|
|
|
Stseen ooperist "Lendav
Hollandlane", 1984. Foto G. Vaidla.
|
Estonia 100
tekst: Uno Järvela
Tänavu möödub
sajand Eesti kutselise teatri sünnist. Ajalukku vaatab Uno
Järvela, Estonia ooperikoori
peakoormeister aastatel 1963-1985.
Vundamendi
loomine
Eesti kooriajalugu algab
19. saj esimestel aastakümnetel, kui tekkisid esimesed eestlastest
koosnevad koorid. Tallinnas Estonia ja Tartus Vanemuise seltsi
asutamine 1865 andis tugeva tõuke koorilaulu ja puhkpillimuusika
arengule kogu maal. Mõlemas asutatud seltsis pöörati
muusikalise tegevuse kõrval suurt tähelepanu ka teatrile.
Draamateoste kõrval toodi lavale teoseid koos muusikaga
- laulumänge, hiljem lisandusd neile operetilavastused.
Kui 1869. aastal toimus Tartus I Üldlaulupidu, oli möödunud
juba ligi pool sajandit esimeste eesti kooride asutamisest. Estonia
seltsi meeskoor sai seal korraldatud võistulaulmisel I
koha. Vaevalt küll oskasid esimese laulupeo korraldajad arvata,
et laulupeod kujunevad grandioosseteks muusikapidustusteks ka
veel 150 aasta pärast ja toovad meile laulurahva kuulsuse
ka kaugel väljaspool vabariigi piire. Laulupidusid on olnud
võimalik korraldada ainult tänu paljude koorijuhtide
sihikindlale ja ennastsalgavale tööle. Paljud neist
on meile tänapäeval vähetuntud või isegi
tundmatud kooliõpetajad ja köstrid, kelle muusikaline
ettevalmistus oli sageli küllaltki lünklik ja juhuslik.
Esimesed eesti rahvusest professionaalsed muusikud andsid meile
Cimze seminar ja Peterburi konservatoorium. Tõsi, nad olid
küll heliloojad ja orelikunstnikud, kuid paljud neist tegutsesid
ka koorijuhtidena. Esimese eestlasena sai koorijuhi diplomi Karl
Leinus, kes lõpetas Peterburi koorikapelli juures vastavad
kursused.
Erakordset tähtsust omas Konstantin Türnpu (1865-1927)
tegevus koorijuhi ja Tallinna Meestelaulu Seltsi asutajana. Tema
nõudlikkus ja suurepärased koorijuhi võimed
viisid koori taseme väga kõrgele, mõjutades
positiivselt ka teiste eesti kooride, eriti Tallinna kooride tegevust.
August Topman, Tuudur Vettik, Evald Aav, Eduard Tubin, Verner
Nerep, Gustav Ernesaks, Jüri Variste ja mitmed teised noorema
põlvkonna koorijuhid on suuresti mõjutanud meie
kooride arengut. Viies oma koorid kõrgele kunstilisele
tasemele, aitasid nad kaasa eesti koorikultuuri tõusule
ja selle populaarsuse kasvule.
Estoniga olid seotud August Topman (1882-1968) ja Verner Nerep
(1895-1959). A. Topman oli aastatel 1913-1921 Estonia koormeister
ja dirigent, juhatas aastatel 1911-1924 ka Estonia muusikaosakonna
segakoori (EMO). V. Nerep oli aastatel 1922-1935 Estonia koormeister,
täites 1933-1942 ka dirigendi ülesandeid. 1942-1944
oli ta teatri peadirigent.
Üle kolmekümne aasta oli Estoniaga seotud Tiiu Targama
(1907-1994), täites seal nii kontsertmeistri, koormeistri,
dirigendi ja aastatest 1952-1963 peakoormeistri ülesandeid.
RAM-ist Estoniasse
1960-ndate aastate algus
on Estonia kunstilise juhtkonna uuenemise aeg. Teatri pealavastajaks
sai Udo Väljaots (1961), peakunstnikuks Lembit Roosa (1963),
peadirigendiks Neeme Järvi (1963) ja peakoormeistriks Uno
Järvela (1963). Minu kutsumine teatrisse tuli mulle täiesti
ootamatult.
