|
|
|
Helve Halla koos aristokraatliku inglise setteri Bettiga.
|
Minu lapsepõlve Sillamäe
tekst: MARGIT-MARIANN
KOPPEL
Maalikunstnikuks õppinud Helve
Halla elutööks
kujunes hoopis kostüümikunstniku amet. Kokku on ta teinud
kostüümid 16 filmile, nende hulgas on "Kõrboja
peremees", "Hundiseaduste aegu", "Corrida",
"Ideaalmaastik", "Toomas Nipernaadi", "Keskea
rõõmud", esimesed tuleristsed sai ta aga kultusfilmis
"Viimne reliikvia".
Virumaalt pärit
Helve Halla elab juba aastaid Mulgimaal Halliste lähedal
Kulla alevikus, seltsiks aristokraatlik inglise setter Beth. Küllap
on varju jäämine tingitud ka liiga tagasihoidlikust
loomusest. Ta pole lihtsalt esiletikkuja tüüp, käesolev
lugu on esimene pikem artikkel temast üldse. Tagantjärele
leiab Helve, et liigne tagasihoidlikkus pole siiski alati voorus
ja ta oleks pidanud olema maalikunstnikuna agressiivsem.
Looduse armastuse ja taimede tundmise sai ta kaasa oma lapsepõlvekodust
Sillamäelt. Maja ümber oli aed, mets, ojad, isegi väike
mägi. Kevadel õitsesid varsakabjad ja ülased.
Ema ja vanaema olid suurepärased taimetundjad. Kui näpp
oli katki, käskis vanaema kohe võtta raudrohtu, see
peos peeneks hõõruda ja peale panna. Kaselehe- ja
-pungapiiritus oli vanaemal alati käepärast. Kahjuks
jääb vaba ja puhast loodust, kust taimi korjata, üha
vähemaks. "Kus tamme, kase ja pihlaka ümber on
8 meetrit vaba ruumi, seal kasvavatel taimedel on eriline jõud,"
teab Helve rääkida ning lisab, et taimed alluvad planeetide
mõjudele ja päevas on neil oma tund, mil õige
aeg neid korjata. Lõikelilli ja kuivatatud lilli ta toas
hoida ei soovita, sest neil on negatiivne energia. "Kuivatatud
lilled võtavad elavalt jõudu," ütleb ta.
Ka maalikunstnikuna on Helve hingelähedane teema ikka loodus.
Tõsi, nüüd, kui oleks aega maalimisega tegeleda,
on see raskendatud, sest maalitarbed on nii kallid, et pensionist
ei jaksa neid osta. "Ei osanud arvata, et elu lõpp
nii armetuks tehakse," ütleb olukorra kohta Helve.
Sõjapaos
Lapse mälupildid
on kindlasti teistsugused kui täiskasvanutel. Lapsed elasid
ju omas maailmas ja ei osanud kindlasti kõike peensusteni
tähele panna. Kuid ka lapse silmadega nähtu on huvitav.
Seda enam, et Sillamäe on paljude jaoks olnud suletud linn.
Helve Halla sündis veel vabal pinnal, aastal 1939 Narvas,
kust pere Sillamäele kolis. Seal oli neil kahekordne maja.
Enne sõda ja sõja ajal elati Põlulas sõjapaos
ühes renditalus, mille omanik oli põllumajandusminister
Köster, kes Siberisse küüditati. Talu aga tuli
edasi pidada. Sellelt taluõuelt, kus ta hanede käest
sugeda sai, pärinevad Helve esimesed mälestused endast.
Töö tõi Helve hiljem sellesse tallu tagasi, seal
filmiti "Toomas Nipernaadit".
Sõjapaos olemise ajal juhtus veel üks lugu, mida hiljem
rääkis Helvele ema. Nad olid istunud parajasti söögilauas,
kui kuul läbi akna sisse vuhises. Helve oli istunud ema süles,
ema kummardus instinktiivselt ning kuul vihises üle Helve
pea.
Saksa ajal pandi neile korterisse üks saksa meditsiiniohvitser,
kes päästis ema elu, opereeris teda. Helve jaoks aga
poetas aknalauale kompvekke.
Helve isa oli sundmobiliseerituna Saksa armees ja saadeti Sinimägede
alla võitlema. Koos ühe teise noore poisiga tuli isa
rongi pealt maha, nad põgenesid läbi metsade ning
jäid metsa varjule. Ema käis neile süüa viimas.
Üks sakslasest "ketikoer", kellel olid suhted eesti
tüdrukuga, hoiatas ema, et vaadaku, et teised seda ei märkaks.
