|
|
Leedu keeleseadus mittejuristi
pilguga
tekst: LEO KAAGJÄRV
Eesti Keele Kaitse
Ühingu kõnekoosolekul Tartus 24. mail 2005 peetud
ettekandes tõdes juhatuse liige Leo
Kaagjärv, et võrreldes
Leeduga on meie emakeele lugupeetavus Eestimaal nukras madalseisus.
Leedu ja Eesti keeleseaduse
praeguse variandi leiab huvitatu Internetist, kus Leedu seadus
on saadaval ka ingliskeelses tõlkes. Leedulased nimetavad
oma seadust riigikeele seaduseks, meie lihtsalt keeleseaduseks.
Mõlemad seadused võeti vastu enam-vähem ühel
ja samal ajal, 1995, kuid Eesti seadust on seejärel muudetud
16 korda, Leedu oma aga nähtavasti mitte kordagi. Jutt on
iseseisvate riikide keeleseadustest. Meie esimene taasärkamisjärgne
keeleseadus kehtestati aga juba 1989, kui Eesti polnud veel iseseisvunud.
Leedu riigikeele
seadus rõhutab keelekorrektsust
Leedu seadus on Eesti
omast tunduvalt lühem - 27 paragrahvi ühtekokku 37 lõikega,
Eesti praeguses keeleseaduses on 40 paragrahvi kokku 77 lõikega.
Koguka osa, umbkaudu poole meie praeguse seaduse mahust võtavad
nii või teisiti enda alla mitmesugused sätted võõrkeele
kasutamise õigusest, tasemeeksamitest, keeleoskusnõuetest
ja vastutusest. Mõistagi peegeldab see meie rasket demograafilist
olukorda. Leedulastel seda probleemi pole. Nende seaduses sisaldub
neid elemente minimaalselt. Seevastu rõhutab Leedu seadus
meie omast märksa rohkem keele korrektsust.
Keeleseaduste
kontrastid
Eesti praeguses keeleseaduses
räägib kirjakeele normist vaid § 1 lg. 2: "Eesti
keele ametliku kasutamise aluseks käesoleva seaduse mõttes
on eesti kirjakeele norm Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras."
§ 21 lg. 1, millest 1996. aastal uue äriseadustiku jõustumisel
loobuti, nõudis Eesti asutuse, ettevõtte või
organisatsiooni nimetuse eestikeelsust, järelikult nimetuse
vastavust kirjakeele normile. Nimetust võis vajadusel tõlkida
võõrkeelde, nimetuse koosseisu kuuluv nimi aga pidi
jääma tõlkimata. Nüüd pole neist nõuetest
enam midagi järel.
Meenutame siinkohal nimetuse ja nime mõistet. Võtame
lähiajaloost sellise näite: Naha- ja Jalatsitootmiskoondis
"Kommunaar". Või kaugemast minevikust: Betooni-
ja Katusepapitööstus "Järve". Need mitmesõnalised
ühendid on nimetused, mille sees on nimed Kommunaar ja Järve.
Mõnel organisatsioonil on ainult nimetus, näiteks
Eesti Naisüliõpilaste Selts.
1996. aasta äriseadustik ei teinud vahet nime ja nimetuse
vahel, vaid rääkis ainult nimedest (järelikult
ka ülalmainitud mitmesõnalised ühendid on nüüd
seaduse mõttes nimed), ega esitanud ka "nimede"
eestikeelsuse nõuet. Sellega seoses loobutigi keeleseaduse
21. paragrahvi 1. lõikest. Seadusandjad lootsid, et aeg
ja turuseadused ise panevad kõik paika, kuid selle lühinägelikkuse
tagajärg on valusasti käes. Asutuste ja ettevõtete
nimede/nimetuste valdkonnas valitseb Eestis täna niisugune
põhjalik korralagedus, mida Eesti iseseisvumisel poleks
vist keegi osanud ette kujutada ja kuhu keelenormil pole enam
üldse asja. Arvamusel, et ärinimed korrastavad end ise,
pole vähimatki realistlikku väljavaadet. Neid saaks
korrastada üksnes riigivõim.
Huvitav on lisada, et see äriseadustik, mis tühistas
ühe tähtsa sätte meie keeleseadusest, polnud ilmselt
ei venelaste ega Euroopa surve tagajärg, vaid oli täielikult
meie oma Riigikogu algupärane ebardlik sünnitis.
Meie tänaste asutuste ja ettevõtete nime(tuse)d on
enamikul juhtudel täis- või poolingliskeelsed (United
Motors, Mareen Catering, Saar Poll, Ehitus Service, Kunda Nordic
Tsement) või justkui eestikeelsed, kuid grammatiliselt
või ortograafiliselt vigased (Tiit Reisid, Toom Tekstiil,
Elion Ettevõtted Aktsiaselts, Sisustus E Kaubamaja, sööklad
Vanaema Juures ja Õlle Tare; viimased peavad olema Vanaema
juures ja Õlletare).
Mõned justkui eestikeelsed nimed sisaldavad eesti tähestikus
mitteolevaid tähti (Liiwi Heliis, Waide motell, Alpiexpress,
Koduextra, Kyyrix, Võrqtaja Kohtvõrgud). Ajaleht
Postimees on taas läinud eesti õigekirja narritamisele,
võttes oma laupäevanumbri pealkirjaks Postimees Extra.
Selles oleva n.-ö noortelisa pealkiri «Hip!»
on kirjapildi poolest eesti ortograafia seisukohalt võimatu.
Kontrastina nõuab Leedu riigikeele seaduse § 16: "Kõigi
Leedu Vabariigis tegutsevate ettevõtete, büroode ja
organisatsioonide nimed (nimetused) moodustatakse kooskõlas
leedu keele normidega ning reeglitega, mis on heaks kiidetud Leedu
Vabariigi Seimile alluvas Leedu Riiklikus Keelekomisjonis."