1963. aasta kevadel, kui viibisin RAM-iga ringreisil Tartus, helistas
sinna tolleaegne kultuuriminister A. Ansberg ja tegi ettepaneku
asuda Estonia peakoormeistri kohale, pensionile siirduva Tiiu
Targama asemele. Paaripäevase mõtlemise järele
andsingi ministrile jaatava vastuse, olles eelnevalt Gustav Ernesaksaga
seda arutanud. Nii saingi järgnevast RAM-i ringreisist mööda
Venemaad kaasa teha ainult poole ja minu juhatatud viimased kontserdid
toimusid Gorkis ja Kirovis. Kirovist sõitsin Tallinna tagasi
ja juba mõne päeva pärast olin "estoonlane".
Ees ootas uus, paljuski tundmatu töö.
Teatris toimusid parasjagu proovid Spadaveccia ooperiga "Vahva
sõdur Šveik", mille koorid valmistas ette Tiiu
Targama. Minu esimeseks ooperiks oli G. Bizet "Carmen".
Sageli öeldakse, et see ooper on dirigentide küpsusproov,
kuid kahtlemata on ta seda ka koorile ja koormeistrile. Ooperikoor
oli tol ajal oma koosseisult küllaltki väike - 46 lauljat
(10 soprani, 11 alti, 12 tenorit ja 13 bassi). Vokaalsetelt võimetelt
oli meeskoor tugevam, kuigi pärast 80-liikmelise RAM-i juhatamist
tundus see armetult väiksena. Laulda väikeses kooseisus
nii, et seda üle orkestri saali kuulda oleks, ei olnudki
niisama lihtne. Tekkis oht forsseerimisele. Kui suures kooris
sulatasid partiisid ühte lüürilisemate ja väiksemate
häältega lauljad, siis neid oli raske väikesearvulisse
ooperikoori võtta. Jäi üle ainult üks tee
- püüda sulatada olemasolevad hääled võimalikult
ühtseks ansambliks. Ühtlasema ansambli saavutamine ei
olnud sugugi kerge, sest paljud kooriliikmed pürgisid solistideks
ja tahtsid igal võimalikul juhul endast tugeva laulmisega
nii dirigentidele kui ka lavastajatele märku anda.
Kui vaadata tolleaegset koori koosseisu, siis saidki osa neist
mõne aja pärast solistideks meie teatris, või
Vanemuises. Need olid: Haili Sammelselg, Kalju Johanson, Meinhard
Robas, Tiit Tralla, Aavo Hinno, Ahti Männik, Lembit Soone.
Oma esimesi soolorolle tegi Hendrik Krumm, kes oli pikka aega
olnud koori tenorirühmas ja sai hiljem teatri esitenoriks.
(Jose oli tema riigieksam koos Urve Tautsi Carmeni ja Maarja Haameri
Mikaelaga).
Varsti asus koori ridadesse ka hilisem teatri tippsolist Anu Kaal,
kes väga toredasti ja ausalt täitis kõiki ülesandeid
kooris. Ta laulis hea intonatsiooniga ja temast oli soprani rühmale
nelja aasta jooksul palju kasu. Kui rääkida veel ooperikooris
laulnud teatriinimestest, siis lühemat aega tegid kaasa Mati
Palm, Voldemar Kuslap, Leili Tammel ja Arne Mikk. Arne Mikul tuli
täita, nagu mitmel teisel kooriliikmel, ka solisti rolle.
Hiljem töötas ta lavastaja assistendina, teatri muusikaosakonna
juhatajana, näitejuhina, lavastajana, täiendades oma
lavastaja-alaseid teadmisi Moskvas ja Berliinis, ning ta edutati
1977. aastal Estonia pealavastaja kohale. Praegu töötab
A. Mikk peadirektor Paul Himma nõunikuna.
Peale seninimetatud koorist võrsunud solistide võime
nimetada veel Maarika Eensalu, Rostislav Gurjevit, Leelo Spirka-Talvikut,
Arvo Laidi, Helvi Raamatut ja Sirje Puurat, kes jäid solistidena
töötama Estoniasse. Vanemuisesse siirdusid Taisto Noor,
Eugen Anton, Väino Karo ja Thomas Mürk.
