|
|
|
Eestimaal on peremehetunne asendunud
õpitud abituse sündroomiga, töölkäimise
asemel on tulusam sotsiaaltoetusest elatuda. |
Loob jumal linnukese, annab
ka terakese…
tekst: MARJU TORP-KÕIVUPUU
«Esimesest»
ja «teisest» Eestist, rikkusest, kadunud peremehetundest,
moonaklusest, vaesusest ja õpitud abitusest kirjutab PhD
Marju Torp-Kõivupuu
Tallinna Ülikoolist. Oma sõna ütleb sekka maaettevõtja
Meelis Mõttus.
Kui pärast Eesti
taasiseseisvumist hakkas kõrvu kostma ikka aina tugevamalt
ja tungivamalt küsimus: «Kas me sellist Eestist tahtsime?»,
meenub mulle ikka ja jälle üks Lõuna-Eesti kagunurgast
pärit tõestisündinud lugu, mille peategelase
nime jätan igaks juhuks siiski seekord enda teada.
Lugu ise on üldjoontes järgmine: pääle teist
ilmasõda, kui punavõim siinkandis kanda kinnitas,
toimus ka teadupoolest suur varade ümberjagamine a la Robin
Hood - võtame rikastelt ja jagame vaestele. Nii sai ka
üks kehvikumõõtu mehepoeg uuelt võimult
kingituseks tubli piimalehma, mis kehva mehe südant «kergitas»
ning vastset võimu kõigiti kiitma kihutas - olgu
need punased muidu mis nad on, aga vaese inimese eest mõistavad
nad helde käe ja suure südamega hoolt kanda!
Läks aega, mis läks, aga kui kevad kätte tuli,
polnud kehvikmehel karjamaale ikkagi kedagi saata - lehm talvel
laudas otsa lõppenud! Uusmaasaaja ei olnud harjunud lehma
korrapäraselt söötma-jootma ega ka lüpsma
ja kedagi polnud käepärast käskimas ka, et mine
nüüd jalapealt lauta, tee seda ja tee toda. Vanaperemees
ka selle aja peale juba ammu kaugel Siberis, polnud kellegi käest
enam nõugi küsida. Ja kõiges selles üht
õiget eesti meest tabanud õnnetuses oli süüdi
muidugi uus võim, kes ei andnud kingiks säärast
sitket looma, mis ikka eluvaimu ületalve sees hoiaks, ega
õpetanud, mida üks lihtne maamees sarvilise elajaloomaga
peab pihta hakkama. Nii kirus see mehekene punaseid veel kaua-kaua:
vaat kus punased saatanad, tahtsid mind viletsa lehmakondiga ära
osta!
|
Metsavenna talu
omanik Meelis Mõttus on viimase poolteise
aastaga investeerinud üle 10 miljoni krooni, millest
pool on saadud euroabi. Aasta lõpuni investeerib
veel 2 miljonit. Tööd pakub aastaringselt 30 inimesele.
Karjas 290 lüpsilehma, 960,7 ha maad. Mahepõllundus.
Klaasikastide toodang aastas 17000. Käive ületab
10 milj. Metsavenna talu külastas sel aastal üle
8000 inimese, käive 2 milj. Aastaringselt tööl
3 inimest, suviti vähemalt teist sama palju. Isiklikult
viibib maal maainimeste murede ja rõõmude
keskel üle 300 päeva aastas. On fanaatiline Eesti
fänn, tehes investeeriguid erinevatesse valdkondadesse,
ei ole ta alati lähtunud ainult kasumist. Tema jaoks
on olnud tähtsam kodukandi tervikliku arengu säilimine.
Kui lihtne või
keeruline on ettevõtjal leida oma tallu tööjõudu?
