|
|
|
Vene kõrged mereväelased
hoiavad ranges saladuses oma keemiarelvade uputamiste täpseid
koordinaate. Foto Jüri Liimi erakogust. |
Läänemere surmaoht
- kaugsihikuga kuritegu
tekst: jüri liim
Arvata,
et II Maailmasõda oma tagajärgedega on minevik, on
ennatlik. Piisk piisa haaval immitseb see välja Läänemerre
uputatud keemiarelvade roostetavatest kestadest ja konteineritest.
Läänemere rahvaste suhtes sooritatud kaugsihikuga kuriteost
veel hullem on ametnike kestev kuritegelik tegevusetus, leiab
artikli autor ajakirjanik Jüri
Liim.
Meri varjab
surmalasti
Tuleb mainida, et selle
probleemi käsitlemisel, lahendi otsimisel, rääkimata
ohu likvideerimisest, oleme aega raisku lasknud vähemalt
tosinajagu aastaid.
1992. aasta kevadel avalikustasin seda ohtu kaunis laialdaselt
"Vabaduse Raadios" ja "Päevalehe" artiklis
"Läänemere surmatsoonid" ja 1993. aasta suvel
artiklis "Läänemere viitsütikuga pomm".
Mainitud temaatikaga materjalid nägid ilmavalgust Rootsis
ja Taanis. Olud meie meres ei ole karvavõrdki paremaks
muutunud, vastupidi - liisk hakkab langema ka ilma tulevase gaasijuhtmeta.
Läänemere põhjas on endiselt ootel "viitsütikuga
pomm" ja selle käivitudes võib meie kodutanuma
meri muutuda surmatsooniks. Sellele ohule käega löömine
on kurjast, nagu kahjuks kogu Euroopas on siiani tehtud.
Aastakümnete jooksul on Balti merre uputatud suurtes kogustes
kõikvõimalikke aineid. Kahtlemata on ohtlikemaiks
neist keemiarelvad ja radioaktiivsed jäätmed.
Teise maailmasõja lõpuperioodiks olid liitlased
ja sakslased oma salalaborites valmis vorpinud tohututes kogustes
tolle aja mõistes koletuslikke närvi- ja sinepigaasi
pomme. Keemiarelvade suured kogused paiknesid ladudes üle
Euroopa. Seda, et kaotaja pool sõja lõppfaasis neid
ei kasutanud, tulenes suuresti Hitleri vastikusest keemiarelvade
vastu (tema isiklikud Esimese maailmasõja kogemused) ja
kartusest, et vastaspool käitub sellisel juhul samuti.
Liitlased said enda valdusesse kõik laod koos sellest tuleneva
vastutusega. Probleemi juures ragistati ajusid ja nii N Liit kui
ka lääneliitlased tulid iseseisvalt kattuvale otsusele:
kõige kindlam variant on surmalastid uputada merre. N Liit
sai oma valdusesse põhiliselt Ida-Euroopast ja endi poolt
kokkuklopsitud SDV aladel paikneva "kauba". Just nõukogude
spetsialistid olid esimesed, kes hakkasid sõjakeemiat sokutama
naabrite mereläve ette. Bornholmi ja Gotlandi saarte piirkonda
uputati 1992. aasta uurimuste põhjal kuni 5000 tonni. Nüüdseks
kipub see arv olema juba üle 6000 tonni.
Avalikult
ja salaja
Esimesed riiklikul militaartasemel
suurimad avalikud ja salastatud uputamised N Liidu poolt teostati
peale viiekümnendaid aastaid, kui koos SDV spetsialistidega
läkitati merepõhja siiani kiivalt tallel hoitud 250
tonni närvigaasi. Seejärel SDV ladudest 1957. ja 1965.
aastal 30 000 tonni Bornholmi lähedale. Ka see arv on uurimiste
tulemusel muutunud tunduvalt suuremaks, kuna on selgunud, et kohe
peale sõda sooritati samuti keemiarelva uputamisi pea samasse
akvatooriumisse. Kui oli tegu Reichi arsenaliga, siis teostati
operatsioone üsnagi avalikult, nagu demonstratiivselt: vaat,
mida need natsid tegid! Seda tohtis teha saavutatud rahvusvahelise
kokkuleppe alusel ettemääratud kohta Bornholmi lähedal.
Seega on Balti mere ohtu seadmises süüdlased kõik
liitlasriigid ja et keemiarelva hõivamisega koos laienes
ka vastutus, siis on vastutavad samuti kõik osapooled.
Hoopis teine lugu läks lahti, kui tegu oli SDV valduses oleva
või seal toodetud närvigaasiga. Siis tegutseti öösiti
ja salaja. Mõningane info räägib neist uputamistest
ka Norra ja Islandi vahelisse Atlandi ookeani akvatooriumisse.