§ 17 nõuab muu hulgas, et kõik Leedus müüdavate
kaupade ja osutatavate teenuste nimed ning nende kirjeldused peavad
olema leedukeelsed.
Kontrastiks vaatame näiteks Eesti ettevõtetes toodetavate
jookide pudelitele ja kartongpakkidele meie poeriiuleil. "Aura"
kaubamärgi all on turul mahlajoogid sarjast "Fresh"
(GRAPE DRINK, MULTIVITAMIN DRINK ja rida teisi). Kui hoida pakki
vastu valgust ja uurida läbi luubi, võib leida kusagilt
ka minikirjas eestikeelse teksti. On olemas sari "Aura cocktail"
(raspberry juice + milk, apple juice + milk) ning mitmed Eesti
ettevõtete toodetud ja siin müüdavad, kuid inglise
keeles sildistatud alkohoolsed ja karastusjoogid. McDonald's pakub
Eestis toodet "McEine" ning teenust "McDrive".
Et viimane tähendab autossemüüki, seda võib
mõista üksnes inglise keele põhjal.
Leedu riigikeele
seadus edendab korrektse leedu keele prestiizi
Leedu riigikeele seaduse
IX peatüki pealkiri on "Riigikeele korrektsus".
Sealsest §-st 19 loeme, et riik "edendab korrektse leedu
keele prestiizi" ning "loob tingimused keelenormide,
isikunimede, kohanimede, murrete ja kirjalike mälestiste
kaitseks, kindlustab riigikeele toimimise ainelist baasi, annab
üldabi leedu keele uurimisele kui eelisteadusharule".
§ 21 lisab, et "riigikeele korrektne valdamine on osa
riigiametnike, pedagoogide, massimeedia ja kirjastuste töötajate
kvalifikatsiooninõuetest". § 22 nõuab,
et Leedu massimeedia ning kõik raamatute ja muude väljaannete
kirjastused "peavad järgima korrektse leedu keele norme"
ja § 23 ütleb: "Kõik avalikud sildid peavad
olema keeleliselt korrektsed."
§-st 24 leiame sätte: "Käesoleva seaduse rikkujad
võetakse vastutusele seaduses ette nähtud korras."
Jutt oli leedu keele prestiizist. Muide, kas keegi on pannud tähele,
mis on Leedu rahvusliku lennukompanii nimi, nagu see esineb Leedu
lennukite külgedel? See on Lietuvos Avialinijos, mitte ingliskeelne
Lithuanian Airlines. Leedulased ei häbene oma keelt maailmale
näidata. Leedu keele prestiiz on leedulaste silmis kõrge.
Nagu leedulaste seadus ütleb 23. paragrahvis, peavad kõik
avalikud sildid olema keeleliselt korrektsed.
Ka Eesti keeleseaduse sama numbriga paragrahvis, s.t. §-s
23, öeldakse, et avalikud sildid, viidad, kuulutused, teadaanded
ja reklaam on eestikeelsed, välja arvatud teatud juhtudel,
mis on kindlaks määratud. Nagu juba ütlesin, nõuab
meie keeleseadus, et "eesti keele ametliku kasutamise aluseks
käesoleva seaduse mõttes on eesti kirjakeele norm
Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras". Juhtumisi olin hiljuti
Viljandis ja nägin seal peatänaval ühe kena hoone
fassaadil kaugele paistvat grammatikavigast sõnaühendit
MAINOR KESKUS, hotelli lähedal aga parkimiskeelumärki,
mille juures oli silt pealdisega "Välja arvatud Grand
Hotel lubadega". Kui organisatsioonide nimetused on vigased
ning keeleseadus meid siin kahjuks ei aita, sest ta ei nõua
nimetuste või nimede eestikeelsust, siis siltidel oleva
n.-ö käibekeele osas peaks seaduse § 23 ometi jõus
olema.
Eesti keel kui sandike uksepiida
kõrval
Võidakse öelda, et makrotasandil
on meil ju kõik korras, sest Euroopa Liidus on eesti keel
formaalselt võrdväärne teiste liikmesmaade keeltega,
tohime pöörduda Euroopa Liidu institutsioonide poole
oma emakeeles ning kõik Euroopa Liidu seadused ja normatiivid
tõlgitakse eesti keelde. Areneb keeletehnoloogia, mis peaks
tagama keele toimimise infotehnoloogilises keskkonnas. Mitte kunagi
varem pole õpetatud eesti keelt nii paljudes maailma ülikoolides
kui praegu. See on muidugi tore.
Kuid siinkohal pean silmas keele prestiizi allakäiku keele
kodumaal ja oma rahva hulgas, n.-ö mikrotasandil. Eks nõua
Leedugi seadus «korrektse leedu keele prestiiži»
kõige enne just sellel tasandil. Kui meie avalikkuses lõhutakse
karistamatult keele ehitust, moonutatakse siltidel sõnu
(Centrum, Zelluloos, Zeppelin), segatakse oma keelt võõrkeelega
või eelistataksegi puhtalt võõrkeelt, ei
takistata keeleoskamatut reklaami ning lubatakse võõrettevõttel
tegutseda nime all, mis oleks noorsugu eksitavalt justkui vigaselt
eestikeelne (Viking Lotto), siis on eesti keele lugupeetavus oma
kodumaal nukralt madalseisus. Meenutan kadunud keelemehe Henn
Saari ütlust, et eesti keel ei ole enam enesekindel riigikeel,
vaid seisab sandikesena uksepiida kõrval (Henn Saari "Keelehääling",
Tallinn 2004, lk 823).
|
|
|
