|
|
Theodor Altermanni palanguline aeg
tekst: K&E
Järgmisel aastal möödub 100 aastat Eesti kutselise
teatri sünnist. Sel puhul on sobilik meenutada selle teatri
rajajaid. Hiljuti tähistati näitleja ja lavastaja Theodor
Altermanni 120. sünniaastapäeva
ja taasavati mälestusmärk tema sünnikohas Visjas.
20 aastat tagasi tähistati
Tuhala Looduskeskuse algatusel Altermanni 100. sünniaastapäeva.
Selle raames korraldati tema kodukülas Visjas talgupäev.
Theodori isa Jüri Altermann, kes oli pärit Virumaalt
Simuna kihelkonnast, tuli algul Ravila valda talusulaseks. Hiljem
rentis ta Tammiku mõisalt Visja kõrtsi, kus 24.
novembril 1885 sündis ka Theodor. Nüüdseks on Visja
kõrtsi ase osaliselt maantee alla jäänud. Sestap
valiti mälestusmärgi kohaks Theodori lapsepõlve
mängumail asuv tammederohke metsatukk. Seal kasvavad lepad
võeti avarama vaate huvides maha ja suure "Joss"
traktoriga veeti ära kivid ja kännud. Viieteisttonnine
graniitmürakas leiti ja tariti kohale Kase talu põllult.
Kivile paigaldati pronksbareljeef, mille autor on skulptor Ülo
Õun. Valmis ka näitleja pronksbüst, mis pandi
Estonia teatrisse.
Kõik oleks olnud suurepärane, kui mitte metallivargad
poleks üritanud pronksbareljeefi kallal oma väge katsetada.
Taies tuli maha võtta. Tänavu andis Tuhala Looduskeskus
selle üle Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile ootama aegu,
mil rahvast taas see rahvas saab, kelle keskel elas ja lõi
Theodor Altermann. Kahjuks pole parem olukord ka Altermanni kalmul
Tallinna Vana-Kaarli (nõukogude ajal Siselinna) kalmistul.
Nii Altermanni kui temaga kõrvuti maetud kolleegi Karl
Jungholzi pronksbareljeefid on ära varastatud, nagu ka helilooja
Peeter Süda oma. Nende asemel võime nüüd
koopiaid imetleda. Selline on olukord meie suurmeestega 21. sajandil.
Milles mälestusmärgi taasavamine siis seisnes?
Pronksbareljeef asendati mälestuskivil kiviplaadiga, mille
raius kiviraidur Helmut Hiismaa. Angerja-Pahkla Haridusseltsi
esinaine Eha Sepping luges Anna Haava luulet. Oli ju Altermann
esimene näitleja, kes eesti luulet propageerima hakkas ja
Anna Haava luule oli tema "spetsialiteet", nagu ta öelda
tavatses. Mälestuskivi taasavamisele järgnes meeleolukas
kontsert Oru rahvamajas. Esinesid Sirje ja Väino Puura, keda
saatis klaveril Tarmo Eespere. Altermanni teatriteest vestis muhedaid
vahepalasid Arne Mikk. Kose ja Kohila vallavalitsused olid selleks
tähtpäevaks tellinud juubelikringli, mille kõrvale
pakuti maarohtudest teed.
Noorus ja
tung
Theodor Altermann oli
kaheksa-aastane, kui ema Miina (sünd. Nurm) suri. Isa õde,
kes oli Nõmme mõisa omaniku naine, võttis
Theodori enda juurde. Edasi viis tee Tallinna linnakooli, kus
tema tee ristus Paul Pinnaga. Seejärel õppis ta Tallinna
reaalkoolis kaubanduskursustel raamatupidamist ning töötas
selles ametis 1905. aastani. Theodori isa abiellus Pauliine Altnurmega
ja ostis Vainu talu, kuhu koliti aastal 1898. Kahest abielust
sündis Altermannide perre 12 last.
"Sarmika naeratusega, hallisilmne, pruunilokiline kahekümne
ühe aastane noormees, kellel oli paljulubavaid näitlejaeeldusi,
küllaga nooruslikku entusiasmi, palju julget fantaasiat,
ergas pilk, paar aastat praktilist lavatööd asjaarmastajana,
seljataga lühike õppereis Berliini, silme ees oma
kolleegi ja sõbra Paul Pinna hiilgav menu - selline oli
Altermann siis, kui ta 1906. a. astus üle kutselise "Estonia"
läve". Nii kirjutab oma eeskujust ja õpetajast
Theodor Altermannist näitleja Ants Lauter (L. Kirepe, "Theodor
Altermann", 1968, lk 26). Siinkohal vürtsiks huvitav
fakt, et Altermann ja Karl Jungholz avastasid Lauteri Kohila seltsimaja
peolt, kus Veliselt pärit heledapäine noormees elumehest
armastajat etendas.
