|
|
|
Josip Broz Tito, neljakümne
tuhande ungarlase mõrtsukas. |
Mahavaikitud genotsiid Lõuna-Ungaris
tekst: TÕNU KALVET
Umbes kuuekümne
aasta eest Lõuna-Ungaris serblaste eestvõttel toimunud
massilist ungarlaste hävitamist ja piinamist on kuni tänapäevani
üritatud maha vaikida. Toimunust ning jätkuvast sõjast
surnutega kirjutab Tõnu
Kalvet.
"Tšehhi põrgu"
üleelanud eestlased on kirjeldanud sealkogetud õudusi
ja alandusi. Oma "Tšehhi põrgu", koguni
mitu, on aga ka ungarlastel. Ainult tunduvalt suurem ja julmem.
Ainuüksi selle Lõuna-Ungari variandi käigus tapeti
40-50 tuhat ungarlast, suur osa neist väga piinarikkalt,
nii et mahalaskmine oli selle kõrval tõeline halastussurm.
Kuna toonased julmurid sõdisid võitjariikide poolel,
siis on arusaadav, miks katsuti seda veretööd pikki
aastakümneid iga hinna eest maha vaikida ega nähta selle
avalikustamist heal meelel kaasajalgi. Tehkem kinnimätsijatele
siiski meelehärmi ja avalikustagem Lõuna-Ungaris toimunu
vähemalt Eestiski!
Veresaun
punaväe kaitsva tiiva all
1944. aasta oktoobrikuu
jooksul taandus Ungari kaitsevägi Punaarmee rünnakute
survel Lõuna-Ungarist. Marssal Rodion Malinovski juhatatava
punaväega koos sõdis ka serbia partisanivägi,
keda juhatas hilisem Jugoslaavia diktaator Josip Broz Tito. Serbia
partisanide saabudes algaski ungarlaste vastane vägivald.
23. oktoober, tegevuspaik: Lõuna-Ungari suurim linn - Újvidék.
Linna tungib partisanipealik Todor Gavrilovic Rilc oma jõukudega.
Kohe asutakse hävitama ungari ja saksa rahvusest linnakodanikke.
Osa ohvreid tapetakse kodus, teine osa aetakse kuhugi kokku (sakslased
kruvitehasesse, ungarlased Doonau-äärsesse jõesadamasse)
ning tulistatakse alles seejärel automaadist saja- ja kolmesajakaupa
surnuks. Esimesel nädalal mõrvatakse 1500-2000 uujvideeklast.
26. oktoober, tegevuspaik: Tiszakálmánfalva küla.
Serbia partisanid vahistavad ja seejärel tapavad 30 ungarlast.
Veretöö muudab tähelepanuväärseks mitte
tapetute hulk (paljudes asulates oli sel moel hukkunud ungarlasi
tunduvalt rohkem), vaid asjaolu, et tegemist oli "tänulikkusega
serbia moodi". Kui serbia partisanid lasid 1941. aastal sealkandis
raudtee õhku ning Ungari sõjaväelased seejärel
ümberkaudsed serblased kokku ajasid, et neid karistuseks
õhkulaskjate toetamise eest nuhelda, siis astusid just
Tiszakálmánfalva ungari talunikud serblaste kaitseks
välja, hoides sel moel ära nonde hukkamise.
Sama kuu lõpupäevad, tegevuspaik: Szenttamási
küla. Seal tapavad serbia partisanid umbes 3000 ungarlast.
3. november, tegevuspaik: Bezdáni vald. Meessoost vallaelanikud
kutsutakse jalgpallistaadionile. Sealt aetakse neid nagu loomi
Doonau äärde. Saateks kõlab grammofonimuusika:
serbia partisanilaulud ja ungari isamaaline laul "Ilus oled,
kaunis oled, Ungarimaa". Jõekaldal, lausa veepiiril
lastakse osa kokkuaetutest maha, nii et jõgi nende laibad
minema viib. Järgmine veresaun leiab aset veidi aja pärast,
Zombori linna viiva maantee ääres. Sellestki eluga pääsenud
aetakse Zomboris asuvasse vangilaagrisse, kus suur osa neist nälga
sureb. Bezdáni naised ja lapsed kihutatakse kodust välja.
Mitme nädala möödudes kojunaasnud leiavad eest
rüüstatud majapidamise ning sandistatud mehed (need,
kes olid julgenud käsku rikkuda ja jalgpallistaadionile minemata
jätta). Kui 1945. aasta 28. märtsil avatakse hukkunud
bezdaanlaste ühishaud, selgub, et sinnamaetud on randmest
okastraadiga viieteistkaupa kinni seotud.
