|
|
|
Eesti Vene Kultuurikeskuse laemaaling.
Võidukad ohvitserid ja punalipp Pika Hermanni tornis. |
Kelle või mille järjepidevus?
tekst ja foto: jüri
liim
Mis toimub Eesti
Vene Kultuurikeskuses, kes seal elutsevad ja tegutsevad ning millist
kultuuri meid okupeerinud riigi sümboolika all maksumaksja
rahadega turgutatakse? Valgustab Jüri
Liim.
Rääkides järjepidevusest,
ei saa mitte kuidagi mööda minna Eesti okupeerimise
jäädvustamise keskusest Tallinna Laevastiku Ohvitseride
majas, milline nüüd nii kenasti juba pikemat aega kannab
nimetust Eesti Vene Kultuurikeskus.
See esimene nimetus on igati õiguspärane, sest sealsed
asukad nimetavad hoonet endiselt tähtedega DOF (Dom Ofitserov
Flota). See rajatis kõrvuti Tõnismäel oleva
Punaarmee pronkssõduri Aljošaga on meie okupeerimise
otseseks tähiseks ja näitab, et anastamise eesmärgid
on saavutatud ja suuresti põlistatud.
Veel aastail 2002-2003 võis selles "kultuurikeskuses"
lahedalt osta taolisi kommunistlikke-stalinistlikke üllitisi
nagu "Denj" (Päev), "Zavtra"(Homme),
"Limonka" (käsigranaadi nimetus), "Russkii
Porjadok" (Vene Kord) jne.
Käsitleda seda teemat, seda hoonet ja asukaid tuleb aga jälle,
sellele vaatamata, et korduvalt olen teemat üles tõstnud.
Praegu mitte ainult sel põhjusel, et keskusele eelmisel
aastal eraldati järjekordselt 8 miljonit krooni, Tallinna
laululavale aga 2 miljonit krooni. See on absoluutselt selge näide,
millist kultuuri peetakse Tallinnas ja Eestis kõige olulisemaks.
Suure armastuse ja hoolega säilitatakse ja pidevalt klantsitakse
üle hoone välisdetaile ja siseinterjööri elemente.
Mida see Vene Kultuurikeskus endast kujutab, toongi esile, sest
jamasid on seal rohkem kui rikkalikult.
Vene kultuur
nõukogude riigi sümboolika all
Kui isegi Venemaal hävitatakse
nõukogude ja eriti stalinlikku-leninlikku sümboolikat,
siis meil on need endiselt au sees ja eriti mainitud hoones. Venemaal
on lausa teatatud: meie oleme oma taolised rajatised ja sümboolikad
likvideerinud, teil aga on selline ainulaadne nõukogulik
uunikum alles, millist ei ole olemas tervel Venemaal.
Teatavasti soovisid DOF-i seltsimehed kolm aastat tagasi saada
kogunisti 200 miljonit krooni, ikka erinevate põhjendustega.
Kindel on, et taolise summa saades oleks suurem osa sellest kuhugi
kadunud. Taolisi näiteid on minevikust olemas.
Tegelikkuses on see maja nõukogulik-stalinliku nostalgia
staap. Siin tegutsetakse nõukogude riigi lausvisuaalsete
täissümboolikate all. Terve hoone on taolist nõukogulikkust
ja selle austajaid täis. Majas eksisteerib stalinlik vaim
ja liiguvad ringi sellised vaimud. On ääretult vastuvõtmatu,
et Eesti Venelaste Kultuur paikneb meid okupeerinud riigi ja vägede
sümboolikate all. See räägib iseenesest paljustki.
Nende venelaste tegelikust olemusest ja ka meie ametnikest, kes
kõike seda meie rahadega turgutavad.
Kes meie
raha eest siin pesitsevad?
"Elutsevad"
seal ka Venemaa sõjaveteranid - just Venemaa veteranid.
