Kultuur ja Elu 4/2005

Kultuur ja Elu 3/2005

Kaitseväe juhatajale Tarmo Kõutsile sünnipäevaks sepistatud mõõga üleandmise hetk.

Einar Laigna: "Keda me kasvatame, kas küünikuid või riigikodanikke?"

tekst: KE intervjuu

Lahemaalt pärit reservohvitser kolonelleitnant Einar Laigna (1937) on väga mitmekülgne mees. Vastavalt sellele, mis tal parajasti teoksil, võib teda tituleerida filosoofiks, kultuuriloolaseks, teo­loogiks, sõjaajaloolaseks ja sepaks.

Hiljuti sepistasite mõõga sünnipäevakingiks Kaitseväe juhatajale, viitseadmiral Tarmo Kõutsile. Milline tähendus on mõõgal?
E.L. "Mõõgateema on niivõrd spetsiifiline, et vajaks eraldi pikka lugu. Väga lühidalt võib öelda, et selle tegemise protseduur ja meistri küpsus, mis annab talle moraalse õiguse teha niisugust asja nagu relv, on mitte ainult professionaalse oskuse, vaid täiesti omaette eetika probleem. See koosneb niisugustest valdkondadest nagu meistri isik, meistri mõõgategemise küpsus, tehniline külg, mis on omaette põrutavalt põnev salapärane maailm. Ja kindlasti on oluline, kellele mõõk tehakse. Relvade kuningana on mõõk sümbolina alati tähistanud mõistust ja seaduslikkust. Ja ta peab olema alati kõrgemate väärtuste teenistuses. Kooselu selle relvaga on väga tõsine asi, kus on kahepoolne tõotus. Tuleb valida iga sõna, mida temaga seoses öelda. Siin toimib maagiamaailm, mis nn "teaduslikele" seletustele ei allu - ja ei olegi vaja."

Milliste mõtetega tahusite mõõka viitseadmiral Tarmo Kõutsile?
Teades, et Tarmo Kõuts on eesti patrioot, suurepärane eesti ajaloo tundja, kes uurib eesti ajalugu allikate alusel. Temale mõõka tehes oli eriliselt kerge tunne, sain täiesti erilise naudingu sellest, mis on tuli, mis on teras, mis on töö, mis on mõte, mis on vaimsus, mis on ajalugu, mis on traditsioon. Sellesse mõõka on kätketud nii mõõga saaja kui mõõga tegija isikud ja kogu riigikaitse idee läbi aegade.

Kus Te oma sepatöö oskused õppisite?
Lapsest alates vanaisa juures, kes oli metallitöö mees. Tehnikumis õppisin muude õppeainetega koos metallitööde tehnoloogiat. Pärast tehnikumi töötasin metallialal. Siis hakkasin ka sepatööd tegema. Alates aastast 1999 on mul jälle oma isiklik sepikoda. Te võite arvata, kui õnnelik on üks mees, kui tal niisugune koht on.

Kes on olnud Teile elus eeskujudeks?
Paljud. Maal toimus elu enda loomulik kasvatus, kus eeskuju oli tähtis. Minu üks suur eeskuju oli onu, kes oli taluperemees. Tema mehelikkus, jõulisus, sõnaahtrus ja hea huumorimeel. Koos isaga moodustasid nad lapsepõlves mulle mehe koondeeskuju. Kui ta midagi rääkis, siis see vääris erilise tähelepanuga kuulamist. Eriti toredad olid tema muhelevad jutud oma elust ja kogemustest, kui käisime talvel hobusega kaugemal heinaküünist heinu toomas, Esimese ilmasõja järel oli ta Austrias sõjavangis ja töötas ühes talus. Seal õpitud teadmisi rakendas ta ka oma talupidamises. Kasutaksin võimalust tänada kadunud onu ja onunaist, kes õpetasid mind karmilt tegema füüsilist tööd. Töökasvatus on asendamatu. See on inimese eetilise palge kujundamine. Meie Lahemaal asuv talu oli Palmse mõisa vähendatud variant ja väärtushinnangud, stiil ja hoiakud olid sealt. Muinsused on suguvõsa tõbi. II maailmasõja järel tehti talus võid 18. sajandist pärit võimasinas. Minu vanaema õepoeg oli kunstiajaloolane Villem Raam.
Tänu oma emale ja isale sain eelkoolieas maailmavaatelised alused - vana klassikalise Euroopa - lühidalt: saksa kultuuri mõjud. Ja muidugi muusika! Austava suhtumise kõigesse elavasse ja töö väärtustamise. Külaelu hävitamine on rahva hävitamine. Talu tuleb Eestis ellu äratada. Linn sööb, hävitab ja kulutab. Talu sünnitab värskeid inimesi ja annab puhast toitu.