Nii Pinna kui Altermann olid sündinud maaelu vaikuses, mis
andis neile tugeva tüve. Arne Mikk võrdles neid oma
sõnavõtus tänavusel Altermanni päeval
õunapuuga, mida võib hiljem pookida. Nad olid mehed
ilma teatrikoolita, kuid selle kompenseeris nende sisemine põlemine
ja suur anne. Lisame noorusele omase riskijulguse, ettevõtlikkuse,
romantilise vaimustuse, idealismi ja missioonitunde, õppimishimu
ja tehatahtmise - ning saame nakatavad omadused, mille najal loodi
Eesti kutseline teater.
Lavastaja Katri Aaslav-Tepandi: "Altermann mõjutas
kõigi kaasaegsete kolleegide lavaelu. See on Altemanni
teene, et Erna Willmer läks Moskvasse õppima. Altermann
oli see, kes Willmeri Estoniasse kutsus. Tänu Willmerile
läks Altermann Essenisse end täiendama. Oli vastastikune
üksteise innustamine edasi õppima. Siit aga ka vastuolu
tema isiksuses elujanu ja õppimistahte vahel. See konflikt
oli põhjus, miks ta nii kiiresti läbi põles."
Kolleeg ja lavapartner Erna Willmer on ehk kõige värvikamalt
Altermanni vastuolulist loomust tabanud: "Altermann oli individualiteet.
Ta oli ilmutus täis liha ja verd. Just niisama palju kui
mäletatakse ta loomingut, just niisama palju käib jutte
ta kõikevõitvast isiksusest. See isiksus vajas kaht
erinevat voolusängi: ühes tormas elurõõmus
boheemlane, purjed paisul suurmaailma allüüridest, silm
säral avantüürikast, suu naerul kõrgelainelisest
optimismist; teises voolas tasa ja targu tõsine ja töökas
puhastverd eesti maamees, asjalik, kaalutlev ja põhjalik
ettevõtteis, pedantne läbiviimises, kare ja hoolimata
enda vastu ja, olgugi nõudlik, kuid siiski soe ja osavõtlik
teistele. Päeval virk ja eeskujulik kohusetäitja, täis
indu ja püüdu, öösel - enam edev kui harras
Bakchose ja Erose kummardaja, kes armukalavete südametega
ülemeelikult mängles, nagu vallatu poiss kepseldes viirulisi
seebimulle õhku puhub. Siis jälle päev täis
tulevikukavatsusi, kogu teatri ja oma saatuse tõusule kihutusi."
(1940)
Nagu öeldud, kohtusid Paul Pinna ja Theodor Altermann Tallinna
Linnakoolis ning neist sai sõprade tandem Altermanni surmani.
Pärast kooliaega elas Theodor paar aastat Pinna ema hoole
all, nende perekonnas. Pinna meenutuste kohaselt oli Altermanni
iseloom teravate nurkadeta, leplik ja sõbralik. Koolist
lahkudes oli selge, kelleks nad kord saada tahavad, kuigi tee
eesmärgile jõudmiseks oli veel leidmata. Pinna oli
see, kes kutsus Altermanni vanasse Estoniasse V. Thali juurde.
1905. aastal siirdus Altermann esimest korda Saksamaale end täiendama.
Seal õppis ta palju ja rakendas naastes oma teadmised ja
ande, et pakkuda publikule mitte pelgalt ajaviidet, vaid kunsti.
1906. aasta suvel helistas Altermann Pinnale: "Sõida
siia, hakkame teatrit tegema."
Maapoiss
salongis
Paul Pinna särav
koomikutalent ja Altermanni sügav draamaanne täiendasid
kenasti üksteist. Altermanni pärisosaks kujunesid "salongilõvid"
ja armastajad.
Ants Lauter: "Maapoiss ja salong! See ühendus kõlab
algul veidi veidrana. Ent kui meenutame tõsiseid iseteadlikke
maamehi nende esinemiste puhul seltskondlikes ülesandeis,
siis peame tunnistama, et oleme sageli imetlenud nende vaba ja
lihtsat käitumist. Poositut ja sundimatut olekut. Selle omadusega,
laia ja sügava amplituudiga tunneteskaalas, mis on võimeline
liikuma tulisest pakitsevast temperamendist hella lüürikani,
väga hea välimusega, isikliku sarmiga ja suure lavalise
talendiga ühes isikus, millele lisandus veel suur tõsidus,
süvenemine ja hool ning armastus oma ülesannete vastu
- nii saab meile mõistetavaks Altermanni kiire tõus
varaküpseks, kuid täismahuliseks ja meil seni ületamatuks
armastajaks ja nooreks kangelaseks Eesti laval." ("Theodor
Altermann, Tln, 1940).