Ju siis ka see on "meie kultuur". Tegutsevad seal aga
sellised organisatsioonid nagu "Sõjaveteranide sektsioon
- (Sektsija Veteranov Voinõ), "Laevastiku Veteranide
Klubi" - (Klub Veteranov Flota), "Armee ja Laevastiku
veteranidest arstide ühing" - (Obshestvo Vratshei -
Veteranov Armii i Flota).
Küsiksin: huvitav, millise, mis riigi laevastiku ja armee
veteranid ja veteranidest arstid selles hoones siiski on organiseerunud
ja kuidas seda saab käsitleda meie Eesti riigi kultuuri ühe
osana, mida tuleb pealegi veel rohkem kui kopsakalt rahastada?
Seni, kuni sellises miljöös ja nostalgias tegutsevad
end "vene kultuuri tegemiseks" nimetavad erinevad, tegelikkuses
Eestile paljuski vaenulikud jõud, ei saa me tunnistada
seda "kultuuri" Eestimaa venelaste vene kultuuriks.
See on hoopis midagi muud. See on Venemaa nõukogude kultuur
- ENSV jäänuk sotskultuur.
Meie riigis kultuuri eest vastutavad isikud pajatavad aga rahumeelselt:
las kõik jääb seal nii nagu on - see on meie
ajalugu. Seda too kahtlemata ongi, ainult et teatud isikute nostalgilisest
vaatevinklist vaadatuna.
Kuid siin esinevad ka erinevad tahud. Paljukannatanud eesti rahva
turjale on jätkuvalt kukutatud meie moraalile, eetikale ja
kultuurile vastuvõetamatu võõras anastamisideoloogia.
Kõik see seal nähtav ja olev torgib meie silmi ja
hinge. Meid ikestanud ideoloogia, sümboolika ja tavad on
endiselt au sees ja seda kõike soositakse väga kõrgel
riiklikul tasemel.
Selles hoones on vägevad laemaalingud, kus Pika Hermanni
tornis lehvib punalipp ja nõukogude armee ohvitserid juubeldavad
võidu üle - Eesti jätkuva okupeerimise üle.
Saalis on lava kohal punalipp ja hiiglaslik Nõukogude Liidu
vapp. Kõikjal hoones on arvukalt (ja ainult) nõukogude
sümboolikat. See on Nõukogude Liidu ajalugu ja meile
absoluutselt vastuvõetamatu. See on irvitamine kümnete
ja kümnete tuhandete inimeste üle, kes on rängalt
kannatanud nõukogude repressioonide läbi.
Ka haakristid käisid läbi meie ajaloost, ka selle sümboolikaga
lipud lehvisid Tallinnas ja mujal Eestis. Neid aga meil Eestimaal
ei eksponeerita. Küll aga punalippe sirbi ja vasaraga. Neid
me peame kogema igal aastal koos kaasaskäiva avaliku viinaviskamisega.
Nende punaplagude lehvitajaid ja nende puuslikke usinalt valvatakse
ja asjaosalisi kaitstakse - ja jällegi meie rahva rahade
eest. Meid kõiki aga sunnitakse lausa väevõimuga
sellega leppima.
Näiteks Saksamaal haakristid kõrvaldati, nagu ka SDV
riiklikud sümbolid. Ometi kõik need ilmingud olid
suuresti ühe osa Saksamaa enda tehtud ajalugu, tegu ei olnud
ainult Nõukogude Liidu poolt sissetooduga. Meile toodi
aga nii üks kui teine sümboolika sisse võõraste
poolt. Miks peame seda nõukogude oma pidevalt härdusega
hellitama, lullutama ja paljude miljonite kroonidega iga-aastaselt
üle kuldama? Seda oludes, kus oma moraalselt ja ideoloogiliselt
nii vajalikku vabaduse ausammast kohe mitte ei taheta püstitada.
Pidevalt otsitakse selle tähtsuse madaldamiseks põhjendusi
ja paigaldamiseks võimalikult kõrvalist kohta. Seda
selleks, et vabadus, mida selle täies mõistes meie
riigis siiani ei ole, silma ei paistaks. Siin ei ole teist järeldust,
kui ilmselt tehakse kõike ikka selleks, et nõukogulik
ideoloogia elaks edasi nii sümboolikas kui ka igapäevases
tegelikkuses.
Mida teha Tallinna Laevastiku Ohvitseride Klubiga?
Olen korduvalt minu
arvates igati vastuvõetavat lahendit välja pakkunud
ja sellest ka kirjutanud, teinud raadiosaateid. Seda ammu enne
okupatsiooni muuseumi "hamburgerihoone" püstitamist,
kuhu näiteks ei juleta sõna "muuseum" kõrvale
välja panna ka sõna "okupatsiooni".
Just see Tallinna Laevastiku Ohvitseride Klubi oleks oma välimiste
ja sisemiste stalinlike detailide poolest suurepäraselt sobinud
"Okupatsiooni muuseumiks". Selleks otstarbeks ei ole
paremat paika kui meid aastakümneteks okupeerinud riigi ehedat
sümboolikat omav hoone. Tõelise Eesti Vene Kultuurikeskuse
aga oleks paigutanud kuhugi mujale ideoloogiliselt vastuvõetavasse
hoonesse või ehitanuks selleks vajaduseks uue.
Laevastiku Klubis on arvukalt ruume ekspositsioonide tarbeks.
Olgu need siis esemed, dokumendid, fotod, maalid, kujud... Rahva
teenindamiseks ei oleks vaja mitte kohvikut-baari, vaid nõukogulikku
einelauda-puhvetit. Suures saalis saanuks aga etendada nõukogude
näidendeid - etendusi, loomulikult vastava rõhuasetusega.
Nii võiks neid ideid selles osas pikalt jätkata. Ka
kõrvaldatud nõukogude pronkspuuslikkudele oleks
siin kohta jätkunud.
Tegelikkuses aga on kõik tegevuses hoopis teisiti ja see
maja toodab kultuuri tegemise all meie riigi vastu vihkamist ja
turgutab võõra, meid anastanud jõu anastuslikku
ideoloogiat. Kuidas me saame sellega leppida? Ei saa - kohe kuidagi
ei saa!
Truudusevanne
Nõukogude Liidu konstitutsioonile
Mitte kuidagi ei saa
antud teema käsitlemisel mööda minna ühest
sündmusest, milline näitab vast kõige markantsemalt,
millised tegelased olid või on seotud olnud Laevastiku
Klubiga, mis teisenes vene kultuurikeskuseks.
Tooksin esile veel ühe dokumendi, näitamaks Venemaa
okupatsiooniarmee tegevusssuundi ja mõttelaadi Eestis.
Ka seda, milleks nad olid valmis suuremates mõõtmetes,
kui oli seda Eesti. See näitab sedagi, milliste ideoloogiliste
veendumustega nõukogude ohvitserid meile Eestisse jäid,
kelle jäämist suuresti, isegi enam Boriss Jeltsinist,
soosis Lennart Meri. Selle mõttelaadi ja suundumusega siin
erruläinud nõukogude ohvitserid tegutsevad meil Eestis,
nagu öeldakse, rahumeelselt. Seda siiski esialgu, sest ega
nad oma mõttelaadi ja suurvene šovinismi pole maha
jätnud. Kõik see paiskub kunagi soodsal momendil esile
ja vägagi karmilt. Kui mitte meie tänavatel, siis taoliste
jõudude jõudmisel Toompeale - Riigikokku.
Ka järgnevat materjali valmistati ette ühiselt Tallinna
Garnisoni ohvitseride ja Vene Kultuurikeskuse inimeste poolt.
Nii mulle omal ajal nende materjalide edastamisel öeldi ja
kinnitati.
Antud dokument puudutab leedulasi ja Vytautas Landsbergist ning
seda, mida Tallinna Garnison oli valmis tegema Leedus ja muidugi
meil. Kõik see oli meie ja leedulaste ärkamisajal
ja siis kui meie ja Leedu riigid olid teel iseseisvumisele saavutamas
oma riikide taastamist.
Dokument oli täielikult salastatud ja mulle oli informaatoril
võimalus üle anda ainult teksti mustand, mis peale
trükkimist pidi kuuluma hävitamisele.
