|
|
PsühhiaaterAnti Liiv oma raamatukogus,
süles eestikeelne superköites "Suur Piibel". |
Suguvõsa uurimine kui
õilistav hingeravi
tekst: ANTI LIIV, psühhiaater
12.
novembril tähistas Eesti Genealoogia Selts teaduskonverentsiga
oma 15. sünnipäeva. Saaremaa juurtega psühhiaater
Anti Liiv
vaagis suguvõsa uurimist inimese ja rahva vaimse tervise
ning eneseleidmise seisukohalt. Ka meil on aeg saada oma juuri
mäletavateks eurooplasteks.
Kõigil selle
artikli lugejail on olnud tuhandete aastate kestel edukad esivanemad,
kellel õnnestus geenide üleandmine nende ridade tänasele
lugejale. Õnnitlus! Lugeja esivanemad pääsesid
dinosauruse käest. Pääsesid hundikarja käest.
Pääsesid eluga sagedastest keskaegsetest katkuepideemiatest.
Looduslik valik vaagis hoolikalt geene, kelle kandjad saaksid
maitsta tänase elu rõõme ja muresid Eestimaal.
Looduslik
valik - edukus ja vedamine üheskoos
Miks tuhandetel minevikus
elanuil pole tänaseks järglasi ? Miks nende suguvõsad
hääbusid Looduse tahtel ajaloo hämarusse - selles
on veel mõistatusi . Kuid on selge: geenikombinatsioone,
mille kandjail polnud lapselapsi, ei hinnanud Loodus edukaks.
Ebaedukad geenid korjas - ja korjab edaspidigi - Loodus tagasi.
Ebaedukate väljapraakimine on Looduse sügav tarkus.
Inimtarkus ei oska Looduse sellele valikule vastu seista. Arstiteadus
püüab auahnelt juba teist sajandit võimalikult
paljude raskete pärilike haigustega isikute ellujätmise
suunas teadust edendada. Aga Loodus jätkab jonnakalt: elujõulised
on suguvõsad, kus sünnib palju terveid ja elus edasipüüdlikke
lapsi. Selles imelihtsas (tänaseks siiski vananenud) talupoeglikus
tõdemuses peitub ka eestlaste kui rahvuse jätkusuutlikkuse
võti. Kuid see võti võib olla juba XXI sajandi
alguseks katki murtud ning ära visatud.
Kelle süül
oleme kuulsate kuningateta?
Oleme eestlastena kuulsate
esivanemate kirjutatud ajaloota rahvas. Õpikute ajalugu
on tänini ikka olnud pelgalt kuningate ja sõdade ajalugu.
Miljonijagu Läänemere kaldal eesti keelt kõnelejaid
põlvneb pärisorjade madalatest suitsutaredest. Kel
pole omi kuningaid, kuulsaid väejuhte, võidetud suuri
sõdu ega kümneid-sadu maailmakuulsaid inimesi. Sestap
pole ka meie tänaste elutubade seintel äraläinud
7…10 põlvkonna kuulsate esindajate uhkeid kuldraamides
portreemaale ega fotosid . Meil on vähe loetleda suguvõsasid,
kelle esindajad viimase kahe sajandi kestel oleksid põlvede
kaupa edendanud eesti asja. Ja ometi on osa meist juba põlvkondade
kaupa ikka unistanud kõrgelaelistest avaratest elutubadest
ajaloo tormituultes jonnakalt püsivates kivimajades. Küllap
just see kihk kutsubki paljusid oma aega ja raha uputama ülivanade
majade ülesputitamisse.
Esivanemad
kui hernekepp nõrkuse hetkel
Vajame ettekujutust
oma isiklikest esivanematest, et siis elus tähtsaid otsuseid
langetades otsida vahel julgustust neilt (iseenese ettekujutuse
varal): nii olime-tegime-elasime meie - eellased. Sellise iseendaga
sisekõne najal saaksime sisimates kõhklustes ettekujutlusliku-ilmutusliku
selguse: kus-kuidas seista ja edasi sammuda. Et sedasi meie endi
lihast ja verest eelkäijad oma vaikival kombel annaksid heatahtlike
sugulaste-esivanematena nende pärandatud geenide kandjale-järglasele
otsimise kõhklustes otstarbekaima lahenduse vihje. Otsustamise
tarkuse. Otsustamise julguse. Kas aga suudame neid esivanemaid
unustusest üles leida? Nende palgejooni kujutleda? Nende
mõtteid-unistusi rekonstrueerida?