Kuidas Teie peres jõule peeti?
Jõulud on Eestis olnud sajandeid väga tähtsad pühad. Minu jõulumälestused on kindlasti seotud maal meie taluga. Talus olid jõulud loomulikult eriti ilus aeg. Kõige kaunim mälestus on sellest vaiksest õhkkonnast. See atmosfäär, mida on raske kirjeldada, aga mida ma tajusin, et see oli eriliselt ilus ja kindlasti oli see kosmiline - maailmakõiksust haarav. Maal on võimalik õue minnes kohe näha tähistaevast. Seetõttu oli talvine aeg maal oma ruumiliselt ulatuvuselt kosmiline. Võimatu oli elada lahus tähtedest, kuust, kuupaistest, tumedast metsasiluetist kuupaistes üle jõe, üle heinamaade; häältest, mis metsast tulid. Ja mis muidugi eesti jõulude puhul on eriti kaunis ja milles väljendub eestlaste hing - see on suhtumine loomadesse.

Kuidas laudajõulud välja nägid?
Jõuluõhtul mindi kõigepealt lauta ja tehti jõulud loomadele. Laudas süüdati latern. Loomi silitati ja nendega räägiti nagu pereliikmetega, neil olid nimed. Jõuluajal pandi neile eriti hea ninaesine.
Lisaks kõigile haruldastele lõhnadele - igas aidas oli oma lõhn, riideaidas oma, toiduaidas oma - on kindlasti üks ainulaadne elulõhn maal, see on sõnnikulauda lõhn. Et sõnnik võib lõhnata meeldivalt, võib tunduda linnainimesele mõistetamatu.

Mis toas toimus?
Ukselt hoovas vastu värske, ahjust võetud leiva lõhn. See on sõnadega kirjeldamatu, aga kes on seda elus tundnud, sellele on see lahutamatu osa kaunist lapsepõlvemaailmast, samamoodi, nagu veekohin kärestikul kivide vahel, nagu peoleo laul jõekalda lepikus. Kui tavaliselt küpsetati leiba laupäeval, siis jõulu puhul tehti jõululeivad. Mulle hõigati alati: "Poiss, mine too leivalabidas!" Seda tuli joostes teha.
Kingitused olid tagasihoidlikud. Osati rõõmu tunda ühest kompvekist. Kui vähe oli vaja, et olla õnnelik ja oma õnnes täiuslik!
Eriline võlu elus maal oli kindlasti see, et ei olnud elektrit. Elektri tulekuga on meie elu läinud vaimselt palju vaesemaks. Mis toimus talus õhtuti talvel? Petrooleumilamp oli keset lauda ja kogu pere istus laua ümber koos. Inimesed suhtlesid üksteisega. Selles suhtluses tavaliselt vanem põlvkond rääkis endistest aegadest ja toimus ju tegelikult kodukool. Mina tundsin Eesti ajalugu enne kooliiga nende elava jutustuse kaudu. Igapäevases jutus meenutati, et see oli orduajal, see oli Liivi sõja eel, see oli Liivi sõja järel, Põhjasõda oli eriti päevakorras. Nii seostati igapäevasündmused alati minevikuga ja räägiti endise aja inimestest. Ajalugu esitati läbi isikute ja nii muutus ta vahetuks, elavalt kogetuks.
Hämarad toanurgad aga andsid toitu kujutlusvõimele. Tolle aja inimesed olid rikka siseeluga, sest neil töötas fantaasia. Lastena oli meil alati selline tunne, et nurgad olid täis mingeid olendeid, et tuba ei ole kunagi tühi.
Jõulud minu lapsepõlvemälestustes oli ilus aeg, mis seostus elu tervikuga. See oli kokkuvõte kõigest ilusast ja kaunist, mis moodustus põllust ja metsast, jõest ja loomadest, lindudest, inimestest, lõhnadest, häältest ja tähistaevast pea kohal.

