|
|
August Sabbe radadel
tekst: Margit-Mariann
Koppel
Eesti viimasest vabast mehest August
Sabbest on kirjutatud palju
artikleid. Tõik, et ta suutis külarahva abiga end
üle kolmekümne aasta metsas varjata, räägib
meie rahva kokkuhoidmisest. Sabbe siiani mõistatuslik surm
Võhandu jõel on liikvele lükanud hulgaliselt
legende. Täpset tõde, kas ta uputas end, uppus või
uputati, ei tea keegi. Kuid 15. 08. 2003. aastal Sabbe radadel
käies sai selgeks üks asi - julgeolekumeeste kalastusretk
ei olnud juhus.
Metsavend August Sabbe
radadele tuli mulle teejuhiks Henn Ahman kui paikkonna ja inimeste
hea teadja ning tundja. Tema isa Harald Ahman oli KGB poolt saadetud
sunniviisiliselt Paidrasse sealse veski asemele rajatud tööstuskombinaati
juhtima ning võib üsna kindlalt arvata, et ka Sabbet
püüdma. Henn Ahman ei teadnud midagi oma isa kaksikrollist.
Küll aga rääkis ta meile, et KGB oli suunanud tema
isa Paidrasse justkui karistuseks sugulase August Ahmani, kauaaegse
Mäksa vallavanema ning Kaitseliidu Tartu maleva Võnnu
malevkonna pealiku varjamise eest oma kodus Möksi veskis
Ahja jõel. (See jutt "karistusest" oli mõeldud
rahva seas levitamiseks ja seda rääkis Harald ka oma
lastele.) Oli antud valida kahe koha vahel, teiseks oli mingi
tellisetehas. Harald oli tunnistajaks, kui julgeolekumehed 28.09.1978
. aastal "suurt kala" püüdma läksid.
Teine teejuht Sabbe radadel oli Mart Arold kui Harald Ahmani kaksikrolli
teadja ning inimene, kes enese teadmata aastate eest August Sabbega
juhuslikult kohtus.
Alustamegi oma retke Sabbe radadel Paidra järve kaldal, kus
Mart Arold 1973. a enese teadmata ootamatult August Sabbega kohtus.
Mart Arold meenutab: "Tulin oma kaugele sugulasele Harald
Ahmanile külla ja tema hakkas mulle oma kodupaika näitama.
See oli mul esimene kord ka tema pool käia. Kõndisime
siin järve ääres ja mul oli fotoaparaat kaelas.
Äkki tõusis mees järve ääres püsti
ja Harald hakkas teda rahustama ning rääkis talle minust
tohutu pikalt. Võib-olla polekski asi mulle meelde jäänud,
kui see jutt minust poleks nii põhjendamatult pikk olnud.
Kindlasti pingestas olukorda ka mul kaasasolnud fotoparaat. Käisime
järve ääres tiiru ära ja kui me tagasi jõudsime,
oli mees ikka samas kohas kala püüdmas. Ajasime taas
juttu. Oli väga rahulik, filosoofiline vanamees. Ei osanud
mina temast tookord mitte midagi arvata. Aga kui ajalehtedes hakkasid
ilmuma Sabbe fotod, siis tundsin ta ära."
Saladuslik
suitsuhais
Järve äärde
viiva tee ääres väikeses pruunis majas, kus praegu
poodi peetakse, elas Augusti sugulane Adeele Sabbe, keda kutsuti
Teeleks. Henn Ahman mäletab, et kuigi Teele ise ei suitsetanud,
oli tema pool tunda suitsuhaisu. Siis ei osanud sellele tähelepanu
pöörata, sest ei võinud ju arvata, et August
end nii lähedal varjab. Paidral aastatel 1953-1960 elanud
möldri tütar Maia Käige on artiklis "Sabbe
segati mängu, kus väljujaid polnud" (Postimees,
17.08.1998) samuti meenutanud, et Adeele käis sageli veski
juures ja küsis Augusti järele. Kuid öösiti
passis Teele oma talu väraval ja mitut inimest korraga sisse
ei lasknud…
Palo talus
Edasi viis tee meid
August Sabbe sünnikoju Palo tallu, mis asub tema kunagise
töökoha Paidra veski vahetus naabruses. Talu oli, nagu
vanasti öeldi - kahehobusekoht. Paidra veskisse tööle
läks Sabbe 1945. aastal, sest talupidamine Vene ajal talle
enam ei istunud. Meie sealkäigu ajal polnud talus kahjuks
kedagi peale koerte. Tema sünnimajast olid alles vaid ristpalkidest
seinad. Maja oli uste ja akendeta, laastukatus oli mädanenud
ja sisse langenud ning ruumid olid prahti ja kola täis.
