|
|
|
Pärnus praktikal juunis 1927, mudaravila vestibüüli
figuuri raiumas. Fotol vasakult paremale P. Horma, O. Tehvan,
H. Mändik, V. Melnik, H. Tsahkna, A. Mihkelson ja Leontine
Lind.
|
Paul Horma Eesti kunstis
tekst: HELGI VIHMA
7. septembril möödus
100 aastat Võrumaalt pärit skulptori Paul
Horma sünnist. Võru
Muuseum korraldas tema sajanda sünniaastapäeva auks
kunstniku esimese personaalnäituse. Oma tutvust kuulsa skulptoriga
meenutab keeleteadlane Helgi Vihma.
Kohtumine
Adsoni maja aias
Tutvusin Paul Hormaga
Nõmmel Tuglase traditsioonilise lõkke ääres
Adsoni maja aias. Friedebert Tuglase külalisena ei tundnud
ma tollal kõiki selles seltskonnas viibinud inimesi. Ma
olin lõkke ääres noorim. Märkasin mändide
all seismas väikest kasvu meest. Oma arvamusavaldusis oli
ta sõnakehv, vähem vestlusse sekkuv kui vaatlev, kuid
tema tabavad repliigid reetsid kogu meie vanema põlvkonna
intelligentsi head tundmist. Meid tutvustati. Maja poolt tulnud
Elo ütles midagi sarkastilist, millele Horma ei reageerinud.
Lahkudes tegi ta mulle ettepaneku teha minust portree. Et minagi
omakorda ei reageerinud, ei kohtunud me niipea.
Hiljem oli Paul Horma sageli meie pere külaline ja vastupidi.
Ning siis selgus, et ta polegi nii sõnakehv, vaid humoorikas
paljuteadja, eriti eesti kunstist. Ja tema Pika tänava ateljees
oli mitukümmend taiest, mis kõnelesid selget keelt
temast kui väljapaistvast kunstnikust, eesti kultuuriloo
tundjast. Ta on modelleerinud ja valanud kipsi, pronksi või
raiunud marmorisse paljude eesti kirjanike portreed nagu Juhan
Liiv (1964), Artur Adson (1943), August Kitzberg, Enn Kippel (1925),
Hugo Raudsepp (1946), August Jakobson (1948, 1949, 1966), Paul
Keerdo (1941), K.-E. Sööt (1945), Voldemar Miller (1974),
Friedebert ja Elo Tuglas (1956), A. H. Tammsaare (1978,1979),
Johannes Aavik (1980) ja rea teisigi portreid ning figuraalkompositsioone,
kuid personaalnäitust ta ei korraldanud.
Aastate jooksul jõudis Horma jutustada oma noorusest ja
õpinguist Pallases, tööst ja varem olnud näitusist,
millest oli osa võtnud, Kunstiklubi kuldajast, kui sealseil
riiuleil ei olnud veel alkoholi, jpm. Olen omal ajal teinud märkmeid
tema jutustusist. Laskem tal endal kõnelda.
