Kultuur ja Elu 4/2005


Kultuur ja Elu 3/2005

 

 

 

 



Vene kõrged mereväelased hoiavad ranges saladuses oma keemiarelvade uputamiste täpseid koordinaate. Foto Jüri Liimi erakogust.

Läänemere surmaoht - kaugsihikuga kuritegu

tekst: jüri liim

Arvata, et II Maailmasõda oma tagajärgedega on minevik, on ennatlik. Piisk piisa haaval immitseb see välja Läänemerre uputatud keemiarelvade roostetavatest kestadest ja konteineritest. Läänemere rahvaste suhtes sooritatud kaugsihikuga kuriteost veel hullem on ametnike kestev kuritegelik tegevusetus, leiab artikli autor ajakirjanik Jüri Liim.

Meri varjab surmalasti

Tuleb mainida, et selle probleemi käsitlemisel, lahendi otsimisel, rääkimata ohu likvideerimisest, oleme aega raisku lasknud vähemalt tosinajagu aastaid.
1992. aasta kevadel avalikustasin seda ohtu kaunis laialdaselt "Vabaduse Raadios" ja "Päevalehe" artiklis "Läänemere surmatsoonid" ja 1993. aasta suvel artiklis "Läänemere viitsütikuga pomm". Mainitud temaatikaga materjalid nägid ilmavalgust Rootsis ja Taanis. Olud meie meres ei ole karvavõrdki paremaks muutunud, vastupidi - liisk hakkab langema ka ilma tulevase gaasijuhtmeta. Läänemere põhjas on endiselt ootel "viitsütikuga pomm" ja selle käivitudes võib meie kodutanuma meri muutuda surmatsooniks. Sellele ohule käega löömine on kurjast, nagu kahjuks kogu Euroopas on siiani tehtud.
Aastakümnete jooksul on Balti merre uputatud suurtes kogustes kõikvõimalikke aineid. Kahtlemata on ohtlikemaiks neist keemiarelvad ja radioaktiivsed jäätmed.
Teise maailmasõja lõpuperioodiks olid liitlased ja sakslased oma salalaborites valmis vorpinud tohututes kogustes tolle aja mõistes koletuslikke närvi- ja sinepigaasi pomme. Keemiarelvade suured kogused paiknesid ladudes üle Euroopa. Seda, et kaotaja pool sõja lõppfaasis neid ei kasutanud, tulenes suuresti Hitleri vastikusest keemiarelvade vastu (tema isiklikud Esimese maailmasõja kogemused) ja kartusest, et vastaspool käitub sellisel juhul samuti.
Liitlased said enda valdusesse kõik laod koos sellest tuleneva vastutusega. Probleemi juures ragistati ajusid ja nii N Liit kui ka lääneliitlased tulid iseseisvalt kattuvale otsusele: kõige kindlam variant on surmalastid uputada merre. N Liit sai oma valdusesse põhiliselt Ida-Euroopast ja endi poolt kokkuklopsitud SDV aladel paikneva "kauba". Just nõukogude spetsialistid olid esimesed, kes hakkasid sõjakeemiat sokutama naabrite mereläve ette. Bornholmi ja Gotlandi saarte piirkonda uputati 1992. aasta uurimuste põhjal kuni 5000 tonni. Nüüdseks kipub see arv olema juba üle 6000 tonni.