Selles väikeses madalas majas ta sündis Pindi kirikuraamatu
järgi 19. augustil 1909. Tema isa oli Jaan Hindriku p Sabe
ja ema Katri Sabe (sünd Nassar). Peres oli veel kaks poega
ja tütar. Augusti kaks vanemat venda langesid Vabadussõjas.
Ka õde on juba manalas. August õppis Tsolgo koolis
ja elas kuni punavõimu tulekuni isatalus. Välimuselt
oli ta kena ja väga tugev mees. Relvavend ja punkrikaaslane
Ludvig Juks on tema iseloomustamiseks öelnud, et ta kaalus
oma 130 kilo. August Sabbega koos Paidra veskis töötanud
Eduard Krebetski sõnul oli August ka jutumees, kuid kalamees
ta enne metsa minekut nii väga ei olnud. Ka metsavenna aastatel
püsis Sabbe hea tervise juures. Ta sõitis jalgrattaga
ringi, kandis korralikke riideid ja sooja pesu ning hammastel
olid kullast kroonid.
Metsa minek
Esimest korda läks
Sabbe metsa varjule 1941. a, hoidudes mobilisatsiooni eest Punaarmeesse.
Teist korda varjas ta end metsas 1944. a, sest ka Saksa sõjaväkke
ei soovinud ta minna. Kolmandat korda oli ta metsas 1944-1945,
põhjuseks taas varjumine mobilisatsiooni eest Punaarmeesse.
Just Punaarmee eest varjumist kasutas julgeolek ära Sabbe
vastu, kui nad ta juulis 1949 arreteerisid ning pärast "töötlemist"
agendinime all Jaan (venepäraselt Ivan) metsa sõpradest
metsavendi ära andma saatsid. "Ei mina hakka tibladele
kedagi ära andma," öelnud Sabbe ja jätnud
pärast paari kohtumist Pakla sohu määratud kokkusaamistele
minemata. Ta läks metsa ja temast sai nüüd päris
metsavend. Metsas varjavatele sõpradele oli ta asjaloo,
et teda taheti värvata, kohe ära rääkinud.
Tekib mõistagi küsimus, keda julgeolek jahtis? Agent
Bogdanov oli juleolekule suvel 1949 teatanud, et Sabbe oli seotud
metsavendade Jaan Rootsi ja Paul Randmaaga. Pärast värbamist
saadeti Sabbe otsima Jaan Rootsi, Arnold Kakkot ja Paul Randmaad.
See taktika, saata metsavendi tabama nö "oma mees",
oli KGB poolt tavaline võte. Ka Sabbet üritati tema
endiste punkrikaaslaste abil tabada, kuid ebaõnnestunult.
Metsavennad Ludvig Juks ja Jaan Vigel keeldusid sellest, öeldes,
et Sabbe võib nad tappa. Tundub, et agentide kalameheks
maskeerimine ja selle abil Sabbe asukoha väljapeilimine oli
Põlva miilitsaülema Hans Salmi idee, sest Sabbe punkrikaaslasele
Elmar Kurvitsale (hüüdnimega Kure-Juhan) oli ta samuti
teinud ettepaneku kalamehena Sabbet otsima minna. Mingeid andmeid
julgeolek Elmar Kurvitsalt ei saanud.