Sama võluvat relvituks tegevat joont rõhutab kolleeg
Albert Üksip: "Järeleaimamatu oli lihtsus, millesse
ta riietas oma osad. Eesti näitlejate seas ei ole ma enam
näinud sellist lihtsust, mis minu maitse järgi on kunstniku
ideaal. Tema kõrval kõik teised m ä n g i s
i d, tema aga o l i."
Aastal 1911, mil Altermann teist korda Saksamaale õppereisile
siirdus, võis Ants Lauteri sõnul näha laval
juba hoopis teistsugust näitlejat: "Otsiv, imitatsiooni
mõjudest vabanev loov näitleja, kes juba mitmest tõsisest
tööst kõneleva osaga oli oma nime kirjutanud
eesti teatri ajaloo suurkujude hulka - selline oli Altermann 1911.
aastal. Ta oli valinud tõsise kunstniku tee: leida oma
tõeline koht laval, saada vastused alateadvusest üha
selgemini teadvuse sfääri kerkivatele küsimustele,
avastada kriitika rahulolematuse põhjused, astuda publiku
ette ja saada selle maitse juhiks ning arendajaks."
See mees, kes 24. augustil 1913 uue Estonia teatrihoone avaetendusel
eesti teatri esimese Hamletina lavale astus, oli mehistunud, iseseisev,
oma teed käiv looja. Tema oli ka meie esimene Leo Saalep
Ed. Vilde näidendis "Tabamata ime" ning Tiit Piibeleht
Ed. Vilde näidendis "Pisuhänd".
Mida rohkem
kustus hääl, seda enam põles näitleja
Ilmselt tajudes talle
antud lühikest aega, üha valusama loomingukire ja intensiivsusega
Altermann end põletas. Saamata ise enam kaasa mängida,
põles Ants Lauteri sõnul loomingukirg temas seda
heledama leegiga: "See oli kunstniku vaim, mis nagu küünal
lõpuni põlenult enne kustumist sirutab endast veel
viimse, kuid kõige heledama leegi. Selles leegis ta seisis
proovidel oma juhitavate ees, kahvatupalgne, suuresilmne, juukselokid
lendlemas üle kõrge lauba, iga sosistav seletus, iga
ilme, iga selgitav žest ja hoiak täis omapäraseid,
ainulaadseid visioone näidendi sellest või teisest
kujust, autori ideest ja näidendi õhkkonnast."
(1968)
7. märtsil 1915 esietendus Altermanni viimane lavastus, O.
Wilde´i "Bunbury". 31. märtsil saabus ühe
palangulise ajastu lõpp. Töölauale jäi reziiraamat,
Max Halbe näidend "Noorus". Theodor Altermann oli
siis 29-aastane.
Altermanni kaasaegne, "Vanemuisest" kutselise teatri
teinud Karl Menning: "Pilt, mis Altermannist meie mälestustes
elama jääb, on pilt noorusest. Niisugusest noorusest,
mis meile enam igatsus ja unenägu on kui elusünnitus.
Noorus täis naeru ja rõõmu, täis hoolimatust
ja ülemeelikust, täis tuld ja kirge, mis nagu kevadine
torm kaasa kisub. Kui Altermann näitelavale astus välkuvate
silmadega, võidurõõmsa naeratusega, oma vastupanemata
nooruse kindlusega, siis oli ta ennem juba võitja, kui
lahing veel alganud. Kohe olid algusest peale need nägemata
sidemed näitelava ja pealtvaatajate vahel olemas, mis näitlejale
nii väga tähtsad on ja mis tihti hulga võimist
üles kaaluvad. Igaüks, kes Altermanni näinud, on
seda mõju tunda saanud, sellele ei saanud ka vastu panna,
kui arvustamine üles kerkis ja kõigega rahul ei suutnud
olla." (1968)
Lavastaja Katri Aaslav-Tepandi: "Oleks tahtnud öelda,
et ära raiska ennast! Nendest ongi vaja rääkida
selleks, et ideaalid ära ei kaoks. Nad ei saanud tasu. See
oli tung luua eesti kultuuri, eesti teatrit ja hoida ideaali silme
ees. Selge, et tema lahkumine mõjutas teatrit. See oleks
olnud hoopis teine teatrilugu."
|
|
|