Novembrikuu jooksul tapavad partisanid Zombori linnas enam kui
5600 ungarlast.
Ühtekokku mõrvati veresauna kõrghetkel, 1944.
aasta oktoobris ja novembris, Lõuna-Ungaris eri andmetel
35-50 tuhat (relvitut!) ungarlast. Väga sageli kaasnes sellega
piinamine: ohvreid aeti teibasse, põletati, saeti ja nüliti
elusalt.
|
Ungari 1941. a. kevadel. Kirjeldatud
sündmused leidsid aset Ungari "Kõhu all"
asuvas Lõuna-Ungari osas Bacska. |
Aeg, mil
mahalaskmine oli halastav surm…
Nõukogude vägede
järel Lõuna-Ungarisse tunginud serbia partisanid panid
Németcsernye asula vaimulikule, Ferenc Brunetile pahaks
seda, et ta ei olnud 1941. aastal osutanud sissetungivatele Saksa
vägedele vastupanu. Brunet püüdis küll asja
selgitada, ent tagajärjetult: partisanid lasid ta otse vallamaja
uksel maha. "Saatus oli Brunetile armuline," kirjutas
hiljem üks juhtunut pealt näinu, "sest see, mis
seejärel valla pääses, oli tõeline põrgu."
"Jubedad tapatalgud ses Torontáli maakonna väikses
külas kestsid nädalaid. Partisanid hävitasid kujuteldamatult
julmal viisil ungari ja saksa elanikke. Naised vägistati
(mehe ja laste nähes), nende ihu kõrvetati tulise
rauaga. Mõnesid ajas enesetappu tegema hirm piinamise ees,
teisi aga kogetud õuduste ja brutaalse teotamise tekitatud
hingeline vapustus," kirjutas Németcsernye sündmuste
kohta Ungari üks suuremaid päevalehti Magyar Fórum
2004. aasta 16. septembril.
Zsablya asulas uputasid serblased ebameeldivad (töökamad
ja seetõttu serblastest paremal järjel olevad) ungarlased
kuivkäimla lampkasti. Teine jagu sealseid ungarlasi peksti
keppide või muude vahenditega surnuks. Ungarlaste surnukspiinamist
alustati tavaliselt küünte ärarebimisega. Küla
sepikoja juurde kokku aetud ohvrite keha kõrvetati tuliste
pihtidega. Kogemaks alastivõetud ohvrite suguelundite küpsetamise-põletamise
"rõõmu", seisid piinamisjanused "kangelaslikud"
partisanid lausa järjekorras, unustamata piinatavaid sealjuures
edasi peksta. Kannatamatuma iseloomuga piinajad ei mallanud ära
oodata, kuni küpsetamine ühele poole saab, vaid lõikasid
paljaste ungari meeste seljanahast omale rihmu.
Üheks tuntumaks piinamise ohvriks oli Tóti küla
vaimulik Dénes Szabó. Kui Tót taanduvate
Ungari vägede poolt ühel 1944. aasta oktoobrikuu hommikul
maha jäeti, pidas Szabó nõu koguduse kaplaniga,
kas jääda või põgeneda lähenevate
moskoviitide eest. Kaplan kuulutas: "Siin olen sündinud,
siia ka jään!" Seepeale otsustas Szabógi
paigalejäämise kasuks. Nagu peatselt selgus, ka oma
huku kasuks. Üks serbia rahvusest perekond kaebas Szabó
peale, kuna too olevat Ungari võimu ajal sundinud leventesid
("noorkotkaste" ungari vaste) jumalateenistust kuulama.
Jutust pidas paika vaid see, et Szabó oli jälginud
kirikusviibivaid leventesid, et nood oma jutuga jumalateenistust
ei segaks. Valekaebuse alusel võtsid partisanid Szabó
5. novembril 1944 kinni ja viisid ta Magyarkanizsa linna, kus
teda siis metsikult piinasid. Vaimuliku puusaluust lõigati
rist, haava aga määriti äädika ja soolaga.
Üks pealtnägija, Magyarkanizsast pärit põllumees
Károly Cseszkó, kes oli Szabóga koos vangis,
kuid pärast siiski vabaks sai, meenutas hiljem: "Kirikuhärra
Szabó kannatas sama palju kui omal ajal Jeesus ristil."
Varakristluse ajast pärinevaid piinamisviise prooviti serblaste
sissetungi järgses Lõuna-Ungaris ungarlaste peal teisigi.