Milline on Teie mulje jõulude tähendusest praeguses Eestis?
Jõulude tõeline sisu kui rahu ja armastuse püha taandub üha enam ja asendub kapitalistliku shoppinguga. Ei saa üldistada, aga kahjuks on päris palju inimesi, kes kannatavad ränga alaväärsuskompleksi käes. Oma kultuuri ei tunta enam, püütakse olla nagu ameeriklased või teha kõike nii nagu Ameerikas! Seda jõuluvanatamise palagani eht-ameerikalikus stiilis on piinlik vaadata. Ostumaaniast on tehtud äriettevõte, ekspluateerides neid häid tundeid, mis inimese sees on, suunates need mujale. Sellega on elu üldse lamendunud. Mina ei pea praegust ühiskonda tõelise kultuuri mõttes üldse kultuurmaailmaks ja filosoofina vaatan seda haletsuse ja põlgusega. Vaesekesed, kuidas te olete niimoodi langenud, võrreldes teie õilsate ja kõigiti austusväärsete esivanematega, kes veel Vabadussõjas sõdisid? Võtke vanad fotod ja vaadake nende inimeste nägusid, kes Vabadussõja ajal elasid. Millised ausad, õilsad, aatelised näod! Kas saab midagi ilusamat olla, kui niisuguse pildi läbi kogeda, missugune kvaliteet oli meie esivanematel? Muidugi tegid II maailmasõja sündmused eesti rahva seas prantsuse revolutsiooni ära, mis tähendab rahva paremiku massimõrvamist. Nüüd on riismed järele jäänud ja need riismed ei suuda enam ühiskonnas tooni anda. Tooniandjateks on tulnud nüüd teist tüüpi inimesed.

Mis nüüd ühiskonnas tooni annab?
Nüüd annab avalikkuses tooni labasus ja nõmedus. Allakäik on totaalne. Kuhu väärikus on jäänud? Minu vanaemad, kes olid põhilised eelmistest aegadest jutustajad, rääkisid erilise respekti ja austusega tsaariajast. Teine hääletoon võeti kohe. Mind huvitas lapsena, mis oli tsaariajal nii erilist? Teate, mis vanaemad vastasid? "Väärikus!"
Ühiskonnas kehtis auprintsiip. Kes andis Tsaari-Venemaal tooni? Aristokraatia.

Milline on pääsetee?
Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massiteabevahendite abil teised väärtused. Mina seda kuulsat internetti ei loe, aga kuulduste põhjal leian, et seal võiks olla rubriigid Solgiauk ja Roosiaed. Siis on inimesel valida, kuhu ta kuulub.

Mis on Teie arvates eetikakriisi põhjused?
Eetikakriis on meie ühiskonna loomulik olek. Ta ei saagi olla eetiline, sest absoluutseks väärtuseks on tehtud "edukus". Põhiseadus sätestab, et haridussüsteem on meie riigi järelvalve ja kontrolli all. See tähendab, et kodanikukasvatus on riiklik ülesanne. Kodanikukasvatus õpetab riiklikku mõtlemist. Mõtlemist üldisest hüvest lähtuvalt. Kui kasvatame üles egoiste, kes mõtlevad ainult oma isiklike või grupihuvide peale, millele tohib ohvriks tuua riigi ja ühiskonna huve, siis niisuguses meelsuses ei saagi olla muud kui eetikakriis. Universumis toimivad objektiivsed seadused. Kui meid ei õpetata olema kuulekad loodusseadustele, füüsikaseadustele, liiklusseadustele, eetikaseadustele, järgnevad õnnetused ning kokkuvõttes hävib elu ja ühiskond. See on objektiivne karistus. Me ei ole universumi valitsejad, kuid tänapäeva inimese mõttemaailmas on iga inimese ego universumi keskus ja ta käitub selliselt. Öelge mulle, mis päikesesüsteem see on? Loomulikult see ei tööta, sest planeedid ei tiirle meie ego ümber.

Miks on eetikakriis ohtlik?
Eetikakriis ohustab meie rahva füüsilist olemasolu. Kust tulevad südametud, isamaatud lapspoliitikud? Kas neil on arusaam "meie riik", "isamaa"? Hiinlased, kes on üheksa tuhande aastase kultuuri kandjad ja kellel on neli tuhat kolmsada aastat riikluse ajalugu, ütlevad, et valitsejaks sünnitakse ja valitseja on see, kelles väljendub rahva esimene tahe. Ja rahva esimene tahe on mis? Alles jääda, elus olla - iseendana. Ministriks saamisel peaks olema vanusepiirang 50. Alles sealt algab mehe küpsus. Aguliintelligent pole riigijuht.
Kui hakkasime Eesti riiki tegema ja ma alustasin oma teenistust kaitsejõududes, siis mis meid vaimustas, mis oli motivatsioon? See, et me hakkame tegema oma riiki! Missuguse vaimustusega me elasime siinsamas pataljoni territooriumil telkides! See oli pooleldi välielu, aga me olime kõik õnnelikud. Me ei kartnud kuuma, külma, nälga ega midagi. Motivatsioon, entusiasm, usk sellesse, mida sa teed, on kõige suurem jõud maailmas.

