|
|
|
Mälestustahvli taasavamisel
kõneleb Enn Tarto. |
Antoniuse Õue verine
punaminevik
tekst: ENN TARTO, vabadusvõitleja
9. juulil 2005. taasavati
Tartus Antoniuse Gildi Õues mälestustahvel 8. ja 9.
juulil 1941 kommunistide poolt Tartu vanglas hukatud 173 mehe
ja 20 naise mälestuseks.
Massimõrva ohvrite
mälestustahvel avati esimest korda 25. juulil 1942. Pärast
II maailmasõda punaokupandid purustasid mälestustahvli.
10. juulil 1990 taasavati Enn Tarto algatusel ning Tartu Muinsuskaitse
Ühenduse, Tartu Memento ja Kaitseliidu Tartu Maleva poolt
uus mälestustahvel.
Kui endine Tartu vangla peahoone läks remonti, viidi tahvel
Tartu Linnamuuseumi. Peahoone uued omanikud ei soovinud-lubanud
mälestustahvli paigaldamist endisele kohale - s.t vangla
endisele peahoonele.
Tartu Linnavalitsus andis oma 5. juuli 2005. a istungil loa paigaldada
mälestustahvel Lutsu 3 ja 5 ning Jaani 8 hoonete vahelisele
müüriosale vaatega Antoniuse Õue poole. Tartu
linn on Antoniuse Õue omanik.
Uus tahvel taastati Tartu linnavoliniku Enn Tarto algatusel ja
MTÜ Tartu Memento pingutuste tulemusel, tahvli valmistamist
rahastas ärimees Rein Kilk.
Mälestustahvli taasavamise tseremoonia algas Antoniuse Gildi
õues laupäeval 9. juulil 2005 kell 13.00. 6 minutit
helisesid Jaani kiriku kellad. Ava- ja lõppsõna
ütles linnavalitsuse poolt Tiina Konsen. Laulis Tartu Noortekoor.
Katte tahvlilt eemaldasid Tartu linnapea Laine Jänes ja Tartu
Memento esimees Enn Tarto. Praost Joel Luhamets pühitses
taasavatud tahvli. Seejärel esinesid sõnavõttudega
Laine Jänes ja Enn Tarto. Lippudega seisid auvalves Tartu
Memento liikmed.
Ajaloost...
1941. aasta juuni viimastel
päevadel hoidsid punaokupandid Tartu vanglas 619 vangi. Siis
algas vangla tühjendamine - vange veeti autobussidega raudteejaama.
Kuna arreteerimised jätkusid, siis Tartu vanglas hoiti ikkagi
8. juuli õhtul 223 kinnipeetavat. Lõunast lähenesid
Tartule ülestõusnud Eesti partisanid ja Saksa väed.
EK(b)P Tartumaa Komitees toimunud nõupidamisel võeti
Tartu NKVD osakonna ülema P. Afanasjevi ja Eestimaa Kommunistliku
(bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri Abronovi nõudmisel
vastu otsus vangid hukata. 8. ja 9. juulil pandi Tartu vanglas
toime massimõrv. Mõrvakäsu andis 8. juulil
1941 P. Afanasjev.
Enamik vange tapeti vangla saunas, mille uks avanes vangla saunaõue
- s.t Antoniuse Õue. Ohvrid olid tapetud lähilaskudega,
tavaliselt oli lastud pähe, enamasti otsaette, mõnel
juhul ka selja tagant. Tulistatud oli revolvrist Nagan. Osa vange
tapeti vangla peakorpuse keldrites. Aga kõik ohvrid, kas
siis elusalt või surnult, läbisid ukse, mis asus Tartu
vangla põhikorpuse ja saunaõue vahelises müüris.
Selle tänini originaalsel kujul säilinud ukse kõrvale
paigaldatigi 9. juulil 2005 uus mälestustahvel.
Mõrvaohvrid olid maetud vangla sauna õuele - s.t
praegusele Antoniuse Õuele. Sinna oli varem juba mitme
päeva eest valmis kaevatud kaks suurt 2,5 m sügavust
kaevist ohvrite matmiseks. Õuel olnud kaevu oli heidetud
18 mehe ja ühe naise laip. Sauna õue vanglapoolse
värava (ukse) juures paiknevas kaevises oli 74 mehe ja 19
naise laipa, õue keskele kaevatud augus 80 mehe laibad.
Pealt olid matmiskohad kaetud mullakihiga, kuhu oli veel kuhjatud
puuhalgusid, plekitükke, laudu, latte.
Hukatud maeti ümber 25. märtsist 1942 kuni maikuu alguseni
Pauluse kalmistul paiknevasse ühishauda.
Hukatute hulgas oli palju töölisi, käsitöölisi,
õpilasi, ametnikke, haritlasi ja talupoegi Tartust, Tartu
ümbrusest ja kaugemaltki. Tuntumad ohvrid olid Jüri
Parijõgi - kirjanik, Tartu Õpetajate Seminari direktor,
ja Aksel-Erich Vooremaa - Tartu Maarja koguduse õpetaja,
Tartu praostkonna abipraost ja EELK hooldusnõukogu liige.
Tartu vangla massimõrv on üks osa üle kogu Eesti
veerenud kommunistide massilistest vangistamistest, mõrvamistest,
küüditamistest, põletamistest ja röövimistest
1941. aasta sõjasuvel okupeeritud Eestis. Need on aegumatud
sõjakuriteod. Me ei tohi neid kuritegusid unustada.
|
|
|