Näiteks löödi neile hobuserauad alla või
- kus sütt käepärast oli - küpsetati tule
kohale asetatud suurel võrel elusalt.
Naispartisanid ei jäänud oma meessoost jõugukaaslastest
piinamise vallas maha. Nagu kirjutab Lõuna-Ungarist pärit
ungari kirjanik Tibor Cseres oma dokumentaalteoses "Vérbosszú
Bácskában" ("Veritasu Bácskas"),
käisid serbia naispartisanid eriti halastamatult ümber
ungari vaimulikega. "Soojenduseks" lõigati alastivõetud
vaimulike seljast välja ristikujuline nahariba. Seejärel
võeti näpitsatega kinni vaimulike suguelundist ja
purustati too, alates munanditest. Teisal jälle põletati
sama elundit tulise rauaga; et piina suurendada, siis mitu päeva
järjest. Leidus aga selliseidki naispartisane, kes lihtsalt
tallasid paljad vaimulikud surnuks: enne purustasid hoogsate hüpetega
ohvri kubeme, seejärel aga rinnakorvi…Cseresi teatel
oli küllalt juhtumeid, kus partisanid saagisid "süüdlased"
lihtsalt pooleks - kord pikuti, kord risti, kuidas tuju parajasti
oli. Kui näiteks saeveski ungari rahvusest omanik, kes ei
teadnud enesel mingit süüd olevat, jäi Ungari vägede
lahkumise järel koju, siis leidis serblastest koosnev "karistussalk"
ta ometigi süüdi olevat, sidus koos naise ja lastega
saeraami külge ja saagis terve pere pooleks. Selliseid näiteid
oli arvukalt…
"Viies kolonn"
tuleb hävitada!"
Mille alusel siis maa põliselanikke,
ungarlasi, tookord Lõuna-Ungaris nii halastamatult piinati
ja tapeti? Kas tõesti oli tegemist vaid metsistunud ja
harimatute partisanide pikaksveninud raevupurskega? Vastus on:
kindlasti mitte. Hävitustöö oli juba eelnevalt
kavandatud, seda suunati. Selgust toimunusse toob sotsialismiaegses
Jugoslaavias ilmunud raamat "Novi Sad u ratu i revoluciji
1941-45" (tõlkes: "Újvidék 1941.-1945.
aasta sõjas ja revolutsioonis"). Selle autorid, Zvonomir
Golubovic ja Ziman Kumanov kirjutavad järgmist: "Jugoslaavia
Kommunistliku Partei Vojvodina Komitee andis 1944. aasta 2. oktoobril
piirkondlikele komiteedele juhtnöörid. /-/ Kui Punaarmee
astub Vojvodina pinnale, on parteiorganite juhtkonnale järgmine
ülesanne: alustada kõige otsustavamal moel viienda
kolonni hävitamist, esmajärjekorras okupantide tuntud
teenrite hävitamist. /-/ Iga bandiiti tuleb ta kuritegude
eest karistada." Tsitaadist ilmneb, et veresauna vallapäästmise
taga seisid esmajoones Jugoslaavia kommunistid. Ent mitte ainult
nemad. Pidagem meeles, et tollal polnud Jugoslaavia veel hoopiski
ühemõtteliselt sotsialismimaa, väga suur osa
serblastest oli endiselt "kodanlike igandite mõju
all". Ometi lokkas ungarlastevastasus ka "kodanlike
elementide" seas. Kui Serbia armee tungis 22. oktoobril 1944
Bácskasse, andis armeejuhataja, kindralmajor Ivan Rukovina
päevakäsu, milles kutsus oma alluvaid üles piirkonna
lõunaslaavi omapära säilitamisele.
Põhjust tuleb otsida üle kahekümne aasta kestnud
ajuloputusest. Esimese Maailmasõja lõppedes Ungarile
peale sunnitud Trianoni rahulepinguga rebiti Ungari küljest
nimelt ära 2/3 territooriumist, s.h ka Lõuna-Ungari
(ung. k. Délvidék). Viimatimainitu läks vastloodud
Serbia-Horvaatia-Sloveenia Kuningriigile, kellest 1929. aastal
sai Jugoslaavia Kuningriik. Maa põliselanikke, ungarlasi,
püüti igal moel tasalülitada ja ümber rahvastada.
