|
|
Kas NLKP asemel on meil nüüd
Riiklik Õppekava?
tekst: Ülo Vooglaid
Nii
küsib sotsioloog Ülo
Vooglaid (75) pärast
tutvumist Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskuse poolt
augustis valminud Põhikooli ja Gümnaasiumi riikliku
õppekava tööversiooniga, mille koostamiseks on
Haridus- ja Teadusministeerium kulutanud üle 6 miljoni krooni
maksumaksja raha.
Riikliku õppekava
(RÕK) "pärlid" algavad juba sõnastusest
ja sassis mõistetest. Vildakat teksti ei saa riiklikuks
õppekavaks pidada. Tuletan meelde, et õppekaval
ei ole eesmärke. Eesmärgid on õpilastel, enamasti
ka õpetajal. Ka nõudeid esitatakse inimestele. Samuti
saavad eeskujuks olla inimesed. Õpitulemusi ei saa püstitada.
Püstitada saab eesmärke. Oskused ei arene. Areneb inimene.
Oskused iseloomustavad inimese arengutaset ja on ka arengu üheks
eelduseks.
RÕK-is on sätestatud, et selle koostamisel ja arendamisel
lähtutakse õigusaktidest, hariduspoliitilistest strateegiadokumentidest,
teadusuuringutest, Eesti ja teiste riikide koolikogemusest, rahvusvaheliste
organisatsioonide hariduspoliitilistest
dokumentidest ja soovitustest [RÕK 2002]. Küsin: "Kas
on nii, et RÕK-il teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist
alust ei ole? Nõukogude Liidus oli ette nähtud kirjutada
iga dissertatsiooni algusse, et käesoleva uuringu metodoloogiliseks
aluseks on marksismi-leninismi klassikute teosed. Tingimata oleks
vaja lisada, milliste õigusaktide millistest sätetest
on lähtutud, milliste strateegiadokumentide millistest sätetest
on lähtutud, milliste teadusuuringute millistest tulemustest
on lähtutud, millistest hariduspoliitilistest dokumentidest
(ja sätetest) on lähtutud."
Analüüsides riiklikku õppekava aluseid võib
aimata, et õppekava loojate meelest on haridus see, mida
koolist antakse õppekavakohase tegevuse kaudu. Omandada
saab seda, mis on olemas. Haridust ei ole kuskil olemas. Haridust
ei saa kuskil omandamas käia.
RÕK-is on kirjas, et see tagab kultuuripärandi ja
ühiskonna põhiväärtuste edastamise ühelt
põlvkonnalt teisele ning loob eeldused kultuuri arenguks.
Õppekava ei taga ega loo midagi. Õppekava on õppesüsteemi
üks osa. Teevad inimesed.
RÕK-is sätestatakse,
et kool seab üldiseks eesmärgiks Eesti ning maailma
säästvale arengule kaasa aitamise. Propagandistliku
jutu põhjal ei või õppekava koostada, sest
keegi ei ole kuskil sõnastanud, mida oleks vaja säästa,
millele tänu on võimalik säästa, kuidas
saab areng olla säästev jne.
Sellele järgneb uus pärl: "Kool seisab eesti rahvuse
ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate
rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti ning erinevate kultuuride
vahelist mõistmist ja koostööd [RÕK 2002]."
Kultuurid ei suhtle. Suhtlevad inimesed. Vaja oleks eristada ka
arusaamist ja mõistmist. Koolid ei tee midagi. Inimesed
teevad koolis, kodus ja mujal. Minu hinnangul on kooli ülesanded
(pigem kohustused) sõnastatud diletantlikult ja süsteemita.
Tundub, et autoritel ei ole olnud selle lõigu kirjutamiseks
ei teoreetilist ega metodoloogilist alust. Russismidest, sh "Utshebno-vospitatelnaja
rabotast" oleks vaja vabaneda.
Ja siit koorubki välja RÕK-i esimene kontseptuaalne
prohmakas, sest kontekstist ilmneb, et kogu koolis toimuv tegevus
on õppimine või õppe- ja kasvatustöö.
Õpilased on selle töö tegemise vahendiks või
materjaliks, millest vermida või vormida selliseid inimesi,
nagu RÕK-is ette nähtud. Totalitaarses Nõukogude
Liidus oli eesmärgiks kasvatada kõik inimesed tulihingelisteks
kommunismiehitajateks. Konstruktsioon ei ole muutunud. Kas on
mõeldud nii, et
NLKP asemel on nüüd
RÕK?
Jõudes õppimiskäsitluseni, ilmneb RÕK-i
teine kontseptuaalne prohmakas, mille tõttu kogu käsitlus
ei saa olla rakendatav. Naeruväärne on arvata, et inimene
saab targemaks üksnes õppimise kaudu. Targemaks saamise
teid on palju.
RÕK-i kolmas suur puudus on, et õppe-kasvatustöö
on see, mida õpetajad peavad laste kallal, laste abil või
lastega tegema selleks, et neid muuta "õigeks",
"sobivaks" jne, et nad teaksid seda, mida RÕK-i
spetsialistid ükskord kuskil vajalikuks arvasid. Mingit osa
teadmistest oleks ehk vaja õppida ka kasutama. Aga arusaamist
ja mõistmist ei ole ette nähtud. Arusaamise ja mõistmisega
on nii, et neid ei saa õpetada ega õppida. Arusaamisvõime
kujuneb sootuks teisiti kui teadmised ja oskused. Arusaamisvõime
iseloomustab subjekti arengutaset, tema analüüsi- ja
sünteesivõimet, abstrahheerimise ja konkretiseerimise
võimet, üldise, erilise ja üksiku eristamise
võimet, reflektsioonivõimet ja palju muud. Mõista
saab subjekt subjekti. Mõistmise ja hukka mõistmise
eeldused on sootuks teised kui arusaamise eeldused. Praegu on
iseseisva mõtlemise kohta kirjutatud jutt mõttelage
ja seosteta (teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise katteta).
RÕK-is on sätestatud, et õppetöö
koolis jaotub ainevaldkondade järgi. Ainevaldkondadeks on
koondatud õpetuses käsitletavad teadmis- ja tegevusvaldkonnad
vastavalt nendevahelistele seostele. Kas tuleb arvestada, et oskusi
ja arusaamist, kogemust ja mõistmist, aateid, ideaale,
usku, vaimsust, maailmavaadet ja maailmapilti vaja ei ole ja RÕK-is
sellele kõigele tähelepanu ei pöörata?
RÕK-is sätestatakse,
et kool võib kasutada pedagoogilist süsteemi, mille
alusel korraldatav õppe- ja kasvatustöö ei järgi
riiklikus õppekavas kirjeldatud ainevaldkondade, õppeainete
ja kursuste jaotust, tingimusel, et õpilasel võimaldatakse
omandada põhi- ja gümnaasiumihariduse standardile
vastavad õpitulemused. Õpitulemused on. Neid ei
saa omandada. Pealegi on standardis väike osa sellest, mis
võiks olla aruka, laia silmaringiga õpilase peas.
RÕKis on kirjas, et eelkutseõpe on üldjuhul
suunatud õpilasele, kelle õppeedukus või
hariduslik erivajadus ei võimalda põhikooli järel
jätkata õpinguid gümnaasiumis või kutseõppeasutuses.
Nii kukub ju jälle välja puder ja kapsad. Eelkutseõppesse
ei saa võtta neid, kes ei ole suutelised ei nüüd
ega tulevikus jätkama õpinguid kutsekoolis. Millele
see "eelõpe" siis eelnema peaks?
"Eelkutseõpe võib sisaldada kutse- ja/või
ametialaga ja sellega seotud töövõimalustega
tutvumist, kutse- ja ametioskuste omandamist, õppepraktikaid."
Soh, nüüd ilmneb, et RÕK-i loojatel ei ole veel
kujunenud arusaama sellest, mis on eriala, millest koosneb erialane
ettevalmistus, mis on kutse ja millest koosneb kutsealane ettevalmistus,
mis on amet ja milles peaks seisnema ametialane ettevalmistus.
Kooli õppe- ja kasvatustöö kohustuslikud läbivad
teemad on RÕK-is järgmised: karjääriplaneerimine;
keskkond ja säästev eluviis; kultuuriline pädevus;
osalus ja ettevõtlikkus. See on tõesti üllatav!
Kas keegi on seda uurinud ja tuvastanud, et just need teemad peaksid
olema üle terve Eesti nüüd ja igavesti "läbivad
teemad"? Kõigi nende teemade sisu on esialgu tundmatu.
Ehk on kuskil mingid mudelid? Seevastu oskusi nagu arusaamine
ja mõistmine tõepoolest ei ole kuskil mitte kuidagi
ette nähtud. Mida sellest järeldada? Uurimisoskust,
juhtimisoskust, suhtlemisoskust, loomeoskust jms ei ole ette nähtud.
Tekib küsimus, mitmenda astme reflektsioonis peaks suutma
gümnaasiumi lõpetaja ladusalt mõtiskleda?
Kommenteerides õpetuse
integratsiooni kohta kirjutatut ütlen, et inimese teadmistest
ja oskustest on väike osa õpitud. Valdav osa tarkusest,
nupukusest, tähelepanelikkusest, taiplikkusest, teadmisest,
oskamisest, ettenägemise ja äratundmise võimest
on kujunenud sootuks teisi teid pidi. Õppimise osa ei maksa
fetišeerida ega ületähtsustada. Elu on selline.