Kui sõda lõppes, tuli maja Sillamäel uuesti
üles ehitada, sest see oli Sinimägede lahingute ajal
rusudeks pommitatud. Ka Sillamäel peeti loomi. Oli üks
tige oinas, kes Helvet nähes kohe teda taga ajama hakkas.
Kui kästi lambad koju ajada, avanes sageli järgmine
vaatepilt: kõige ees Helve, tema järel lambad ja oinas
kõige lõpuks kodu poole lidumas.
Saksa sõjavangid
vene Sillamäed ehitamas
Umbes 200 meetrit nende
majast oli saksa sõjavangide laager, mis nägi välja
nagu koonduslaager, vahitornide ja okastraataiaga, kus oli vool
sees. Siis hakkasid sõjavangid ehitama seda praegust, vene
Sillamäed. See oli enne aastat 1949, kui kõik eestlased
sealt välja löödi. Laagri üks külg oli
vastu nende maja. Linna mineval suunal olid puukõnniteed
ja katus pea kohal. Vahel oli Helvel ja tema nooremal õel
linna minnes vangidele andmiseks leiba või kartulit kaasa
võetud. Kui soldat märkas, siis käratas. Kord
viskas Helve lapse rumalusest millegagi vastu laagri vahitorni
ja kohe reageeriti ägedalt: "Stoi! Streljat budu!"
("Seis! Tulistan!") See ehmatas nii kangeks, et hulk
aega ei julgenud Helve end liigutada. Lõpuks hiilis vaikselt
minema.
"Makaronid"
Maja ümbruses oli
tohutult laskemoona. Helve põhiline töö oli küttematerjali
muretsemine. Vanaema ütles: "Helve, puid on vaja teha,
mine too "makarone"!" Helve läks ja tõi
"makarone", mis tegelikult oli püssirohi. Hoiatati
küll pisikeste pliiatsite, sulepeade ja mänguasjade
eest, kuid sellest, mida mürsud teevad, tüdrukule ju
ei räägitud! Seepärast Helve mänguasju ei
otsinud. Aga kord hakkas teda huvitama tombi ninaga mürsk
ja tahtes näha, kas see plahvatab, koksis seda kiviga. Linna
viival sissesõiduteel tuli parajasti traktor. Helve viis
mürsu tee peale, et mis juhtub, kui traktor sellest üle
sõidab. Ja loomulikult ei saanud ta aru, mis sellel traktoristil
äkki hakkas! Tuli kabiinist välja, rusikad püsti,
karjus ja jooksis.
Sinimäed
Loomade jaoks vajalikku
heina käidi Sinimägede all tegemas. Seal olid puude
asemel ainult teravad tüükad. Isa ja ema läksid
kahekesi pommiauku ujuma, nii suured pommiaugud olid. Sügisel
sai pähklikotid võetud ja pähkleid hobusega toomas
käidud. Aga miks need pähklid seal kasvasid, miks neid
nii palju oli ja miks olid nad nii rammusad? Sest see oli lahinguväli.
Teede ääres oli veel matmata laipu.
Helve vanaisa oli maetud Sinimägede kalmistule ja vanaemaga
käidi surnuaiapühadel. Surnuaias olid kaevikud, mis
olid kaevatud ka läbi haudade. Vanaisa haud oli õnnekombel
terve.
Kolm hirmu:
ussid, vene tankide lõgin ja soo
Usse kartis Helve lapsepõlves,
kuid hirm lennukite ja tankide ees oli niimoodi sisse jäänud,
et kuuldes vene tanki lõginat, hakkas ta üleni värisema.
Helve Halla jutustab: "Veel "Kõrboja peremehe"
võtete ajal värisesin nagu haavaleht. Võtted
olid Aegviidu polügoonil varakevadest hilissügiseni.
Ma tahtsin hirmsasti murakaid. Nägin oosilt alla vaadates,
et all laukasoos on murakaid. Hirm oli, aga soo oli nii ilus ja
värviline ning himu murakate järele veel suurem. Polügooni
osa, kus filmiti, pidi Tallinnasse minema ja ka meie saime vabad
päevad. Tahtsin veenduda, kas venelased ikka lähevad
ära. Läksin ja passisin seal põõsastes.
Tõesti, nad läksid. Aga need tankid ja see lõgin…
Ma lõdisesin nagu haavaleht. See oli sõjaajast pärit
hirm, mis oli jäänud sisse nii, et ma midagi ei mäleta.
Käisin soos murakal ära ja hirmust soo ees sain tookord
võitu. Hirmust tankide ees aga sain lahti ühe O. Neulandi
filmi ajal, kui sinna toodi 4 saksa tankideks maalitud vene tanki.