Sagedane koorilauljate vahetumine tekitas tõsiseid raskusi
koori kunstilise taseme hoidmisel. Oli ju peale solistideks minejate
ka lahkujaid vanaduspensionile või mõnele muule
tööle. Minu 22-aastase töötamise järel
oli kooris ainult 5 lauljat, kes alustasid koos minuga 1963. aastal.
Meeslauljate
põud tingis kooristuudio loomise
Eriti kriitliseks kujunes
olukord 60-70-ndatel aastatel meeslauljate osas. Olid ju kõik
koorid komplekteeritud sõjajärgsetel aastatel. Suur
hulk eesti mehi aga langes lahingutes II maailmasõjas või
siirdus emigrandina välismaale. Neile lisandusid veel nõukogude
võimu poolt maha lastud, küüditatud või
vangistatud mehed. Nüüd oli kätte jõudnud
ka aeg, kus vanemad lauljad hakkasid siirduma pensionile. Tuli
leida uusi noori.
Kuna konservatooriumis ja muusikakoolides õppis mõnel
aastal kokku ainult kümmekond meeslauljat, siis oli selge,
et see arv lähemal ajal meie kooride meeslauljate vajadusi
ei kata. Tõsi, oli hakatud vaatama juba tulevikku. Oli
asutatud J. Tombi Kultuuripalee poistekoor (praegune Revalia),
ka Tartus asutati poistekoor ja RAM-i juurde noormeestekoor, mille
juurde komplekteeriti hiljem ka poiste koosseis. Üldhariduslikes
koolides hakati asutama poistekoore, nende ühendkoorid hakkasid
esinema koolinoorte ja üldlaulupidudel. Poiste laul hakkas
võitma vabariigis populaarsust ja kooride tase tõusis.
Koorid muidugi vajasid lauljaid juba enne, kui poistest mehed
kasvasid, ja otsiti aktiivselt n.-ö "rahva hulgast"
endale sobivaid meeslauljaid. Kui leiti, siis suunati ta õppima
kas muusikakooli või konservatooriumi. Estonia juurde loodi
abikoor, mille tundides tegeldi hääleseadega ja õpetati
solfedžot. Teatriühingu finantseerimisel toimus Estonia
kooristuudio töö edukalt (mõningate vaheaegadega)
1964.-1980. aastani. Kooristuudios oli võimalik pikema
aja vältel põhjalikult tutvuda laulja muusikaliste
ja vokaalsete võimetega. Osavõtt etendustest andis
pildi tema sobivusest teatrilavale. Hiljem võetigi stuudiosse
vaid neid, kel oli soov teatrisse tulla.
Omalt poolt püüdsid kolme (RAM, Raadio, Estonia) kutseliste
kooride juhid mõjutada Kõrgema ja Keskerihariduse
Komiteed ning Kultuuriministeeriumi võtma vastu meetmeid
olukorra parandamiseks lauljate ettevalmistamise osas vabariigis.
Nii läks 2. märtsil 1964 tolleaegsele Kõrg- ja
Keskerihariduse Komiteele kiri
G. Ernesaksa, J. Variste ja U. Järvela allkirjadega, kus
palutakse suurendada meeslauljate vastuvõttu muusikaõppeasutustesse.
Vastus tuli 20. aprillil: "Komitee teatab, et aastatel 1964-1975
lõpetab ENSV Riikliku Muusika ja Teatrikunsti Instituudi
37 lauljat ja Tallinna ning Tartu muusikakooli 67 lauljat. Seega
104 lauljat katab kutseliste kollektiivide vajaduse." Allkirja
oli andnud sellele kirjale komitee esimehe asetäitja E. Keskküla.
