|
|
|
Uno Raudkivi ja teised 20. Eesti
Diviisi veteranid USA sõjaväe abiteenistuses "Berliini
õhusilla" ajastul Lääne-Saksamaal. |
Nüüd üles,
keda mundrineedus rõhub...
tekst: Uno Raudkivi
Artikli
autori Uno Raudkivi
hinnangul on nõukogude ideoloogiast puretud tänapäeva
Eesti üks patriootlikkust pelgavam riik maailmas.
Olen üks neist
tuhandeist esimese Eesti Vabariigi kodanikest, kes Saksa okupatsiooni
ajal (1941-1944) oli antud sõdurivande alusel kohustatud/õigustatud
osalema ainult bolševistlike jõudude (Stalini Punaarmee)
vastases võitluses. Teenimine 20. Eesti Diviisis oli võrreldav
samaga teistes organiseeritud sõjaväeüksustes.
Enne sõjalist väljaõpet, sõjaväeteenistusse
astumise alguses, anti sõdurimunder selga. Enne tegevteenistusse
astumist tuli anda sõdurivanne. Kuna meil omariiklust tol
ajal enam ei olnud, siis sõdurite mundrid ja muu sõjavarustus
tuli Saksa armeelt. Sõjaväeline väljaõpe
toimus täielikult eesti rahvuslikus vaimus, eesti ohvitseride
ja allohvitseride juhendusel. Sõdurivande tekst oli 20.
Eesti Diviisis radikaalselt erinev Saksamaa ja N-Liidu kodanikelt
nõutud versioonidest. Saksa Riigi ja N-Liidu kui Teises
maailmasõjas osalenud riikide sõdurid vandusid truudust
sellele poliitilisele riigivõimule, kelle kodanikud nad
olid. Järelikult, kui arvestame ENSV-ga kui annekteeritud
N-Liidu osaga, siis Punaarmees teeninud eestlasi võiks
formaalselt kutsuda Teises maailmasõjas osalenuiks, 20.
Eesti Diviisis või muudes eestlaste üksustes teeninuid
aga mitte, kuna need eesti sõdalased ei vandunud truudust
ühelegi Teises maailmasõjas osalenud riigivõimule.
See tuleb sellest, et Saksamaa kunagi ei annekteerinud Eestit,
vaid ainult okupeeris seda ajutiselt Teise maailmasõja
käigus. USA valitsus tunnistas juba 1950. aastal seda küllaldaseks
tõendiks, et kuulutada 20. Eesti Diviisi veteranid natsiseotusest
vabaks selle riigi silmis. USA ja Eesti topeltkodanikuna olen
väga pettunud, et Eesti riigivõim, vaatamata minu
aastatepikkusele teabenõuete saatmistele ja selgitustõõle,
ei ole leidnud aega, et 20. Eesti Diviisis teeninuid vabastada
natsiseotuse presumptsiooni nõiaseaduslikust haardest.
Kui meie riigivõim ei leia otsustavust ega vahendeid selle
probleemiga tegelemiseks, siis võib see varsti hakata Eesti
kui õigusriigi aluseid kõigutama.
Mundrineedus
- kas välissurve?
Missugusest nõiakäsiraamatust
alltoodud reegel on maha kopeeritud?:
"Ojuland: Saksa armee munder seostub natsismiga" (Postimees
PM Online, 3.09. 2004). NATO liikmesriigi välisminister,
kes on selle absurdse väljenduse autor, kaotas oma ministrikoha,
aga see, mida ta ütles, on kirjutamata seadusena püsima
jäänud Eesti Vabariigis. Selle seaduse mõjuvõimu
võis näha domineerimas 02.09.2004 aset leidnud (stalinistlik
vari?) kabinetiistungil. Jaanus Piirsalu kirjeldas Eesti Päevalehes
(08.09.2004) seal toimunut järgmiselt: "Siseminister
Leivo ja peaminister Parts teatasid, et valitsus peab kiiresti
midagi otsustama, sest välispartnerid ootavad konkreetseid
otsuseid". Villu Reiljani sõnadest: "koeral tuleb
kohe saba maha raiuda" sai lühikokkuvõte kabineti
otsusest. Kuna olen üks nendest Lihula monumendiga mälestatud
sõdur-"koertest", siis tundsin vajadust selle
stalinistliku vaimusähvatuse ainetel kirjutada kommentaari
vastuseks Piirsalu artiklile:
Uno Raudkivi,
18:23 08.09.2004
Kabinetimiiting 02.09.2004:
"Me elame gangsterlikus õigusvaakumis. Kõik,
kellele me võlgneme oma elu ütlevad, et meie rahvuslikud
mälestusrajatised "kujutavad julgeolekuriski" ja
"kahjustavad Eesti mainet".