Avalikult ja salaja

Esimesed riiklikul militaartasemel suurimad avalikud ja salastatud uputamised N Liidu poolt teostati peale viiekümnendaid aastaid, kui koos SDV spetsialistidega läkitati merepõhja siiani kiivalt tallel hoitud 250 tonni närvigaasi. Seejärel SDV ladudest 1957. ja 1965. aastal 30 000 tonni Bornholmi lähedale. Ka see arv on uurimiste tulemusel muutunud tunduvalt suuremaks, kuna on selgunud, et kohe peale sõda sooritati samuti keemiarelva uputamisi pea samasse akvatooriumisse. Kui oli tegu Reichi arsenaliga, siis teostati operatsioone üsnagi avalikult, nagu demonstratiivselt: vaat, mida need natsid tegid! Seda tohtis teha saavutatud rahvusvahelise kokkuleppe alusel ettemääratud kohta Bornholmi lähedal. Seega on Balti mere ohtu seadmises süüdlased kõik liitlasriigid ja et keemiarelva hõivamisega koos laienes ka vastutus, siis on vastutavad samuti kõik osapooled.
Hoopis teine lugu läks lahti, kui tegu oli SDV valduses oleva või seal toodetud närvigaasiga. Siis tegutseti öösiti ja salaja. Mõningane info räägib neist uputamistest ka Norra ja Islandi vahelisse Atlandi ookeani akvatooriumisse. Siin võtsid venelased eeskuju lääneliitlastelt, kes oma surmalastid suures osas just sinna summisid.
Päris omaette skandaalseks teemaks oleks N Liidu ja Poola ülimalt salastatud ühisoperatsioonid, millistes poolakad olid jooksupoisteks. Ka need keemiarelvade kogused olid märkimisväärsed. Paraku nende aktsioonide kohta käivad dokumendid ja täpsem info hävitati. Vähemalt nii väidetakse, kuigi see ei pea olema täistõde.
Kõikide taoliste operatsioonide vastastikune salastamine algas 1947. aastal, kui liitlaste omavahelised suhted keeruliseks läksid. Algas külm sõda. Nõukogudemaale hakkasid tekkima piinlikud situatsioonid just siis, kui asuti uputama oma riiklike ladude varusid. Häda oli ja on selles, et N Liit ja praegune Venemaa ei ole kunagi tunnistanud keemiliste ja bakterioloogiliste relvade olemasolu.
Teave täpsetest uputamiskohtadest on üpris kesine. Omal ajal äratati lootust, kui lubati uurida Nõukogude Laevastiku arhiive. Igatahes laevastiku Kaliningradi baasis olnud nõupidamisel lubas admiral Jegorov asja uurida ning kaartidele kanda mürgikoordinaadid ning teha seda maailma tarbeks koostöös saksa spetsialistidega. Aastal 1992 andis sellise teate edasi Saksamaa Kaitseministeerium ja tollane riigisekretär Ottfried Henning. Sama lubasid teha ka Kroonlinna mereväelased. Paraku need lubadused ainult lubadusteks jäidki.

Uputamiste stiilid

SDV sõjaväelased peitsid N Liidu ohvitseride käsul vette ennekõike sinepigaasi ehk ipriidi. Samuti väga suuri koguseid närvigaasi ja fosforsüütepomme. Pahatihti summiti pommid ükshaaval üle parda. Talitati aga ka nii, nagu ameeriklased ja inglased Põhjamerel: vanad laevad laaditi pomme ja gaasikonteinereid täis ja alused uputati koos lastiga. Nii uputasid inglased näiteks 1962. aastal triivimisest päästetud Taani laeva "Hano", millele laaditi eelnevalt ligemale 200 sinepigranaati, 78 suurt fosgeeniga täidetud pudelit, 3 tonni adamsiiti, 7 suurt konteinerit suitsu- ja 1 konteiner sinepigaasi pommidega. "Hano" lasti põhja Kristjansandi lähedal 85-105 meetri sügavusele.
Leedu ranniku lähedal Kaliningradi-Palanga-Klaipeda joonel on suur piirkond, millist nõukogude väed kasutasid merepolügoonina. Sinna käisid pomme loopimas lennukid ja kopterid. Tulistati rakettidega, laevade kahuritest, lustlikult loobiti süvaveepomme, veealuseid laskmisi tegid allveelaevad. Lisaks muule tegevusele on sinna uputatud ainuüksi ühe operatsiooni käigus 5000 tonni keemiarelva. Sügavuses puhkab samuti tohutu kogus fosforpomme. Selliseid asju on uputatud metallkonteinerites, aga ka tavalistes laudkastides. Põhjas peaks olema lisaks mõned keemialastiga vanad praamid.
Ei unustatud ka teisel pool merd elavaid naabreid. 50 000 tonni surmarelva sokutas N Liit otse naabrite külje alla - Bornholmi lähedale. Eesti, Läti, Leedu rannikute lähedal tehti vähemaid või suuremaid peitmisi pidevalt, oli siis tegu militaarkola, aegunud mürskude või muu sarnasega. Kui taolistes uputamiskohtades sooritati veel lahinglaskmisi, siis ei maksa imestada selle üle, et "lastid" purunevad ja pommide sisud lisaks roostetamisest tulenevale tungivad vette. Hoovused ja tormid teevad oma töö ja nii on jõudnudki kollakad fosforitükid 70 meremiili eemal olevasse Palanga supelranda, kus suvitajad neid merevaigu pähe kätte võtavad ja tõsiseid põletushaaavu saavad. Samasuguseid juhtumeid on olnud ka kunagises SDV-s, isegi surmaga lõppenuid. Pahatihti satuvad känkardunud sinepigranaadid kalurite põhjatraali võrkudesse, keda sellise läbiroostetanud saagi puudutamisel võib oodata suvitajatega samane saatus. Taolisi juhtumeid on olnud ka taanlastest kaluritega.
Ohud varjavad end ka Eesti Põhjaranniku lähistel. Osmussaare ja Pakri saarte vahelises akvatooriumis on merepõhjas arvukalt erinevaid mürske, lõhkeainete kaste, suurem kogus aegunud süvaveepomme, torpeedosid jm. Sinna kanti on uputatud mingeid betoonkonteinereid. Dokumentaalselt kontrollimata info põhjal olevat tegu radioaktiivsete jäätmetega ja seda mitte ainult Paldiskist.
Teatud küsimused on üles kerkinud ka Keri saare Peterburi-poolses akvatooriumis, kus üheksakümnendate aastate alul töötas pargas, tõstes kraanaga merre mingeid kandilisi kolakaid. Lisaks kõigele on Soome lahe põhjas arvestatav kogus meremiine.
Balti meres on omajagu nummerdatud tsoone, kuhu pole soovitav oma nina toppida. Nendest numbritest esitaks kasvõi Paldiski lahes olnud rajoonid 174, 175 ja 176, kus oli keelatud ankrut põhja lasta, kala püüda ja muid toiminguid sooritada. Ka Pakri saarte ümbruse akvatooriumis lebab merepõhjas lausa lademes õppepomme ja tõelist lahingumoona. Kui aga rääkida eelpool mainitud Osmussaarest, siis seal on olemas rajoon nr 180 ja väga suur piirkond nr 179. Kõik need militaarsed jäänukmoonad aga ei ole võrreldavad keemiarelvade uputamisest tulenevate ohtudega. Seda muidugi juhul, kui mainitud numbritsoonidesse ka midagi taolist üliohtlikku ei uputatud.

Kas Läänemeri mürgitatakse?

Nii tuleb küll küsida ja vastused sellele ei ole lohutavad. Regiooni vesi on üsnagi seisev - vahetub kord 27 aasta jooksul. Kuigi vesi vahetub pea inimpõlve jooksul, ei tohi küsimusse suhtuda ükskõikselt. Kui isegi tühine osa sellest ohust vastab tõele, tuleb asjaga tõsiselt tegelda. Juba üle kümne aasta tagasi sai arvutuste teel selgeks: keemiarelva siseollus võib hakata vette tungima aastatuhande vahetuse paiku. Selleks ajaks on pommide ja mürskude kestad rohkem kui 80% ulatuses läbi roostetanud. Tegelikult on asi palju hullem. Selle arvutuse aluseks võeti hilisemad uputamised ja ei teatud, et otseselt peale sõda juba alustati keemiarelva vettesummimist.
Kui tänu ajafaktorile tungib keemia vette, tekib kinnise mere üldine grandioosne reostus. Taoline katastroof võib viia elu hävingule kogu akvatooriumis. Kõikide Balti mere maade elanike tervis kahjustub. Erilist ärevust tekitab geneetilise muudatuse võimalus. Ipriid ja mõned teised keemilised ollused lahustuvad aja jooksul merevees. Isegi ipriidi mikroannused võivad inimestes esile kutsuda kõrvalekaldeid, mille tulemusel 4 kuni 5 põlvkonna jooksul võivad inimesed muutuda täielikeks mutantideks. Välja hakkab arenema eriline idiootidest vesipeade tõug, Balti mere mutantidest rass.
Pärast sõda lootsid liitlased, et taolised uputamised ei kätke endas ohtu. Venemaa militaarsed jõud aga elavad siiani pühas usus: meri on suur, lai ja sügav ning võtab kõik vastu. Nii sooritatigi kaasaja mõistes rahvusvaheline kuritegu. Isegi Laadoga järve on uputatud keemilisi jäätmeid. Hoopis omaette teema on radioaktiivsete materjalide ja tuumakatelde uputamised Novaja-Zemlja akvatooriumis.
Tegelikult soovivad kõik uputamistes osalenud riigid käed puhtaks pesta. Polegi mõtet rääkida ohu kõrvaldamisest, kui isegi uputamise kohti ei soovita meeleldi näidata. Neid kohti aga on vaja täpselt teada. Nende keemialastide ülestoomisel saab veel probleemiks - kuhu need paigutada?

Probleemid päevakorral

Rahvusvahelised organisatsioonid alustasid surmalastide uuringuid praktiliselt nullist. Venemaal hakkasid üheksakümnendate aastate algusaastatel Balti merre uputatud keemiarelva küsimustega tegelema ka Peterburi loodushoidliku hoiakuga mereväelased. Paraku andsid tooni siiski Venemaa poliitilise kallakuga sõjaväelased ja seda senini: rahvusvahelistest jõududest tohivad taoliste küsimustega tegelda ainult oma maa lippude all olevad riiklikud organisatsioonid. Mainiti, et siin tohib kasutada riiklikult tunnustatud propagandat. Venemaa mereväelaste arvates peaks keemiarelva konteinerite "otsinguid" sooritama ikka vaikselt.
Küsimuse tõstatamine üheksakümnendate aastate esimesel poolel tagas vähemalt selle, et 1993. aastal moodustati Helsingis avalikkuse survel komisjon HELCOM (Baltic Marine Environment Protection Comission). Paraku tegeles see seltskond paljuski ainult rahva rahustamisega, mitte probleemi olemuse tõsise uurimisega. Regiooni riigid ise ei ole suutelised ohtu kõrvaldama. Balti mere mürgist puhastamiseks kuluks mitukümmend miljardit dollarit. Seega kallis lõbu ja samas - miks peaksid regiooni riigid seda tegema üksi, miks koristama seda, mida vägevad kokku keetsid? Selle töö kallidusest tulenevalt ongi komisjon jõudnud järeldusele, et Läänemerre uputatud keemiarelv ei kujuta endast mitte mingit ohtu. Truualamlikult kaapavad komisjoni kintsu ka Eesti Keskkonnaameti vastavad tegelased, lauldes sama laulu - tegelikult asjasse üldse põhjalikult süvenemata.
Läänemere rahvaste vastu sooritatud kaugsihikuga kuritegu aga on meile kõigile ja järeltulevatele põlvkondadele katastrofaalne. Kurjategijateks on kõik Teise Maailmasõja võitnud suurriigid.
Skagerrakis-Kristjansandi akvatooriumisse on uputatud 150 000 tonni. Sooritas selle teo USA. Maseskäri piirkonda on uputatud ligemale 20 000 tonni keemiarelva. See paik oli meeliskohaks Inglismaale. Kieli lähedale uputati 5000 tonni sõja kaotanute keemiaarsenali, uputajaks Saksamaa. Samadesse akvatooriumidesse sokutas oma tapakeemiat ka N Liit. Üldse on mainitud akvatooriumides vähemalt 200 000 tonni üliohtlikku keemiarelva.
Läänemerre on uputatud vähemalt 300 000 tonni keemiarelva. Peamiseks uputajaks oli N Liit. Tugevalt üle 70 000 tonni on uputatud Bornholmi akvatooriumisse. Need olid N Liidu ja SDV varud. Kolossaalsed kogused on uputatud Poola akvatooriumi lähedale, täpset tonnkogust ei teata. Sooritajateks N Liit ja Poola. Väga suured kogused on uputatud 70 miili kaugusele Klaipedast, sealsele polügoonile. Uputajaks N Liit. Soome lahte, Eesti akvatooriumi piirkonda või selle lähedale on uputatud arvestatavad kogused keemilisi ja militaaraineid. Läänemere keemiarelva uputuskoguse suurust 300 000 tonni on kinnitanud ka omaaegne N Liidu kaitseminister Dmitri Jazov ja KGB Peakomitee aseesimees Oleinikov. Sama kogust on kinnitanud ka neid uputamisi juhtinud admiral.
HELCOM tuli järeldusele, et Läänemeres on 40 000 tonni keemiarelva, mis sisaldab 13 000 tonni toimeainet. Kipun arvama, et siin on arvestatud ainult mingi sektori andmeid ja kõige ohtlikuma keemilise ühendi toimet. Nüüd aga, kus teema on taas tõsiselt päevakorda tõusnud, kuuleb Vikerraadios, kuidas rahvateenrid moka otsast viskavad: äh, seal on vist mingid mürgitünnid. Siin ei oska muud öelda, kui et taolised arusaamad on kuritegelikud. Kahtlemata on vaja moodustada pädev ja mis peamine - aus komisjon, mis ei hakka tegelema olukorra kinnimätsimisega, vaid kogu tõe väljaselgitamisega. Läänemere regiooni riikide rahvaste tervise ja tulevikuga ei tohi riskida. Ohumomendid aga juba toimivad. Merest on lahkunud vee puhtuse osas eriti tundlikud delfiinid, on haigestunud ning kipuvad välja surema hallhülged. Nende toit, kalad, ei ole enam tervislik. Läänemere riikide teadlased räägivad, et kalad sisaldavad mürgiannuseid.
Kas Läänemeri jääb normaalselt elama ja selle kallastel ka riikide elanikud, see oleneb meist kõigist ja meie tegevusest.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv