|
|
|
Maria ja Johan Laidoner 1936. a
Tallinas Vesipruuli tänava korteris. |
Maria laidoner ja Pärnu
tekst: Küllo
Arjakas
Juulis 2005 avati Haapsalus
mälestustahvel Maria
Skarbek-Kruszewska Laidonerile
ehk kindral Johan Laidoneri abikaasale hoonel, kus ta elas aastatel
1963-1975. Märksa vähem aga teatakse, et Haapsalu perioodi
aegadel elas Maria veel pikemalt, ca 1966-1968, Pärnus.
Haapsalus oli Marial üks tuba, mis kehvalt
sooja pidas, köök oli teise leibkonnaga ühine.
Sügaval nõukogude ajal, 1968. aastal, külastas
tagasitõmbunud ja tagasihoidlikes oludes elavat vanaprouat
ajaloolane Kaupo Deeemant - ning kindrali lesel jätkus julgust
ja usaldust talle tundmatu noormehe küsimustele vastata.
Kaupo Deemanti poolt kirjapandu avaldati juba perestroika ja avalikustamise
ajajärgul 1988. aastal ajakirjas „Vikerkaar" ning
hiljem veel koguteoses „Kindral Johan Laidoner" (Tln,
1999).
Märksa vähem aga teatakse, et Haapsalu perioodi aegadel
elas Maria veel pikemalt,
ca 1966-1968, Pärnus. Allakirjutanu otsis ligi kakskümmend
aastat tagasi, 1986. aasta oktoobris üles Pärnus Ülejõe
linnaosas Rohelisel tänaval individuaalmaja, kus Maria elas
Juhan ja Helvi Laidoneri juures - Juhan kuulus kindrali kaugete
sugulaste hulka. Kõik järgnev pärinebki neilt.
Igavesti
truu
Maria Laidoner (sünd.
1888) elas maja teisel korrusel, kus tal oli tuba ja omaette köök.
Väga hästi suhtus ta Juhanisse - Maria leidis temas
ja kindralis suurt sarnasust välimuses, käitumises,
rääkimismaneeride jm osas. Korduvalt pakkus ta just
selle pere liikmetele Viimsi mõisa dokumente - et kui kunagi
midagi muutub, siis peaksid just pärnakad saama Viimsi mõisa
endale. Vahemärkusena: tookord oli mõis nõukogude
armee käes, nüüd asub seal Laidoneri Muuseum.
Oma mälestustes kiitis Maria väga Viimsi kasvuhoonet
ning on lisaks meenutanud, et seal kasvatati koguni viinamarju.
Kui ümberkaudsed talunikud käinud kasvuhoonega tutvumas,
siis nemad hoidnud kombekalt käsi selja taga, samas olid
kõrgema seltskonna liikmed pea alati kohapeal marju murdnud
ning see ei olevat Mariale meeldinud. Ta ise käinud kasvuhoones
kõrgete kontskingadega, aga see ei meeldinud jälle
Johan Laidonerile, kes alati pidi rehaga proua jalajälgi
kinni tõmbama.
Maria ja Juhani hõbepulmade ajal meenutanud Juhan üht
episoodi ja näidanud fotot, mille oli kinkinud Mariale tutvumise
ajal. Juhan oli öelnud, et jääb talle alaliselt
truuks. Maria polnud toona seda lubadust uskunud - noore sõjaväelase
asi - ning nüüd, hõbepulmas oli Juhan uurinud,
et kas Maria nüüd usub tookord antud lubadust. Maria
vastanud, et nüüd usub.
Maria Laidoneri põhitegevuseks Pärnus oli raamatute
ja ajakirjanduse lugemine.
Keelte peale oli tal suur and - kui Maria tuli Eestisse elama,
siis osanud ta üldse vaid kolme sõna eesti keeles:
„tere", „pääsuke" ja „põrsas".
Eesti keele aga omandas Maria üsna kiiresti. Kuna Maria valdas
viit võõrkeelt, siis palus ta võimalust mööda
ikka endale osta võõrkeelseid ajalehti ja ajakirju.