"Kui nüüd hästi lühidalt vastata
siis põhiline probleem on selles, et kohapeal ei
ole firmasid, kes suudaks pakkuda inimesele konkurentsivõimelist
palka. Ka eraettevõtlus ei tooks esialgul kindlasti
mitte nii palju sisse, kui on võimalik teenida näiteks
ehitusel või põllumajanduses Soomes. Lõunapiimast
ei oleks lahkunud selle aasta jooksul töölt kolm
noort meest, kui meie oleksime suutelised maksma palka bruto
15000 krooni. Paraku pole see võimalik. Soome talumehel
aga küll, sest tema saab toetusi hektarilt 4000 krooni
rohkem, piima müüme Valiosse aga mõlemad
ühesuguse hinnaga. Analoogsed toetused tooksid meile
aastas sisse ligi 4 miljonit lisakrooni. Sellisel juhul
ei tekiks probleemi maksta palka, mis meelitaks kodukülla
tagasi kõik välismaal redutajad. Hakkaks arenema
kogu külaelu. Praegu on palgatöölisena lihtsam
elada kui ettevõtjana. Paljud talude peremehed käivad
mujal tööl. Suur abi on olnud toetustest. Andsid
olulise tõuke ja uut motivatsiooni nii väikestele
kui suurtele.
|
Argiarusaamade
kütkeis
Eestlane on harjunud
pidama end haritud, usinaks ja töökas rahvaks, kes kõigi
ajaloos ettetulnud raskuste ning takistuste kiuste on rahvana
püsima jäänud. Loonud arvestatava hulga vaimseid
ja materiaalseid väärtusi, mille üle ka tulevased
põlved saavad uhked olla. Tee tööd ja näe
vaeva, siis tuleb… tsiteerime me taas ja taas Tammsaaret
ning oleme oma taasiseseisvunud riigis uhked, et rabame mitmel
töökohal korraga, laupäevi-pühapäevi
vahele jättes, uneajast tagasimaksmatuid võlgu võttes,
laene-liisinguid tasudes ning üsna kopsakat maksu riigikassasse
loovutades... Vaat et imetlemegi salajas neid päris «tõelisi»
töösangareid, kellele va Liiva-Annus on otse kontorilaua
taha järele tulnud…
Aga igal mündil on kaks külge ja lisaks edukale ning
töökale «esimesele Eestile» eksisteerib
ka see õnnetu «teine Eesti» - inimesed, kes
pole soovinud või osanud taasiseseisvumisjärgses liberaalse
turumajandusega väikeriigis leida endale ei sobivat tööd
ega rakendust. Argiarusaamad, mida võimendab populistlik
probleemikäsitus, kipuvad palli lööma ühte
väravasse - kõikides «teist Eestit» tabanud
hädades on suuresti süüdi ikka see va «esimene
Eesti», kelle esindajad segastel aegadel segast päritolu
varanduse kokku ajasid ja nüüd oma rahva vaeste poegade-tütarde
arvel lahedat elu naudivad ega oma üüratutest tuludest
piisavalt erinevaid sotsiaaltoetusi ei jaga. Need tänapäeval
populaarsed ajakirjandussüseed meenutavad oma ülesehituselt
äratuntavalt meie rikkalikust folklooripärandist tuttavaid
rahvajutusüseesid, kus tuumikmotiiv ja didaktiline sõnum
on läbivalt üks: rikkaks pole võimalik saada
raske ja/või ausa tööga, vaid ikka mingil muul,
riukalikul moel, kasvõi koguni vanakuradi endaga lepingut
sõlmides: piima-, vilja ja rahapuugid, tulihännad
ning mitut masti kratid meisterdati ikka selleks, et mõisaaidast
ja jõukama naabrimehe vara- ja toidutagavarast manti võtta.
Kahtlemata võib haljale oksale jõuda nii õigeid
kui kõveraid teid pidi, kuid ometi peegeldub meie rahvuslikes
müütides vastuolu, terav duaalsus: ühelt poolt
ülistame paljusõnaliselt tööd ja haljale
oksale jõudmiseks valatavat hingi ning vaeva, teisalt aga
asume eestlasele omase põhjalikkusega materdama kõiki
neid, kellel on elus läinud ehk teistest (loe: meist endist)
paremini. See sunnib arutlema, kas ei peitu selle vastasseisu
ja varjamatu vaenu juured meie ajaloos, nii lähemas kui kaugemas
minevikus? Näiteks heaoluriigis Rootsis, mida me sagedasti
armastame eeskujuks võtta, oli kuningas rootslane, vallavaene
rootslane, jõukas linnakodanik ja taluperemees rootslane,
kuid meie väikese rahva valitsejad-hingekarjased on sajandeid
ikka olnud võõrast soost ja võõra
rahva hulgast. Oma rahva terasemad ja edasipüüdlikumad
poja-tütred aga on kõrgemale oksale jõudes
pahatihti oma "madala" maamatsi päritolu minetanud
või püüdnud seda kõigiti varjata. Kes
on need rahvalauludes vihatud kupjad-kiltrid-aidamehed? Ikka suurelt
jaolt pärit meie armsa maarahva soost, kes mõisakultuuriga
vahetult kokku puutudes «kadakateks» kasvasid ja matsirahvale
«koha kätte näitasid», mõisatallis
enda jaoks juba madalamast seisusest teomehe tagumikku vermetesse
kirjates.