Kuidas minust
üleöö kunstnik tehti
"Võisin
umbes vast kaheksane olla, kui tuli kooli minna. See oli Kapera
algkool. Edasi läksin Vastseliina nn kõrgemasse algkooli,
kus oli juba füüsikakabinet. Selle kooli programm oli
suurem kui praegune kuus klassi, vastas nii umbes praeguse kaheksa
klassi programmile. Seal olid siis ka käsitöö ja
joonistamine. Minu isa oli asjaarmastaja tisler, tal olid puutööriistad
ja puulõikega olin juba tuttav. Vabariigi algusaastail
ei olnud ametipitsateid, asutustel puudusid kummitemplid. Olin
enne tähti lõiganud ja üks õpetaja palus,
et kas ei saaks templit lõigata. Ma proovisin, tuli kuidagi
välja. Seda sai siis tehtud, sest töö eest sain
väikest tasu, oli oma väike teenistus. Füüsikakabineti
jaoks tuli teha ka katseseadmeid, just mehaanikaosa jaoks, sest
tol ajal neid veel polnud. Raamatust tuli maha joonistada ja õpetaja
suunas. Õpetajaks oli Aleksander Undrits, pastor Undritsi
noorem vend. Tema oli direktor ja õpetas füüsikat,
matemaatikat ning eesti keelt. Minu puutööd tulid teiste
arust päris hästi välja ja õpetaja Undrits
ilmselt rääkis sellest kohalikule pastorile. (Muuseas
nad vestlesid omavahel saksa keeles.) Kord kutsus õpetaja
mind alla oma ruumidesse, kus minuga vestles kohalik pastor, Tartust
pärit Naatan Aunverdt. Tema oli tulnud sinna kaunis vabariigi
alguses. Ta päris minu käest mu oskusi, võttis
siis välja pronksist krutsifiksi ja küsis, kas ma seda
puust saaksin lõigata? Vaatasin seda ja arvasin, et ehk
saab, ja tegingi ta enam-vähem rahuldavalt valmis. Pärast
seda rääkis ta mulle juba rohkem: kirikul oli tulemas
150 aasta juubel. Remont oli juba käimas ja pastor tahtis
altari ümber korraldada - ta soovis kantslit ja baldahhiini
peale üht figuuri. Ta oli mõelnud, et selleks sobiks
hästi Thorwaldseni Kristus (tulge teie kõik, kes te
vaevatud ja koormatud olete), ja lubas muretseda sellest kipskoopia.
Leppisime siis selles suhtes kokku. Aga kipskoopiat oli küllalt
raske saada. Lõpuks sai ta ühe väikese koopia,
umbes 1/3 sellest, mis mul tuli teha - ligemale meetri kõrgune
figuur. Ja ilmet sel koopial peaaegu ei olnud, ilmselt oli palju
valatud. Pastor rääkis siis mulle Thorwaldseni töö
sisust, ning mida tema oli mõelnud. Aga mis kõige
hullem - aega oli vähe, sest kipskoopiat ei saanud ta õigel
ajal kätte. Mul oli töö tegemiseks 12 päeva
aega. Olin sel ajal juba 9. klassis, sest Undrits andis mulle
tasuta lisatunde ja olin kooli programmist ees."
Tundsin huvi, kes oli Vastseliina kooli joonistusõpetaja?
Vastus oli ootamatu : joonistusõpetajat ei olnudki. Undritsi
abikaasa oli nende kooli geograafiaõpetaja, kes andis ka
võimlemistunde. Et joonistustunnid päris ära
ei jääks, õpetas ta ka joonistamist. Mis neis
tundides tehti ja kui palju sellest noorukile kasu oli, ei tea.
Millegipärast ei tulnud see kunagi jutuks. Küll aga
jutustas Horma oma esimese figuuri sünniloo lõpuni:
"Aeg läks kiiresti ja ma tegin seda Kristust sõna
otseses mõttes 16 tundi päevas. Magasin ainult miinimumi;
ema tõi mulle söögi, et kõik ikka valmis
saaks. Lõpuks kui figuur enam-vähem valmis sai, võtsin
kuju selga ja hakkasin minema. Oli juba videvik ja järgmine
päev oli kiriku õnnistamine. Lubasin küll kella
kuueks sinna jõuda, aga ei jõudnud, minna tuli umbes
neli kilomeetrit. Tee peal tundsin, et nina hakkab verd jooksma
ja ma heitsin maa peale pikali. Oli septembri keskpaik, maa oli
jahe. Kui olin umbes pool tundi lamanud, jäi verejooks järele.
Kui kohale jõudsin, oli juba pime. Kõik ootasid,
piiskopiga eesotsas. Pastor oli eelmisel päeval käinud
vaatamas, kui kaugel mu töö on ja kas ikka jõuan
õigeks ajaks valmis. Nüüd nad vaatasid ja vaatasid
vaikides, ja ma taipasin, millega nad kõige rohkem rahul
olid - see oli näoilme. Minu jaoks oli see väga oluline,
sest tööd tehes oli mul mingi rahuldamatuse tunne. Uskusin
ja väga tahtsin sisu järgi nägu vormida, nüüd
paistis see nende jutu järgi õnnestunud olevat ja
pakkus mulle rahuldust. Järgmine päev oli kiriku õnnistamine.
