|
|
Kes tegelikult lõid
Res Publica?
tekst: Valeri kalabugin
Kuusteist
aastat tagasi, NSV Liidu lõppagoonia päevil, tuli
kokku rühm Eesti iseseisvust taotlevaid ja demokraatlikke
väärtusi kaitsvaid noori inimesi, kes lõid ühenduse
Res Publica.
"Mõnikord on huvitav meenutada, kuidas üks või
teine asi alguse sai. Arenedes muutuvad nähtused vahel äratundmatuseni
ning üsna õpetlik võib olla jälgida nende
teisendusi ja kasvu või hääbumist, ning leida
nende arengu sõlmpunkte," leiab Valeri Kalabugin (Isamaaliit),
ühenduse Res Publica oldermann.
Aastad 1988-1989 olid
Eestis laia ühiskondliku diskussiooni perioodiks. Tallinnas
Tammsaare pargis võis iga päev näha spontaanselt
tekkivaid väikesi grupikesi, kus arutati alles paar aastat
tagasi tabuks olnud sotsiaalseid, poliitilisi ja majanduslikke
probleeme. Möödakäijad peatusid nende gruppide
juures, kus midagi elavalt arutati või selgitati, kuulasid
ja vahel, oma arvamuse öelnuna, sammusid kiirustades edasi;
vahel aga laskusid pikka arutellu. Viis aastat hiljem, kui nägin
sama pilti Valgevene pealinnas Minskis, oli meil tänavadispuutide
aeg juba läbi ja probleemidega tegeldi erakondades, konverentsidel,
komisjonides.
|
Ühendus Res Publica avaldus:
Eestis on võimul kommunistid, leiavad Res Publica
asutajad
"Kuusteist aastat pärast meie ühenduse moodustamist
on Ühendus Res Publica sunnitud tõdema, et jätkuvalt
on Eestis võimul endised kommunistid ja komsomolitegelased,"
leiab Res Publica 17. augusti avalduses, milles hindab Eesti
arenguid pärast taasiseseisvumist ja kommunistliku
diktatuuri lõppu.
Avalduses tuuakse ka mõned konkreetsed näited.
Eesti presidendiks on endine Eesti NSV Ülemnõukogu
Presiidiumi esimees ja N Liidu Kommunistliku Partei kohalik
juhtfiguur.
Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu rajoonikomitee osakonnajuhataja
on peaminister. Eesti NSV Plaanikomitee esimees ning Eesti
NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja juhib
majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi. Eestimaa Kommunistliku
Partei Keskkomitee juhtiv ideoloogiatöötaja juhib
kultuuriministeeriumi. Ajalehe "Edasi" KGB paskvillide
kirjutaja Jaak Kaljo on meie suurima kvaliteetlehe peatoimetaja.
(Toim. märkus: siinkohal on mõeldud ilmselt
Mart Kadastikku ja "Postimeest".) "Seega
küsime: kas kestab EKP Keskkomitee kaadriosakonna töö
üle aegade?"
|
Mart Nuti
"valgustustöö"
1988. aasta sügisel
tekkis klubisid, assotsiatsioone, liikumisi ja ühendusi täie
hooga. Kuna kompartei oli aastaid valvsalt hoolt kandnud, et Nõukogude
Liidus valitseks ideede vaegus ja kirjastuste toodang oleks võimalikult
ühesuunaline - isegi piibel kuulus keelatud raamatute hulka
-, oli rahvas eriti varmas käima igasugustel avalikel loengutel
ja aruteludel. Sel sügisel hakkas ka Mart Nutt pidama oma
sõpradele ja tuttavatele loenguid parempoolsest ehk konservatiivsest
maailmavaatest.
Teema oli huvitav, kuid kavala konksuga. Selle üle arutledes
tuli paratamatult lähtuda eeldusest, et riiklik iseseisvus
on taastatud, verise režiimi teenrid - igasugused kompartei
keskkomitee bossid, rajoonikomiteede osakonnajuhatajad, marksismi-leninismi
auprofessorid ja muud - on võimult kõrvaldatud ja
rahvas hingab vabalt. Tuli mõelda mitte vaid sellest, kuidas
vabaneda totalitarismi nuhtlusest, aga ka sellest, kuidas vaba
ühiskond pärast iseseisvuse taastamist normaalselt toimima
peaks ehk missugune peaks olema taastatud Eesti poliitiline, sotsiaalne
ja majanduslik elu.