Iga vald
toitku ise oma vaesed
Nii eestlaste lähem
kui kaugem minevik annab tunnistust sellest, et külaühiskonnas
on püütud leida kõigile liikmeile vastavalt nende
eale ja võimetele sobilikku tegevust, et inimene tunnetaks
- ta on veel teistele kuigivõrdki vajalik, ta on oma palukese
leiba ja kausitäie suppi-putru siiski kuidagiviisi ära
teeninud, kasvõi sümboolsegi panusega, ta ei ole muiduleivasööja
ega tervetele-tugevatele tülinaks kaelas.
Oma pere pärimusest meenub mulle vanaema jutustatud lugu
vanas eas pimedaks jäänud meesterahvast, kes istus truubil
ja sisustas oma päevi sellega, et kudus talu tööperele
«pudrukirja» labakuid - keerulisi ja korrapäraseid
mustreid ta silm enam ei võtnud, aga töökinnaste
puhul polnudki see peatähtis. Raskest talutööst
kõrvalejäänud vanavanemad kantseldasid hälli-
ja sülelapsi, olles ühtlasi pärimuse vahendajaks
ja esimeste töövõtete õpetajaks. Ka külakorda
käivatele vallavaestele anti peavarju ja kasina toidu eest
lihtsamaid tubaseid töid teha, sest nagu vana tarkusesõnagi
kinnitab - kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma.
Ja lapsedki, kui kael vähegi kandis, rakendati jõukohasesse
- aga kehvadel aegadel ka sageli rohkem kui ülejõu
käivatesse ametitesse. Töö, millest sõltus
ellujäämine, nõudis tegemist.
Nõukogude ajalgi - tööliste ja talupoegade riigis
- oli see tarkus omal kombel au sees, sätestas ju konstitutsioongi,
et: «NSV Liidu kodanikel on õigus tööle,
s o õigus saada garanteeritud tööd koos töötasuga
vastavalt töö hulgale ja kvaliteedile ning mitte vähem
riigi poolt kehtestatud alammäärast, kaasa arvatud õigus
valida elukutset, tegevus- ja tööala vastavalt kustumusele,
võimetele, kutsealasele ettevalmistusele ja haridusele
ning arvestades ühiskondlikke vajadusi» (1978. aasta
väljaanne) ja formaalselt tööpõlguritel
ühiskonnas kohta polnud.
Iseenesest mõista iseloomustab seda aega üksjagu tabavalt
väljend «tööl käima», mis vastandub
sõnapaarile «tööd tegema», samuti
kui arvestatavaks osaks nõukogude aja töökultuurist
kujunes kõikvõimalik «krattimine» ehk
siis riigivargus, või nagu tollal tavatseti eufemistlikult
väljenduda: ärastamine ja ärandamine. Me pilasime
sedalaadi suhtumist sketšides ja anekdootides, naersime süsteemi
ja iseendagi kui süsteemi kuulekate mutrikeste üle…
Kuid tagantjärgi võib tõdeda, et mingi iva
selles «töölkäimist» manifesteerivas,
töölisklassi ja talupoegade ühtsusele ülesehitatud
süsteemis siiski oli - inimesel oli siiski teatav sund ja
kohustus ennast kodust iga ilmaga välja ajada ja midagigi
kasvõi näiliseltki liigutada, et teenida katkematu
tööstaaži toel välja tolle aja mõistes
väärikas ja muretu vanaduspension. Noorte töökasvatuse
eesmärki teenisid ka õpilaste ja üliõpilaste
töömalevad, mis ka tänases Eesti Vabariigis on
õnneks taas saamas eluõigust - isegi kui nooremate
rühmade töötegemine meenutab pigem meelelahutust,
jääb eriti esimese omateenitud raha kurss alati kordi
kõrgemaks kui papa-mamma käest taskurahaks saadud
krabisev, nii hädavajalikust töökasvatusest kõnelemata!