Kohal olid piiskop Kukk, prof Rahamägi, prof Tennmann. Ja
missuguse aplombiga räägiti neis jutlustes minu tööst.
Nagu oleks ma mingisugune kunstnik, mis tundus mulle täiesti
liialdusena. Mul oli piinlik. Mäletan, et seisin rõdul
ja läksin seepärast välja. Kohal oli väga
palju inimesi, peale kirikuliste oli suurem jagu väljas.
Nii tehti minust üleöö kunstnik. Tundsin muidugi,
et see ei olnud mingil määral õigustatud. Püüdsin
teha küll, aga mul ei olnud täiel määral ettekujutust,
mida peaksin tegema. Pärast hiljem, kui ma Pallasesse sain,
siis ma nägin, et ma ei oska midagi. Õpetaja Undritsil
oli midugi heameel, oli ta ju varemgi taotlenud minu kiiremat
edasijõudmist. Ta õpetas mind isegi suvel, nii et
jõudsin umbes 10-nda klassi tasemele. Õpilaste lugupidamine
sellega seoses tõusis, aga imelikul kombel just nende vanemate
suhtumine polnud kõige parem. Muidugi mitte kõigil.
Isatalus oli umbes 3,5 ha maad. Kui kogemata ei öelnud ühele
taluperemehele tere, siis seda kohe kaevati kooli jms."
|
Paul Horma valmistatud meisterateljee lõputöö.
|
Pallases
Tartusse minek oli seotud
suurte raskustega, sest polnud raha. Gümnaasiumidiplomi puudumine
polnud aga takistuseks ja Pallas võttis soovijaid sisse
ilma igasuguste sisseastumiseksamiteta. Ka Horma võeti
avalduse alusel vabakuulajaks ilma keskhariduseta. Järgmisel
aastal, kui Pallas sai kõrgema õppeasutuse staatuse,
siis nõuti muidugi keskharidust. Koolis oli ettevalmistusklass,
kus iga sisseastuja proovis oma võimeid. See oli Hormalegi
esimene proovikivi.
"Harilikult toimus kipsi järgi joonistamine. Kuna mul
ei olnud mingit ettevalmistust, siis ma isegi ei uskunud, et tulen
sellega toime. Ettevalmistusklassi juhataja oli sel ajal sakslane
Dürnwaldt ja ma pean ütlema, et nii ratsionaalset õppejõudu
on harva leida. Ta oskas väga hästi tähelepanu
juhtida. Näiteks alguses, kui inimesed alles hakkavad joonistama,
siis nad kujutavad varje ilma igasuguse vormita, piirjooneta.
Kuid igal varjul on oma kuju olenevalt sellest, millest ta tekib.
Tema muutus ja asend oleneb ainult valgusest. Kohe esimestel päevadel
tegi ta selle asja mulle niivõrd selgeks, et juba paari
kuu möödudes rääkis õppejõud
minuga kiitvalt. Ta oli ilmselt rääkinud minu edasijõudmisest
ka Pallase direktorile, kelleks oli sel ajal prof Konrad Mägi.
Ja kord tuligi Mägi ise minu tööd vaatama. Nad
vaatasid mõlemad minu töötamist ja läksid
seejärel ära. Veidi aja pärast tuli õpetaja
Dürnwaldt ja ütles, et härra direktor palub teid
oma kabinetti. Direktor Mägi küsis, et kas te kuskil
mujal olete ka õppinud? - " Ei ole."- "Olete
te mõelnud, milleks te õpite siin koolis? Kas te
tahate joonistusõpetajaks saada?" - "Ei, ma seda
ei ole mõelnud." Ja ise samas kahetsesin, et nüüd
ma vist ütlesin halvasti. Kuid ma nägin, et direktori
nägu läks kohe rõõmsamaks ja ta hakkas
selgitama kooli programmi. Seetõttu sai õppimise
eesmärk mullegi selgemaks. Temale paistis aga meeldivat see,
et ma ei tahtnud saada joonistusõpetajaks. Pallase põhieesmärgiks
oli kasvatada Eesti kunstnike järelkasvu ja seda kõige
kõrgemal tasemel. Eeskujuks oli Lääne-Euroopa
kunstikontseptsioon."