Siin võtsid venelased eeskuju lääneliitlastelt,
kes oma surmalastid suures osas just sinna summisid.
Päris omaette skandaalseks teemaks oleks N Liidu ja Poola
ülimalt salastatud ühisoperatsioonid, millistes poolakad
olid jooksupoisteks. Ka need keemiarelvade kogused olid märkimisväärsed.
Paraku nende aktsioonide kohta käivad dokumendid ja täpsem
info hävitati. Vähemalt nii väidetakse, kuigi see
ei pea olema täistõde.
Kõikide taoliste operatsioonide vastastikune salastamine
algas 1947. aastal, kui liitlaste omavahelised suhted keeruliseks
läksid. Algas külm sõda. Nõukogudemaale
hakkasid tekkima piinlikud situatsioonid just siis, kui asuti
uputama oma riiklike ladude varusid. Häda oli ja on selles,
et N Liit ja praegune Venemaa ei ole kunagi tunnistanud keemiliste
ja bakterioloogiliste relvade olemasolu.
Teave täpsetest uputamiskohtadest on üpris kesine. Omal
ajal äratati lootust, kui lubati uurida Nõukogude
Laevastiku arhiive. Igatahes laevastiku Kaliningradi baasis olnud
nõupidamisel lubas admiral Jegorov asja uurida ning kaartidele
kanda mürgikoordinaadid ning teha seda maailma tarbeks koostöös
saksa spetsialistidega. Aastal 1992 andis sellise teate edasi
Saksamaa Kaitseministeerium ja tollane riigisekretär Ottfried
Henning. Sama lubasid teha ka Kroonlinna mereväelased. Paraku
need lubadused ainult lubadusteks jäidki.
Uputamiste
stiilid
SDV sõjaväelased
peitsid N Liidu ohvitseride käsul vette ennekõike
sinepigaasi ehk ipriidi. Samuti väga suuri koguseid närvigaasi
ja fosforsüütepomme. Pahatihti summiti pommid ükshaaval
üle parda. Talitati aga ka nii, nagu ameeriklased ja inglased
Põhjamerel: vanad laevad laaditi pomme ja gaasikonteinereid
täis ja alused uputati koos lastiga. Nii uputasid inglased
näiteks 1962. aastal triivimisest päästetud Taani
laeva "Hano", millele laaditi eelnevalt ligemale 200
sinepigranaati, 78 suurt fosgeeniga täidetud pudelit, 3 tonni
adamsiiti, 7 suurt konteinerit suitsu- ja 1 konteiner sinepigaasi
pommidega. "Hano" lasti põhja Kristjansandi lähedal
85-105 meetri sügavusele.
Leedu ranniku lähedal Kaliningradi-Palanga-Klaipeda joonel
on suur piirkond, millist nõukogude väed kasutasid
merepolügoonina. Sinna käisid pomme loopimas lennukid
ja kopterid. Tulistati rakettidega, laevade kahuritest, lustlikult
loobiti süvaveepomme, veealuseid laskmisi tegid allveelaevad.
Lisaks muule tegevusele on sinna uputatud ainuüksi ühe
operatsiooni käigus 5000 tonni keemiarelva. Sügavuses
puhkab samuti tohutu kogus fosforpomme. Selliseid asju on uputatud
metallkonteinerites, aga ka tavalistes laudkastides. Põhjas
peaks olema lisaks mõned keemialastiga vanad praamid.
Ei unustatud ka teisel pool merd elavaid naabreid. 50 000 tonni
surmarelva sokutas N Liit otse naabrite külje alla - Bornholmi
lähedale. Eesti, Läti, Leedu rannikute lähedal
tehti vähemaid või suuremaid peitmisi pidevalt, oli
siis tegu militaarkola, aegunud mürskude või muu sarnasega.
Kui taolistes uputamiskohtades sooritati veel lahinglaskmisi,
siis ei maksa imestada selle üle, et "lastid" purunevad
ja pommide sisud lisaks roostetamisest tulenevale tungivad vette.
Hoovused ja tormid teevad oma töö ja nii on jõudnudki
kollakad fosforitükid 70 meremiili eemal olevasse Palanga
supelranda, kus suvitajad neid merevaigu pähe kätte
võtavad ja tõsiseid põletushaaavu saavad.
Samasuguseid juhtumeid on olnud ka kunagises SDV-s, isegi surmaga
lõppenuid. Pahatihti satuvad känkardunud sinepigranaadid
kalurite põhjatraali võrkudesse, keda sellise läbiroostetanud
saagi puudutamisel võib oodata suvitajatega samane saatus.
Taolisi juhtumeid on olnud ka taanlastest kaluritega.
