|
|
|
Marju koos emaga1954. aastal. |
Aastaring Siberis
tekst: MARJU TOOM
(Marju Kaselaid, 10-aastane isata tüdrukuke muukeelsete
tulnukate küüdivagunis 1949)
29. august 1949 ja 12.
august 1953. Nendel kuupäevadel lõhati N Liidu esimene
aatompomm ja esimene vesiniku ehk termotuumaseadeldis. N Liit
astus väljakuulutamata 12-aastasesse tuumasõtta oma
rahvaga. Kirjutab küüditatu Marju Toom.
1949. aasta kevadel
leidsid Kremli kommunistid, et neil on ühes kauges kandis
puudu mitmed kümned tuhanded katsejänesed. Kohe suundusid
kümned küüdirongid Eestist, Lätist, Leedust
Suure Surma Väravale - Novosibirski ja Omski oblastitesse,
Altai kraisse, s.o Semipalatinski polügooniga piirnevatele
aladele.Mõni aeg varem olid polügoonist veidi lõunasse
jäävatele aladele jõudnud Volga-sakslased, tšetšeenid,
Krimmi-tatarlased. Polügoonist läände jäävad
alad aga kuulusid kuulsale STEPLAG-ile, kuhu peale II Maailmasõja
lõppu püüti koondada enamust N Liidu poliitvangidest,
ka eestlasi. Kõiki, kes olid GULAG-is hingekirjas §
58 järgi.
Kevad I
1949. aasta väikestel
tüdrukutel, kes toodi küüdivagunitesse, polnud
kuskilt võtta päästvaid isasid, sest enamuse
isad olid selleks ajaks juba tapetud. Neil olid kaitseks ainult
emad ja mõnedel ka vanemad vennad. Et säästa
lapsi kohutavast olevikuhetkest, et mitte kogu vaguniga nutta,
hulluks minna, otsustasid emad (paljud neist kooliõpetajad)
lastele tegevust leida. Üks vanem vend oli vagunisse kaasa
võtnud oma kõige kallima vara - Herbert George Wellsi
maailmakuulsa romaani "Maailmade sõda". Nii otsustati,
et seda vaguni peale ainsat raamatut antakse käest kätte
ja iga laps loeb järjest kõva häälega ühe
lehekülje ette. Ja nii alustasid vägevad Marsi sõja-kolmjalad
Londoni ja ümbruskonna linnakeste ründamist-hävitamist
ühes 1949. aasta kevadise küüdirongi loomavagunis,
loetuna väikeste tüdrukute helekurbade häälekestega
või suurte vendade poolbaritonidega, mida ilustas häälemurde
kukelaul...
Kevad II
Mõte Harriet
Beecer-Stowe raamatust "Onu Tomi onnike" ei too mu silme
ette sugugi pildikesi neegerorjadest, vaid hoopis ühe lumelagunemisaegse
aprillihommiku suures vene külas, mis osutus rajoonikeskuseks,
porisel ja lumelobjakasel kultuurimajaesisel (mis tegelikult oli
hale jäänuk kunagisest uhkest kirikust) platsil.
Õhtul veoautode kastis kohale jõudnud ja öö
kultuuri(?)maja põrandal põhujääkidel
maganud küüditatud pered olid koos oma kimpsude-kompsudega
paigutatud kantis ümber platsi (servades oli plats veidi
kuivem) ja ümberkaudsete sovhooside või kolhooside
esindajad käisid mööda platsi ja näitasid
NKVD-lastele, et see ja see perekond sinna ja sinna. Ikka enne
sovhooside esindajad, kes valisid endale kobedamad perekonnad,
ja siis auväärsemad kolhoosnikud. Lõpuks oli
järele jäänud kaks kolme väikse lapsega mammat,
kaks ühe lapsega mammat, üks väikse lapsega vanaema,
kaks vanapaari, nii 70-sed, ning üks 17-aastane lapseliku
olemisega noormees. Meie ootasime õhtupoolikuni, kuni ärkas
viinauimast viimase, kõige vaesema kolhoosi esindaja ja
kamandas meid suurele ree moodi asjandusele, mida roomiktraktor
trossi otsas mööda lumesulpi meie uue elukoha poole
Petropavlovskoje külla lohistas.