Esimese talve veetis Sabbe metsas üksinda ja liitus siis
Jaan Rootsi 10-mehelise salgaga. Kalju Aaropi täpsustuse
kohaselt oli Rootsi hüüdnimi Orjol (kotkas - vene k),
mitte Orion, nagu artiklitesse on ebatäpsete dokumentide
põhjal ekslikult sattunud. Mihkel Kärmase artiklis
"Viimane vaba mees" (Eesti Ekspress, 2. oktoober 1998)
on juttu, kuidas enne Kuste hüüdnime all liikuva Sabbe
liitumist olid selle rühma mehed tapnud kättemaksuks
kolm kohaliku kolhoosiesimehe perekondset. Nõukogude aktivistist
kolhoosiesimehe info põhjal olid varem hukatud Rootsi rühma
liikmed Olaf ja Arnold Kakko. Artiklis oli neist tehtud vennad,
tegelikult oli Olaf Arnoldi poeg.
Et Toropi talu peremehest Arnold Kakkost oli juttu ka sügisnumbris
ilmunud Tõutsimäe loos, siis tänu Kalju Aaropile
saame tuua asjasse selgust. Aja jooksul mälestused paratamatult
tuhmuvad ning mängivad vingerpusse, ka erinevad sündmused
võivad aja jooksul üheks sulanduda. Eha Piirisildki,
kes meile Toropi talu peremehe saatusest jutustas, on kaks sündmust
omavahel kogemata segi ajanud. Lugu aga oli Aaropi sõnul
järgmine:
"Kolhoosiesimehe naine sattus metsavendade laagri peale ja
rääkis sellest mehele, kes juhatas NKVD haarangulised
metsavendade peale. Arnold Kakko langes 2.07.1950 Peraküla
lähedal Mustasaare soos. Tema poeg Olaf langes 28.10.1950
Koolma küla metsas. Teine poeg Jakob tuli vist ise metsast
välja.
Kättemaksuks panid metsavennad kolhoosiesimehe maja põlema,
kuid reeturit ennast kodus ei olnud ning surma said tema naine
ja poeg.
Kuid 27.10.1949 toimus rünnak Rootside punkrile, mis asus
Meenikunnu soo ääres Veriora metsas. Surma sai Jaan
Rootsi vend Martin ja raskelt haavata teine vend Harri. Harri
Roots seoti jalgupidi hobuse rangiroomade külge, kus ta siis
lohises peaga vastu maad ja kände, kuni verest tühjaks
jooksis."
Metsas
Aastal 1951 kolis Jaan
Rootsi salk Taevaskotta. Seal varjas Sabbe end koos kaaslastega
1954. aastani. Sabbe oli salga tagalameeskonnas, kelle ülesanne
oli hoolitseda varustuse, moona ja eluaseme eest. Pärast
Jaan Rootsi ning juhtivate liikmete langemist Ristipalol, kuhu
nad reetliku metsniku Eduard Kasesalu (KGB agent Mänd) poolt
meelitati metsamajandi palgaraha röövima, ning Taevaskoja
punkri juhuslikku avastamist ühe laskurkorpuse mehe poolt,
kelle jalg läbi punkri suitsuluugi vajus, hakkas Sabbe end
üksi varjama. Oma viimases punkris Pärna talu taga varjas
ta end paarkümmend aastat. Sabbe oli korduvalt rääkinud,
et elusalt ta ennast kätte ei anna, kartes, et siis viiakse
perekond minema ja samuti kannatavad teda abistanud inimesed.
Käies Sabbe radadel kohtasime Koolma külas Vambola Kautsi,
kes juhtus Sabbet nägema küll jõe ääres,
seenil ja marjul käies, küll jalgrattaga sõitmas.
Sabbe varjas end ka Laugemetsa Akseli majas. Tal oli oma "leivategija"
- Ella Parman, kelle pool ta ka varju sai. Meeta Vahtile (sünd
Sabbe) oli August Sabbe lellepoeg ja Ella Parman lelletütar.
Ka Meeta isa oli Palo talus sündinud. Meetale tehti samuti
julgeoleku poolt ülesandeks metsavennad välja anda.
