Kultuur ja Elu 4/2005


Kultuur ja Elu 3/2005

 

 

 

 



Ervin Õunapuu: "Tegelikult huvitab mind siiralt, millal kuulutatakse luterlik kirik inimsusevastaseks kuritegelikuks organisatsiooniks sarnaselt teiste inimvihkajalike diktatuuridega."

LÕPUTU LUGU
"Kõnelused pihitoolis"

tekst: Ervin Õunapuu

Usufanaatikutega pole võimalik leida ühist keelt,
aga neid ja nende mõttekaaslasi saab väsitada.
Ja seda ma teen.
Väsimatult.

"Oh, Isa, las´ meid väikseks saada, et suureks saaksid Sina meis," lauldakse meie kirikutes nüüd juba täiel rinnal. Ristiusustamise uus laine on kogumas jõudu, aastaid letargias tukkunud jumalasulased on asunud otsustavale tormijooksule. „Kristuse tulemine, millele mõtleme advendiajal, pole toonud ainult valgust ja rahu, vaid ka mõõka, lahknemisi ja tülisid, sest pimedus ei ole võtnud Teda omaks. Pole juhus, et ajal, mil sõda on peetud inimkonnas loomulikuks ja vältimatuks, on konflikti tõe ja vale vahel lahendatud sageli militaarsel teel", kirjutas assessor Arne Hiob nädalalehes „Eesti Kirik". Kui kasutada kiriklikku kõnepruuki, siis Sõna on saamas lihaks - jumalameeste fikseerunud idee viia usuõpetus koos sõjalise algõpetusega kohustuslikuna koolidesse hakkab võtma järjest tõsisemaid toone. Mustad surmainglid, kes külvavad hirmu ja ähvardavad hauataguse eluga, kohendavad tiibu juba kõigil elualadel, ja nii uskumatu, kui see ka pole, isegi rahva poolt valitud valitsuse tipus. Viimane jahmatav uudis on kaplanid haiglates, no andke ometi armu, laske inimestel rahulikult hinge heita. Võigas oli vaadata-kuulata haiglavaimuliku selgitusi hingede puhastamisest ja ettevalmistamisest taevasele elule. Tundus, et ka tv-reporteril oli pühamehe hallutsineerimist piinlik kuulata.

Mind on korduvalt soovitatud s e e teema ja kõik s e l l e g a seonduv rahule jätta. Tungivaid soovitusi, mis on tegelikult käsud, põhjendatakse inimese isiklike tõekspidamistega, mida polevat kellelgi õigust muuta ega teisendada. Kodaniku privaatsus nn. jumala küsimustes olevat püha territoorium, millele teistel inimestel, eriti ilmalikel, veel vähem aga ateistidel, polevat mingit asja. Seevastu „hingekarjastel" (nõukogude ajal tegutsesid mäletatavasti „inimhingede insenerid") on piiramatud volitused inimese hinges tuhnimiseks ja salasoppides uitamiseks. On mõista antud, et üht või teist n.-ö vastalist mõtet polegi tarvis avaldada, ühiskonnas pingeid niigi küll; paar tuttavat ajakirjanikku on ausalt tunnistanud, et neil on tänu minule tekkinud reaalne hirm kaotada töö ja ühiskondlik lugupidamine. Tundub uskumatu, aga nõiaprotsessid on ka tänases päevas reaalsus.

Kui tutvuda EELK kodulehega, eriti üleskutsega „KIRIKU MISSIOON ÜHISKONNAS", mis koosneb karmidest käskudest ja mille on heaks kiitnud EELK Konsistooriumi täiskogu 1. detsembril 1998, siis on tõesti põhjust tunda hirmu. Seda kummalist bullat on XXI sajandi alguses jahmatav lugeda, iga loosung, mis seal kirjas, on pärit veidrast fantaasiamaailmast - umbsest usust ja hirmust nn teispoolsuse ees, mis ei ole seletatav maistest printsiipidest lähtudes. Kirik teatab: „Ühiskond on ilma usuliste tõekspidamisteta kaitsetu kõikelubava relativismi, nautleva enesekesksuse ja depressiivse meeleheite suhtes. Tänase põlvkonna aateline ja eetiline motiveeritus on puudulik. Poliitikute kohustus on luua tingimused, et uus põlvkond selle tagasi saaks."