Mägi ilmselt leidis temas midagi ja püüdis noormeest
julgustada.
"Ta tegi nüüd teatavaks, et lähete joonistama
üldklassi. Üldklassis oli joonistamine peamiselt elava
modelli järgi: hommikupoole portree ja kell 14.00 - 16.00
akt. Ja akt oli ka krokiis (croquis) kella 16.00 kuni 18.00. Kell
18.00 - 20.00 oli vaheldumisi kas kunstiajalugu või anatoomia.
Nii et programm oli üpris tihe. Üldklassi õppejõududeks
olid Triik ja Melnik - mõlemad tugevad joonistajad, kes
töötasid samuti vaheldumisi. Krokiis vaheldus aga iga
õppejõud ühe kuu tagant. Mägi korraldus
oli, et provisoorselt võin juba skulptuuri ka teha, kuigi
põhiliselt ikka alles siis, kui üldklassi programm
on lõpetatud. Nii käisingi paralleelselt ka skulptuuris,
Starkopfi juures. Aga mulle jäi mulje, et ma Starkopfile
millegipärast ei meeldinud."
Sellest muljest ei vabanenud Horma kunagi. Anton Starkopfi ateljeesse
minek oli aga Mägi korraldus ja nii ta käiski seal juba
esimesel semestril.
"Esimene semester oli niisiis väga pingeline ja jõuluks
olin ma juba küllalt väsinud (1923. a ) ning kahtlesin,
kas ma ikka jõuan. Silme ees olid teiste tööd,
sest tol ajal olid Pallases kõik kursused koos ja seal
olid veel nii Wiiralt kui Sannamees. Vaatasin neid ja mõtlesin,
et kas ikka on mõtet. Ja kui mulle kord öeldi, et
selle võib juba ära valada, siis oli see suur tunnustus.
Ennem oli niiviisi, et üks päev võisid skulptuuri
teha ja siis tuli savikasti viia. Seejärel lubati 2 - 3 päeva
teha, ja viimane oli juba 3 nädalat, mida siis lubati ära
valada. Esimeseks valatiseks oli meesfiguur - akt. Minu meelest
polnud ta kuigivõrd parem eelmistest töödest,
kuid niipalju oli, et sain sellest julgust edasi õppida.
Järgmisel semestril võetigi mind juba alaliselt skulptuuri
vastu. Selleks pidi joonistusprogramm olema läbi tehtud,
hinde peale. Krokii oli vabatahtlik, lihtsalt soovitav. Ka portree
pidi olema tehtud, kuigi hinnet ei pandud. Oli ainult, kas vastu
võetud või mitte, kas kantseleis oli sisse kantud,
et programmi lõpetanud või mitte. Ja sellega oli
kõik. Aga Melnikul oli jäänud üks asi sisse
kandmata ja Starkopf haaras sellest kohe kinni. Nii tuligi mul
minna ja teha see joonistus uuesti." Päevaplaanis oli
õhtuste teoreetiliste loengute hulgas ka psühholoogia,
mida Horma käis huviga kuulamas. Eriti huvitas teda aga anatoomia,
mida õpetas anatoomikumi prosektor dr Villems.
Skulptuuriateljees
Starkopfi käe all
"Skulptuuriateljee
juhataja oli Starkopf, äraolekul asendas teda Melnik. Ka
siin tuli alguses omandada tehnoloogia. Kohe algas aga ka modelleerimine.
Kuna Pallases olid kõik kursused koos, siis oli ateljee
üldine tase kõrge ja tundus üsna lootusetu sinna
jõuda. Tehniliselt olid väga heal tasemel Wiiralt,
Sannamees ja Ilus, kes põhiliselt töötasid küll
meisterateljees. Väljalangejaid oli väga palju. Kui
keegi teatud tasemeni ei jõudnud kindla pikema aja jooksul,
siis võis juba õppejõud talle soovitada,
et vaadaku midagi muud. Sisseastujaid oli tavaliselt 30 ringis,
lõpetajaid 3-4. Kõige suurem väljalangevus
algas kuskil teisel semestril, aga juba ettevalmistus- ja üldklassis
oli väljalangevus suur. Kõigile õppejõududele
meeldis see, kui õppur ei olnud varem kuskil mujal õppinud.