Komiteed huvitas nähtavasti ainult lõpetajate arv,
aga sisuliselt seda küsimust ei uuritud. 104-st lõpetajast
võis olla meesõppureid umbes 15%, aga nendest just
puudus oligi. Jah, kahjuks naisi bassipartiid laulma ei pane,
kuigi üksikuil juhtumeil on mõned aldid laulnud küll
tenoripartiid. Seoses suure töökoormuse ja vildaka palgasüsteemiga
ooperiteatrites oli meeslauljate nappus üle tollase Nõukogude
Liidu väga suur. Ühel üleliidulisel seminaril teatas
üks koormeister, et nende teater oli sunnitud "Fausti"
lavastuses laskma sõdurite koori laulda naiskooril!
Ka Estonias pani lavastaja Paul Mägi meeste puudusel naised
sõduririietes ("Trubaduur") üle lava marssima
(mitte küll laulma), kuid naiselik kõnnak ja mitmed
lopsakad kehavormid ei suutnud seda pettust publiku eest varjata.
Aastatega meeste põud koorides kasvab veelgi ja uuesti
informeerisid G. Ernesaks,
A. Üleoja (kellest oli saanud vahepeal Raadiokoori peadirigent)
ja U. Järvela olukorrast kõrgemalseisvad organeid.
Kirja said EKP Keskkomitee Kultuuriosakonna juhataja O. Utt, Kultuuriminister
J. Lott, Kõrgema ja Keskerihariduse minister I. Nuut ja
Televisiooni ja Raadio Komitee esimees R. Penu. Kirjas näidati,
et 1985-ndaks aastaks on pensioniealisi lauljaid RAM-is 18, ooperikooris
12 ja Raadiokooris 8 - kokku 38 lauljat. Kuna seniste kogemuste
põhjal siirduvad mõned lauljad ka teisele, enamtasuvale
tööle, on eeloleva viie aasta jooksul vabariigis täita
ligi 50 meeslaulja kohta. Kirjas näidati ka ära, palju
on viie aasta (1975-1980) jooksul suunatud Konservatooriumist
ja Tallinna Muusikakoolist meeslauljaid eelpoolnimetatud kooridesse.
Neid oli RAM-i 1, Raadiokoori 0 ja ooperikoori 3. Kõik
suunatud töötasid juba enne lõpetamist koorides.
Kirjas tehti ka konkreetseid ettepanekuid, mis võiksid
olukorda parandada. Sellele kirjale aga vastust ei tulnud ja koorid
jäid ka edaspidi üksi oma kaadriprobleemidega.
Üle
150-rublased palgad tuli kinnitada Moskvas!
Kaadriküsimuste
kõrval oli ooperikooris tõsiseks probleemiks ka
lauljate madal palk. See ulatus kuni 110 rublani. Kuna rahad tulid
teatrisse Kultuuriministeeriumi kaudu, siis sai selles küsimuses
käidud mitmel korral ministri vastuvõtul. Mäletan
ühte ministeeriumisse minekut, kus kerkis üles ka koorilauljate
palga tõstmise küsimus ja kus minister A. Laus võttis
oma rahakotist 20 kopikat ja ütles: "Armas Järvela,
oleks mul rohkem raha, tõstaksin palka otsekohe!"
Palga tõstmise võimaluste otsimine jätkus.
Külastasin ooperiteatreid Permis, Sverdlovskis, Riias ja
Vilniuses, et selgitada sealsete koorilauljate tasustamist. Üldiselt
olid probleemid samad kui meil, ainult Vilniuses sain teada, et
ooperikooris oli sisse viidud koorisolistide kohad palgaga 150
rubla kuus. Tallinna tagasi jõudes läksin uuesti minister
Lausi juurde ja kandsin talle kuuldust ette. Ta lubas kohe lähemal
ajal võtta Leedu Kultuuriministeeriumiga telefoni teel
ühendust, et asja kontrollida. Minister pidas sõna
ja tänu leedulastele saime meiegi hiljem koorisolistide kohti,
mis jagati peamiselt meeslauljatele. (Naiskoorist sai selle koha
ainult Kaja Sildna). Hiljem tõsteti veel palku kuni 180
rublani, aga üle 150 rublased palgad tuli kinnitada Moskvas!