Prügikonteiner
- üleilmse lõimumise sümbol Eestis
Tänases Eestis
oma ajaliku elu äraelanuna jätab lahkuja ümbritsenuile
tavaliselt vaid tasapisi kustuvad mälestused kunagisest tegevusest.
Ning hulga tänasele põlvkonnale juba kasutuid-mõttetuid
esemeid. Mälestused lahkunust (kui isiksusest) kustuvad kahe-kolme
põlvkonna jooksul. Tänavu detsembris surnut 2075.
aastal enam keegi isiklikult ei mäleta. Mis puutub lahkunu
esemetesse, siis need heidetakse enamasti pärijate-järglaste
kiiresti tellitud prügikonteineritesse. Sest XXI sajand on
eestlasele südamelähedaseks teinud lühimälulise
kipsiplaadilise eurokultuuri, mis on end väga jõuliselt
suutnud vastandada XIX sajandi eesti talupoeglikule meelelaadile
- ehitada üles omaenda koda ja pärandada see lastele-lastelastele,
oma elumõtte jätkajaile . Moodne põlvkond ei
väärtusta enam esemete isaigisuse ja pojapõlisuse
aadet. Seetõttu on vanadel esemetel järglaste silmis
enamasti väärtust vaid sedavõrd, kuivõrd
neid on võimalik antikvariaadis maha müüa.
Kuldkala
viis ära vana rahvusliku müüdi
Saatuse kuldkala täitis
hiljuti C. R. Jakobsoni (1841-1882) XIX sajandi keskel loodud
rahvuslikule müüdile ülesehitatud kolm soovi. Oleme
taas iseseisvad. Oleme Euroopa Liidus. Oleme NATO-s. Noh - ja
mis siis nüüd edasi? Millest unistada? Mille poole nüüd
pürgida? Milline uus hingeülendav müüt kutsuks
nüüd eesti keelt kõnelejaid hoidma kokku ühte
riiki, kus me enam polegi heitunud mesilasparv, kes peaks ilmtingimata
lendama üle mere? Paratamatu, et XIX sajandi rahvusromantiline
müüt ühinevas demokraatlikus paljukultuurilises
Euroopas eesti rahvuslikke aateid toetavalt enam ei toimi. Pole
võimatu, et varsti on osa meie senistest rahvuslikest müütidest
"meie endi poolt" priitahtlikult kogunisti "poliitiliselt
ebakorrektseteks" kuulutatud. Neist rääkimisegi
eest võidakse varsti karistada.
Võidab
see, kel surres kõige enam asju!
Küll oleme saanud
massimeedialt juba mitu uut müüti. Iseasi - kas nad
toetavad eesti rahvuse säilimist. Aitavad tekitada ja hoida
"meie" tunnet veel siis, kui Muhu rahvariiete neiutanu
all laulavad südantliigutavalt oma armsast Eesti isamaast
sajad tõmmunahalised patsidega kaunitarid.
Üks eestlasi ühendav uus müüt on "tubli
rehepapi müüt", mida kujukalt toetas üks hiljutine
reklaam Tallinna tänavail: "võidab see, kel surres
kõige enam asju". 2005. aastal oleks üheks näiteks
sellele müüdile üldrahvalik võitlus nn "suhkrutrahviga",
kus kavalpeade rehepappide rikastumist püütakse kaitsta-varjata
üldrahvaliku süütunde tekitamisega. Kahtlane küll,
kas ahnusest tiivustatud soov sulitegemisega rikkaks saada suudab
üldse olla eesti rahvust ühendavaks müüdiks.
Pigem aitab selline müüt seniseid üldlaulupidusid
muuta Õllesummeriteks. Kui me aga uut rahvuslikku identiteeti
kodu ja enda uue suhte mõtestamisel selle maatükiga,
mis tänini kannab nime Eesti, ei leia ega toida, laienevad
siinmail alkoholi ja narkootikumide tarbimine ning enesetapud.