See meeldis ka Mägile.
Selline kõigi koos töötamine avaldas algajaile
suurt mõju, sest oli võrdlusmaterjali ja võrdlemise
võimalus. Alguses tekitas isegi tunde, et ega siit edasi
minna küll ei saa, kuid samas ka tiivustas. Vanemad mingeid
erilisi märkusi nooremaile ei teinud. Kui aga satuti maneerlikkusse,
siis küll öeldi ja seda märkis muidugi ära
ka õppejõud. Samas oli selliseid, kes vaatasid rohkem
kõrvale kui modelli ning tegid teiste pealt lausa maha.
Kõige vähem andekad olid veel kõige töökamad,
kuid see polnud siiski mingi seaduspärasus. Kipsivalamine
oli seotud rahaliste kulutustega ja seepärast jäid tihtipeale
mitmed minu tööd valamata. Mõtlesin, et hoian
kokku ja lootsin ikka, et järgmine töö tuleb eelmisest
parem."
Meisterateljees
Kunstnike Keskühingu
näitusest võttis Paul Horma osa juba 1924. aastal.
"Mäletan, et teisel õppeaastal 1924 ostis tolleaegne
riigikohtu esimees Karl Parts näituselt ära ühe
minu büsti. Õpilastööd olid odavad ja see
elusuurune kipsbüst maksis ainult 30 krooni. Kui ma aga antud
aadressil selle kohale viisin, siis andis K. Parts mulle 80 krooni."
See oli Hormale hädavajalik raha, ta pidi ju ise endale elatist
teenima. Selleks omandas ta skulptuurialase tehnika võimalikult
kõiki oskusi. Keskmisest suurem skulptuuritehnika valdamine
ja materjalitundmine võimaldas Melnikule ja Starkopfile
teha kipsivalu ja raiuda nende skulptuure.
"1927. aastal tegin Pärnus praktikal olles figuurid
sealsele mudaravilale. Pärnu mudaravila töid juhtis
Melnik. Minu raiutud on vestibüülis olev figuur ja mudaravila
ees purskkaevu neli figuuri. Nii vestibüüli naisfiguur
kui ka purskkaevu butod on dolomiidist. Melnik ise viimistles
kõik tööd üle. Peale selle tegime ka ornamentaalseid
töid, nt on seal laes 99 rosetti, millest osa tegin ka mina.
Erinevalt Starkopfist oli Melnik tehnilises osas väga nõulik.
Tema maksis ka oma üliõpilastele rohkem kui Starkopf.
Samas oli nõudlikkuse tõttu talle raskem tööd
teha."
V. Melnik andis tema kavandi järgi raiutud P. Horma praktikatööle
kõrge hinnangu ja tegi ettepaneku viia ta meisterateljeesse,
kus enam ei juhendatud. Starkopf viivitas, tahtis enda juurde
ateljeesse. Direktor Vabbe (1926-1929) nõudis lõpuks
skulptuuriateljee juhatajalt Starkopfilt Horma meisterateljeesse
viimist…
"Pallase ülesanne oli maksimaalselt välja arendada
tehnilised võimed, mille baasilt siis pidi edaspidi võrsuma
tõeline kunst. Nii et kooli lõputöödes
vaadati hoolikalt seda külge. Kes juba õppimise alguses
hakkasid n.-ö omaloomingut tegema, neile tehti need põhimõtted
selgeks ja nõuti karmilt tehnilist miinimumi."
Oru lossi
restaureerimas
Kujutava Kunsti Sihtkapitali
ja Kunstiühing Pallase näitustel esinemise vaheaegadel
tegi Horma mitmesuguseid ehitusskulptuurialaseid töid, neist
suuremad Pärnu Rannahotelli sisekujunduse figuurid, osalemine
Oru lossi ja Kadrioru lossi restaureerimisel.