Kuid nõuka-aja töökasvatuse mündil on teine
pool - kollektiviseerimise tuhinas likvideeriti edukad maamajapidamised
ja kuna üleüldise võrdsustumise käigus pidi
ka linn lähenema maale (või vastupidi), hakkasid meie
maastikku ilmestama nn linnatüüpi kolhoosiasulad - praeguseks
enamasti lagunenud, tühjade aknasilmadega möödasõitjaid
põrnitsevad paari-kolmekordsed elamud läheduses paiknevate,
supirohelise kasvatamiseks kavandatud nöörimaadega,
mida dekoreerisid mõne ruutmeetri suurused kile- ja klaaskasvumajad.
Isiklik põllumajanduslik initsiatiiv suures osas piiriduski
sellega, millal on paras aeg redist ja tilli külvata või
tomatit pikeerida - riik hoolitses ju ülejäänu
eest. Brigadir kamandas madalaima kvalifikatsiooniga (käsi)tööväe
hommikul kontori juurest seda või teist hädatarvilikku
tegema ja kui hooajatöödega kitsas käes, toodi
linnast kontorilaudade tagant ja koolipingist "sehvid"
appi. Kaks korda kuus makstavat palgaraha aga jagus madalast kvalifikatsioonist
hoolimata soetamaks kõike seda (vähest), mida silm
nägi ja süda ihaldas - ilmselt iga keskealine inimene
suudab üles lugeda nõuka-aegses poes müügil
olnud leiva-, juustu- ja vorstisordid!
Tänased unistuste hyper-, super- ja maksimarketid pakuvad
aga hulgi kaupa, millest veel 15 aastat tagasi unistadagi osatud,
kõnelemata sellest, et ennast või kogu peret tuleb
osata ära majandada kord kuus saadava tasu eest. Ka see vajab
oskusi, kuid kahjuks üldhariduskoolis ega ka kusagil mujal
pere eelarve koostamist - seda ellujäämiseks nii hädavajalikku
oskust ühiskonnas ei õpetata!
|
Tööhõiveametid
õpitud abituse sündroomi põhjustest:
Võrumaa ja Viljandimaa Tööhõiveameti
direktorid Jaan Vesiroos ning Peep Raju ütlesid
ajakirja toimetusele, et nende maakondades kummitab pigem
tööjõupuudus kui tööpuudus. Seda
eriti spetsialistide ja oskustööliste osas.
Valgamaa Tööhõiveameti konsultandi Irene
Sihti sõnul on neil probleemiks just tööpuudus.
Seda kinnitab ka kõrge töötuse määr,
mis on 5,7 % tööealisest elanikkonnast. Valgamaad
edestab selles vallas vaid Ida-Virumaa 6,7 %-ga. Ka kõige
suurem abiraha saajate osakaal oli Valgamaal (2, 7%) ning
Võrumaal (2,6%).
Samas ei taha inimesed väikese palga eest tööle
minna, sest palk ei korva sõidukulusid. Ühistransport
on peaaegu et olematu. Maale aga ei teki alternatiive ning
paraku jäävad töökohad ikka keskustesse.
Nii eelistavadki inimesed elada sotsiaaltoetustest, sest
see on pahatihti tulusam. Välismaale tööle
minemise takistuseks vanema põlvkonna hulgas on kesine
keeleoskus. Vajaka jääb ka ettevõtlusvaimust,
mida omakorda pärsib elanikkonna vähene ostujõud.
|
Kala või
õng? Õng või kala? Või mõlemad?
Nüüd, taasiseseisvunud
Eestis, räägime murelikult nii töö-, kuid
juba valjema häälega ka tööjõupuudusest,
samuti võimalikust võõrtööliste
vajadusest lähemas tulevikus. Riigieelarves on probleemiks
erinevat masti sotsiaaltoetused neile, kes on ühel või
teisel põhjusel jäänud elu hammasrataste vahele,
samuti kui rahvuslinnuga rahatähti jaotatakse heldel käel
kas sihipärasteks toetusteks või niisama-kingitusteks
valimiseelsete kampaaniate käigus - vali mind, mina annan
sulle natuke taskuraha juurde ja kui valituks saan - tõstan
aga endal ja mulle lojaalsetel ametnikel palka!
Etnoloogide ja folkloristide üheks töövormiks on
välitööd - vahetu suhtlemine pärimuse kandjatega.
Nende käikude eesmärk ei ole kaugeltki enam ebamäärase
«kauget minevikku» kajastava pärimusmaterjali
talletamine, vaid ka argielu ilmingute fikseerimine tänases
Eesti ühiskonnas.
Ilmekalt kajastub ses materjalis "kaasandena" ka suhtumine
meie oma Eesti riiki, töötegemisse, arusaamised hinna-kvaliteedi
suhetest, maksude laekumisest jpm. See on empiiriline materjal,
kuid kahtlemata kõnekas, sundides küsima: kas täielises
Eesti Vabariigis «krativad» ainult rikkad ja ilusad,
kes pisaraid ei vala, vaid ka need, kellele me ulatame regulaarselt
teatud süütundega «kala» kupüüride
kujul, sest ühtedel pole elus nii hästi läinud
kui teistel, kes riigikassasse ja parteikukrusse loovutavad kaugelt
enam kui alamapalga-suuruseid summasid? Või hoopis usume
kergel käel toetusi jagades puhtaks pestud saada oma poliitilise
pale - kui tänasel Eestimaal oleks minimaalselt tagasihoidliku
hariduse ja kehvade ametioskustega või sootuks (liht)tööst
võõrdunud, peamiselt toetustest elavat rahvast,
kas oleks põhjust rääkida meil valimiseelsetest
häälteostmistest kõigest pudeli viina või
pihkusurutud Koidula eest? Ja missuguseks sellisel juhul üldse
kujuneksid valimistulemused Eestis?
2005. aasta 1. detsembri Postimehest võis lugeda, et statistikaameti
värskest uuringust selgub, et rohkem kui kolmandik ettevõtjaid
võib end pidada vaesteks - nende aastasissetulek jääb
pensionäri aastasissetulekust napimaks. Üks põhjus
näidata väiksemat aastatulu, on soovimatus maksta riigile
makse. Kuid pigem on põhjuseks ikkagi ettevõtte
püsimajäämiseks tehtavad kulutused, palgatööjõuga
seotud väljaminekud, kõikvõimalikud euronõuded
ja muu. Ka on tööandja sissetulek osundatud põhjustel
sageli töötaja omast väiksem.
Kuid kuidas siis suhtuda «vallavaesesse», kes saab
aastaringselt vallast sotsiaaltoetust, käies ise samal ajal
kas mujal Eestis või kogunisti raja taga hooajatöödel
teenimas? Stereotüüpne reageering sellisele näitele
nii Delfi kommentaaride rubriigis kui kohapeal oleks ootuspäraselt
järgmine: aga mis see SINU asi on, ega SINA mulle omast taskust
ei maksa, RIIK maksab, kas Sa kade oled? Kuid kes on see salapärane
härra Riik, kust see Riigi-nimeline kodanik raha teenib,
mida laiali jagada, sellele küsimusel vastamine käib
paljudele kallitele kaasmaalastele tänases Eesti vabariigis
paraku üle jõu.
Samal ajal võib näiteks Lõuna-Eesti kohalikest
lehtedest lugeda kümnete viisi tööpakkumisi saeraamimehele,
tõstukijuhile, traktoristile, pottsepale, palkmajaehitajale
jne. Ja tööandja on hädas - töölisi pole
kusagilt võtta, ka mitte 10 000-15 000 kroonise palga eest.
Samuti on oi kui paljudel mehepoegadel alandav ja häbistav
minna edukale naabrimehele hooajatöödeks või
väikefirmasse palga ja söögikraami eest ametisse.
Mõni aasta tagasi sain unetul varahommikul jutule ühe
külalistemaja köögitöölisega, kes kurtis,
et elu on kohaliku "kulaku" juures kole raske: omanik
nõuab puhtust ja korda - linad peavad olema säravvalged
ja hoolikalt triigitud ja näe - nüüd tuleb veel
varavalges siin ka sakstele värskeid pirukaid küpsetada.
Küsisin siis, et palju ka kuus külastajaid ette tuleb?