Langeb sündivus , hägustub kodumaa ja asukohamaa mõiste
isiklik tunnetus. Kui sedasi ikka edasi, mõjub üleilmastuv
edukas lõimumine pisirahvale nii, et mõne sajandi
pärast tegelevad liivlaste ja eestlaste kunagise elulaadi
hääbumise mõistatusega juba arheoloogid.
Vähepopulariseeritud
eneseleidmise viis
Üks kindlusetunde
ja enesele koha leidmise otsingute individualiseeritud hingeravi
intellektuaalseid vorme on suguvõsauuringud. Mitme sajandi
kestel olid taolised uuringud ennekõike härrasrahva
pärusmaa. Tõestamaks kellelegi isiku eellaste suurt
edukust eelnenud sajandite kestel. Tõestamaks kellelegi
isiku erilist väljavalitust ja sellega moraalset õigust
haarata teistelt privileegid endale. Tõestamaks enda olulist
üleolekut ümbritsejatest. Möödunud sajandi
esimesel poolel jõudsid eestlased oma rahvuslike tunnete
ülesehitamisel, oma isikliku mina asupaiga mõtestamisel
maailmas sinnamaale, et ka esivanemaid hakata otsima ja leidma.
Neist omale eeskujusid ja olemise õigustust otsima. Usutavasti
oli sellises tegevuses veel üksjagu eneseõigustust
ja rahvuslikku alaväärsustunnet. Aga küllap piisavalt
ka kogumiskirge ja meelelahutuste otsingut. XX sajandi teise poole
arhiividele raskendatud juurdepääsu aeg on tänaseks
möödas. Moodne infotehnoloogia toob arhiivide haprad-koltunud
paberid vabadel õhtupoolikutel hilisõhtuste tundide
nokitsemisteks lausa koju kätte.
Eluvideviku
veetmise aateline kutse
Aga tähtsaimaks
ajaveetmiseks tuleks siiski pidada sisima esivanemate otsimise
motiivi mõistmist: miks ja mille nimel seda teha. Tänapäeva
noortel pole hetkel aega ega huvi kuulata minevikuheietusi ega
jätta meelde ammu enne neid elanud sugulaste nimesid-lugusid.
Selle vastu võidelda on mõttetu, leppige sellega.
Aga küllap poole sajandi pärast - juba eakana - tärkab
neiski samasugune huvi esivanemate vastu. On nad ju samast lihast
ja verest, samade geenidega nagu selle artikli lugeja ise. Sestap
pange oma eluvideviku saabumise ootel omaenda elumälestused
kirja. Kirjutage võimalikult täpsemalt üles oma
suguvõsa teile teadaolev pärimus. Varustage vanad
fotod nimede ning aastaarvudega. Ning pange need kõik kokku
laekasse, millel kiri: Teiepoolne tervitus, mis kingitusena avamiseks
Teie tänase lapselapse lapselapsele aastal 2080 Jõululaupäeval.
Kes teab - võib-olla hinnatakse seda 2080. aastal Teie
juba unustatud elu väärtuslikumaiks tegevuseks.
Saagem 21. sajandil oma juuri
mäletavaks eurooplaseks
Sestap uurigem omaenda hingerahuks isikliku
ajaloo hämarusse kaduvaid esivanemaid. Pürgigem sinnapoole,
et üheskoos saada viimase kahe sajandi kõige selgemalt-tihedamalt
läbiuuritud suguvõsalugudega rahvaks Euroopas. Et
juba enesekindel eurooplane olles jääda siiski edasi
oma juuri mäletavaks eestlaseks. Eestlasteks kokku liitva
positiivse rahvustunde ülesehitamine algab iga üksiku
eestlase huvist oma suguvõsa vastu. Kodumaa hindamine algab
juba oma korteriukse tagant, see algab trepikoja hõngusest.
Alles selle kaudu hakkame tasapisi mõistma, milleks meile
hingeliselt üldse on vaja kodumaad. Ning miks ei piisa üksnes
asukohamaa heaoluriigist.
Jõulud on just aeg, mil mõelda: kust tuleme ja kuhu
läheme.
|