Sellel hallil hommikul oli tollel platsil suur turg, kõige
õigem orjaturg. Istusin seal kompsude otsas ja... tuletasin
meelde "Onu Tomi onnikest", (kui soe seal oli…),
mida kodus viimasena just lugenud olin.
Suvi I
Jälle kolime. Steppi
ca 15 km kaugusele külast, kus kolhoosil olid põllumaad-karjamaad
ja 30 lehmaga karjafarm. Seekord sai meie elukohaks karjanaiste
toa esik - vitstest punutud seintega sara, mis kahelt poolt saviga
tuultpidavaks pätsitud. Aga siia me talveks jääda
ei saa. Ja brigadir, ühe käega umbes 50-aastane endine
sapöör, otsustas, et tuleb ehitada muldonn. Varsti oli
varjuline sobiv koht (karjalaudast umbes 100 m kaugusel) leitud
ja vaiakestega 3 x 4 m nelinurk välja mõõdetud.
Üks karjanaistest, Sonja, otsustas, et ka tema tahab "oma
tuba". Mõõdeti ka temale nelinurk välja.
Meie ja tema elamise vahele jäi nii 1 meeter maad.
Kuulanud ära brigadiri õpetuse, näitas Sonja
ette, kuidas tuleb mättad (ca 20 x 70 x 10 cm) labidaga välja
lõigata ja mööda auguserva (rohukamar allapoole)
seinaks laduda. Ema (35, endine "Vanemuise" balletistuudio
ja "Pallase" III kursuse pisikest kasvu ja piitsavarspeenike
üliõpilane) proovis, aga tema jõud ei käinud
labidast ja iidsest stepikamarast üle. Õhtul tulid
kõik kolm karjanaist appi. Lisamätaste saamiseks kooriti
ka lapike metsaserva paljaks. Sellest sai hiljem meie aiamaa.
Nii see majasein kerkis, nii umbes 60 cm kõrguseks. Musta
mulla sisse kuni savini, umbes meetrisügavuse augu kaevamine
jäi siiski ainult ema ja minu (10) hooleks. Nii me seal kuu
või poolteist igal vabal minutil kaevasime. Vahel tuldi
appi ka... Sonja "maja" edenes sama jõudsalt,
kuid siis ta tüdines ära. Meie seinatagusteks uuteks
naabriteks tuli setude vanapaar (70).
Kui auk valmis sai, kamandas brigadir kõik naised koos
härjarakendiga lähedasse kasesallu ja lubas lüpsitüdrukutel
langetada mõned puud: ühe kummagi katuseharja emapuuks
ja neli tugipostideks mõlemale majapoolele. Koormasse laoti
veel hunnik sarikateks ettenähtud roikaid ning ka kõik
mahalaasitud oksad. Tüvedest, mis olid postideks mõeldud,
tehti mõlema maja jaoks kaks suurt 2 m kõrgust vene
? tähte, mille põikpuu keskkohale sätiti veel
üks jupp palki postijätkuks püsti. Need ?-d pandi
otsapidi maase (maja sissepoole) vastu mätastest laotud otsaseinu,
mis pärast tuli ülevalt kolmnurkseks laduda. Nendele
?-del asuvatele postijuppidele upitati peale katuse emapuud.
Stepist, lagunenud maja juurest, toodi härjarakendiga nelja
ruuduga (20 x 20 cm klaasidega) aknaraamid, mõned laua(plangu)jupid,
uksekarbid ja uksed, telliseid. Toodud aknaraamid said oma koha
vastu maad jäetud mätastest külgseinte augukohtadesse.
Toodud plangujuppid kulusid aknaaukude ja otsaseinas oleva ukseaugu
sildamiseks ära. Edasi laoti külgseintele kõrguseks
veel kaks kihti mättaid ja siis sai sarikaroikad emapuule
ja külgseina mätastele paika panna. Sarikatele laotati
oksad ning okstele jälle mättad muruga allapoole. Mätastele
omakorda august väljakaevatud muld. Katuse pealmiseks kihiks
pandi mulla ja savi segu, et katus vettpidavam saaks. Nüüd
jäi veel mätastest kasvatada otsaseinad kolmnurkselt
katuseni üles ja toppida seestpoolt praod väiksemate
mätastega kinni, et seina ja kaldus katuse vahele tühemikke
ei jääks.