Läbikäimise pärast metsavendadega tuli tal hiljem
istuda Venemaal Arhangelskis vangilaagris. Arvata võib,
et August Sabbe sai peavarju ka oma lelle Eduard Sabe pool. Tema
maja üks tubadest oli tühi ja seal oli igasuguseid elektririistu.
Majaperemees aga elektritöid ei tundnud… August Sabbe
viibis ka oma lelle matustel ja aitas hauda kaevata Põlva
surnuaeda.
Sabbe jaht
Paidra veskis käis
palju inimesi, seal liikusid uudised. Seepärast pakkus see
koht julgeolekule elavat huvi. Nii Paidra veski endisele omanikule
Lüütsepale, kes ka metsavend oli, kui Eduard Krebetskile
ja Harald Ahmanile oli antud ülesanne metsavendadest teatada.
KGB käis pidevalt Paidra veskis ja Sabbe sünnikodus
luusimas. Lüütsepa talu oli Henn Ahmani andmetel aga
tšekistide tugibaas. Seal peeti pidusid, kasvatati neile
sigu ning sealt käidi ka lõhkeainega kalal. "Seltsimehed"
tegutsesid karistamatult. Eduard Krebetsk saadeti koguni Antslasse
Sabbe pruudi Helmi Partsi poole ülesandega anda julgeolekule
teada, kui Sabbe peaks sinna ilmuma. Helmi oli Koolma külast
pärit ja metsavend Martin Partsi õde. KGB tahtis ka
Krebetskit metsa saata metsavendi otsima, kuid ta keeldus sellest,
öeldes: "Metsa ma ei lähe, laske maha või
saatke Siberisse." Pärast seda teda enam ei kiusatud.
Saatus aga tahtis, et Helmist sai hoopis Eduardi naine.
Krebetski arvates võis Sabbele saatuslikuks saada lugu
jahipüssiga, mille salakütid temalt ära võtsid.
Mees nimega Olev Raudsepp oli näinud, kuhu Sabbe püssi
peitis. August Sabbe oli teinud Krebetski arvates rumaluse ja
läinud Leevile püssi tagasi nõutama.
Kui Krebetsk Võrtsjärve äärest Paidrale
tagasi tuli, oligi sinna sunniviisiliselt saadetud Harald Ahman,
kes oma kodus Möksi veskis möldri ametit pidas. Seal
oli ta varjanud oma sugulast August Ahmani, kes hiljem siiski
tabati ja vangilaagrisse saadeti. Haraldi poeg Henn mäletab,
kuidas veski juurde sõitsid tihti autod ja Krebetsk kurtis,
et näe, jälle nad tulevad.
Uputas, uppus või uputati?
Küsides August Sabbe surma asjaolude
kohta selgus, et enamus inimesi siiski usub, et ta ikka uputas
end ise ära, et end mitte kätte anda. Sel kindlal arvamusel
on nii Meeta Vaht, Eduard Krebetsk kui ka Kalju Aarop. Kuigi Henn
Ahmani sõnul oli pärast Sabbe hukkumist liikvel ka
jutte, et ta tapeti, sest teadis liiga palju. Selge on see, et
tõde on Võhandu jõe voogudes. Sabbe kinni
võtnud mehed Ervin Oras ja Neeme Taavel pole tahtnud rääkida
tõtt ning on endiselt kindlad legendis, et olid puhkusel
ning et kalaretk ja Sabbe tabamine oli juhuslik ettevõtmine.
Henn Ahman aga mäletab isa jutu põhjal asja hoopis
teistmoodi. Isa Haraldi jutu järgi olid need miilitsad Võhandu
jõel pidevad "kalastajad". Kala siin ka oli.
Tol aastal, mäletab Henn, oli haruldaselt suure sajuga sügis.
28. septembril tulid siia miilitsad, keda isa tundis ja kes kogu
aeg siin "kalal käisid". Miilitsad võtsid
isa käest paadi ja isa ütles neile, et mis te seda paati
praegu jõkke lasete, ega nii suure veega kala ei saa. "Küll
me sulle pärast räägime, mis kala me püüame,"
vastati isale ja miilitsad sõitsid jõge mööda
alla. Pärast toodi teatud inimesed, kes temaga hästi
läbi said, Sabbe laipa tuvastama.