Algul hakkasime regulaarselt kohtuma ja aasta pärast, 17.
augustil 1989, asutasime oma organisatsiooni. Erakonnale eelistasime
poliitilise ühenduse vormi ja nimeks valisime Ühendus
Res Publica (eesti keeles "avalik asi"). See oli teadlik
valik poliitilises võitluses osalemise asemel alalhoidliku,
vaba ühiskonna väärtuste eest seisva ajutrusti
rolli kasuks. Nii saime jätta endale vabad käed. Tuleks
mainida ka seda, ei kõik asutajaliikmed olid kas ajakirjanikud
või ajakirjandusega seotud ja nii mõnedki liikmete
seast ei soovinud siis ega soovi praegu erakondadesse astuda.
Res Publica esimeheks valiti Andres Herkel.
Vaatamata oma väiksele arvule (asutajaliikmeid oli 34: Oleg
Bazanov, Erik Boltowski, Peeter Ello, Vootele Hansen, Jaan Hatto,
Andres Herkel, Toomas H. Ilves, Sven Jürgenson, Valeri Kalabugin,
Indrek Kannik, Rene Kari, Rein Kilk, Toivo Klaar, Toomas Kümmel,
Jüri Leesment, Sven Leit, Toomas Liiva, Jüri Luik, Tiit
Matsulevits, Mart Nutt, Olavi Paide, Mehis Pever, Mait Raun, Ivo
Rull, Kalmer Saar, Rain Salujärv, Ott Sandrak, Sergei Stadnikov,
Indrek Teder, Ants Tuur, Peeter Unt, Aivar Valdre, Sulev Valner
ja Avo Üprus.) on andnud Res Publica Eestile terve plejaadi
poliitika- ja ühiskonnategelasi, nende seas mitmeid Eesti
Kongressi saadikuid, Eesti Komitee liikmeid, ajalehtede peatoimetajaid,
ministreid, Riigikogu liikmeid ja suursaadikuid. Ühenduse
liikmeid oli mitmes erakonnas, välja arvatud vasakpoolse,
autoritaarse või äärmusliku kallakuga erakondades.
Tänu oma rõhutatult erakonnavälisele positsioonile
sai Res Publica varustada parempoolseid erakondi ideedega, korraldada
nende vahel läbirääkimisi ja kutsuda kokku ümarlaudu,
vajadusel mängida ka lepitaja rolli ja samas olla uute erakondade
taimelavaks. Ühendusest kasvasid välja Vabariiklaste
Koonderakond ja erakond Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica
(ÜVERP). Vabariiklaste Koonderakond moodustas 1992. aastal
koos kolme teise erakonnaga Rahvusliku Koonderakonna "Isamaa".
Nii pandi alus praegusele Isamaaliidule.
Noorte kogunemine
Kuigi massiorganisatsiooniks
kasvamise eesmärki ei ole Res Publica endale kunagi seadnud,
hakkas ühendus juba üsna varsti pärast asutamist
laienema. Esimesena tekkis USA rakuke. Alati on Res Publicas olnud
ka palju noori inimesi, kellel ühendus aitas omandada teadmisi
poliitika valdkonnas ja teha selles esimesi iseseisvaid samme.
Nii hakkasid tekkima osakonnad üle Eesti, seda eriti kiirelt
alates 1993. a-st. Enamus asutajaliikmetest aga olid liiga hõivatud
oma poliitilise tegevusega selleks, et aktiivselt osaleda ühenduses
ja seda juhtida. Nad piirdusid laienenud Res Publica koosseisus
seenioride klubi moodustamisega ja sinna ka kapseldusid. Ühendust
asusid juhtima noored inimesed, enamasti tudengid, kellest mitmed
ihkasid kiirelt astuda poliitilisele areenile. Selleks vajasid
nad erakonda.
Noored Res Publica liikmed liitusid kas Isamaaliidu või
(enamasti) Reformierakonnaga, kus alustasid oma poliitilist karjääri
realiikmetena. Laiemaks ja võimsamaks kasvanud ühenduse
liidrid aga ei soovinud Res Publicas juba saavutatud staatust
kaotada ja pidasid otstarbekamaks muuta toimiv ja nende juhtimise
all olev ühenduse struktuur erakonnaks.
Parteistumine
Õhkkond ühenduses
hakkas tasapisi muutuma pärast Tõnis Konsi valimist
Res Publica kirjatoimetajaks. Noor aktiivne üliõpilane
alustas ettepanekust nimetada oma ametikoht ümber peasekretäriks
(see kõlavat soliidsemana) ja koondas kõik dokumendid
ning muud paberid enda kätte; juhatus hakkas rohkem juhtima
põhimõttel "ülalt alla". Tekkis tugev
struktuur. Järgmiseks loogiliseks sammuks oli alustada ettevalmistusi
erakonna loomiseks, juhatus otsustas seda teha just ühenduse
erakonnaks muutumise näol. Kuna Eesti seadusandlus ei luba
endist liikmeskonda säilitades ühendust erakonnaks muuta,
leidis aset mitu kummalist seika.