See „taevalik" ettekirjutus võtab sõnatuks, minu põlvkond ja vanemad mäletavad sellises toonis korraldusi, mis tulid samuti „ülevalt" ja tekitasid ühtedes tõsist hirmu, teistes nalja. Tõeliselt jahmatab järgmine ettekirjutus, mille mõte on märksa tõsisem ja sisu kraadi võrra valusam: „Kirik juhib esmajoones tähelepanu ühiskonna usulise uuenemise ja ülesehitamise ülesandele, mis tuleneb poole sajandi pikkusest totalitaarse ja riikliku ateismi laostavatest tagajärgedest."
Jääb mulje, et ateism kui maailmavaade eksisteeris maailmas vaid 50 aastat ja ainult endise NSV Liidu aladel! EELK on alati rõhutanud, et ateistlikku maailmavaate levitajad on Moskva „tallalakkujad" - materialistid ja kommunistid. Vaat siinkohal soovitan tõesti uurida planeedi religioonilugu, teha seda süvitsi ja kõrvaldada nn. valged laigud, millele algselt oli kirjutatud ateistlik (loe: reaalne) maailmavaade. Ateist on viimastel aastatel üks levinumaid sõimusõnu Eesti Vabariigis. Anonüümne netikommentaar „Ateistid ahju!" ei toonud kaasa kohtuprotsessi, samas oli nimetatud virtuaalne kommentaar süütu sõnakõlks rünnaku kõrval, mis seisab reaalsel paberkandjal ja mille autoriks tuntud teoloog.

7. septembri „Maalehes" aastal 2000 kirjutab teoloog Andrus Norak: "Teisalt ei maksaks inimesel oma ateismiga nii väga praalida, sest pole teada, mis elus veel ette tuleb ja kuidas eluots olema saab. Vahel on siis kibedaid kahetsuspisaraid valatud. Vaimne maailm on paraku reaalne ja viimaks peame kõik sellesse sisenema. Tihti leiab see aset varem, kui keegi arvata oskaks." Ennäe imet, Norak teab täpselt, millal minu viimne tunnike saabub ja mis minust edasi saab nn. vaimses maailmas. Naljaga pooleks võiks ju küsida, kas on see jumalik ettekuulutus või isiklik tapmisähvardus? Selgituseks teoloogile: kui samas leksikas jätkata, siis elan ma juba väga pikka aega vaimses maailmas - teatud mõttes kurb, et tema ja sama õpetuse järgijad jõuavad tõelisse vaimsusse alles siis, kui keha funktsioonid lakkavad.

Läheneb ülemaailmne holokaustipäev (27. jaanuar), sellega seoses on paslik taas sorida minevikus ja meenutada jubedaid fakte. Ma pole ikka veel lugenud EELK selgitusi ega vabandusi seoses luterlaste vaimse isa Martini üleskutsega, mida mõni uurija nimetab Lutheri „Seitsmeks käsuks" ja mis kõlavad nii:

  • sünagoogid tuleb põlema süüdata
  • juutide kodud tuleb maatasa põletada ja juute kui hobuseid tallides pidada
  • juutidelt tuleb ära võtta palveraamatud ja pühakiri, milles leidub valet, needusi ning jumalateotust
  • igasugune rabide osalemine õpetamises tuleb surmanuhtluse ähvardusel ära keelata
  • juutidel tuleb keelata õigus omada passi ning mitte lubada neil reisida
  • kõik nende raha ja hõbedast ning kullast väärtasjad tuleb valitsuse poolt konfiskeerida
  • anda nii noortele kui ka tugevatele, nii meestele kui ka naistele kätte aiatööriistad ning lasta neil toidu eest maad harida

Martin Luther oli Hitleri iidol, selles pole mingit kahtlust. Hitler on nimetanud Lutherit üheks suurimaks Saksamaa ning saksa rahvuse kangelaseks. Professor Friedrich Heer, üks autoriteetsemaid Hitleri uurijaid, on veendunud, et Luther oli sillutanud Hitlerile tee juutide ründamiseks ja koondusaagrite rajamiseks. Muide, Lutheri „Seitsme punkti kava" originaalvarianti eksponeeriti Nürnbergi parteikoosolekutel erilises klaaskastis nagu püha reliikviat. Kuulaksin huviga EELK peapiiskop Andres Põdra selgitusi luterluse kui armastuse ja halastuse usu alustaladest eelnenu valguses. Loodetavasti ei tule vastuseks leierdatud piibli kirjakoht „andke neile andeks, nad ei tea, mida nad teevad" või midagi muud mütoloogilist. Tegelikult huvitab mind siiralt, millal kuulutatakse luterlik kirik inimsusevastaseks kuritegelikuks organisatsiooniks sarnaselt teiste inimvihkajalike diktatuuridega. Tihti on minu käest küsitud, mida pakkuda jumalasse uskumise asemele, juhul kui minu fantaasia realiseeruks ja inimesed loobuksid religioossest lummusest ning muinasjuttudest elust pärast surma. Kõige tabavamalt vastas sellele juba üks omaaegne EW poliitik, kes naeris: „Kui sul ühel hommikul on ukse ees sõnnikuhunnik ja sa selle ära koristad, kas sa siis ka küsid, mida selle asemele panna?"