Ohud varjavad end ka Eesti Põhjaranniku lähistel.
Osmussaare ja Pakri saarte vahelises akvatooriumis on merepõhjas
arvukalt erinevaid mürske, lõhkeainete kaste, suurem
kogus aegunud süvaveepomme, torpeedosid jm. Sinna kanti on
uputatud mingeid betoonkonteinereid. Dokumentaalselt kontrollimata
info põhjal olevat tegu radioaktiivsete jäätmetega
ja seda mitte ainult Paldiskist.
Teatud küsimused on üles kerkinud ka Keri saare Peterburi-poolses
akvatooriumis, kus üheksakümnendate aastate alul töötas
pargas, tõstes kraanaga merre mingeid kandilisi kolakaid.
Lisaks kõigele on Soome lahe põhjas arvestatav kogus
meremiine.
Balti meres on omajagu nummerdatud tsoone, kuhu pole soovitav
oma nina toppida. Nendest numbritest esitaks kasvõi Paldiski
lahes olnud rajoonid 174, 175 ja 176, kus oli keelatud ankrut
põhja lasta, kala püüda ja muid toiminguid sooritada.
Ka Pakri saarte ümbruse akvatooriumis lebab merepõhjas
lausa lademes õppepomme ja tõelist lahingumoona.
Kui aga rääkida eelpool mainitud Osmussaarest, siis
seal on olemas rajoon nr 180 ja väga suur piirkond nr 179.
Kõik need militaarsed jäänukmoonad aga ei ole
võrreldavad keemiarelvade uputamisest tulenevate ohtudega.
Seda muidugi juhul, kui mainitud numbritsoonidesse ka midagi taolist
üliohtlikku ei uputatud.
Kas Läänemeri
mürgitatakse?
Nii tuleb küll
küsida ja vastused sellele ei ole lohutavad. Regiooni vesi
on üsnagi seisev - vahetub kord 27 aasta jooksul. Kuigi vesi
vahetub pea inimpõlve jooksul, ei tohi küsimusse suhtuda
ükskõikselt. Kui isegi tühine osa sellest ohust
vastab tõele, tuleb asjaga tõsiselt tegelda. Juba
üle kümne aasta tagasi sai arvutuste teel selgeks: keemiarelva
siseollus võib hakata vette tungima aastatuhande vahetuse
paiku. Selleks ajaks on pommide ja mürskude kestad rohkem
kui 80% ulatuses läbi roostetanud. Tegelikult on asi palju
hullem. Selle arvutuse aluseks võeti hilisemad uputamised
ja ei teatud, et otseselt peale sõda juba alustati keemiarelva
vettesummimist.
Kui tänu ajafaktorile tungib keemia vette, tekib kinnise
mere üldine grandioosne reostus. Taoline katastroof võib
viia elu hävingule kogu akvatooriumis. Kõikide Balti
mere maade elanike tervis kahjustub. Erilist ärevust tekitab
geneetilise muudatuse võimalus. Ipriid ja mõned
teised keemilised ollused lahustuvad aja jooksul merevees. Isegi
ipriidi mikroannused võivad inimestes esile kutsuda kõrvalekaldeid,
mille tulemusel 4 kuni 5 põlvkonna jooksul võivad
inimesed muutuda täielikeks mutantideks. Välja hakkab
arenema eriline idiootidest vesipeade tõug, Balti mere
mutantidest rass.
Pärast sõda lootsid liitlased, et taolised uputamised
ei kätke endas ohtu. Venemaa militaarsed jõud aga
elavad siiani pühas usus: meri on suur, lai ja sügav
ning võtab kõik vastu. Nii sooritatigi kaasaja mõistes
rahvusvaheline kuritegu. Isegi Laadoga järve on uputatud
keemilisi jäätmeid. Hoopis omaette teema on radioaktiivsete
materjalide ja tuumakatelde uputamised Novaja-Zemlja akvatooriumis.
Tegelikult soovivad kõik uputamistes osalenud riigid käed
puhtaks pesta. Polegi mõtet rääkida ohu kõrvaldamisest,
kui isegi uputamise kohti ei soovita meeleldi näidata. Neid
kohti aga on vaja täpselt teada. Nende keemialastide ülestoomisel
saab veel probleemiks - kuhu need paigutada?
Probleemid
päevakorral
Rahvusvahelised organisatsioonid
alustasid surmalastide uuringuid praktiliselt nullist. Venemaal
hakkasid üheksakümnendate aastate algusaastatel Balti
merre uputatud keemiarelva küsimustega tegelema ka Peterburi
loodushoidliku hoiakuga mereväelased. Paraku andsid tooni
siiski Venemaa poliitilise kallakuga sõjaväelased
ja seda senini: rahvusvahelistest jõududest tohivad taoliste
küsimustega tegelda ainult oma maa lippude all olevad riiklikud
organisatsioonid. Mainiti, et siin tohib kasutada riiklikult tunnustatud
propagandat. Venemaa mereväelaste arvates peaks keemiarelva
konteinerite "otsinguid" sooritama ikka vaikselt.