Et asutajaliikmed pooldasid uue erakonna loomist, kuid olid ühenduse
erakonnastamise vastu, hoiti vastavaid ettevalmistusi nende eest
saladuses: klubidest koosnevas Res Publica struktuuris oli seenioride
klubi ainus, keda toonane juhatus vältis. Hämati loodava
erakonna tulevaste liikmete värbamisel. Aus oleks olnud pakkuda
ametlikult kõigile Res Publica liikmetele võimalust
astuda kavandavasse erakonda (nagu toimiti 1990. aastal Vabariiklaste
Koonderakonna loomisel), kuid seda tehti valikuliselt. Herkeli
ja Nuti kohta kuulutati nende enda teadmata, et nad kavatsevat
Isamaaliidust välja astuda ja uude loodavasse erakonda üle
tulla. Teistest asutajaliikmetest, nagu Toomas-Hendrik Ilves,
Vootele Hansen ja Indrek Kannik, kes olid kas juba mõnes
muus erakonnas või ei soovinud uude erakonda astuda, vabaneti
meelevaldselt, arvates nad liikmete hulgast välja (kas Ühenduse
Res Publica või erakonna ÜVERP ridadest, jääb
vaid toonase juhatuse teada). Põhjenduseks toodi küll
liikmetasu maksmata jätmine, kuid väljaarvamine oli
põhikirjavastane: otsus võeti vastu välkkiirelt
ja salaja, teavitamata sellest seenioride klubi; pealegi olid
asutajaliikmed juba 1993. a-l vastu võtnud otsuse, et ainult
surm võib katkestada nende Res Publica ridadesse kuulumise.
Siia oleks paslik enesekriitika korras lisada, et seenioride klubi
ise püsis varjusurmas. Res Publica asutajate passiivsus oli
üheks kaudseks põhjuseks, miks toonane juhatus nii
paljusid apse tegi. Seal tegutsesid ainult noored. Ja toimetasid
nii, nagu oskasid.
Seega tekkis kaks üpris sarnase nimega organisatsiooni: 17.
augustil 1989 asutatud mitteerakondlik Ühendus Res Publica
ja 30. juunil 2000 Äriregistrisse kantud erakond ÜVERP.
Neid ei tohi omavahel segamini ajada. Katkestanud 2000. a asutajaliikmetega
kontaktid, pole ÜVERP kunagi teatanud neile väljaarvamisest
ühendusest (peale Ilvese, Hanseni ja Kanniku) ega ühenduse
likvideerimisest. Isegi juhul, kui ühendus vaikselt likvideeriti,
teatamata sellest ei liikmetele personaalselt ega klubile kui
ühendusesisesele üksusele kollektiivselt, siis on see
vastuolus nii Ühenduse Res Publica enda põhikirja
kui Mittetulundusühingute seadusega.
Res Publica
praegu
Ühendus Res Publica
käib endiselt koos, võtab vastu uusi liikmeid ja -
nagu varem - osaleb poliitilises elus mitte otseselt erakonnana,
vaid ajutrustina. On kahtlemata kahetsusväärne, et erinevalt
Vabariiklaste Koonderakonnast katsus teine Res Publica "laps",
nii-öelda, tappa oma vanemat, kelle perekonnanime ta kannab.
Kuid see pole õnnestunud, mõlemad jäid ellu.
Res Publica liikmed pole igatahes kunagi kahetsenud, et nende
organisatsioon on andnud elu nüüd juba kahele erakonnale.
Me loodame, et terved alged, millele meie organisatsioon rajatud
on, lubavad Ühendusel Res Publica säilitada elujõudu,
innustada tulevikuski aatelisi ja toimekaid inimesi ning anda
impulsse uuteks algatusteks.
* * *
Küsimus: Milline
on olnud ühendus Res Publica roll Teile endale ja Eesti poliitikale?
|
|
Riigikogu liige Mart
Nutt (Isamaaliit):
Kindlasti oli ühendusel tähendus Eesti jaoks laiemalt.
ÜRP-d ei asutatud isikliku karjääri edendamiseks,
vaid parempoolsete konservatiivsete ideede läbimõtlemiseks
ja Eesti ühiskonnas propageerimiseks. Hindan, et ÜRP
roll oli selles osas tohutu tähtsusega ja mõjutas
märkimisväärselt edaspidise Eesti poliitilise tee
valikut. ÜRP-st kasvas 1990.a välja Vabariiklaste Koonderakond,
mis ühines kolme muu paremerakonnaga "Isamaaks".
Teatavasti oli "Isamaa" just see erakond, mis juhtis
1992-1994 Eesti arengu demokraatia, rahvusriigi ja vabaturumajanduse
radadele.
Kuid ühe etapina avaldas ÜRP kindlasti mõju asjaolule,
et minust sai poliitik ja Riigikogu liige.
Olin arusaadavalt teadlik, et ÜRP alusel ehitatakse ka teist
erakonda - Res Publicat. Olles Isamaaliidu liige, et tõstatunud
isegi mitte küsimust, kas ma saaksin sellesse erakonda kuuluda.
Kuid samas ei ole mulle laekunud ka ühtki teadet, et ma ÜRP-sse
ei kuuluks.
Toomas Kümmel
(vabakutseline uuriv ajakirjanik):
Esiteks kogunes Res Publicasse ikka väga kõrge intellektuaalse
potentsiaaliga seltskond. Mina nagu ka paljud teised on välistanud
liitumise erakondadega. Seetõttu oli Res Publica väljundiks,
kus poliitikast sai arutada ilma närviliste tõmblusteta.
Teisalt olid need parempoolse maailmavaatega inimesed, keda kannustasid
põhimõtted, mitte isiklik karjäär ja saamahimu.
Kahjuks vajus Res Publica ühel hetkel konservatiivselt mõttelaadilt
liberalismi. Nagu teame, ei ole liberalism parempoolne maailmavaade.
Miks meil Reformierakonda kui liberaalset erakonda parempoolseks
nimetatakse, on minu jaoks üks suuremaid arusaamatusi. Samas
teist liberaalset erakonda - Keskerakonda - ei nimetata parempoolseks.
Ühesõnaga, arusaamatu, eriti klassikalises Euroopa
mõttelaadis.
Erakonnaga Res Publica on mul ainult niipalju seoseid, et tunnen
sealt paljusid inimesi. Erakonna tekkimise kohta ei oska midagi
öelda, sest mind see absoluutselt ei puudutanud. Ilmselt
teades minu hoiakuid, ei pakkunud keegi ka liitumist selle erakonnaga.
* * *
Miks ühenduse asutajaliikmetega
(seeniorklubiga) suhted lõpetati, miks ei tehtud neile
ettepanekut erakonda astumiseks ning nad tagaselja vaikselt erakonnast
välja arvati (Nutt, Herkel, Raun, Kümmel, Ilves, Kalabugin
jpt)?
Vastab Res Publica
avalike suhete juht Riina Vändre:
Res Publica seeniorliikmetel oli võimalus mittetulundusühingu
Res Publica erakonnaks formeerumisel erakonna tegevuses jätkata.
Väga paljud nendest ka seda tegid. Näiteks Tiit Matsulevitš,
Avo Üprus, Rene Kari ja mitmed teised (kokku kümmekond
asutajaliiget).
Tagaselja ei ole arvatud välja mitte ühtegi liiget.
Osad nendest, kes täna erakonda ei kuulu, andsid ise teada
oma soovist 8. detsembril 2001 formeerunud erakonda mitte kuuluda.
Osad ehk need, kes kuulusid paralleelselt mõnda teise erakonda
(Isamaaliitu või Reformierakonda) arvati välja mõni
aeg pärast erakonna loomist, sest kahte erakonda korraga
kuuluda ei saa.
Mis puudutab Toomas-Hendrik Ilvest, Vootele Hanseni, Tõnu
Kõivu, siis nende eriküsimusega tegeles ammu enne
Res Publica asutamist eraldi ja pikalt Res Publica aukohus (1999.
aastal, kui Rahvaerakond ühines Mõõdukatega).
Res Publica aukohus leidis, et inimesed, kes on astunud põhikirjaliselt
sotsiaaldemokraatlikku parteisse, ei saa kuuluda Eesti vanimasse
paremaateid kaitsvasse organisatsiooni.
Kas mittepoliitilise ühenduse tegevus on seoses erakonna
loomisega juriidiliselt lõpetatud või mitte?
Mittetulundusühing Res Publica tegevus ei ole lõppenud,
vaid kestab. 2001.aasta 8. detsembil otsustas ühenduse üldkogu,
et töövorm kujundatakse ümber erakondlikuks tegevuseks.
|
|
|
