olin valitud Kunstnike Liidu vastutavaks sekretäriks.
Selle ametikoha täitja põhiliseks vastutusalaks oli
näitusetegevus. Kunstnike Liidule kuulusid Tallinnas tollal
näitusepaikadena Kunstihoone saalid ja alakorruse salong,
mis hõlmas praeguse galerii platsipoolse saali. Mõlemas
näitusepaigas korraldati kümmekond näitust aastas,
tihti ka rohkem. Ülasaalides moodustasid enamiku üldnäitused,
millest osa võtma pääseti läbi zhüriisõela.
Näitused olid tihedad, eksponaadid külg-külje kõrval.
Rohkesti kasutati ka stende. Oluline roll tööde vaadeldavuse
tagamisel oli kujundajal. Olin juba enne sekretäriametit
mõned näitused kujundanud ja seda tuli tihti teha
ka ametis olles. Nii kohtasingi üht kevadnäitust paika
pannes jässakat vana härrasmeest (tollal küll "härrat"
ei pruugitud) August Pulsti, kes tuli vaatama oma tööde
saatust pärast zhürii tööd. Pulst elas Meriväljal
ja kui ta sealt juba korra oli kesklinna tulnud, käis ta
kõik huvipakkuvad paigad läbi, puhus juttu ja pakkus
tihti oma aia vilju. Jutulõng hargnes tal hästi, ju
tagas selle omaaegne kogumistöö kogemus. Tingimata külastas
Pulst ka Kunstnike Liidu kantseleid ja kunstifondi ning astus
tihti läbi ka Kunstihoone õuel asuvast graafika eksperimentaalateljeest,
päris kõigi käekäigu järele ja andis
soovitusi, kui keegi oma tervisehädasid kurtis. Tema nõu
tasus tõsiselt võtta. Selle garandiks oli vanameistri
vitaalne olemus ja lõkendav tervis.
Oma maaliloomingust pakkus Pulst sellal näitustele akvarelle.
Need olid enamasti Tallinna vaated inimestega tänaval, maalitud
diskreetses sini-punases koloriidis. Figuurid olid tal jässakad
nagu ta isegi. Personaalväljapanekud olid Pulstil olnud 1964
Kunstihoones ja 1973 Pärnus.
Ideoloogia ja kunsti vahel
Neil aegadel oli kombeks korraldada ka
juubelini jõudnud kunstnike loomingu ülevaatenäitusi.
Kui juubilare sattus ühe aasta sisse mitu, korraldati Kunstihoones
grupinäitus. 1974. aastal olid ümmargused tähtpäevad
August Pulstil - 85, Valerian Loigul -70, Ilmar Linnatil - 60,
Linda Rosinal -70 ja Henn Roodel -50. Kunstihoone aastanäituste
viimase näitusena võeti plaani eelmainitute grupinäitus.
Tänapäeva kontseptsioonikuraatorile võib taoline
korraldusprintsiip tunduda kahtlasena - näituse terviklikkus
pole tagatud, ühtset sõnumit pole. Nendel aegadel
eelistasid kunstnikud aga endi kontseptsiooni kuraatori omale.
Kuraatorite rolli täitsid tollal kultuuriminesteeriumi kunstiosakond
ja EKP keskkomitee kultuuriosakond, kes jälgisid, et kunstinäituste
plaanis oleks rohkesti poliitilise suunitlusega kontseptsiooninäitusi
nn. "temaatilisi" näitusi. Niisugused näitused
olid "Au tööle", "Ehitame kommunismi"
jms. Näituse terviku ja õige ideoloogia pidi aga tagama
igaks näituseks spetsiaalselt koostatud žürii,
milles osalesid peale Kunstnike Liidu esindajate ka ideoloogiatöötajad,
mõnikord ka kultuuriminister või aseminister. Nendest
žüreerimistest meenub üsna palju drastilisi ja
koomilisi seiku, kus kunstnikud üritasid ideoloogidele selgitada
mõne esitatud töö kunstilist väärtust
ja ideoloogid kunstnikele jälle töö ideoloogilist
küündimatust. Võtsid ju kunstnikud ideoloogilisi
deviise reservatsiooniga või püüdsid neist üldse
mööda hiilides ikkagi näitusele pääseda.
Nende ideoloogiliste deviisidega näituste kõrval olidki
kunstnike hulgas populaarsemad Kunstnike Liidu poolt korraldatavad
kevadnäitused ja ümmarguste tähtpäevadega
seostatud personaalnäitused, kus kunstnikud said segamatult
esitada oma kreedo ja ei tarvitsenud töö pealkirjaga
või mõne muu detailiga manipuleerides "ideoloogiliselt
õiget" muljet taotleda. Niisugused näitused olid
ka rahva hulgas populaarsed ja püstitasid alatasa külastusrekordeid.
Kuidas me ülevaatenäituse
tegime
Niisiis, asusime korraldama eelmainitud
juubilarideviisiku grupinäitust. Autorid said teada, et isikuekspositsioon
tuleb mahutada ca viiendikule Kunstihoone ekspositsioonipinnale.
Kogenud ja tihti näitustel esinenud V..Loigul ja H. Roodel
ei tundunud oma ekspositsiooni koostamisel probleeme olevat, samuti
L. Rosinal, kes hiljem üllatas näitusekülastajat
sellega, et eksponeeris skulptuuri kõrval ka publikule
varem tutvustamata maaliloomingut. Tuntud graafikul ja lasteraamatute
illustraatoril I. Linnatil oli mõningaks probleemiks, kas
eksponeerida ainult oma vabagraafilisi joonistusi või esitada
ka illustratsiooni. Lõpuks ta illustratsioonist siiski
loobus. A. Pulstil oli sama aasta algupoolel olnud oma akvarelliloomingust
näitus Kadrioru Kunstimuuseumis. Kuna sealne kahe väikese
saali ekspositsioonipind oli väiksem Kunstihoones pakutavast,
eeldasime, et vanameister esitab nüüd laiema akvarelliväljapaneku.