Augusti lõpuks olid meie muldonnid nii valmis, et meie
ja ka naabrid kolisime oma tubadesse, kus maksis oma luba. Frau
Valja (1941. sinna küüditatud Volga-sakslanna) oskas
pottsepatööd. Tema abiga saime omale soojamüüriga
pliidid. Korstnateks telliskive ei jätkunud. Lõõr
sai jätkatud traktorite remondiplatsilt leitud raudtorujupiga
(diameeter ca 10 tolli), mis ulatus läbi muldkatuse õue.
Kuni tänaseni tuleb mul keelele: "Pane korsten kinni!",
selle asemel, et ütelda: "Pane siiber kinni!" Siibriks
oli tükk kultivaatori kettast, mida tuli õues korstna
otsa tõsmas käia.
Põldudel käis juba lõikus. Ja nüüd
tuli brigadir uue ehitusplaaniga välja. Talvel suure tuisuga
ei pääsevat me uksest välja, kui "maja"
ees tuulekoda ei ole. Praegu olevat paras aeg selle ehitamiseks.
Jälle mindi metsa ja toodi mõned postipuud ja roikaid
sarikateks ning oksi. Jälle näitas endine sapöör
ette, kuhu postide jaoks augud kaevata. Kui emapuu üles tõstetud
sai ja sarikaroikad paigale, laotati roigastele oksad. Iga sarikaroika
juurest sai ka toigas otsaga maasse torgatud. Nii said seinad
markeeritud ja tuulekoja sõrestik valmis.
Järgmisel õhtul tõime härgadega põllult
paar koormat põhku. Osast sai okstele laotatuna katus.
Et seinad tuulevarju annaks, tuli ka toigaste vahed põhku
tihedalt täis toppida. Tuulekoja ukseks sai karjavärava
moodi moodustis (selle tegi valmis setu taat, kellel oli oherdi
kodust kaasa võetud), mille roigastevahed said vitstega
punutud. Et ka tuulekoja uks tuult peaks, tegi ema pikkadest stepirohtudest
mati, mis eesriidena ukseava ees rippus.
Nüüd oli meie "maja" valmis ja me emaga hakkasime
tegelema möbleerimisega. Soojamüüri taha sai meie
armsast ehitusmaterjalist - roigastest - lavats. Neli harali vaia
põrandasse taguda, vaiadele põikipulk peale ja nendele
juba tihedalt üksteise kõrvale roikad. Roigastele
põhk, ning maailma parim ja soojem ase pikaks Siberi talveks
saigi valmis.
Külgseina tegime teise samasuguse lavatsi. Akna alla otsustasime
teha laua. Tehnoloogia oli jälle sama, kuid katteks kasutasime
roigaste asemel lagunenud maja juurest toodud kolme plangujuppi.
Ka pink laua juures istumiseks sai samasugune. Teiseks isteks
oli otsati püstipandud kodust kaasavõetud puust kohver
(kunagi isa tehtud). Meie mööbli ainus viga oli, et
see tikkus asju vastu taevast lennutama, kui käega liiga
tugevalt plangu otsale toetasid. Setu taat tegi oma mööbli
muidugi palju püsivama. Meie jõud emaga teistsugusest
olmest aga üle ei käinud, meile sobisid meie asjad küll
ja küll. Ja kui lauale sai laotatud lina ja pandud vaas põllulilledega,
oli tuba juba päris õdus. Oli, kuhu taldrik ja klaas
panna, kuhu tattnina toetada. Aknast ukse poole sai seina sisse
taotud kaks puupulka ja nendele lauajupp riiuliks. Edaspidi olid
sellel riiulil minu kooliõpikud (kui ma karjaku ja lüpsitüdruku
ameti kõrval kooli 3.- 6. klassi tarkusi ise ja mõnes
aines ka ema abiga raamatutest taga ajasin) ja kirjatarbed. Viimastest
lauajuppidest, pakikastidest ja klaasitükkidest tegime ka
pliidi juurde nõude jaoks riiulid.
Ega sellega meie ehitustöö veel otsa saanud. Brigadir
oli ema palvet kuulda võtnud ja tõi külast
4 kanapoega: musta, valge, kollase ja hallikirju. Nüüd
tuli ka nende elamine ära korraldada. Jälle roikad appi.
