|
|
|
Ervin Õunapuu: "Tegelikult
huvitab mind siiralt, millal kuulutatakse luterlik kirik inimsusevastaseks
kuritegelikuks organisatsiooniks sarnaselt teiste inimvihkajalike
diktatuuridega." |
LÕPUTU LUGU
"Kõnelused pihitoolis"
tekst: Ervin Õunapuu
Usufanaatikutega pole võimalik
leida ühist keelt,
aga neid ja nende mõttekaaslasi saab väsitada.
Ja seda ma teen.
Väsimatult.
"Oh, Isa, las´
meid väikseks saada, et suureks saaksid Sina meis,"
lauldakse meie kirikutes nüüd juba täiel rinnal.
Ristiusustamise uus laine on kogumas jõudu, aastaid letargias
tukkunud jumalasulased on asunud otsustavale tormijooksule. „Kristuse
tulemine, millele mõtleme advendiajal, pole toonud ainult
valgust ja rahu, vaid ka mõõka, lahknemisi ja tülisid,
sest pimedus ei ole võtnud Teda omaks. Pole juhus, et ajal,
mil sõda on peetud inimkonnas loomulikuks ja vältimatuks,
on konflikti tõe ja vale vahel lahendatud sageli militaarsel
teel", kirjutas assessor Arne Hiob nädalalehes „Eesti
Kirik". Kui kasutada kiriklikku kõnepruuki, siis Sõna
on saamas lihaks - jumalameeste fikseerunud idee viia usuõpetus
koos sõjalise algõpetusega kohustuslikuna koolidesse
hakkab võtma järjest tõsisemaid toone. Mustad
surmainglid, kes külvavad hirmu ja ähvardavad hauataguse
eluga, kohendavad tiibu juba kõigil elualadel, ja nii uskumatu,
kui see ka pole, isegi rahva poolt valitud valitsuse tipus. Viimane
jahmatav uudis on kaplanid haiglates, no andke ometi armu, laske
inimestel rahulikult hinge heita. Võigas oli vaadata-kuulata
haiglavaimuliku selgitusi hingede puhastamisest ja ettevalmistamisest
taevasele elule. Tundus, et ka tv-reporteril oli pühamehe
hallutsineerimist piinlik kuulata.
Mind on korduvalt soovitatud
s e e teema ja kõik s e l l e g a seonduv rahule jätta.
Tungivaid soovitusi, mis on tegelikult käsud, põhjendatakse
inimese isiklike tõekspidamistega, mida polevat kellelgi
õigust muuta ega teisendada. Kodaniku privaatsus nn. jumala
küsimustes olevat püha territoorium, millele teistel
inimestel, eriti ilmalikel, veel vähem aga ateistidel, polevat
mingit asja. Seevastu „hingekarjastel" (nõukogude
ajal tegutsesid mäletatavasti „inimhingede insenerid")
on piiramatud volitused inimese hinges tuhnimiseks ja salasoppides
uitamiseks. On mõista antud, et üht või teist
n.-ö vastalist mõtet polegi tarvis avaldada, ühiskonnas
pingeid niigi küll; paar tuttavat ajakirjanikku on ausalt
tunnistanud, et neil on tänu minule tekkinud reaalne hirm
kaotada töö ja ühiskondlik lugupidamine. Tundub
uskumatu, aga nõiaprotsessid on ka tänases päevas
reaalsus.
Kui tutvuda EELK kodulehega,
eriti üleskutsega „KIRIKU MISSIOON ÜHISKONNAS",
mis koosneb karmidest käskudest ja mille on heaks kiitnud
EELK Konsistooriumi täiskogu 1. detsembril 1998, siis on
tõesti põhjust tunda hirmu. Seda kummalist bullat
on XXI sajandi alguses jahmatav lugeda, iga loosung, mis seal
kirjas, on pärit veidrast fantaasiamaailmast - umbsest usust
ja hirmust nn teispoolsuse ees, mis ei ole seletatav maistest
printsiipidest lähtudes. Kirik teatab: „Ühiskond
on ilma usuliste tõekspidamisteta kaitsetu kõikelubava
relativismi, nautleva enesekesksuse ja depressiivse meeleheite
suhtes. Tänase põlvkonna aateline ja eetiline motiveeritus
on puudulik. Poliitikute kohustus on luua tingimused, et uus põlvkond
selle tagasi saaks."
See „taevalik"
ettekirjutus võtab sõnatuks, minu põlvkond
ja vanemad mäletavad sellises toonis korraldusi, mis tulid
samuti „ülevalt" ja tekitasid ühtedes tõsist
hirmu, teistes nalja. Tõeliselt jahmatab järgmine
ettekirjutus, mille mõte on märksa tõsisem
ja sisu kraadi võrra valusam: „Kirik juhib esmajoones
tähelepanu ühiskonna usulise uuenemise ja ülesehitamise
ülesandele, mis tuleneb poole sajandi pikkusest totalitaarse
ja riikliku ateismi laostavatest tagajärgedest."
Jääb mulje, et ateism kui maailmavaade eksisteeris maailmas
vaid 50 aastat ja ainult endise NSV Liidu aladel! EELK on alati
rõhutanud, et ateistlikku maailmavaate levitajad on Moskva
„tallalakkujad" - materialistid ja kommunistid. Vaat
siinkohal soovitan tõesti uurida planeedi religioonilugu,
teha seda süvitsi ja kõrvaldada nn. valged laigud,
millele algselt oli kirjutatud ateistlik (loe: reaalne) maailmavaade.
Ateist on viimastel aastatel üks levinumaid sõimusõnu
Eesti Vabariigis. Anonüümne netikommentaar „Ateistid
ahju!" ei toonud kaasa kohtuprotsessi, samas oli nimetatud
virtuaalne kommentaar süütu sõnakõlks
rünnaku kõrval, mis seisab reaalsel paberkandjal ja
mille autoriks tuntud teoloog.
7. septembri „Maalehes"
aastal 2000 kirjutab teoloog Andrus Norak: "Teisalt ei maksaks
inimesel oma ateismiga nii väga praalida, sest pole teada,
mis elus veel ette tuleb ja kuidas eluots olema saab. Vahel on
siis kibedaid kahetsuspisaraid valatud. Vaimne maailm on paraku
reaalne ja viimaks peame kõik sellesse sisenema. Tihti
leiab see aset varem, kui keegi arvata oskaks." Ennäe
imet, Norak teab täpselt, millal minu viimne tunnike saabub
ja mis minust edasi saab nn. vaimses maailmas. Naljaga pooleks
võiks ju küsida, kas on see jumalik ettekuulutus või
isiklik tapmisähvardus? Selgituseks teoloogile: kui samas
leksikas jätkata, siis elan ma juba väga pikka aega
vaimses maailmas - teatud mõttes kurb, et tema ja sama
õpetuse järgijad jõuavad tõelisse vaimsusse
alles siis, kui keha funktsioonid lakkavad.
Läheneb ülemaailmne holokaustipäev
(27. jaanuar), sellega seoses on paslik taas sorida minevikus
ja meenutada jubedaid fakte. Ma pole ikka veel lugenud EELK selgitusi
ega vabandusi seoses luterlaste vaimse isa Martini üleskutsega,
mida mõni uurija nimetab Lutheri „Seitsmeks käsuks"
ja mis kõlavad nii:
- sünagoogid tuleb põlema
süüdata
- juutide kodud tuleb maatasa põletada
ja juute kui hobuseid tallides pidada
- juutidelt tuleb ära võtta
palveraamatud ja pühakiri, milles leidub valet, needusi
ning jumalateotust
- igasugune rabide osalemine õpetamises
tuleb surmanuhtluse ähvardusel ära keelata
- juutidel tuleb keelata õigus
omada passi ning mitte lubada neil reisida
- kõik nende raha ja hõbedast
ning kullast väärtasjad tuleb valitsuse poolt konfiskeerida
- anda nii noortele kui ka tugevatele,
nii meestele kui ka naistele kätte aiatööriistad
ning lasta neil toidu eest maad harida
Martin Luther oli Hitleri
iidol, selles pole mingit kahtlust. Hitler on nimetanud Lutherit
üheks suurimaks Saksamaa ning saksa rahvuse kangelaseks.