Muidugi ei teadnud palkade kinnitajatest üleliidulises kultuuriministeeriumis
keegi, kuidas laulis meil üks Juhan või Jaan, aga
kinnitada see seal tuli ja see võttis aega ligi pool aastat,
enne kui tuli luba palka rakendada.
Teatavasti tuli Moskvas kinnitada tol ajal palju muudki.
Kaldun siin pisut teatrist kõrvale ja räägin
ühest professori nimetuse andmisest Kõrgemas Atestatsiooni
Komisjonis.
Lätis oli teenekas orkestri dirigent ja koorijuht L. Vigners.
Läti Konservatoorium tegi Moskvale ettepaneku anda temale
professori kutse. Komisjoni kuulusid mitmed tolleaegsed NSVL tippmuusikud,
professorid. Eestist oli seal professor B. Lukk.
Paljud komisjoniliikmed aga ei tundnud hästi Balti riikide
muusikuid, või kui olidki nendega korra või paar
kohtunud, siis võib-olla ka unustanud. Komisjonis tekkisid
hääled: "Kes on Vigners, ei tunne." Komisjoni
esimees püüdis siis piltlikult asja selgeks teha: "Noh
teate, see pikka kasvu mees, see suurte kõrvadega, Riiast."-
"Ah, suurte kõrvadega, sellele võib anda küll,"
kõlas komisjoniliikmete suust ja L. Vigners kinnitatigi
professoriks.
Peale palkade küsimuse esitas teater Kultuuriministeeriumile
pidevalt taotlusi ooperikoori suurendamiseks. Aasta-aastalt teatri
eelarvet ka suurendati, mis võimaldas viia koori koosseisu
1973-ndaks aastaks 60-ni, 1980-ndaks aastaks koguni 70-ni. See
arv oli juba normaalne, tagamaks raskete ooperikooride esitamist.
Uute lauljate leidmisele aitas tublisti kaasa abikoori asutamine
teatris, samuti noormeeste koori loomine RAM-i juurde. Ka oli
peale kasvamas uus põlvkond noori mehi, kelle hulgast võis
leida lauljaid professionaalsetesse kooridesse.
Siinkohal tuleb öelda, et meeste leidmine teatrikoori oli
raskendatud ka suure töökoormuse tõttu. Kui RAM-is
ja Raadiokooris oli ainult üks väljakutse päevas,
kas proov või kontsert, siis teatris olid hommikuti proovid
ja õhtul etendused. Kontsertkoorides oli võimalus
meestel töötada kooritöö kõrval veel
ka mujal, ooperikooris see võimalus puudus.
Estoonlased
elasid teatris
Tavaliselt mängiti
Estonias nädalas 4-5 ooperit või operetti ja 2-3 balletti.
Mõned ballettmeistrid kasutasid kooriartiste ka balletilavastustes
(kuni 1965. aastani).
Mitme hooaja vältel oli paljudel lauljatel etenduste arv
kuus 20-24. Kui siia lisada veel 26 proovi, siis saame ühe
kuu jooksul kuni 50 väljakutset. Inimesed tulid teatrisse
hommikul kell 11 ja paljud, kes elasid kaugel, lahkusid sealt
pärast etendust hilisõhtul.
Siinkohal on sobiv meenutada ühte vahejuhtumit miilitsajaoskonnas.
Estoonlasel on asja miilitsajaoskonda, temalt küsitakse seal,
kus ta elab. Estoonlane vastab: "Estonia teatris". Miilits
mõtleb, et kodanik ei kuulnud hästi ja esitab küsimuse
uuesti, valjemalt: "Kus te elate?" Jällegi vastus:
"Estonia teatris." - "Ei, ei," ütleb
militsionäär, "kuhu te sissekirjutatud olete?"
- "Ah, sissekirjutatud olen ma Nõmmel, aga seal käin
ma ainult magamas, elan ikka Estonia teatris."
Tõepoolest, ainult suur entusiasm liitis estoonlasi kokku
ja andis jõudu selle hiigelsuure töö tegemiseks,
mida nõuab ooperiteater. See võis tuua pettumusi,
kuid kindlasti ka toredaid ja pidulikke rõõmuhetki
koos tänuliku kuulajaskonnaga. Mitte kõik ei pidanud
sellele koormusele vastu. Paljud tulid, proovisid hooaja või
paar ja läksid oma teed. Eriti puudutas see ooperi meeskoori,
kus lauljate voolavus oli kõige suurem. Eks oli see ka
arusaadav, sest oma perekonna materiaalse heaolu eest vastutav
pereisa oli sageli sunnitud otsima paremat ja tasuvamat tööd.
12 aasta jooksul, mil Neeme Järvi töötas Estonia
peadirigendina, tõusis teatri kunstiline tase märgatavalt.
Siin aitas kaasa kindlasti ka erakordselt tugev solistide kaader,
kes tol ajal teatris oli: Georg Ots, Tiit Kuusik, Margarita Voites,
Anu Kaal, Urve Tauts, Mati Palm, Teo Maiste jmt. Selle koosseisuga
oli võimalik välja tuua maailma ooperiliteratuuri
tippteoseid. Nii täieneb teatri repertuaar "Othello"
ja "Carmeni" kõrval 1965. aastal ooperiga "Aida".
Sama aasta oktoobris toimuvad teatri etendused viie lavastusega
Moskva Kremli teatris. "Deemoni", "Othello",
"Viini vere" ja "Maskiballi" kõrval
oli repertuaaris ka Eino Tambergi ooper "Raudne kodu".
Järgnevatel aastatel toimus teatril rohkesti külalisetendusi,
osaliselt tingis selle ka teatris toimuv suur remont. Esinetakse
Helsingis (2 korda), Taškendis, Leningradis (3 korda), Varnas,
Kiievis, Minskis, Riias (3 korda), veel mitmel korral Moskvas.
<käesoleva loo autor lõpetas koos teatriga külalisetenduste
sarja 1985. aastal Stockholmis.
Ärahüppamise
hirm
1984/85 hooaja algusest
algab ettevalmistus Rootsi sõiduks. Detsembri lõpul
tuleb lavale G. Donizetti "Lucia di Lammermoor", mida
taheti lülitada Rootsis näidatavate lavastuste hulka.
Siin mõeldi peamiselt Margarita Voitese peale, kes tegi
selles ooperis ühe oma hiigelrollidest. Selle valikuga ei
eksitud. Margarita Voites laulis Stockholmis suurepäraselt.
Sügisel muutus teatris olukord ärevaks, hakkasid liikuma
kuuldused, et koorist jäetakse terve rida lauljaid maha.
Sellel oli ka tagapõhja, sest ka mulle kui peakoormeistrile
öeldi, et kõik kaasa ei sõida. Siiski mingi
lootus püsis seni, kuni umbes kuu aega enne sõitu
teatati 13 laulja nimed, kes pidid maha jääma. Kogunesime
neljakesi (direktor A. Sõber, E. Klas, A. Mikk ja mina)
A. Sõbra korterisse nõu pidama, mida antud olukorras
ette võtta. Teatavasti olid repertuaaris olid teosed, mis
vajasid täisarvulist koori - "Attila", "Boriss
Godunov", "Luisa Miller", "Eesti ballaadid"
, "Lucia di Lammermoor". Leidsime kõik, et täisväärtuslikke
etendusi me nii anda ei saa. Eri Klas võttis sealsamas
telefonitoru ja helistas keskkomitee teisele sekretärile
Rein Ristlaanele. Pärast seda, kui E. Klas oli meie arvamuse
talle ette kandnud, kuulsime telefonitorust ebasõbralikku
häält:
"See ei ole minu asi! Tehke, mida tahate!" Hiljem rahunedes
soovitas Ristlaan kaasa võtta filharmoonia kammerkoori
lauljad, kellel olid välispassid juba olemas. Kuna Tõnu
Kaljuste "Eesti ballaadide" dirigendina sõitis
nagunii meiega kaasa, siis tema nõusoleku lauljate saamiseks
saavutasime varsti. Enam ei olnud võimalik aga kogu repertuaari
uute lauljatega selgeks õppida, õpiti vaid need
kohad, kus asendamine oli ilmtingimata vajalik.