75-aastane vanaproua oli igati ergas ja kui Pärnus räägiti,
et ühel lapsel on harvaesinev haigus, siis Maria öelnud:
"Aga vaatame Prantsuse entsüklopeediast järele,
mida on üldse teada selle haiguse kohta!" Läbi
vangla-aastate oligi Marial õnnestunud säilitada ja
koguni Eestisse tagasi tuua mõningaid sõnastikke
ning ühe raamatu tiitellehele oli kindral omakäeliselt
kirjutanud enda arreteerimisest, miks ta ei põgenenud 1940.
aastal jms.
Proua pidas heaks tooniks, kui söögi alal polnud söögilaual
mitte vakstut, vaid ikka laudlina koos salvrättidega. Vahetevahel
koputas ta nõudlikult vastu lauda - tahan maasikaid! -
ootamata, kas ka teised on magustoiduni jõudnud. Vaatamata
kõrgele vanusele jäi ta alati erakordselt väljapeetud
daamiks, kelle vanust oli raske määrata.
Ei kurtmist, ei hala
Vana jutuka seltskonnainimesena oli Maria
alati nõus rääkima oma mineviku reisidest, ballidest,
mõisatest jms. Kõik oli väga täpne ja
üksikasjalik, sest tema mälu oli erakordselt hea. Samas
- vaatamata vintsutustele Venemaa vanglates (Pensa, Moskva, Kirov,
Ivanovo, Vladimir, s.h seitse aastat üksikvangistuses) ei
tulnud Maria suust ei virisemist, ei halinat ega ka mitte Vene
võimu ega valitsuse kirumist. Kohati ainult kurbustunnet,
et abikaasa saatuse kohta talle täpsemaid andmeid ei antud
- talle anti vaid mehe surmatunnistus. Teinekord pidas ta 1953.
aastat kindral Laidoneri surma-aastana ebakindlaks, arvates, et
ta suri ikkagi varem. Siiski meenutas ta vanglate- ja kinnipidamiskohtade
elu harva ega rääkinud sellest kunagi laste kuuldes.
Isegi siis, kui käidi Pärnu rannarajoonis vaatamas omaaegseid
pansionaate ja tubasid, kus oli muretult aega veedetud, ei tulnud
ühtegi paha sõna kellegi ega millegi suhtes. Vene
võimu ei kirutud - ning jääb igavesti teadmatuks,
kas selle põhjuseks oli hirm või oli see hingesuuruse
tundemärk või hoopis millegi suurema mõistmine,
mida tänapäeval enam ei oskagi tajuda.
Ainult ühe korra käinud Maria Pärnu perioodil Jõulude
ajal kirikus, ent see ei jätnud talle mingit muljet. Ta jäi
tagasihoidlikuks, ehkki poolataridel on uhkust ja esiletrügimist.
Olude sunnil tagasihoidlikuks jäänud riietuse puhul
paistis Maria pea alati silma erilise ja omapärase kaelasidemega,
mida kunagi ei saanud jätta tähele panemata. See oli
silmatorkavalt maitsekas riietuse juurde kuuluv detail, mis tihti
muutus nii rõhutatuks, et seda võis lausa kadedusega
vaadata.
Tervis oli Marial Pärnu-aegadel igati hea, ent oli vangla-aastatel
muidugi kõvasti kannatada saanud: libedal kukkudes murdis
parema õlaluu ja kuna seda õieti paika ei pandud,
siis jäigi tal parem käsi pisut vigaseks. Samuti amputeeriti
tal Venemaal mitu varvast.
Pärnu perioodil Marial enam kellegagi kirjavahetuses ei olnud,
tuttavaid oli vähe ja tihedamalt lävis ta vaid pr Helene
Viitkariga, kunagise teedeministri abikaasaga, kes samuti elas
Pärnus. Nende tutvus ulatus juba 1930. aastate keskele. Helene
oli samuti küüditatud Venemaale 1941, ta sai Eestisse
tagasi 1959. a.
Haapsalu-aastate järel elas Maria Laidoner Viljandimaal Jämejala
haiglas. Ta suri veidi enne oma 90. juubelit 1978. aasta sügisel
ning sängitati mulda vene-õigeusu kommete järgi
Tallinnas Aleksander Nevski kalmistule oma poja kõrvale.
|
|
|