RÕK-is on kirjas, et kooliastme jooksul liigutakse õpilase
kogemustest ja muljetest lähtuvalt ja mänguliselt teemakäsitlustelt
ainevaldkondade ja õppeainete teadmistest lähtuvalt
organiseeritud teemakäsitlustele. Kool võib selle
ülemineku teostamiseks kasutada üldõpetuslikku
tööviisi, mida järk-järgult täiendatakse
aineõpetusliku tööviisiga. Kool ei ole mõeldud
töötamiseks. Koolis toimub õpe. Töötatakse
vabrikus, põllul, ehitusel…
RÕK-is sätestatakse, et kooli õppekava on kooli
õppe- ja kasvatustegevuse alusdokument, mille vormi määrab
kool. Kas ainult vormi?
Hindamise osa oleks RÕK-is vaja uuesti kirjutada. Hindamiskirg
on eriti suur agressiivsetel, alaväärsuskompleksiga
isikutel. Tegelikult ei tea ka õpetajad, mida nad tegelikult
hindavad. Hindamiseks peaks olema ka kriteeriumid. Kui oleks vaja
hinnata üksnes teadmiste olemasolu, siis ehk saaks hakkama
ka mingite testidega, mida kontrolliksid automaadid, aga kui oleks
vaja võtta hindamisel arvesse ka teadmiste korrastatust,
ulatust ja sügavust, kindlust, püsivust, süsteemsust,
komplekssust jms, mis näitaksid teadmise kvaliteeti, siis
selgub, et mõnel õpetajal on "näpud põhjas".
RÕK-is pole sassis ainult sõnakasutus, vaid ka tähendused,
nt "motiveeritakse ja suunatakse õpilasi õppetöö
vältel süstemaatiliselt õppima, teadvustades
oma edasijõudmist ja õppimisvajadusi". Motiveeritakse
juba toimunud tegevust selleks, et ennast õigustada…
siin on jutt ilmselt motivatsioonist.
Siin esitatu on vaid
üksikud näited. Sarnaseid pärleid pudeneb RÕK-is
ridamisi nagu sügisesi ubinaid. Pärlite pärl aga
on lause: "Õpilasi juhendatakse
koolis ja väljaspool kooli tervislikult ja turvaliselt õppima."
MITTE ELAMA??
Kokkuvõtteks: Lootsin rohkem.
Puudu on hariduse mõiste, määratlemata on haridussüsteem,
teadmine, oskamine, arusaamine, mõistmine, motivatsioon,
orientatsioon, kvalifikatsioon, erialane, kutsealane ja ametialane
ettevalmistus, tegevussüsteem, eesmärk, areng…
"Pädevustest" on suudetud vabaneda.
Maailmavaade ja maailmapilt ei ole kõne all. Õppeprotsessi
edasi- ja tagasisidestamist ei käsitleta. Õpilaste
sooliste ja vanuseliste iseärasuste arvestamine ei ole kõne
all. Ande varajane diagnostika ja andehoid ei ole kõne
all. Vastutus pedagoogilise saamatuse, õpetus- ja/või
kasvatusvigade eest ei ole kõne all. Inimese käsitlemisel
ei ole kõne all subjekt. Seetõttu on jäänud
ära ka objekti käsitlemine. (Mis saab olla juhtimise
objekt, uurimise objekt, mõõtmise objekt jne?) Asjaolu,
et subjekt käsitlusest puudub, muudab lausa teravaks nõukogudeaegse,
totalitaarse ühiskonna tarbeks omal ajal loodud paradigma
püsimise. See ei ole üldse mõeldav! Tundub, et
teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline alus on jäänud
RÕK-i koostajail kahe silma vahele. Tekstis ei ole ühtki
korralikku klassifikatsiooni.
Tahtekasvatusest ei ole midagi, patriootiline
kasvatus on esialgu unarusse jäänud. Lasteorganisatsioonide
osa on lahti kirjutamata.
Arvan, et veel on vaja vähemalt poole aasta jagu pingutusi.
Seda muidugi juhul, kui autorid ei ole põikpäiselt
kinni praeguses tekstis. Kui autorid näiteks keelduvad käsitlemast
tegevussüsteemi ja nimetavad kõiki koolis toimuvaid
tegevusi kangekaelselt õppimiseks jne, siis ei ole teha
midagi. Siis on lihtsam kuus miljonit korstnasse kirjutada ja
teha uus tekst, kui seda parandada.
Halb on see, et ka suurepärasest õppekavast ei piisa
selleks, et kasvav põlvkond sirguks eelmistest võimekamaks.
Veel on vaja õpetajaid, veel on vaja teaduslikke uuringuid,
veel on vaja sellist õppekorraldust, milles ei raisataks
kallist õppeaega niisugusel juhul hinnete panemiseks, kusjuures
keegi ei tea, mida õieti hinnatakse ja kuidas hinded eri
eas poistele ja tüdrukutele toimivad.
|
|
|