Taheti riikliku propaganda abil kõigile pähe taguda,
et kingiks saadud piirkond on tegelikult iidne lõunaslaavi
ala. (Sel puhul ei lugenud loomulikult midagi fakt, et serblasi
asus Lõuna-Ungarisse elama alles Türgi pealetungi
ajal ning et ungarlased osmanite eest põgenejatel esialgu
lahkelt jääda lubasid. Esialgu seetõttu, et serblased
pidid kodumaale naasma kohe, kui too Türgi ülemvõimust
vabaneb. Alaline elamisluba anti neile alles 1694. a.) Kuna ungarlasi
leiti ikka veel olevat liiga palju, siis asustati nende aladele
arvukalt uusasunikke ehk dobrovoljaceid ning soodustati igati
ungarlaste väljarännet. Teise Maailmasõja alguseks
olidki Lõuna-Ungari ungarlased muudetud oma kodumaal kohati
vähemuseks.
Pärast seda, kui Ungari 1941. aasta aprillis kõnealuse
piirkonna tagasi vallutas, võeti kohe päevakorda dobrovoljacite
tagasisaatmine Serbiasse. Sama aasta mai algul palus Ungari valitsus
Saksa vägede juhtkonnalt luba asustada Serbiasse tagasi 150
tuhat Bácska piirkonna uusmigranti. Sakslased vastasid
eitavalt, kuna Serbia olud olevat sellised, et "seal pole
piisavalt ei toitu ega ruumi kõnealuse plaani teostamiseks".
Ungari valitsus jäi enesele kindlaks: "Põlisrahvas
vihkab neid serblasi, kuna nood pole 20 aasta jooksul teinud muud
kui üksnes kurnanud seda ala. Neil tuleb minna tuldud teed."
Seepeale lubasid sakslased, et peavad aktsiooni võimalikuks
millalgi edaspidi. Viimaks kauples Ungari valitsus sakslastelt
välja loa asustada Serbiasse tagasi u 13 000 uusmigranti.
Kas kättemaks
"külmade päevade" eest?
Serbia partisanid põhjendasid
oma hirmutegusid kättemaksuga "külmade päevade"
eest; sooviga ungarlastele selle eest tasuda. Mis olid "külmad
päevad" ja millest asi algas?
Kui Ungari väed 1941. aastal Lõuna-Ungarisse naasid
ja Jugoslaavia väed sealt omakorda taandusid, jätsid
viimased maha serblastest koosnevaid sissisalku, nii-öelda
vastupanuvõitlejaid. Tšetnikuteks nimetatud partisanidele
anti korraldus osutada ungari okupantidele igati vastupanu. "Vastupanuvõitlejad"
tulistasid Ungari sõdureid varitsusest: pööningult,
elumajadest ja muudest selleks sobivatest kohtadest. Selle aja
peale, kui sõdurid aru said, mis toimub, oli(d) tulistaja(d)
juba ammu läinud. Erariides oli neil kerge end rahvahulka
peita. Sellised rünnakud mõjusid eeskätt moraalile,
sõdurid ei tundnud end kusagil kindlalt. Eraisikudki oli
pinges, kuna tšetnike tehtavate rünnakute tõttu
polnud ikka veel võimalik sõjaseisukorda tühistada.
Lisaks tulistamisele tegelesid tšetnikud ka saboteerimisega:
põletasid viljavarusid, lasid raudteid õhku, lõikasid
telefoniliine läbi jne. 1942. aasta jaanuariks sai Ungari
võimudel viimaks mõõt täis. Kuna varitsusest
tulnud rünnakute tagajärjel oli hukkunud juba mitusada
sõjaväelast ja politseinikku, otsustas Ungari kindralstaap
viia sisse eriti ranged julgeolekunõuded ning korraldada
tšetnike ja kommunistide tabamiseks suure haarangu. Toimumisajal
valitsenud külma ilma tõttu hüüdnime "külmad
päevad" saanud puhastusoperatsiooni käigus tabati
ja hävitati veidi üle nelja tuhande tšetniku ja
kommunisti (enamuses serblased, kuid ka u 80 ungarlast, kes olid
pea eranditult kommunistid). Kohati hukkus aga ka süütuid
inimesi. Viimast laadi juhtumeid ei vaikitud maha, vaid riigipea
Miklós Horthy isiklikult andis range käsu juhtunut
uurida ja süüdlased vastutusele võtta.