Professor Friedrich Heer, üks autoriteetsemaid Hitleri uurijaid,
on veendunud, et Luther oli sillutanud Hitlerile tee juutide ründamiseks
ja koondusaagrite rajamiseks. Muide, Lutheri „Seitsme punkti
kava" originaalvarianti eksponeeriti Nürnbergi parteikoosolekutel
erilises klaaskastis nagu püha reliikviat. Kuulaksin huviga
EELK peapiiskop Andres Põdra selgitusi luterluse kui armastuse
ja halastuse usu alustaladest eelnenu valguses. Loodetavasti ei
tule vastuseks leierdatud piibli kirjakoht „andke neile andeks,
nad ei tea, mida nad teevad" või midagi muud mütoloogilist.
Tegelikult huvitab mind siiralt, millal kuulutatakse luterlik
kirik inimsusevastaseks kuritegelikuks organisatsiooniks sarnaselt
teiste inimvihkajalike diktatuuridega. Tihti on minu käest
küsitud, mida pakkuda jumalasse uskumise asemele, juhul kui
minu fantaasia realiseeruks ja inimesed loobuksid religioossest
lummusest ning muinasjuttudest elust pärast surma. Kõige
tabavamalt vastas sellele juba üks omaaegne EW poliitik,
kes naeris: „Kui sul ühel hommikul on ukse ees sõnnikuhunnik
ja sa selle ära koristad, kas sa siis ka küsid, mida
selle asemele panna?"
Peale üht intervjuud
„Postimehes kommenteeris Eesti katoliku kiriku juht Philippe
Jourdan minu isikut ja arusaamu ümbritsevast järgmiselt:
"Kuidas võiks inimene uskuda endasse, kui ta ei tea,
kes ta on? Kuidas ta võiks teada, kes ta on, kui ta ei
tea, kust ta pärineb, kuhu läheb, mis on tema koht maailmas?
Nimelt jumalas inimene avastab enda, ta avastab ka võimaluse
uskuda endasse igapäevases elus." Siinkohal on hea võimalus
vastata kõigile härra Jourdani (mõistus tõrgub
teda isaks ja veel pühaks nimetamast - minu isa nimi on Karl)
küsimustele. Teen seda suurima rõõmuga ja siiras
lootuses ja usus, et Teie, hr. Jourdan, loete neid ridu sama suure
tähelepanuga kui mõnd kirjakohta pühakirjast.
Niisiis, pihin, nagu teie kirikus kombeks: ma tean täpselt,
kes ma olen ja miks olen, sest minu sünd on fikseeritud Käru
alevihaiglas kellaajaliselt ja kuupäevaliselt; aastast ja
lihastest vanematest rääkimata. Mul pole mingit raskust
enese määramisega ajas ja ruumis. See reaalne teadmine,
et olen leidnud isikliku tõe, annabki minu elule mõtte.
Olen sünnipärane EV kodanik, kolme loomingulise liidu
tegevliige.
Hetkel lähenen
elusügisele ja varsti suren. Edasi elan ma lähedaste
inimeste mälus seni, kuni surevad nemad. Minu perekonnanimi
eksisteerib edasi tänu minu pojale; minu looming säilib
erineval kujul (raamatud, filmid, maalid, joonistused, stsenaariumid)
mitmel kontinendil. Lihtne ja selge. Lõppkokkuvõttes
olen piisk meres, minusuguseid elab planeedil Maa miljoneid. Hr.