Peale üht intervjuud „Postimehes kommenteeris Eesti katoliku kiriku juht Philippe Jourdan minu isikut ja arusaamu ümbritsevast järgmiselt: "Kuidas võiks inimene uskuda endasse, kui ta ei tea, kes ta on? Kuidas ta võiks teada, kes ta on, kui ta ei tea, kust ta pärineb, kuhu läheb, mis on tema koht maailmas? Nimelt jumalas inimene avastab enda, ta avastab ka võimaluse uskuda endasse igapäevases elus." Siinkohal on hea võimalus vastata kõigile härra Jourdani (mõistus tõrgub teda isaks ja veel pühaks nimetamast - minu isa nimi on Karl) küsimustele. Teen seda suurima rõõmuga ja siiras lootuses ja usus, et Teie, hr. Jourdan, loete neid ridu sama suure tähelepanuga kui mõnd kirjakohta pühakirjast. Niisiis, pihin, nagu teie kirikus kombeks: ma tean täpselt, kes ma olen ja miks olen, sest minu sünd on fikseeritud Käru alevihaiglas kellaajaliselt ja kuupäevaliselt; aastast ja lihastest vanematest rääkimata. Mul pole mingit raskust enese määramisega ajas ja ruumis. See reaalne teadmine, et olen leidnud isikliku tõe, annabki minu elule mõtte. Olen sünnipärane EV kodanik, kolme loomingulise liidu tegevliige.

Hetkel lähenen elusügisele ja varsti suren. Edasi elan ma lähedaste inimeste mälus seni, kuni surevad nemad. Minu perekonnanimi eksisteerib edasi tänu minu pojale; minu looming säilib erineval kujul (raamatud, filmid, maalid, joonistused, stsenaariumid) mitmel kontinendil. Lihtne ja selge. Lõppkokkuvõttes olen piisk meres, minusuguseid elab planeedil Maa miljoneid. Hr. Jourdan, Teie küsimused ja mõtted külastavad paljude inimeste päid, ka mina viibisin aastaid samasisuliste sundmõtete küüsis, ka minu aju töötas tühikäigul - kõike otsustas ja juhtis ristiusu jumal. Ühel hetkel ma käivitusin täiesti uuesti, et mõtelda ja rääkida hoopis muud.

Ristiusu kirik (pole mingit vahet, mis logoga nad end reklaamivad) tungib järjest jõulisemalt riigi valitsemisse, siinkohal taas tsitaat sealtsamast EELK kodulehelt: „Riigi ülesanne on tagada kiriku sõltumatus, et kirik saaks olla ühiskonna ja riigi vaimseks katalüsaatoriks ja uue ühiskonna integreerijaks." Tähelepanuväärne on ka tegevuskava punktide pealkirjad: perepoliitika, noorsoopoliitika, hariduspoliitika, kultuuripoliitika, sotsiaalpoliitika, kriminaalpoliitika. Kirik teeb enda arvates poliitikat, kuigi EV põhiseaduse järgi ei tohiks nad sellist sõna suhugi võtta, veel vähem midagi poliitilist kavandada või realiseerida. Peabki tõdema, et endisaegsest nn. vaimsest institutsioonist on saamas reaalne käskiv jõud, mis rammib teed igapäevaellu ja reaalsesse poliitikasse. Kui varem jutlustati usklikele kantslist, et neil pole vaja mõistusega usu ja nn. jumala üle otsustada ja et nn. jumal asuvat kuskil sügaval inimese vaimse olemuse alateadvuslikus osas, siis kaasaegsed „seletused" on muutunud konkreetsemaks ja võtnud käskiva vormi. Osa meist istub vankris, mis kihutamas sajandeid tagasi.