"Kust te seda teate?"
"Kogu maailm on juttu täis, isegi USA pressiatashee
vihjas sinnapoole".
"Miks te ei kasuta diplomaatilisi kanaleid, et teada saada
missugused need riigid on, kes nii pahasti meie kohta räägivad
ja miks?"
"Ei julge otsesõnu küsida, siis ei saa ehk enam
nii palju toetust. Mõtlesime, et ega neid veterane ka enam
kauaks ole, keda siis veel mälestada? Niimoodi saame ehk
varsti sõrme liigutamata sellest "väikese natsiriigi"
nimetusest lahti. Seniks andsime ju neile juba prii pileti muuseumidesse
ja muudki nipet-näpet."
Eesti riigivõim
ei ole seni veel avalikkusele selgitanud, miks Saksa armee sõdurimundri
selgatõmbamine sõjaväeteenistuse alguses seostas
sõdurit natsismi kuritegudega, sellele vaatamata, et sõdurivande
kohane käitumine pärast tegevteenistuse algust tegi
sellise seotuse võimatuks? Ainuke sõjapidamise reegel
sõdurimundri kasutamise kohta, millega mina tuttav olen,
on vaenupoole sõdurimundri kandmise keeld segaduse tekitamisest
hoidumiseks lahingu olukorras. Kui see ei olnud sõdurimunder,
mis ajendas riigivõimu Lihula mälestusmärgi röövimisele,
mis see siis oli?
Kui "Parts lükkas kuju mahavõtmise otsuse puhtalt
välispoliitiliste mõjude kaela". (Eesti Päevaleht,
9. september 2004), siis esitan küsimuse, milliste välismõjude?
Kas oli veel kedagi peale Venemaa? Ajalehed vihjasid Euroopa Liidule
ja USA-le kui tõenäolistele välissurve allikatele.
Neil oletustel ma ei leidnud tõejalgu all olevat.
Lihula ausamba paikapanekut ja hilisemat mahavõtmist pole
tõstatatud Euroopa Komisjonis. "See on liikmesriigi
siseasi," ütles üks komisjoni ametnik Eesti Päevalehele.
Euroopa Komisjon eelistab mitte sekkuda liikmesriikide siseasjadesse.
(Eesti Päevaleht, 9.09.2004) .
USA "surve" näib samuti olevat kuulujutu tasandil
õhust kinni püütud või sihiliku tõe
väänamise tulemus.
Võltsitud
antisemitismi raport
USA riigidepartemangu
5. jaanuaril 2005 avaldatud "Globaalse antisemitismi raportis"
oli Eesti kohta sissekanne tehtud. Priit Hõbemägi
kirjutas Eesti Päevalehes 7. jaanuaril 2005 selle kohta järgmist:
Eesti kohta see raport algas alapealkirjaga "Estonia",
mis oli tõlgitud eesti keelde kui "Eestis kogunevad
Saksa sõjaveteranid". Esimene paragrahv seejärel
algas sõnadega "During the reporting period",
mis oli tõlgitud kui "Eesti miinusena märgib
raport, et".
Ülejäänud osa sellest paragrahvist - Eestis mälestasid
mitmed Teises maailmasõjas Saksa mundris võidelnud
veteranide rühmad (s.h ka Waffen-SS-i kuulunud) nõukogude
võimu vastu võidelnuid. Ühel juhul püstitati
mälestusmärk, millel oli Waffen-SS-i mundris sõdur,
kuid ilma natslike sümboliteta. Valitsus kõrvaldas
monumendi septembris, - oli tõlgitud õigesti.
Ajaleht väärtõlgendas seda sündmust Saksa
sõjaveteranide kogunemiseks ja Eesti miinuseks.
Kelle poolt ja kelle mälestuseks see monument oli püstitatud,
oli raportis võrdlemisi tõetruult kirjeldatud. Selles
polnud midagi vastandlikku USA valitsuse poolt 1950. aastal kirjalikult
fikseeritud hinnangust meie 20. Eesti Diviisi sõdalaste
kohta. Nii USA valitsuse poolt varem (1950) võetud seisukoht
kui ka selle hiljutine Globaalse antisemitismi raport kumbki ei
süüdista Lihula monumendil mälestajaid ega sellel
mälestatuid antisemitismis. Küll aga märkis raport
ära hiljem esinenud antisemiitlikke ilminguid Eestis. Neis
aga ei leitud mingit otsest seotust oma relvavendi mälestavate
veteranidega.
Tõenäoliselt oli siin tegemist poliitilise segadusega,
mida see nõukogulikult riigiülimuslik tegu ühiskonnas
esile kutsus. Riigipoliitikast sõltumatu ajakirjandus (Eestis
kahjuks on raske seda leida) oleks kindlasti pidanud hoopis sellist
poliitilist väärtegu "Eesti miinusena" hindama.
Kuidas Eesti Vabariik suudab selliste lahendamata ja selgitamata
vastuoksuste taustal veel riigi valitsemisega toime tulla? Tulevik
näitab, kas ikka suudab.
Mundrineedus
ammu enne Lihulat
Bolševike vastases
võitluses osalemine N Liidus oli 25-aastase sunnitõõga
karistatav, praeguses Eesti Vabariigis - stalinistide õhutusel,
riigivõimu poolt ülesässitatav "nõuka"
koolitusega ühiskond määrab karistuse. Päevavalgust
pelgavad kirjutamata seadused Eesti riigipoliitikas legitimeerivad
nõukogude ajast päritud õigusmõistete
ja -vahendite kasutamist tänapäeva Eestis. Tegelikult
hakkati seda tegema juba ammu enne "Lihula sõda".
Siin üks näide sellest: 23.11.2003 avati Pärnus
mälestusmärk nende punavõimu vastu võidelnute
mälestuseks, keda Eesti riigiseadus nimetab Eesti riikliku
iseseisvuse taastamise eest võidelnud isikuteks. Sama seaduse
alusel on EV valitsus kohustatud selliste veteranide mälestamist
korraldama. Pärnu mälestusmärk sai valitsuse toetusel
püstitatud ja vastab täpselt seaduses sätestatud
nõuetele. Olen 20. Eesti Diviisi veteran ja ametlikult
väljastatud tunnistuse alusel üks sel mälestusmärgil
mälestatud veteranidest. Sellest kõigest hoolimata
EV president kehtestas keelu oma alamatele (Kaitseliit jt) selle
mälestusmärgi avamisel osaleda. Minule isiklikult tähendab
selline keeld riigivõimu rünnakut minu eneseväärikusele
EV põhiseaduse §17 (Kellegi au ega head nime ei tohi
teotada) alusel. Ootan riigivõimudelt juriidilist selgitust.
Miks Riigikogu
kardab menetleda?
Eesti Vabariigi valduses
on kõik tõendid 20. Eesti Diviisis teeninute kohta:
millist mundrit nad kandsid, millises meelsuses neid välja
õpetati, millise sõdurivande alusel nad ENSV-d taastamist
üritavate stalinlike punajõudude vastu 1944. aastal
sõtta läksid. Eestis ja mitte kuskil mujal on kõik
tõendmaterjalid olemas 20. Eesti Diviisi natsiseotuse küsimuse
vaagimiseks. Miks meie riigivõim keeldub seda tegemast
ja eelistab näidata Eesti orjameelset palet maailmale, küsides
teistelt, mis siin juhtus?
Esitasin "Otsedemokraatia" TOM vahendusel kolm ettepanekut
selle küsimusega tegelemiseks Riigikogus.
• Jätkuvabadussõja(laste)le Riigikogu tunnustus
• Vabadussammas Vabadusväljakule
• Okupatsioonide mälestusobjektid kõrvaldada
Kõik need ettepanekud
jõudsid Riigikantseleisse ja sealt suunati arhiivi tolmu
koguma. Minu arusaamise järgi need ettepanekud esindasid
20. Eesti Diviisi kaitset natsismiseotuse vastu. Eesti riigivõim
on seni keeldunud (või kartnud) Eesti ja maailma avalikkuse
ees vastaspoole (stalinistide) argumentide kaalu Riigikogus vaagida.
Kirjutamata
seadustesse suletud NÕIARING
On ju alati teada olnud,
et 20. Eesti Diviis ja teised eestlastest bolševismivastased
väeüksused kandsid 1944. aastal Saksa armee mundrit.
Tänapäevase Eesti riigivõimu ja ajakirjanduse
eelistus näib olevat maalida 20. Eesti Diviisi veteranidest
rahvale pilti, kui radikaalseist äärmuslastest. Natsiseotuse
tõendite puudumisest saadi üle meile juba tuttava
Saksa armee munder seostub natsismiga ("mundrineedus")
kirjutamata seaduse ja seda rahvale "tsirkust ja leiba -
mitte natsismi" loosungi vaimus väljamängitud lollituskampaaniaga..
Kuidas seletada õigusriiki defineerivast vajadusest mõõdahiilimist,
mis nõuab, et riigi õigussüsteem peab tuginema
kirjutatud seadustele? Eestis aga lahendas selle küsimuse
veel teise kirjutamata seaduse kasutuselevõtmisega:
Rüütel: "...eriti väikeriikidel tuleb välis-
ja sisepoliitika teineteisest lahus hoida. Seni on Eesti olnud
selles võrdlemisi edukas" (Postimees, 24.05,2005).
Kui Rüütli "mundrineeduse"-seaduse kasutussageduse
järgi otsustada, siis kindlasti oli edukas.
Süütuse
presumptsioon
Minu õigusmõistete
kohaselt stalinlike punarezhiimi barbaarsed kuriteod on aegumatud,
nagu ka õigus neis osalenud stalinistlike jõudude
vastu võidelda. Samuti usun, et õigusriigis saab
sõdurit süüdistada ainult sõdurivande
või inimsusvastastes tegudes, mitte aga võtta talt
süütuse presumpstioonile tuginev õigusemõistmise
kaitse natsiseotuses süüdistuste vastu. Kui Eesti riigivõimul
on seni edukalt õnnestunud Euroopa Liidu ees ringkaitsesse
tõmbuda, keelates sellel nina toppida Eesti "siseasjadesse",
nagu kirjutamata mundrineeduse jõustamine, siis hakkasin
mõtisklema, kuidas Euroopa Liit selle peale vaatab, kui
üks tema liikmesriikidest hakkab inimõiguste ühele
alustalale, süütuse presumptsioonile, samuti keelt näitama.
Saatsin 1. juunil. 2005 EL Komisjoni Asepresident Franco Frattini-le
teabenõude selle kohta. Ei ole sellele seni vastust veel
saanud. Siis tuli "Brüsseli uus nägu Eestisse"
(Postimees 30 juuli 2005), Toivo Klaar. Saatsin temalegi kui Euroopa
Komisjoni esindajale Eestis e-kirjaga koopia Frattini kirjast,
lootuses temalt midagi enamat kuulda. Vaikus siiamaale. Näis,
kas varem juba mainitud seisukohavõtt, et "Euroopa
Komisjon eelistab mitte sekkuda liikmesriikide siseasjadesse"
sulgeb nõiaringi minu ümber ka selles küsimuses.
Võltsmotiivid
staliniste teenimas
1944 oli raskeim ja
ohvriterikkaim sõja-aasta eesti rahva ajaloos. Keegi ei
saa salata, et 20. Eesti Diviis oli tsentraalse tähtsusega
eestlaste osalusele selles sõjas. Selle üksuses teeninute
sõduriseisuslik väärikus on aga saanud peamiseks
rünnakuobjektiks stalinistlikele jõududele Eestis.
Eestlased osalesid tuhandetena arvukates organiseeritud rindeüksustes
selles sõjas. Eesti tänapäevases ühiskonnas
on riigipoliitikute ja ajakirjanduse jälestaval eestvedamisel
paljusid teotavaid müüte ja väljendeid tolleaegsete
sõdalaste kohta leiutatud ja rahva seas lendu lastud. Vahel
tundub, et nõukogude ideoloogiast puretud tänapäeva
Eesti on üks patriootlikkustpelgavam riik maailmas. Võimatu
on meid võrrelda oma NATO liikmesriigiga, Ameerika Ühendriikidega,
kus sõduriseisuse austamine on üks alustaladest selle
riigi moraalses tugevuses. Sõduri tegevusele seab poliitilistest
või isiklikest motiividest vääramatud piirid
sõdurivanne. See on meie riigipoliitikute rängim viga,
et nad peavad end õigustatuks valitud üksuste või
neis teeninud sõdurite sõduriseisust omaenda poliitilisi
motiive teenides meelevaldselt kahjustada. Arenenud riigikorraldustes
hoitakse sõduriseisus riigipoliitikute haardeulatusest
väljas.
20. Eesti Diviisi ja teiste Punaarmee vastu võidelnute
mälestuseks on Maarjamäele püstitatud mälestusmärk.
8. juulil 2005 ilmus mälestajate hulka Eesti Vabariigi peaminister
Andrus Ansip. Eesti riiki esindavas sõnavõtus tarvitas
ta järgmisi oma ametikohale ja sündmusele kohatuid väljendusi:
«Leppimine tähendab seda, et suudame austada ka teiste
ohvrite mälestust ja et me ei sõdi surnutega,»
sõnas Ansip. «Sõda on läbi ja andestagem
südames neile, kes olid sunnitud selles osalema ning kes
tihtipeale pidid võitlema lihtsalt selleks, et ise ellu
jääda, jõuda tagasi koju ja rahuaega,»
lisas ta.
See oli siis see sõnum, millega Andrus Ansip riigivõimu
esindajana Arnold Rüütli poolt "mundrineeduse"
alla pandud eestlastest sõdalasi "mälestama"
(või nende sõduriseisust mõnitama) tuli.
Võibolla selles polnudki midagi väga hullu, et Ansip
külastas veteranide mälestamiskogunemist, ignoreerides
stalinistide hoiatusi. See sundis teda selgelt väljendama
oma sisemist tunnetust kogunenud sõjaveteranide kohta -
kas nad ikka mälestasid oma langenud relvavendi või
pidasid andestamatut "võitlust surnutega". Tähelepanu
väärib ka Andrus Ansipi kui NATO liikmesriigi peaministri
õigustamine kasutada isiklikke, ennastteenivaid motiive
sõjaväe teenistusse astumiseks (minna punaarmeelasena
sõtta selleks, et koju saada). Palju see siis erineb õigustavate
motiivide otsimisest sõjaväest jalga laskmiseks (Iraagist
näiteks)? Mitmed praeguse Eesti võimumätta otsas
istuvad riigipoliitikud on motiivide leiutamise oma mineviku ilustamiseks
arendanud kasulikuks pettekunstivormiks. Selle kunstivormi kasutamine
meie Stalini Punaarmee vastu võidelnute sõduriau
teotamiseks on palju jälestavam tegu kui ükski neist,
mis nende endi minevikku võiks kummitada.
Võtame näiteks stalinistide poolt Eestis laialt levitatud
ja ühiskonna meeli mürgitava vada: "Hirm sundmobilisatsioonist
hoidumisel elu ohtu panemine oli see motiiv, mis eestlasi 1944.
aastal nii suurel hulgal sakslastele kahurilihaks minema sundis."
Kas olete kunagi tähele pannud, et meie riigipoliitikud ja
ajakirjandus ei ole kunagi maininud meie riigis kergesti tõestatavat
fakti, et 20. Eesti Diviis teeninud läksid sõtta "ainult
bolševike vastu" võitlemist tõotava sõdurivande
alusel, mis välistab kõik teised motiivid (kaasa arvatud
hirm elu ohtupanemise eest).
Lisamaterjalid Sõltumatu Infokeskuse
arhiivis:
http://www.hot.ee/teadmiseks/
|
|
|