Jourdan, Teie küsimused ja mõtted külastavad
paljude inimeste päid, ka mina viibisin aastaid samasisuliste
sundmõtete küüsis, ka minu aju töötas
tühikäigul - kõike otsustas ja juhtis ristiusu
jumal. Ühel hetkel ma käivitusin täiesti uuesti,
et mõtelda ja rääkida hoopis muud.
Ristiusu kirik (pole
mingit vahet, mis logoga nad end reklaamivad) tungib järjest
jõulisemalt riigi valitsemisse, siinkohal taas tsitaat
sealtsamast EELK kodulehelt: „Riigi ülesanne on tagada
kiriku sõltumatus, et kirik saaks olla ühiskonna ja
riigi vaimseks katalüsaatoriks ja uue ühiskonna integreerijaks."
Tähelepanuväärne on ka tegevuskava punktide pealkirjad:
perepoliitika, noorsoopoliitika, hariduspoliitika, kultuuripoliitika,
sotsiaalpoliitika, kriminaalpoliitika. Kirik teeb enda arvates
poliitikat, kuigi EV põhiseaduse järgi ei tohiks nad
sellist sõna suhugi võtta, veel vähem midagi
poliitilist kavandada või realiseerida. Peabki tõdema,
et endisaegsest nn. vaimsest institutsioonist on saamas reaalne
käskiv jõud, mis rammib teed igapäevaellu ja
reaalsesse poliitikasse. Kui varem jutlustati usklikele kantslist,
et neil pole vaja mõistusega usu ja nn. jumala üle
otsustada ja et nn. jumal asuvat kuskil sügaval inimese vaimse
olemuse alateadvuslikus osas, siis kaasaegsed „seletused"
on muutunud konkreetsemaks ja võtnud käskiva vormi.
Osa meist istub vankris, mis kihutamas sajandeid tagasi.
Itaalias elades käisin nädalas kord või paar
Roomas ja tihti sisenesin ka Vatikani linnriiki - loomulikult
puudutas minu jalg ainult turistidele mõeldud pinnast ja
parketti. Nagu iga reisimagnet, kasseerib ka Vatikan igal sammul
märkimisväärse summa, aga väljaminekud on
oma hinda väärt ja elamusi kuhjaga. Ühes müügipunktis
oli valik ehtsale pärgamendile paljundatud erinevaid ajaloolisi
dokumente. Huviline saab mõnekümne euro eest osta
näiteks Bonifatius VIII bulla "Unam Sanctam", milles
muu hulgas kirjas, et kõik inimesed peavad alluma paavsti
tahtele ning on kohustatud ilmuma esimese käsu peale silmapilk
Rooma. Dokumendi kui käsu iroonia on selles, et Bonifatius
VIII oli pederast, õigemini biseksuaal, kellele meeldis
vallatleda nii naiste kui meestega, eriti aga noorte poistega.
Ei tahaks olla kellegi nahas, kes saab sellise käsukirja.
Nali naljaks, viimaks lõpetati paavsti tembutamine ja mees
mõisteti süüdi. Kahjuks väljus enamik süüdistusi
reaalsest maailmapildist (see on religioonile kohustuslik - ilma
müstikata on igav) ja muutus tavaliseks hallutsineeriva hullumeelse
sonimiseks. Bonifatiust süüdistatakse nõidumises
ja sidemetes vanakuradi endaga - tema pitsatsõrmuse sees
elavat pisike taltsutatud deemon, kes poeb öösel välja,
kasvab suureks ja teeb paavstiga seksuaalkõlvatuid tegusid.
Pervert tembeldati müstikuks ja tema teod mätsiti kinni;
kogu lugu meenutab kaasaegsete kirikuisade seksiskandaale USA-s,
Inglismaal ja mujal. Ajalugu tunneb teisigi paavste ja usuhiiglasi,
kelle eluloolised faktid jahmatavad reaalselt mõtlevaid
inimesi. Pole raske ette kujutada tavalise koguduseliikme näoilmet,
kes on saanud reaalse pildi ühest või teisest nn.
jumala asemikust, kes tegelikkuses osutus kõige tavalisemaks
silmakirjateenrist kurjategijaks. Huvitav, millal avalikustatakse
samalaadsed teod meie Kirikus tegutsevatest pervertidest?