Küsimuse tõstatamine üheksakümnendate aastate
esimesel poolel tagas vähemalt selle, et 1993. aastal moodustati
Helsingis avalikkuse survel komisjon HELCOM (Baltic Marine Environment
Protection Comission). Paraku tegeles see seltskond paljuski ainult
rahva rahustamisega, mitte probleemi olemuse tõsise uurimisega.
Regiooni riigid ise ei ole suutelised ohtu kõrvaldama.
Balti mere mürgist puhastamiseks kuluks mitukümmend
miljardit dollarit. Seega kallis lõbu ja samas - miks peaksid
regiooni riigid seda tegema üksi, miks koristama seda, mida
vägevad kokku keetsid? Selle töö kallidusest tulenevalt
ongi komisjon jõudnud järeldusele, et Läänemerre
uputatud keemiarelv ei kujuta endast mitte mingit ohtu. Truualamlikult
kaapavad komisjoni kintsu ka Eesti Keskkonnaameti vastavad tegelased,
lauldes sama laulu - tegelikult asjasse üldse põhjalikult
süvenemata.
Läänemere rahvaste vastu sooritatud kaugsihikuga kuritegu
aga on meile kõigile ja järeltulevatele põlvkondadele
katastrofaalne. Kurjategijateks on kõik Teise Maailmasõja
võitnud suurriigid.
Skagerrakis-Kristjansandi akvatooriumisse on uputatud 150 000
tonni. Sooritas selle teo USA. Maseskäri piirkonda on uputatud
ligemale 20 000 tonni keemiarelva. See paik oli meeliskohaks Inglismaale.
Kieli lähedale uputati 5000 tonni sõja kaotanute keemiaarsenali,
uputajaks Saksamaa. Samadesse akvatooriumidesse sokutas oma tapakeemiat
ka N Liit. Üldse on mainitud akvatooriumides vähemalt
200 000 tonni üliohtlikku keemiarelva.
Läänemerre on uputatud vähemalt 300 000 tonni keemiarelva.
Peamiseks uputajaks oli N Liit. Tugevalt üle 70 000 tonni
on uputatud Bornholmi akvatooriumisse. Need olid N Liidu ja SDV
varud. Kolossaalsed kogused on uputatud Poola akvatooriumi lähedale,
täpset tonnkogust ei teata. Sooritajateks N Liit ja Poola.
Väga suured kogused on uputatud 70 miili kaugusele Klaipedast,
sealsele polügoonile. Uputajaks N Liit. Soome lahte, Eesti
akvatooriumi piirkonda või selle lähedale on uputatud
arvestatavad kogused keemilisi ja militaaraineid. Läänemere
keemiarelva uputuskoguse suurust 300 000 tonni on kinnitanud ka
omaaegne N Liidu kaitseminister Dmitri Jazov ja KGB Peakomitee
aseesimees Oleinikov. Sama kogust on kinnitanud ka neid uputamisi
juhtinud admiral.
HELCOM tuli järeldusele, et Läänemeres on 40 000
tonni keemiarelva, mis sisaldab 13 000 tonni toimeainet. Kipun
arvama, et siin on arvestatud ainult mingi sektori andmeid ja
kõige ohtlikuma keemilise ühendi toimet. Nüüd
aga, kus teema on taas tõsiselt päevakorda tõusnud,
kuuleb Vikerraadios, kuidas rahvateenrid moka otsast viskavad:
äh, seal on vist mingid mürgitünnid. Siin ei oska
muud öelda, kui et taolised arusaamad on kuritegelikud. Kahtlemata
on vaja moodustada pädev ja mis peamine - aus komisjon, mis
ei hakka tegelema olukorra kinnimätsimisega, vaid kogu tõe
väljaselgitamisega. Läänemere regiooni riikide
rahvaste tervise ja tulevikuga ei tohi riskida. Ohumomendid aga
juba toimivad. Merest on lahkunud vee puhtuse osas eriti tundlikud
delfiinid, on haigestunud ning kipuvad välja surema hallhülged.
Nende toit, kalad, ei ole enam tervislik. Läänemere
riikide teadlased räägivad, et kalad sisaldavad mürgiannuseid.
Kas Läänemeri jääb normaalselt elama ja selle
kallastel ka riikide elanikud, see oleneb meist kõigist
ja meie tegevusest.
|
|
|