Hiljem ringreisilt tagasi jõudes, võtsid teatri
juhtkonda ja soliste vastu EKP Keskkomitee I sekretär Karl
Vaino ja teised büroo liikmed, kus K. Vaino ütles, et
nad ei uskunud, et reis möödub nii eeskujulikult. Sellega
anti mõista, et kardeti, et mõni võib Rootsi
maha jääda.
Stockholmis antud etenduste kohta ilmus palju arvustusi, esitaksin
siin osaliselt vaid kahte. Göteborgs-Posten kirjutas: "Koorikultuur
on juba ammustest aegadest Eestis heatasemeline. Seepärast
on vähem üllatusi, et ka teatri koor vokaalses mõttes
esile küündis. Sellel on otsustav osatähtsus, kuna
esitati selgepiirilist kooriooperit Verdi "Attilat"."
T. Koldits, kes teatriga Stockholmis kaasas oli, kirjutas Rahva
Hääles: "Minule oli suurim üllatus "Estonia"
koor ja orkester. /--/ hea ansamblitunnetus, muusikaline hingus,
mis valitses laval ja orkestris. Kõik need päevad
olid siiski kaugelt rohkem kui ühekordne kokkuvõtmine,
see on tubli töö tulemus."
Kui vaadata tagasi, mis toimus Estonias kahekümne kahe hooaja
vältel nendega, kes teatrit tegid, siis näeme, et oli
suurel hulgal lavalt lahkujaid ja ka palju juurdetulijaid. Koorist
on juba räägitud, seal vahetus peaaegu terve koosseis,
sama toimus ka orkestriga, rääkimata balletist, kust
lahkutakse veel parimates aastates. Teater sai R. Hammeri asemele
uue direktori A. Sõbra, kes nii oma tasakaaluka iseloomu
kui ka muusikat ning majanduse köögipoolt hästi
tundva inimesena oskas hoida ära suuri "vapustusi"
teatri elus. Manalameheks saanud elupõlise asedirektori
E. Valgma toolile asus Draamateatrist E. Aus.
Estonial vedas, et Ameerikasse elama asunud dirigendi Neeme Järvi
asemele tuli Eri Klas, kellest kujunes samuti rahvusvahelise mainega
dirigent. Tema andekus aitas hoida üleval kogu teatri kunstilist
taset. Latt oli asetatud kõrgele, mis andis võimaluse
teatrit näidata edukalt paljudel ringreisidel. Sagedased
ringreisid olid viimasel aastakümnel küll osaliselt
seotud teatrimaja remondiga, kuid suur teene oli siin ka Eri Klasil,
kellel olid väga head organisaatorivõimed ja laialdased
sidemed juhtivates muusikaringkondades nii Moskvas kui ka välismaal.
Koorist pensionile minejad vahetusid viimastel aastatel noorte
lauljatega. Estonia ooperikoori koosseisu peeti üheks nooremaks
Nõukogude Liidu teatrite hulgas. Teater armastab noorust!
Enamik tuli neist teatrisse konservatooriumist, seega juba muusikaliselt
hästi ettevalmistatud, mis kiirendas tunduvalt uute teoste
õppimist. 1985. aastal pühitses ooperikoor oma 120.
sünnipäeva. Seda tähistati pidulikult. Ilmus ooperikoori
prospekt, kus sõnas ja pildis on tulevastele põlvedele
talletatud ühe meie esimese kutselise koori tegevus rohkem
kui sajandi jooksul.
|
|
|