Noh, paar korda kuus vast käib suuremaid gruppe, vastas vanemas
keskeas naine ja ütles, et kolhoosiajal olnud laudas lüpsja,
pärast pikalt töötu, aga vallast enam toetust ei
antud, kuna kohapeal vabu töökohti on. Aga tema tahaks
parema meelega ikka mõnda riigitööd teha, kulakut
tema ikkagi teenida ei taha!
Või kuidas suhtuda täies elujõus keskharidusega
lihttöölisse, kes «sandikopikate» (5000
Eesti krooni puhtalt kätte!) eest tööle ei lähe,
vaid elab sotsiaaltoetustest? Et sellist närust palka teenivad
paljudki kõrgema haridusega (meestöötajad) nii
Tallinnas kui Tartus, olevat uskumatu ja kindlasti saavad nad
mingil muul moel ju veel selle "päris" palga, neid
sandikopikaid näidatavat ainult formaalselt paberil! Nii
istubki see "mees-puuk" oma tões ja õiguses,
ala- ja üleväärsuses jõude kodus. Tema arusaamad
Eesti ühiskonna toimimisest ei põhine ei faktidel
ega teadmistel, vaid folkloorsetel narratiividel riigi toimimisest
ja majanduse põhimõtetest, toeks tabloidajakirjandus
ja pildikastist edastatavad hea maitse piiril balansseerivad «tõsielusarjad»,
ikka selleks, et teada saada, kuidas «inimesed tõeliselt
elavad». Otse loomulikult ei takista selline "pereisa-puuk"
lubamast lahkelt armsal küljeluul tunduvalt väiksema
palga eest lähedale alevikku või väikelinna iga
päev ametisse käia, sest juba tema töökas
ja usin ema hoidis viiel erineval moel perel hinge sees - ja eks
mees vali naist ikka oma ema järgi, et võimalikult
kaua säiliks lapsepõlvest armsaks saanud elustiil.
Missuguseks kujuneb meie riigi tulevik, kui üles kasvab ka
juba kolmas põlv «heitunute» võsukesi,
kellel puuduvad tööks vajalikud oskused, töölkäimise
kogemus ja regulaarse töötegemise harjumus, kuna juba
ei tema vanemad ega ka vanavanemad pole mäletaval ajal palgatööl
käinud, vaid elatunud ainult mitut masti sotsiaaltoetustest
ja harjunud kurtma toetussummade väiksuse üle? Selliseid
lapsi võime kahjuks leida nii Ida-Virumaa, Lõuna-Eesti
kui ka Tallinna koolidest.
Ja nii seisabki Lõuna-Eesti sotsiaaltöötaja täna
silmitsi küsimusega: kas anda sotsiaalabi vajavale inimesele
õng (loe: lüpsilehm) või kala (pista pihku
natuke sularaha), sest korralikust loomast on lõpuks ju
ka kahju.
Sellise küsimuse küsis mitmelt sotsiaaltöötajalt
mõne kuu eest võrukeelne ajaleht Uma Leht ja sai
üsna üheseks vastuseks: «ma enda omadele küll
lehma kätte ei annaks!» Küll pakuti välja,
et osa abirahast võiks anda toidukraamis, siis on väikegi
võimalus, et kogu raha ei lähe töötu pereisa
kõrist alla ja pere ei pea nälgima.
Kui lõpetuseks meenutada jutu alguses mainitud uusmaasaajat,
kellele kingitud lehm kauaks rõõmu ei toonud, siis
tundub küll, et tänases Eesti riigis pole kahjuks enam
paljudele töötutele mõtet õnge pakkuda.
Las söövad kala ja kõigil on süda enam-vähem
rahulik. Ainult et arvestades eestlaste rahvaarvu ja rahvastiku
suhteliselt kiiret vananemist, jääb paratamatult õhku
rippuma õige ebameeldiv küsimus: kui kauaks meil jätkub
kala ja kalapüüdjaid, kui ainult kalasöömisega
oma elupäevi sisustavate elanike arv tasahilju ja järjekindlalt
peaks kasvama ning (noored) hakkajamad ja andekamad kalapüüdjad
on otsustanud kõigi oma peredega ja veel sündimatagi
lastega saagikamatele kalavetele siirduda? Kes püüavad
siis eesti vetes kala ja mis keelt nad ka kõnelevad?
|
|
|