Tito juhitavate serbia partisanide hilisemad jutud kättemaksust
ei pea aga vett. Sest kui "külmade päevade"
ajal hukkunud olid relvavõitlejad, kes tegutsesid sõjaseisukorra
ajal, siis 1944. aasta sügisel piinatud ja mõrvatud
ungarlased olid relvitud ja süütud. Moodustasid ju viimatimainitute
seast suure osa naised, lapsed ja vanurid, samuti tšetnikevastastes
operatsioonides mitteosalenud mehed. Nende ainus süü
oli nende rahvus.
Metsikuste
toimepanijad ja hingerahu
Mis toimus ungarlaste
piinajate hinges? Kuidas nad said pärast kordasaadetut rahulikult
magada? Kas südametunnistus neid tõesti ei piinanud?
Sotsialismiaegses Jugoslaavias ja - pärast tolle lagunemist
- Serbias peeti/peetakse partisanide metsikuid tegusid endiselt
õigeks, lugupidamistväärivaks. Aastakümneid
on seda riikliku propagandana päevast päeva korratud.
On toonitatud ka seda, et ungarlastelgi on põhjust uhke
olla, kuna "vastupanuvõitlejate" seas oli ka
ungarlasi, oli koguni omaette partisaniväeosa - Sándor
Petofi nimeline brigaad, kelle liikmed oma ohvreid (ka rahvuskaaslasi!)
pea sama julmalt piinasid ja tapsid kui nende lõunaslaavi
(eeskätt serbia) relvavennad.
Sellele vaatamata on teateid, et hoopiski mitte kõigil
endistel partisanidel ei õnnestunud südametunnistust
vaikima sundida. Näiteks Csúrogi asula veresaunas
oma isa kaotanud ja sellest hiljem ka raamatu ("Keresem az
apám sírját", maakeeli: "Otsin
oma isa hauda") kirjutanud Lõuna-Ungari ühiskonnategelane
Júlia Teleki kirjeldab Austria ungarlaste lehe Bécsi
Napló 2004. aasta avanumbris, kuidas reageeris Vajdasági
täitevkomitee otsusele panna veresauna paika mälestustahvel,
üks omaaegne partisan. "Ühel ümarlauavestlusel,
mille kutsus mu algatusel kokku täitevkomitee esimees, kõlas
ettepanek, et surnud tuleks tapamaja jäätmeaugust ekshumeerida
(Csúrogi veresauna ohvrite maised jäänused paigutati
nimelt sinna. - T. K.), katoliku surnuaiale matta ja neile sinna
ka mälestustahvel panna," kirjutab Teleki. "Üks
vanahärra, kes ütles end olevat endise partisani, lisas
juurde, et tuleks ehitada ka kabel ning tahvel sinna paigutada.
"See oleks väga kena," ütlesin vanahärrale,
mispeale ta kostis: "Ei, Julia, mitte teie, ungarlaste pärast,
vaid selleks, et meie hing saaks rahu." Vahest siiski ärkab
nende südametunnistus? Andku jumal!"
Leidus aga sellest vanahärrast veelgi tundlikumaid partisane.
Näiteks loo algul mainitud vaimuliku, Dénes Szabó
piinajate ja tapjate hulka kuulunud Dušan Ugranov, hüüdnimega
Duško. Duško elas 1944. aasta sügisest alates pidevate
südametunnistuspiinade ning alalise hirmu käes. Närvid
olid mehel täiesti läbi, endist "kangelaslikku
vabadusvõitlejat" piinas luupainaja. Viimaks jäi
ta voodihaigeks, kuid kisendas voodis lamadeski: "Appi, päästke
mind! Ungarlased tulevad ja tapavad mu!" 1970. aasta kuumal
suvel, kui jälitusmaania oli juba äärmusliku kuju
võtnud, lahkuski hing Duško tuhmunud mõistusega
kehast. Kuhu mujale, kui allilma…
Sõda
surnute vastu jätkub
Mis saatus tabas aga
ungarlaste massihaudu? Toome alljärgnevalt mõned näited.
Magyarkanizsa linnas 1944. aasta sügisel barbaarse julmusega
tapetud 300 ungarlast maeti nii madalale, et kui järgmise,
1945. aasta kevadel maa juba sulama hakkas, kaevasid hulkurkoerad
laipade jäänused vja ja pistsid kinni. Szabadka linnas,
Zenta maantee ääres asuval kalmistul kaeti osa jälgedest
linna prügiga. Bajmokis ei lubanud Serbia võimud massihaua
kohal kellelgi maad künda. Szivácis on ungarlaste
ühishaud suure M-i kujuline. Haud lasti kaevata mahalaskmisele
määratud ungarlastel endil, täht M aga pidi näitama
maetute rahvust. (Tähendab ju sõna madjar (ung. k.
magyar) ungarlast pea igas slaavi keeles, s.h ka serbohorvaadi
keeles.) Csúrogis piinati ja tapeti ungarlasi kaks nädalat,
surnukehad aeti küla veerel olevasse tapamaja jäätmeauku.