Itaalias elades käisin nädalas kord või paar Roomas ja tihti sisenesin ka Vatikani linnriiki - loomulikult puudutas minu jalg ainult turistidele mõeldud pinnast ja parketti. Nagu iga reisimagnet, kasseerib ka Vatikan igal sammul märkimisväärse summa, aga väljaminekud on oma hinda väärt ja elamusi kuhjaga. Ühes müügipunktis oli valik ehtsale pärgamendile paljundatud erinevaid ajaloolisi dokumente. Huviline saab mõnekümne euro eest osta näiteks Bonifatius VIII bulla "Unam Sanctam", milles muu hulgas kirjas, et kõik inimesed peavad alluma paavsti tahtele ning on kohustatud ilmuma esimese käsu peale silmapilk Rooma. Dokumendi kui käsu iroonia on selles, et Bonifatius VIII oli pederast, õigemini biseksuaal, kellele meeldis vallatleda nii naiste kui meestega, eriti aga noorte poistega. Ei tahaks olla kellegi nahas, kes saab sellise käsukirja. Nali naljaks, viimaks lõpetati paavsti tembutamine ja mees mõisteti süüdi. Kahjuks väljus enamik süüdistusi reaalsest maailmapildist (see on religioonile kohustuslik - ilma müstikata on igav) ja muutus tavaliseks hallutsineeriva hullumeelse sonimiseks. Bonifatiust süüdistatakse nõidumises ja sidemetes vanakuradi endaga - tema pitsatsõrmuse sees elavat pisike taltsutatud deemon, kes poeb öösel välja, kasvab suureks ja teeb paavstiga seksuaalkõlvatuid tegusid. Pervert tembeldati müstikuks ja tema teod mätsiti kinni; kogu lugu meenutab kaasaegsete kirikuisade seksiskandaale USA-s, Inglismaal ja mujal. Ajalugu tunneb teisigi paavste ja usuhiiglasi, kelle eluloolised faktid jahmatavad reaalselt mõtlevaid inimesi. Pole raske ette kujutada tavalise koguduseliikme näoilmet, kes on saanud reaalse pildi ühest või teisest nn. jumala asemikust, kes tegelikkuses osutus kõige tavalisemaks silmakirjateenrist kurjategijaks. Huvitav, millal avalikustatakse samalaadsed teod meie Kirikus tegutsevatest pervertidest?

Üks ajaloolane luges kokku kogu maailmas leiduvad Kristuse säilmed ja arvutas kokku nende massi - selgus, et kondihunniku kogukaal on üle 7000 kilogrammi. Seda numbrit nähes leiab viimnegi kannatus otsa, lausa ära on tüüdanud see täiskasvanute lapsik usumäng, kuhu tiritakse vägivaldselt ka vastsündinuid nende ristimise näol. Lapse käest ei küsita, ta ei saa ka vastata, kas ta on üldse nõus mängima seda jumalamängu või mitte - imik ei oska ju vastu hakata ega end kaitsta. Paljud täiskasvanud on ise pisilapse seisuses, usk mingisse müstilisse „isandasse" muudab inimesed väikeseks, nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kui Tartu katoliku kogudus tähistas 150. ja pühakoda 100. sünnipäeva, ütles prelaat Vello Salo muu hulgas: "Jeesuse Kristuse ilmumine ajaloos on niivõrd unikaalne, et midagi muud selle kõrvale seada ei ole." Intervjuu (Maaleht, 16.12.2004) kinnitab prelaadi väidet, enamgi veel - meenutan, üks kunagine paavst ütles otse välja: „Muinasjutt Jeesusest on meile palju kasu toonud." Huvitav, mida mõtlesid need kümned tuhanded puudust kannatavad inimesed, kes juhtusid lugema prelaat Salo rõõmsat tunnistust sealsamas: „Kloostri külaline on tore olla. Siin on nii hea söök, et olen kogu aeg kaalus juurde võtnud." Samas intervjuus sajatab prelaat: „Õunapuul on muidugi õigus, nagu ka igal Eesti kodanikul, põrgu minna - mis demokraatia see muidu oleks!" Huvitav, kuidas püha isa põrgut ette kujutab? Mida see üldse tähendab? Vaevalt ma kunagi vastuse saan, aga tulles tagasi Jeesus Kristuse „unikaalsuse" juurde, soovitan prelaadil söömaaegade vahele lugeda A. H. Tammsaare artikleid, vaimseks starteriks pakun esseed „Kool ja usuõpetus", pearoaks aga mõtisklust „Sic transit gloria mundi." Kuna vaimutoit ei lisa kilogramme, soovitan magusroaks üht vahvat eesti muinasjuttu „Kas on ka rasvane?"

Usk jumalasse on nagu lohe lennutamine. Tuulelohe lendutõusuks peab olema soodne tuul - tuulevaikus või maru ei sobi, vaja läheb just õige tugevusega iili, siit ka väljend - õige usk. Vajalik on ka kindel side lohe ja lennutaja vahel - tugev nöör. Kui nöör katkeb, kukub mängukann maha. Tuulelohe (loe: jumal) on inimese leiutatud ja valmistatud, inspiratsiooniks kahtlemata linnud ja muud tiivulised taevaasukad - on ju inimene aastatuhandeid unelenud lendamisest. Kui inimesed lõpetaksid kaasamängimise, siis mängu enam ei eksisteeriks, mängujuhid jäävad üksi tühjale platsile ja viimaks kaovad ka nemad. Aga sinna on aega, pole veel ühtki märki mängurite väsimisest - tuulelohet on taevalaotuses tore lennutada ja ilus vaadata.

Varsti on pööripäev, pimedus hakkab taanduma. Jälgin seda ilmaimet rõõmsa aukartusega, sama soovitan kõigile kristlastele. Läbi kirikute ja kloostrite suurte akende on muutused taevas selgesti näha - valgus jõuab varsti igasse prakku.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv