|
|
|
Filmi alguskaader: Aino Paju Patarei
vanglas. |
Tõrjutud mälestused
mürgitavad tuleviku
Filmi vaatas MARGIT-MARIANN
KOPPEL
Ajaloolis-psühholoogilise
dokumentaalfilmi "Tõrjutud mälestused" autor
ajakirjanik Imbi
Paju näitab, kuidas
lahtirääkimata minevik kandub läbi põlvkondade.
Minevikust rääkimine on ikka veel valuline. Kuid kogukondliku
tervenemise pärast on vaja see teekond läbi käia.
Istudes hingedepäeval, 2. novembril kinos
"Sõprus" filmi "Tõrjutud mälestused"
Eesti esilinastusel, oli minu ja küllap mitte ainult minu
esmane emotsioon: kui tuttav, kui neetulttavaline see kõik
on! Mõelgem, kas pole see traagiline - öelda terrori
kohta "tavaline"? Sellest tavalisusest algabki meie
rahva traagika, sest sarnaseid lugusid, nagu nende kahe naise
oma, on sadade tuhandete kaupa. Kui palju olen neid arhiivitoimikutest
lugenud, tundes end arhiivist väljudes iga kord sandisti
ja kurjusest määrituna. Seda varjatud elu, valutamata
hingevalu, leinamata leina, teadmatuses vaevlemist on üüratult
palju. Sestap polegi nende naiste mälutõkete taha
surutud intiimne valu, mis tegelikult on meil ühine, pealtnäha
justkui midagi erilist. Ja ehk on ka see üks põhjus,
miks inimesed ei soovi oma üleelamistest avalikult pajatada.
Ei ole ju olemuselt tagasihoidlikul eestlasel sünnis oma
isiklikku valu teiste valude seast esile tõsta. Nii jäävadki
inimesed oma painavate mälestustega üksi, viies kild
killu haaval osa rahvuslikust ajaloost endaga hauda, jäädavalt,
jättes järeltuleva põlve mineviku ahistuse lõksu.
Et hoomaksite meid tabanud kurjuse mastaape
ja rahvusliku trauma ulatust, toon siinkohal arvud, mida esitas
oma kõnes Helsingis päev varem toimunud filmi esilinastusel
ajaloolane Toomas Hiio: "1940-1941 vangistati Eestis üle
7000 inimese, nendest lasti üle 300 maha Eestis ja enamik
ülejäänutest suri Siberis. 1941. a juunis küüditati
Venemaale veel veidi üle 10 000 inimese. 1939-1941 lahkus
enamik baltisakslasi, see on umbes 14 000 inimest. 1941. a suvel,
Eesti lahingute ajal, tapeti üle 2000 inimese. Saksa okupatsiooni
ajal hukati umbes 8000 Eesti elanikku, lisaks need kümmekond
tuhat, kes said surma sõduritena Saksa armees, Punaarmees
ja Soome armees. 1944. a põgenes Eestist umbes 70 000 inimest.
Pärast sõda viidi vangi veel rohkem kui 20 000 inimest
ning 1949. a märtsis küüditati üle 20 000.
Eesti kaotas umbes viiendiku elanikkonnast, mis Soomes teeks veidi
alla miljoni inimese."
Kahel naisel poleks vaja olnud filmis tegelikult üldse suud
lahti teha. Pilk ja kehahoiak ütlesid kõik. Valu oli
nii füüsiliselt tuntav, et kindlasti mõnigi saalisolija
tundis end rahvuskaaslaste kannatuste ees võrdlemisi ebamugavalt.
Kuid kuigi valu on selle filmi läbiv teema, on see samas
lugu inimeseks jäämisest. Seda vaatamata sellele, et
ka vabas Eestis peeti neid naisi kurjategijateks. Olles metsavendade
abistamise tõttu 17-aastaselt mõistetud süüdi
banditismiparagrahvi alusel, jäeti nad seetõttu rehabiliteerimata.
Alles mõne aasta eest, pärast võitlust bürokraatiaveskitega,
suutis Imbi Paju saavutada nende "bandiidi" sildist
vabastamise.
Kõigi füüsiliste ja vaimsete
muserduste ja tagakiusamise kiuste on need kaks naist säilitanud
sisemise tugevuse ja väärikuse. Vaadake nende pilku,
sirgeselgsust ja püstipäisust! Nendel naistel pole vaja
käsi murda, sobivaid sõnu otsida ega iga öeldavat
sõna kaalutleda, nagu sisemises põrgutules põleval
kommunistil Arnold Meril, kes esindab filmis vastaspoolt - represseerijaid.
Tema ja temasuguste võim on otsas, nende riik, ENSV, on
minevik. Need naised on aga täna siin, vabas Eestis, võitjatena.
Mis aitas neil pärast kõike veel inimeseks jääda?
Seda pole keegi nende ega nende saatusekaaslaste käest küsinud.
Filmis osaleva saatusekaaslase Hilja Rüütli relvaks
on olnud võrratu must huumor, aga teistel? Võib-olla
tasuks minevikust rääkimise poliitiliseks provokatsiooniks
tembeldamise asemel sellele küsimusele tähelepanu pöörata.
Sellel filmil on hariv, ajalugu tasakaalustav ja omamoodi teraapiline,
puhastav toime, see aitab mõista, mis meie rahvaga on tehtud,
miks elame Priit Uringu sõnul nagu vanglarahvas ning miks
valitseb Eestis pigem metslastele omane vihkamise õhkkond.
Jätkuv vaikimine, sügavasse alateadvusse tõrjutud
alandus ja häbi, hirm ja kättemaksuiha toimivad ühiskondliku
mädapaisena, mis meid kõiki lõpuks mürgitab.
Varjates ja vassides edasi ei saa, sest kes valitseb minevikku,
see valitseb ka tulevikku. 60 aastat on rääkinud kommunistid.
Ajaloo tasakaalu ja õigluse nimel on aeg rääkida
nende ohvritel. Soome televisioonis jookseb dokumentaalsari "Sõjaaja
lapsed", samuti "Välissoomlase lugu". Analoogilisi
saateid oleks vaja ka meil, sest eestlaste elulood on vaatamata
traagilisusele haruldaselt huvitavad ja põnevad.
|
|
|
