|
|
|
Uno Järvela 1985.
|
Uno Järvela on õnnetähe
all sündinud
tekst: ke intervjuu
fotod: erakogu
Koorijuht Uno
Järvela, kes on sõdinud
Eesti Vabariigi eest soomepoisina ja Eesti Leegionis, saab 20.
juunil 80-aastaseks.
Kas võitlus
"Soome vabaduse ja Eesti au eest!" oli tagantjärele
mõeldes õige valik?
Uno Järvela: "Minu arvates oli see küll õige
valik. Need sõbrad, kellega ma lävisin, olid mõned
aastad minust vanemad, ja kui nemad otsustasid minna, siis otsustasin
ka mina, et lähen nendega koos. Tulin sõjast välja
nii, et ei saanud haavata ega juhtunud hullemat, tuleb ütelda,
et õnn oli minuga sel ajal. Meid oli Soomes palju, 3400
meest, enamus minuvanused või aasta vanemad. Kõik
me olime saanud koolis hea isamaalise kasvatuse. Talvesõda
oli jätnud meile sügava mulje, olime väga puudutatud
sellest, et me ei saanud Soomele appi minna ning Eestist käisid
lennukid Soomet pommitamas. See tekitas noorte hulgas trotsi.
Minul oli õnn, leidsin võimaluse, organiseerisin
12-liikmelise grupi ja sõitsime vennasrahvale appi."
Millised väärtused
olete oma eluteele kodust kaasa saanud?
Meie pere oli viieliikmeline, mul oli kaks õde, isa ja
ema. Ema poolt on mulle kaasa tulnud muusikalised anded, sest
kodus väga palju lauldi ja ema oli see, kes laulis meiega
alati kaasa. Isa väga soosis seda, et lapsed ka pilli mängiksid.
Meil oli kodus klaver ja mõlemad õed mängisid
klaverit. Olime selline perekond, kuhu isa raadiot ei lubanud
osta, sest siis lapsed ei harjuta pilli. Meil oli grammofon ja
kaheksa plaati. Saime siis vahel ka muusikat kuulata.
|
Uno Järvela soomepoisina
ühes talus puhkust veetmas, 1944. aasta kevadtalvel.
|
Kas rahvusliku
maailmavaate saite kodust või koolist kaasa?
Ikka koolist. Õppisin Inglise Kolledzis ja seal oli tõesti
koolikasvatus minu arvates hea. Kõik, kes me seal õppisime,
olime meeltega Eesti Vabariigi tulevikku suunatud koolilapsed.
Ja muidugi andis palju ka sõjalise õpetuse tund,
kus nõuti poiste käest distsipliini, kus õppisime
üksteist austama. Koolis oli väga tugev muusikaline
kasvatus. Anton Kasemets oli muusikaõpetaja ja organiseeris
suured koorid ja orkestri. Mina mängisin ka seal orkestris.
Milline on olnud
Teie parim sünnipäevakink?
Parim sünnipäevakink oli viiul. Minu ristiema kinkis
mulle kuueaastaseks saamise puhul väikese viiuli. Ka esimese
õpetuse andis tema.
Teine suurem kink oli kümneaastaseks saamise puhul ristiema
poolt kingitud hõbedased mansetinööbid. Olen
need tänase päevani alles hoidnud nagu talismani.
Milline on parim
kink, mis elu Teile andnud on?
Minu arvates see, et ma sõja läbi tegin ja ellu jäin.
Sattusin venelaste kätte vangi ja pääsesin põgenema.
Tulin Tallinna ja siin läks nii, et sattusin meeskoori ning
minu minevik jäi kuidagi tahaplaanile. Hiljem selgus, et
RAM-is oli 5 soomepoissi. Ema ütles, et ma sündisin
pühapäeval ja need inimesed on tavaliselt õnnelikud.
Ja peab tõesti ütlema, et minu elu on hästi läinud.
Ootamatuid juhuseid on olnud, näiteks poistekoori juurde
sattumine. Gustav Ernesaks ütles mulle, et kes siis Eesti
lapsi õpetab, kui eestlased ise ei õpeta?
Kui abikaasa, kes oli juba lapsena küüditatud, küüditati
teist korda koos kahekuuse lapsega, siis see oli minu jaoks väga
raske aeg. Aga olin siis noor ja energiat palju, ma leidsin ta
sealt kaugelt Venemaa metsapõhjast üles! Elasime seal
viis aastat, 1956. aastal saime tagasi. Pere on mul suur - mul
on kolm last, seitse lapselast ja lapselapselapsed tulevad. See
on ainult rõõmu toonud.
Mida armastate
ja mida ei salli?
Ei salli valet ja pugemist. Olen saanud aususega hakkama. Armastan
muusikat ja oma eriala, koorilaulu.
Mis on kolm asja,
milleta elus läbi ei saa?
Uudishimu, optimism, koorilaul.
Milline on Teie
nooruse eliksiir?
Optimism. Sellist momenti ei ole olnud, kus olen mõelnud,
et nüüd on kõik läbi. Ka kõige raskemast
olukorrast on mingisugune väljapääs.
Lapsed palusid ammu, et ma oma lood linti räägiksin,
hakkasingi seda tegema, kuid vaatasin, et ei tule välja.
Siis võtsin kätte ja hakkasin kirjutama. 80 aastat
on ikka juba verstapost tõesti, aga ma ei mõtle,
et ma veel liiga vana olen!
|
|
|