Meister ilmus aga ühel päeval Kunstnike Liitu ja kutsus
mind Meriväljale oma töid vaatama.
Impressionistliku maalikultuuri
võludes
Pulsti pere elas kenas eramus, kus pisikeses ateljees me töid
vaatasimegi. Selgus, et meister oli otsustanud Kunstihoone näitusel
eksponeerida oma õlimaale, mida ta ammu polnud näidanud.
Minule meeldisid need maalid kohe. Neis oli head impressionistlikku
maalikultuuri, vahetut elamust ja intiimsust. Formaadilt olid
tööd väikesed, eriti võrdluses tolle aja
muu maaliloominguga, mil enamiku maalide formaadid määrati
Kunstihoone eksponeerimispindasid arvestades. Tööde
hulgas oli loodusvaateid: "Merivälja meri sügisel",
õli 1950, "Raba põleb", õli 1950,
"Kased talvel",õli 1960, "Pärnu jõgi",
õli 1961, "Merivälja luht varakevadel",
õli 1967, "Talveõhtu Meriväljal",
õli1968, "Märtsimaastik", õli 1970,
"Vaikne mets", õli 1971. Aga ka meeleolukaid
lillemaale: "Lilled laual", õli 1960, "Sügislilled
vaasis", õli 1961, "Magunad", õli
1968. Eriti võluvad olid aga vanarahva töid-tegemisi
kujutavad kompositsioonid: "Linaraasijad", õli
1969, "Käärija", õli 1969, "Ruhnu
naised rukkipõllul", õli 1970, Ruhnu motiive
oli veel teisigi, niisamuti arhailisi paiku mujalt Eestimaalt.
Nendes kompositsioonides oli impressionistlik käsitluslaad
asendunud kargema ja asjalikumaga, kuid värvid püsisid
endiselt erksad. Tööväe poosid kompositsioonides
olid liigutavalt kohmakad, kuid selgelt oli tajutav, et meister
tundis kujutatud töö olemust. Ruhnu naised veavad enda
järel rehasid, riisudes kokkupandud rukkihakkide vahelt sinna
pudenenud viimaseid viljapäid. Tõsine ja pühalik
toiming. Kuid Pulstil oli ka humoristlikke kompositsioone: "Hiie
Liisu hüppab hauda", õli 1972, "Revolutsioon
Tallinnas 1917" I ja II, õli 1974. Viimaseid saab
küll täna humoristlikeks liigitada, Tookord olid nad
mõeldud muidugi ideoloogiliselt õige aktsendi andmiseks,
aga ka siis mõjusid pigem lustakalt. Veel oli tal arvukalt
muistendiainelisi töid Tori põrgust. Need tundusid
mulle aga liiga grotesksed ja kunstiliselt kahvatumad ning meister
nõustus neid mitte eksponeerima.
August Pulst tegi ka veinist
kunstiteosa
Kui olime tööde vaatamisega ühele poole saanud,
kutsus Pulst mind oma koduveine degusteerima. Siirdusime keldrisse,
kus seisid suured korvpudelid, sildid peal: 1955, 1958. Kui olin
maininud, et 1958 alustasin mina oma kunstiõpinguid, korkis
meister selle pudeli lahti ja valas kaasavõetud karahvini
täis. Siis siirdusime üles. Kui pokaalid olid täis
valatud, ütles vanameister, et kõigepealt tuleb veini
nuusutada, siis vaadata vastu valgust tema värvi ja seejärel
maitsta. Veini värv oli punakaskuldne, maitse oivaline. August
Pulsti veine sain ka hiljem mitmel puhul maitsta. August oli osavõtlik
inimene. Alati oli ta oma kolleege ka viimsel teekonnal saatmas.
Mällu on jäänud pilt temast matuserongis väärikalt
sammumas, tohutult pikk, ilmselt omakasvatatud gladioolivars nagu
vikat üle õla. August Pulst lahkus ise 1977. aastal.
Tema peielauas degusteerisid kolleegid viimast korda tema veine.
Riikliku tunnustusena kandis August Pulst ka teenelise kultuuritegelase
aunime. Teeneid oli tal aga mitme nimetuse jagu. Meenub, et teine
kultuurikorüfee Ullo Toomi tunnistas ühes raadiointervjuus,
et rahvakunsti juurde tõi teda August Pulst, kes kutsus
ta oma kogumisretkedele kaasa.
Nüüd korraldab kandlemängija ja muusikapedagoog
Tuule Kann juba juurdunud traditsioonina igal aastal jaanuaris
August Pulsti sünnipäevaõhtu, mis erinevail aastail
keskendub erinevaile August Pulsti tegevusvaldkondadele. Neid
õhtuid on tänaseks olnud juba kaheksa. Neil on musitseeritud
rahvapillidel, pajatatud mälestusi August Pulstist ja mängitud
katkendeid August Pulsti kirjutatud näidendist. On ka degusteeritud
koduveine. Esinejaid on olnud Setumaast Muhu- ja Saaremaani, osavõtjaid
mudilastest raukadeni. Alati on kohal olnud ka August Pulsti järeltulijaid,
tänavu koguni Saksamaalt. Ka esinejate hulgas oli väliskülaline
- kandle- ja torupillimängija Ameerika mandrilt. Nii võib
küll öelda, et August Pulst on oma laiahaardelise tegevusega
jätnud eesti kultuuri jälje, mis püsib ka täna,
kakskümmend üheksa aastat pärast meistri surma
selgepiirilise ja eredana.
|
|
|