Küsimus, kas Sabbe uppus (väsimusest, külmast veest,
kukkus millegi vastu ja kaotas teadvuse), uputas end teadlikult
või uputati, jääb. Teada on vaid see, et kaks
miilitsat tulid jõest välja ning Sabbe jäi jõkke.
Ta toodi kaldale, kuid elustamiskatsed ei aidanud. Tema laip viidi
esmalt Leevi haiglast toodud autoga Põlvasse ja seejärel
lahanguks Tartusse. Alles 20. oktoobril maeti ta Tartu Raadi kalmistule
riigi rahade eest maha, sest sugulased ei julgenud talla matuseid
korraldada. Väidetavalt ei olnud kehal vägivalla tunnuseid
ega kuulijälgi. Sabbele kuulunud püstol, mis tol saatuslikul
päeval teda alt vedas, jäädes selle haaramise käigus
pükste külge kinni, on Võru muuseumis.
Kaitsepolitseiametis 7.10.1998 a Toivo Kameniku poolt koostatud
kriminaalasja algatamisest keeldumise määruses (mille
sisu iseenesest on vassimise tippnäide) on kirjas huvitav
detail, mille põhjal võib väita, et jutt sellest,
nagu poleks Sabbe tabamiseks operatsiooni kavandatud, on, vabandage
väga, paljas bluff ja mõeldud lihtsameelsetele. Miks
võib nii väita? Aga sellepärast, et Jaak Pihlau
juhtus nägema Kesktelevisioonis venekeelset filmilõiku,
milles näidati A. Sabbe kinnivõtmist jõe ääres,
nagu oleks operatsiooni varjatult filmitud. Seda tõika
toetab ENSV siseministeeriumi poliitkasvatustöö osakonna
ülema asetäitja Jako Okki seletus, mille kohaselt ta
saatis Põlvamaale NSV Liidu siseministeeriumi filmigrupi,
kes tegi Sabbe tabamisest saate või filmi. Selles määruses
on ka kirjas, et miilitsaülem Hans Salm oli oma kolleege
hoiatanud, et nad võivad kohata Võhandu jõel
sellist kahtlast isikut nagu August Sabbe. Salm soovitas miilitsatel
ettevaatlik olla, sest Sabbe võis olla relvastatud. Loomulikult
oli August Sabbe tabamine pärast nii paljusid ebaõnnestumisi
Põlva Rajooni Julgeolekuosakonna ülema J. Aho jaoks
tohutu töövõit. Ta käis isiklikult läbi
kõik Põlva tähtsamad asutused ja kutsus surnud
metsavenda vaatama.
Ent loo juures on veel üks põnev ja oluline detail
ja nimelt see, kas Sabbe asukoha peilisid miilitsad kalamehi etendades
tõesti ise välja või leidus siiski kuskil reetur.
Meeta Vaht rääkis meile, et Sabbe andis ära mees
nimega Hugo Olesk, kes hiljem ostis selle eest saadud juudaseeklite
eest endale "Žiguli". Pärast poos ta end üles.
Külarahvas hakkas küllap kättemaksuks reeturi perekonnale
Oleski väimeest seepärast kutsuma Vana-Sabbeks ja talu
Sabbe taluks.
Endised julgeolekutöötajad aga varjavad kiivalt oma
saladusi edasi. Kaitsepolitseiamet E. Orase ja N. Taaveli tegevuses
kuriteokoosseisu ei tuvastanud, sest väidetavalt polnud tegu
tahtliku tapmisega ega kavandatud operatsiooniga. Sel põhjusel
ei kvalifitseeru A. Sabbe surm inimsusevastaseks kuriteoks. Endine
Põlva miilitsaülem, metsavendadele inimjahti korraldanud
Hans Salm aga tegeleb "absoluutselt usaldusväärse
ajaloolasena", keda ka austavalt "kirjameheks"
nimetatakse, nüüd ise metsavendade uurimisega.
|
|
|