Üks ajaloolane
luges kokku kogu maailmas leiduvad Kristuse säilmed ja arvutas
kokku nende massi - selgus, et kondihunniku kogukaal on üle
7000 kilogrammi. Seda numbrit nähes leiab viimnegi kannatus
otsa, lausa ära on tüüdanud see täiskasvanute
lapsik usumäng, kuhu tiritakse vägivaldselt ka vastsündinuid
nende ristimise näol. Lapse käest ei küsita, ta
ei saa ka vastata, kas ta on üldse nõus mängima
seda jumalamängu või mitte - imik ei oska ju vastu
hakata ega end kaitsta. Paljud täiskasvanud on ise pisilapse
seisuses, usk mingisse müstilisse „isandasse" muudab
inimesed väikeseks, nii vaimselt kui füüsiliselt.
Kui Tartu katoliku kogudus
tähistas 150. ja pühakoda 100. sünnipäeva,
ütles prelaat Vello Salo muu hulgas: "Jeesuse Kristuse
ilmumine ajaloos on niivõrd unikaalne, et midagi muud selle
kõrvale seada ei ole." Intervjuu (Maaleht, 16.12.2004)
kinnitab prelaadi väidet, enamgi veel - meenutan, üks
kunagine paavst ütles otse välja: „Muinasjutt Jeesusest
on meile palju kasu toonud." Huvitav, mida mõtlesid
need kümned tuhanded puudust kannatavad inimesed, kes juhtusid
lugema prelaat Salo rõõmsat tunnistust sealsamas:
„Kloostri külaline on tore olla. Siin on nii hea söök,
et olen kogu aeg kaalus juurde võtnud." Samas intervjuus
sajatab prelaat: „Õunapuul on muidugi õigus,
nagu ka igal Eesti kodanikul, põrgu minna - mis demokraatia
see muidu oleks!" Huvitav, kuidas püha isa põrgut
ette kujutab? Mida see üldse tähendab? Vaevalt ma kunagi
vastuse saan, aga tulles tagasi Jeesus Kristuse „unikaalsuse"
juurde, soovitan prelaadil söömaaegade vahele lugeda
A. H. Tammsaare artikleid, vaimseks starteriks pakun esseed „Kool
ja usuõpetus", pearoaks aga mõtisklust „Sic
transit gloria mundi." Kuna vaimutoit ei lisa kilogramme,
soovitan magusroaks üht vahvat eesti muinasjuttu „Kas
on ka rasvane?"
Usk jumalasse on nagu
lohe lennutamine. Tuulelohe lendutõusuks peab olema soodne
tuul - tuulevaikus või maru ei sobi, vaja läheb just
õige tugevusega iili, siit ka väljend - õige
usk. Vajalik on ka kindel side lohe ja lennutaja vahel - tugev
nöör. Kui nöör katkeb, kukub mängukann
maha. Tuulelohe (loe: jumal) on inimese leiutatud ja valmistatud,
inspiratsiooniks kahtlemata linnud ja muud tiivulised taevaasukad
- on ju inimene aastatuhandeid unelenud lendamisest. Kui inimesed
lõpetaksid kaasamängimise, siis mängu enam ei
eksisteeriks, mängujuhid jäävad üksi tühjale
platsile ja viimaks kaovad ka nemad. Aga sinna on aega, pole veel
ühtki märki mängurite väsimisest - tuulelohet
on taevalaotuses tore lennutada ja ilus vaadata.
Varsti on pööripäev, pimedus hakkab taanduma. Jälgin
seda ilmaimet rõõmsa aukartusega, sama soovitan
kõigile kristlastele. Läbi kirikute ja kloostrite
suurte akende on muutused taevas selgesti näha - valgus jõuab
varsti igasse prakku.
|
|
|