Eraldasime neile osa toast teise akna juures. Põrandasse
auk, auku post. Postisse naabritaadi oherdiga augud põiklattide-roigaste
jaoks. Roigaste teised otsad sai mätastest seina sisse torgatud
ja roikad ise pajuvitstega läbipunutud. Nii sai tihe sein.
Selline oli meie kanade elupaik kogu seal muldonnis elamise aja.
Et meil edasiseks eluks oli oma tuba, mis osutus ka kõige
külmema Siberi talvepakasega (kuni -45 kraadi) ainult põhu
ja hagudega soojaks köetavaks, tulenes suuresti meie brigadiri
sõjas omandatud sapöörioskustest ja kõigi
karjatallitööliste üldisest heasoovlikkusest meie
vastu.
Suvi II
Mööda taevaalust
kihutavad sünkmustad mitmekihilised pilveräbalad, mille
vahelt aeg-ajal vilksatab mingit õudusünnitavat kollakasrohelist
valgust. Maapealse ja taevase märuli liidavad tervikuks alt
üles ja ülevalt alla sähvatavad välgud…
Maad mööda läheneb taevaniulatuv tolmu-, mulla-,
liivalaviin, mis võisteldes kiiruses taevas tormlevate
pilvedega, toob hävingut kõigele ettejäävale…
Just nii algab vanameister Steven Spielbergi võimsalt tehtud
katastrooffilm - Herbert George Wellsi maailmakuulsa romaani "Maailmade
sõda" uusim ekraniseering. Just nii on mulle sööbinud
mällu üks kauni päikesetõusuga alanud kauge
suvepäev, 12. august 1953, mis keskhommikuks pöördus
kohutavaks äikesetormiks taevast allakallava valge vee ja
lapserusika või kanamuna suuruste raheteradega ning jalustrabavate
tuuleiilidega. Sel päeval toimus N Liidu esimese vesiniku-
ehk termotuumapommi lõhkamine. See plahvatus oli üks
võimsamaid, mida N Liidus üldse korraldati. Ja see
oli kõige ökoloogia- ja inimvaenulikum, sest seadeldis
lõhati otse peene liiva ning savitolmuga kaetud poolkõrbe
lauskjal pinnal. Plahvatus viis pinnase kogu pealmise kihi atmosfääri,
mis sealt koos stepikuumust leevendanud tormise paduvihmaga alla
sadades saastas kõrge radiatsiooniga 600 km raadiusega
ulatusliku maa-ala, kandes haigusi ja hävingut kõigele
elavale. Kõrgele õhku tõstetud peenim ollus
aga levis atmosfääri kõrgkihtides isegi üle
terve põhjapoolkera, olles niimoodi ohtlik kõigile
sealsetele elanikele.
Olin lagedal stepis koos meie lehma Ziinaga. Lehm sõi isukalt
hommikust veel kasteniisket rohtu, mina korjasin muulukaid, et
neid talvevarudeks kuivatada. Äkktormi saabudes heitis lehm
maha ja mina pugesin tema kõhuküüru varju. Lehm
küünitas oma pea minu seelikusaba alla varju, mina aga
püüdsin ennast nii kössi tõmmata kui vähegi
võimalik…
Sügis
I
Hilissügis. Tööpäevade
eest saadud kaks kotti nisu on käes. On veel kanad, kellega
tuleb saadut jagada. On veel lehm oma asemel tuulekojas, kes kevadel
tuleb jälle lüpsma ning hoiab meid kindlamalt hinges.
Nisusepik, jahupudru - see on süsivesikud; sügisel harvad,
aga kevadel arvestatavas koguses munad - need on valgud. Aga kogu
sügis ja talv on meil puudu rasvainest. Otsustame emaga,
et tuleb riskida ja öösel minna endisele päevalillepõllule
pärast kombainiga koristamist mahalangenud "päevalillerattaid"
korjama. Tuligi kuupaistene öö. Külma nii ca 10
kraadi, kuid lund polnud veel ollagi. Läksime. Paari tunniga
saime oma kotid pilgeni täis. Nüüd jäi see
varandus veel kõigi nägemata koduni tarida. Viisime
kahevahel ühe koti mõnikümmend sammu edasi ja
puhates läksime teisele järele. Jõudsime oma
kandamiga hommiku eel õnnelikult koju, keegi meid ei näinud.