Siis sundisin end sinna sisse minema - ja vabanesin sellest hirmust."
Välja ajamine
Hirm küüditamiste
ja arreteerimiste ees oli küll, sest igal ajal võidi
tulla igaühele järele. Veoautode nägemine tekitas
Helves jubedust, sest ta teadis juba, mis autod need on. Kõik
eestlased aeti Sillamäelt 1949. aastal välja kui kahtlane
element. Öeldi, et peate siit mujale kolima. Maja eest maksti
väga vähe. Helve isa ütles hiljem, et puude ja
põõsaste eest maksti rohkem kui majapidamise eest.
Pere läks elama Järvamaale, Amblasse, kus Helve lõpetas
7. klassi ning läks õppima Tartu Kunstikooli lootuses,
et seal ei ole matemaatika lõpueksamit. Aga loomulikult
oli.
Reostatud
kodu
Kunstikooli ajal tekkis
Helvel kange tahtmine näha, mis kodust oli saanud. See tahtmine
oli tegelikult juba hulk aega, kuid siis võttis ta julguse
kokku ning sõitis. Sillamäe oli suletud linn, kuid
ta teadis, kuidas sisse minna. Kunagises kodulinnas avanenud pilti
meenutab Helve Halla nii: "Maja oli alles. Aga sinna oli
putkasid juurde tehtud. Ma tahtsin küll majja sisse minna,
aga ma ei tahtnud näha neid inimesi, kes mu kodu reostanud
on. Hiilisin seal ümberringi. Keegi õiendama ei tulnud,
kuid kõik mõõtsid ja jõllitasid, sest
olin võõras. Metsa enam ei olnud. kolm-neli mändi
ehk oli veel alles. Metsa asemele oli veetud autokoormatäied
igasugust prahti. Meil oli seal üks kõrge liivakallas.
Otsisin seda taga, ka seda ei olnud. Alla mere äärde
ma ei hakanud üldse minema ja seal ei olnudki midagi teha,
sest püssimehed olid kogu aeg vastas ning piirivalve ei lasknud
minna. Meri on, aga jalgupidi vette ei saanud. Ainult meretuult
tundsid.
Mõned aastad tagasi käisime Sillamäel koos Kanadas
elava tädiga, kes Eestis külas oli. Vanaisa haua leidsin
üles tunde järgi, kuidas me mäest üles ronisime.
See maa on kõik kivilinna all, millegi järgi ei ole
enam orienteeruda. Kõik on täis ehitatud. Mina oma
maja enam üles leidnud. Kuidagi ikka lõikab, et sind
on omast kodust välja aetud ja nüüd ütleb
see teine tõug, et "moi rodnoi gorod" ("minu
kodulinn").
Miks Te oma
lapsele joonistustööd ära teete?
Nii küsiti Helve
ema käest Sillamäel ja Amblas. Selle kahtlustusega,
et ema lapse eest joonistab, pandi Helvele joonistamise eest kolm.
Kõik ülejäänud ained oli I klassis viied.
Helvel "pill kotist väljas". Ema läks kooli,
et milles asi? "Aga miks te oma lapsele joonistustööd
ära teete?" küsiti. Ja et sellepärast ongi
Helvel kõik viied ja joonistamine veel eriti. Viied pidavat
olema aga sellepärast, et ema viib õpetajale kanamune
korviga. Aga paraku polnud neil ühtki kana, sest Sillamäele
tagasi tulles tuli kõik loomad maha müüa, sest
ei antud enam võimalust heina teha.
Järvamaal läks Helve kolmandasse klassi ja juhtus nii,
et nende klassis polnudki joonistusõpetajat. Ainus kunstialane
õpetus, mis Helvel enne Tartu Kujutavasse Kunstikooli astumist
oli, oli ema antud teadmine, et värvidele tuleb suhkruvett
sisse panna, siis tulevad nad ilusamad. Tartus sattus ta kursusele,
kus õppisid ka Aate-Heli Õun, Ell Väärtnõu,
Leo Rohlin, Elvi Gailit, tulevane abikaasa Heiki Halla, Tõnu
Maarand, Tiiu Aru, Maia Juhkam jt. Tänavustel Köleri
Päevadel Viljandis avati Kunstisaalis nende ühisnäitus.
Õpingud toimusid kunstikoolis Pallase vaimus. Meie esimeselt
abstraktsionistilt Lola Makarovalt sai Helve kaasa laia ja suure
pintslilöögi, mis talle meeldima hakkas. Olles lõpetanud
Tartu Kujutava Kunstikooli IV lennu, viis tee teda koos mitmete
kursusekaaslastega loomulikult edasi Tallinna Kunstiinstituuti.