"Jelissejev tahtis Oru lossi kinkida Nikolai II-le, et saada
aadlitiitlit. Komisjon leidis aga, et seda tsaarile kinkida ei
kõlba, kuna ta oli nii odavalt ehitatud: trepid rauast,
põrandad tsemendist jms. Kohalik kooliõpetaja, Odamehe
toimetaja Karl Sarapi vend, rääkis lugusid, kuidas kohalikud
mehed seda ehitasid: Jõhvi jaamas olid lauad 21 jalga pikad,
Toilasse jõudes aga ainult 10 jalga pikad. 1930. aastal
kinkis Kaubanduskoda lossi riigivanemale. Komisjon arvas, et nii
ei kõlba see ka riigivanemale ja otsustati loss korralikult
remontida."
Laerosetid ja ornamentaalse karniisi tegi Horma, samuti fassaadile
vapi kujutise lõvidega jm. Tema arvates oli töö
igav, aga tasuv (ministriabi palk kuni 300 krooni kuus) ja kestis
11 kuud. Loss sai valmis 1936.
Kilingi-Nõmme
tuleohvrite mälestusansambel sümboliseerib elu taassündi
1937. aastal juhtus
Kilingi-Nõmme koolimajas suur õnnetus. Filmide näitamisel
süttisid filmid põlema, kohe ka maas olnud viis kassetti.
Saalis oli ligi 40 last. Kooli direktor läks välja ja
pani uksed lukku, et tuli kustuks. Aknad olid kõrgel, hakkajamad
poisid lõid aknad katki ja hüppasid välja, kuid
said viga. Surma sai 19 last. 1939. aasta kevadkuudel kuulutati
välja mälestussamba võistlus, millest võttis
osa kümme kujurit, teiste hulgas A. Starkopf, F. Sannamees,
J. Raudsepp. Kokku esitati kakskümmend kavandit. Žürii
eelistas noore Paul Horma ideed. Kaheldi aga, kas autor tuleb
oma nooruse tõttu selle teostamisega toime.
"Kutsuti mind siis välja ja arhitektid ning insenerid
usutlesid mind saamaks teada, kuipalju mul on oskusi. Seejärel
jäeti mind rahule. Suvekuudel sai kavand lõplikult
valmis. Minu põhimõtteks on, et kui idee on juba
olemas, siis ma palju enam ei proovi, jätan variandid ära.
Kogu teostus tuli teha ise, sest tol ajal ei olnud kombeks kasutada
eraldi kunstnikku samba ja arhitekti samba ümbruse jaoks.
Selline tööpõhimõte on tulemuse jaoks
muidugi tunduvalt parem, kui üks kunstnik teeb töö
otsast lõpuni ise."
1. septembril 1939 sõlmiti skulptor Paul Hormaga tööleping.
Samal päeval tungisid saksa väed Poolasse. Eestis olid
juba nõukogude väed. Sõjaolukord mõjus
pidurdavalt kunstniku tööle. Kiviraiujad nõudsid
kohe 25 % töötasu juurde. Pärast 1940. aasta pööret
muutusid nad veelgi nõudlikumaks, mistõttu töö
viibis. Skulptuuri - tütarlapse üleelusuuruse figuuri
raius kunstnik oma ateljees Pikal tänaval. 8. septembril
1941 toimus mälestusansambli avamine. Varsti pärast
selle avamist sõjatallermaaks muutunud Eestis hävis
palju taieseid, Kilingi-Nõmme õnnetuseohvrite mälestusansambel
on aga jäänud sümboliseerima elu lakkamatut taassündi.
Omaette teema on restaureerimine. Üks esimesi töid oli
"Russalka" pronksreljeefi taastamine 1945. aastal. 1950.
aastal heideti Horma ENSV Kunstnike Liidust välja ja pärast
seda restaureeris Horma peamiselt Kunstimuuseumis vanade meistrite
skulptuure. Alates 1961. aastast hakkas ta jälle esinema
näitustel. 1963. aastal taastati Horma Kunstnike Liidu liikmestaatus.
|
|
|