Kuhu see vaimustus ja loomisrõõm kadunud on?
Eesti Kaitseväes ei ole see kadunud, kuid muidugi on esimene armastus kujunenud kaineks, pragmaatiliseks ja demokraatlikule riigile omaseks Kaitseväeks - ajateenijate ja tegevteenistuses olijate rahvaarmeeks. Relvastatud rahvas on demokraatia garant - nagu ütlevad šveitslased. Ma ei ole Eesti riigist vaimustatud, aga see on meie riik ja teist riiki meil ei ole. Kui ema on haige, me ei lähe otsima uut ema, vaid arsti. Kui meie riik on haige, siis see on meie kõikide haigus. Me peame midagi tegema, et meie riik oleks parem, teadliku riigikodanikuna, oma vastutust tajudes. Kaitseväes teisiti töötada ei saa. Kaitsevägi on tegelikult riik. Kaitseväes on kõige tervemad inimesed. Kaitsevägi annab ajateenistuse läbi meie noormeestele eriti tugeva karastuse kogu eluks. Näiteks oskuse anda esmaabi. Ajateenistus on eesti mehe kodanikukool. Ajateenistus on kodaniku suur ja kõrge õigus, millest ta ei saa loobuda. Läbi ajaloo on sõdur olnud rahuajal privilegeeritud seisus, kuid sõjaajal on tal ainult üks privileeg - surra vajadusel enne teisi.
Olukorda, kus noormehed ei tule kaitseväkke, tuleb häbeneda. Praegu tuleb küsida kodu ja kooli käest: keda me kasvatame? Kas küünikuid või riigikodanikke? Kas on esimesel kohal Eesti patriotism? Vanematel põlvkondadel oli isamaa armastus. Kas Eesti riigi lõid küünikud ja saamamehed või lõid Eesti riigi kõrgelt motiveeritud isamaalased, rahvuslased, kes sõdisid Vabadussõjas meie riigi välja? Need poisid tulid taludest, nad olid terved inimesed. Liivi sõjad ja katkud tapsid füüsiliselt inimesi, kuid mis jäi alles? Alles jäid need väärtused, millele ehitus kiiresti üles uus põlvkond. Praegu toimub eesti rahva hääbumine, tema moraali, eetilise palge hävitamine. Ilus on küll, kui Eestimaa tehakse korda. Aga kui eestlased kaovad ära, siis kellele?

Miks on kodanikukasvatus meil pea olematu?
Praegu on terve Euroopa kultuurkonnana hävinemisohus, sest toimub oma ajaloolistel territooriumidel elavate põlisrahvaste mahasurumine. Eelistatud on immigrandid. Mäletan, kui läksin Läände ja ütlesin, et meie, eestlased, elame oma ajaloolisel põlisterritooriumil, siis mulle tehti märkus, et nii ei tohi öelda. Küsisin, miks? Vastati, et see võib solvata neid, kes nii ei saa öelda. Ütlesin, et ilus, aga kas mind minu oma kodumaal tohib solvata? Seepeale pobiseti: noh, see on selline asi, et… Mis vastus see on? Tähendab, kas mina ei tohi enam oma kultuuriga kaasaskäivaid tavasid pidada ainult seepärast, et see võib solvata sissesõitnut? Ja räägime vabast maailmast ja valikuvabadusest?!
Sellest lähtuvalt on selge, et kõik ajaloolis-traditsiooniline, rahvuslik, on taunitud. Sellesse suhtutakse üha suurema halvakspanuga. Minu arvates ehitatakse läänemaailmas üles Orwelli "1984" ühiskonda. Selle kõrval oli Nõukogude Liit "suure loksuga" liit. Rahvuslus, mis ei ole suunatud teise rahva vastu ega sea ennast neist kõrgemale, on terve rahvuslus. Meil on õigus oma rahvusele.

Milline on Teie jõulusoov?
Mina soovin, et me rahvas leiaks uuesti selle raja, mis sajandeid on taganud tema säilimise.