Ühtekokku kanti sinna 3000 surnukeha, peale Csúrogi
ka ümberkaudsete asulate ungarlaste omi. Kord 1950-ndate
algupoolel kaevati ühishaud ööpimeduses lahti ja
viidi mõrvatute kondid veoautodega Kúla linnas asuvasse
nahavabrikusse. Júlia Telekile sellest pajatanud pealtnägija
mäletas, et järgmisel hommikul vedeles tapamaja jäätmeaugu
ääres veel pea-, käe- ning jalaluid.
Kui Vajdasági parlamendi liikmeks saanud Teleki tahtis
1994. aastal, Csúrogi veresauna 50. aastapäeva puhul
tapamaja jäätmeaugu juures mälestusürituse
korraldada, siis selleks talle luba ei antud. Üritus toimus
sellegipoolest. Kohaletulnud ungarlased asetasid endise ühishaua
kohale lilli, süütasid küünla ja paigaldasid
puuristi. Ristil oli tekst: "Meie isadele. 1944-1994".
Järgmisel päeval oli rist kadunud. J. Teleki ei jätnud
jonni ja paigaldas omal vastutusel 2002. aasta oktoobris samasse
kohta kivist mälestustahvli tekstiga "Neile, kellele
ei löödud 1944-45. a. hingekella". Nädal hiljem
oli tahvel ümber lükatud ja rüvetatud. Sama aasta
3. novembriks panid ungarlased tahvli tagasi. Sel päeval
pidi ju toimuma mälestusüritus. Toimuski, süütult
hukkunute mälestuseks langetas pea ka Vajdasági Esindajatekoja
serbia päritolu esimees. Ungarlased lootsid, et pärast
seda jääb tahvel juba lõplikult paika. Ent võta
näpust! Juba viiendaks novembriks oli tahvel vandaalide poolt
uuesti maha võetud. Et asi kindlam oleks, siis ka vasaraga
tükkideks pekstud…
J. Teleki ei jätnud asja niisama, vaid teatas toimunust politseile,
Vajdasági Esindajatekojale ning mitmele inimõiguste
kaitse organisatsioonile. Uudis levis interneti vahendusel üle
maailma, leides rahvusvahelist toetust. Selle survel teatas Vajdasági
täitevkomitee esimees, et uue mälestustahvli paigaldab
omavalitsus oma kulul. Seepeale kuulutas osa Csúrogi elanikke
kavatsusest korraldada asulas rahvahääletus, mis keelustaks
seal hukatud ungarlaste auks mälestustahvli panemise alatiseks…
Elanike meelemuutuse üle imestada siiski ei tasu. Referendumikorraldajad
polnud ju ungarlased. Põlistel tšuuroglastel, kes
veresaunast imekombel pääsesid ja "kõigest"
vangilaagris vaevlema pidid, ei lubatud pärast vabanemist
nimelt koju naasta. Nad pidid elama teatud arv kilomeetreid koduasulast
eemal. Sama juhtus ka teistes asulates, kus serbia partisanid
märatsesid. Sel moel ungarlastest puhastatud aladele aga
toodi - riikliku kampaania korras! - massiliselt uusmigrante Serbiast.
Sellega väga sarnast rahvastikupoliitikat rakendatakse Serbia
võimu all olevas Lõuna-Ungaris tänapäevalgi.
See on aga juba omaette loo teema…
* * *
Lõuna-Ungari teemalises
artiklis esinevate kohanimede nimekiri:
ungari keeles - serbohorvaadi
keeles
Bácska (baatška)
Backa
Bajmok (bajmok) Bajmok
Bezdán (bezdaan) Bezdan
Csurog (tšuurog) Curug
Kúla (kuula) Kula
Magyarkanizsa (madjarkaniza) Kanjiza
Németcsernye (neemättšärnje) Jakšicevo
Szabadka (sabadka) Subotica
Szenttamás (sänttamaaš) Srbobran
Szivác (sivaats) Sivac
Zenta (zänta) Senta
Zombor (zombor) Sombor
Zsáblya (zaablja) zabalj
Tiszakálmánfalva (tissakaalmaanfalva) Budisava
Újvidék (uujvideek) Novi Sad
|
|
|