Mainitud venekeelne mustand läks trükki Tallinna Garnisoni
ninameeste otsuse pealepanemisega: NB, käiku lasta kiirelt.
Tekst on järgmine:
VILNIUSE LINNA GARNISONI ÜLEMALE.
VILNIUSE LINNA GARNISONI ÜLEMA ASETÄITJALE POLIITALAL
(po polititsheskoi tshastij - s.t. politrukki)
KALLID SELTSIMEHED!
LAHINGU SÕBRAD! (boevõije druzja)
Tallinna garnisoni isikkoosseis selles keerulises ja vastuolulises
olukorras, kui meie peale langesid sepitsetud kuritegelike valede
räpased vood, millised on oskuslikult koordineeritud ja
suunatud nii nimetatud "demokraatide laagrist" ja
millised on kätte kahmatud kollase pressi poolt, me avaldame
Teile täielikku toetust ja otsustavust IGAL MOMENDIL TULLA
TEILE APPI.
Viimaste päevade traagiliste sündmuste tulemid Vilniuses,
milliste käigus avati tuli sõjaväelaste pihta,
veel kord näitab Landsbergise ja tema käsualuste pürgimusi,
iga hinna eest jääda võimule, vaatamata ükskõik
millistele ohvritele.
Tekkinud olukorrast reaalset väljapääsu näeme
Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastuvaidlematus ja kiirendatud
täitmises, Nõukogude Liidu Presidendi ukaaside,
Nõukogude Liidu 3-istungjärgu otsuste täitmises.
Alternatiive meie valikus ei ole olemas ja me kindlalt teatame
- FASHISM EI LÄHE LÄBI. (fashism ne proidjot).
Kogu oma otsusekindluses teatame! Koos Teiega hakkame toetama
ja kaitsma Nõukogude Liidu Presiidiumi ukaase ja nõudlusi.
Selles me vähemalgi määral ei kahtle.
Soovime Teile mehisust ja meelekindlust, truudust sõjalisele
kohustusele ja Nõukogude Liidu konstitutsioonile!
Arvan, et ega siin suurt
midagi olegi kommenteerida. Kõik on niigi selge. Ei üllata
ka mitte see, et Leedu ja kindlasti ka Eesti vabadusepürgimusi
peetakse siiani fašistlikeks. Seega vabadus ongi nõukogulaste
arvates fašism ja seda ei ole mitte Venemaal olnud tohutul
arvul Gulagi laagrid ja kümned miljonid mõrvatud.
Tegelikult eks ta olnudki teisiti, tegu ei olnud mitte millegi
muu kui tohutult mõrvarliku stalinismiga, kelle jüngrid
ja pooldajad kenasti pesitsevad siiani Tallinna Laevastiku Ohvitseride
Majas.
Tallinna Garnisoni kõrgohvitseride tekstis aga on lausvale.
Just vene väed tulistasid ärkamisajal Vilniuses leedulastest
vabadussepürgijaid. Tänaval olid teatavasti vene soomukid
ja tankid. Stalinlik vale aga on alati hea vale ja ega siis maailm
meid ja leedulasi eriti tahtnudki uskuda, et mitte liialt pahandada
vene karu.
Vene Kultuurikeskuses tegutsevad sama garnisoni isikkoosseisu
võitlejad, nüüdsest paljudki neist siin errujäänud
ohvitserid, kes olid valmis appi minema Vilniuse seltsimeestele
loosungi all: "Fashism ne proidjot!"
See riik, mis praegu eksisteerib Eestimaal, ei ole taastatud Eesti
Wabariik, vaid teisenenud Eesti Nõukogude Sotsialistlik
Vabariik. Seda me oleme kogenud iga-aastaselt ja lausa igapäevaselt.
Kõike toimuvat tuleb nimetada õigete sõnadega:
käib järjekordne russifitseerimise pealetung meie asjameeste
ja rahva rahapuistamise teel. Kõike seda aga nimetatakse
integreerumiseks.
|
|
|