Põllule jäänud saagiosa keegi koristada ei kavatsenud
ja see oli nüüd hiirte, suslikute ja muude näriliste
oma. Aga enda jaoks keegi seda avalikult koristama minna ka ei
tohtinud. Nüüd oli mul talvine õhtusöök
hooletu - klaas pruunistatud päevalilleseemneid mõlemasse
jopetaskusse, kui pikkadel talveõhtutel lüpsitüdrukute
juurde nende jutuveeretamisi kuulama läksin.
Sügis
II
Täna (1954) on
viimnepäev, täna lähen laia ilma, alustan oma teed
tagasi Eestisse. Nii sai otsustatud. Nikita laskis lapsed vabaks.
On üsna varajane sügishommik. Lüpsan hüvastijätuks
meie lehma Ziina. Siis mõni suutäis, isa vana seljakott
toidumoonaga selga ja isa vana puukohver käeotsa, kus on
sees need vähesed riidehilbud, mis mul on, ja Nikolai Gogoli
raamat, mida ei raatsi maha jätta.
Kõigepealt jätan nuttes hüvasti emaga. Alustan
jalg jala ette oma rännaku esimest etappi, 15-kilomeetrist
jalgsikäiku. Kolm esimest kilomeetrit saadab mind truu koerana
meie lehm… Ta saab aru, et käsil on tema jaoks midagi
väga kurba ja tagasipöördumatut. Iga natukese aja
tagant kallistan teda, räägin temaga ja palun tal tagasi
pöörata ning ema juurde minna, et ema ootab teda, et
ema on nii üksi… Ta ei kuula mind ning me astume ja
astume ikka edasi ja kaugemale. Kuni tuleb vastu põllupiir,
millest me varem kaugemal karjas käinud ei ole. Nüüd,
pärast järjekordseid kallistusi ja veenmist, nõustub
ta tagasi pöörduma. Kuigi iga natukese aja tagant ammub,
vaatab ja omakorda kutsub mind tagasi… Nii me aeg-ajalt tagasi
vaadates lähme kumbki oma teed. Edasises elus näen teda
veel ainult unes. Emaga kohtume kahe aasta pärast.
Gogol oma raamatuga on mulle andnud ukrainakeelses (praktiliselt)
keskkonnas suhu vene keele. Vene keel ja oskus mitte midagi karta,
vaid rühkida edasi kõikide raskuste kiuste - see on
see varandus, mis mul on edaspidiseks eluks Siberist kaasa võtta.
Talv I
Pikkadel talveõhtutel
käisin, õhtusöök kahe klaasi pruunistatud
päevalilleseemnete näol jopetaskus, lüpsitüdrukute
juures nende jutuveeretamisi kuulamas. Üsna tihti sellistel
õhtustel istumistel jutustas oma sõjajutte ühekäeline
brigadir. Üks õudsematest ja õõvastavamatest
juttudest, mida ta rääkis, oli meenutus sellest, kuidas
nende rood õhtul Saksa külla öömajale jõudes
otsis omale öömaja. Tavaliselt saadetud majutajate rühm
küla või linnakese maju läbi kammima. Majutusrühm
leidis eest maja, kus oli 4-6-kuuse lapsega noor mamma. Pärast
õhtusööki alanudki siis "trall". Noor
mamma viidud hoovile sobivasse katusealusesse, üks soldat
hoidnud kätest, kaks jalgadest ning ülejäänud
seisnud sabas, kuni kõik oma soovitud korrad kätte
said. Haruharva juhtus, et noorik hommikul veel hinges oli...
Talv II
Jõululaupäev.
Tuleme emaga lehmade ja mullikate õhtuselt söötmiselt.
Oleme tööga üsna varakult lõpetanud. Ka
meie Ziina, kes on sellel talvel juba meie tuulekojas omal asemel,
saab mul üsna ruttu talitatud. Kui toaukse lahti teen, jääb
mul nähtust hing kinni.
Ema oli jõudnud meie lauale pidulina laotada, tattnina
põles kuidagi eriti soojalt ja selle kõrval seisis
paberist väljalõigatud ja roheliseks värvitud
jõulukuusk. Pidulikuks õhtusöögiks oli
laual kummagi jaoks kolm ahjus sütel küpsetatud kartulit
ning mõned hapukurgid. Ziina lüpsiajast veel alles
olnud võiga ja paarist vanaema saadetud õunast oli
ema teinud tõelise lehttaignast piruka.