Tõsi, ema oli hiljem siiski Helvele öelnud, et talle
oleks meeldinud, kui tütar midagi praktilist oleks õppinud.
|
Helve Halla stiilinäide, õlimaal Maastik, valminud
2000. aastal.
|
Kostüümikunstniku
tuleristsed "Viimne reliikvia"
Asudes tööle
"Tallinnfilmi", sai Helve kooliks filmitöö
alal "Viimne reliikvia". Võite ette kujutada,
milline proovikivi see oli! Kuid sellest sai tema enda hinnagul
kõige huvitavam ja parim töö. Režissöör
Grigori Kromanov pakkus Helvele ka abtissi rolli, kuid tuli keelduda,
sest muidu oleks kostüümikunstniku töö unarusse
jäänud. Ajaloolised filmid aga Helvele meeldivad, sest
neis on midagi teha ja nuputada. Kõigepealt tuli endale
ajastu selgeks teha. Siis kujundada kostüümikavandid,
mis tuli kunstinõukogus ära kaitsta. Seejärel
pidi leidma materjalid, tegijad ja kohad, kus neid teha. Olid
nn baasid, kuhu sai volitustega kangaid valima mindud ja ega kõike
ei antudki. Kuid just seal, kuhu ei lubatud minna, olid kõige
ilusamad riided!
Ja nüüd tulebki koht, mida Helve varem ei teadnud. Ta
ei teadnud, et peab olema mitu kleiti, et saaks duublit teha.
Keegi ei hoiatanud. Oli olemas vaid üks Agnese pulmakleit,
mis oli uhiuus. Aga filmivõtteid alustati kohast, kus Agnes
põgenes ja kleit oli räbalates. Helvel endal tuli
aidata see kleit ära lõhkuda ja pärast duubli
jaoks uuesti kokku panna. Selgelt on tal meeles, kuidas ta rohu
seest pärleid otsis. Nii ta seda filmitööd õppis.
Filmide juures oli kõige raskem probleem saksa sõjaväe
vormidega, sest eeskuju ei olnud kuskilt võtta. Nagu Helve
ise ütleb, oleks ta võinud pärast sõjafilmide
tegemist mõnda aega konsultant olla. Ta pidi teadma näiteks
seda, milliseid relvi erinevad väeliigid kandsid, kuigi see
ei olnud üldse kostüümikunstniku asi. Siin aitasid
Helve hädast välja Jüri Müür ja Valdo
Pant. Pant ütles, et noh, tuletame meelde, kuidas see hitlerjunge
rihmapannal välja võiks näha. Näitleja Leonhard
Merzin tassis Helvele raamatuid, mida muidu polnud võimalik
näha, nt raamat "Hitler Poolas". Toompeal asuvast
arhiivist, kuhu pääses erilubadega, sai sõjaaegsetest
ajakirjadest näha, kuidas mundrid välja nägid,
aga ka seda, kes Katõnis mõrtsukas oli. Ka sai ta
teada Stalini poolt antud käsust maha lasta kõik,
kes teiselpool Narva jõge on. Artikli juures oli foto selja
tagant mahalastud naisest ja lapsest.
Helve kauaaegne kolleeg, 42 aastat "Tallinnfilmis" töötanud
kunstnik-lavastaja Halja Klaar iseloomustab teda sõnadega:
asjalik, kohusetundlik ja kindel oma töös. Nende omaduste
pärast tahtsid režissöörid temaga töötada.
Eriti ajalooliste filmide puhul on H. Klaari sõnul kostüümikunstnikul
suur roll. Ega asjata öelda nende filmide kohta: kostüümidraama.
Punastel oleks pidanud natist
kinni hakkama
Helve on inimene, kes hea meelega paneb
lipu välja 3. jaanuaril, 2. veebruaril, 24. veebruaril ja
23. juunil. Komsomolivärbajatele ütles Helve omal ajal,
et mõtleb veel - ja jäigi mõtlema…
1991. aasta ärevatel augustipäevadel oli tal rõõm
segiläbi hirmuga, sest tema oli parajasti Kanadas ja muretses
siin oleva tütre Saale pärast. Helve leiab, et punastel
oleks pidanud natist kinni hakkama ja mitte võimu juurde
laskma. Aga mis juhtus? Teatud organisatsioonil lasti varjuda.
Kõik jäid pukki. Vahetati vaid kohad. Pojad tulid
isade asemele.
|
|
|