Ning minu jaoks oli laual isegi kingitus - ema oli ohverdanud
paar joonistusploki lehte ja teinud mulle kaardipaki, mida olin
unistanud saada pasjansside ladumiseks. Ulatasin oma "peidikust"
emale tema kingituse - kotikese suvel kuivatatud kibuvitsamarjadega.
Et oleks, millest teed teha.
* * *
|
Mustad täpid tähistavad
tuumapommi katsetuste asukohti endise NLiidu territooriumil. |
N Liidu tuumasõda Maa Põhjapoolkera
tsiviilelanikega
N Liit lõhkas 37 aasta jooksul (29.08.1949-31.12.1987)
618 tuumaseadeldist, millest 126 plahvatuse kohta teavitati maailma
kui "rahumeelse aatomi" rakendamisest rahvamajanduse
vajadusteks:
- 179 korda katsetati tuumapommi maapealset
või õhus lõhatavat varianti;
- 3 korda lõhati veealune pomm;
- 436 korda oli kasutusel maa-aluse seadeldise
variant.
Seega tuleb kokkuvõtlikult 1 plahvatus
iga 22 päeva kohta ning lõhatud seadeldiste koguvõimsuse
trotüüliekvivalent on üle 600 megatonni, mis on
võrdne 30 000 ameeriklaste poolt Hiroshimale visatud pommi
summaarse võimsusega.
A. Semipalatinski polügoonil (kuni
rahvusvaheliste lepingute alusel sulgemiseni:
29.08.1949 - 27.08.1991 toimus 468 lõhkamist
ning nendest (kuni 1963. aastani) 150 maapinnal või õhus.
Veel 38 plahvatust toimus kuni moratooriumi alguseni 31.12.1987
Kasahstani teiste oblastite Semipalatinski polügooniga külgnevatel
aladel.
Värske radiatsioonikahjustuse tõttu surevatele inimestele
ja loomadele pandi diagnoosiks brutselloos. Hilisema avaldumisega
vähk ja muud haigused niidavad kahjustatuid ka praegu loogu.
B. Novaja Zemlja polügoonil kuni
moratooriumi alguseni 31.12.1987:
Kokku 118 (teistel andmetel 132) lõhkamist
ning nendest 87 atmosfääris.
Praeguseks on polügooni kogu ümbrus üle külvatud
radioaktiivse jääkainega. Sellise ökoloogilise
õuduse tõttu põevad ümbruskonna põhjarahvad
kaks korda sagedamini vähki. Nende organismis on strontsium-90-t
20-40 korda rohkem lubatust ning tseesium-137-t 100 ja enam korda
rohkem lubatust.
Põhjarahvaste keskmine eluiga on langenud 45 aastani. Isegi
N Liidu ja Venemaa jaoks on see number negatiivseks rekordiks.
C. Azgiri ja Orenburgi polügoonid:
Aastatel 1966-1980 pandi Azgiri lähistel
maa all plahvatama 16 seadeldist ja pärast 1980. aastat juba
Orenburgi polügoonil veel 25 maa-alust pommi.
D. Mujal hajusalt aastatel 1966-1980 lõhatud seadeldisi:
Jakuutia 17
Baškiiria 5
Volga jõgikonna aladel 27
Kasahstan 25
Donbass 1
Permi oblast 8
1954 - toimusid kurikuulsad Totski tuumamanöövrid.
Nendel sõjalistel õppustel osalesid
kümned tuhanded sõdurid ja ohvitserid. Inimestele
ei halastatud. Kohe pärast tuumapommi lõhkamist suunati
manöövritel osalejad ründama plahvatuse epitsentrit.
Lennukid saadeti tuumapilve, et sealt õhuproove võtta.
Enamus osvõtnutest sai üledoosi ja on tänaseks
surnud. Ka naabruses olnud külasid ei evakueeritud: need
pühiti koos elanikega maapinnalt lihtsalt minema.
Akadeemik Andrei Sahharovi järgi on selles
sõjas hukkunuid ca 6 000 000 - 10 000 000 inimest!
|
|
|
