|
|
|
Reisiseltskond on välja jõudnud
Saatse piiripunkti. |
Eesti piiril 14 aastat hiljem
tekst: KE
Sel
suvel korraldas Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu kunagistele
esimestele Eesti piirikaitsjatele reisi Eesti piirile, mille käigus
kohtuti praeguste piirivalvuritega. Meeleolukat reisi meenutavad
Ralf Kaup, Lembit Kurs, Leo Mürkhein.
Mõte teha kohtumisreis
esimeste piirikaitsjate ja praeguste piirivalvuritega tekkis Ralf
Kaupil paari aasta eest, kuid selget ettekujutust, kuidas ja kas
see ka teostatav on, ei olnud. Seda enam, et aega oli möödunud
majanduspiiri loomisest (nagu teda esialgu nimetati) oi kui palju.
Kus te olete, esimesed kodukaitsjad-piirivalvurid, kes olid valmis
tormama piirile neil ärevatel aegadel, teadmata, millega
kõik lõpeb?
Aga noori, oma aukohust täitvaid mehepoegi toona leidus.
Piisavalt, et riigi piiripunktid nii lõuna- kui idapiiril
said mehitatud. Iga nädala tagant viisid suured liinibussid
"Karla katedraali" juurest järgmise vahetuse kohale.
Verinoor Eesti riik sai sellegagi hakkama, et juba oli piirile
minejatele vastav vormiriietuski selga anda ja veel selline, mis
20-kraadise külmaga oli täiesti tasemel.
Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu 12. aastapäeva tähistamisel
käis Ralf Kaup reisi idee major Arvo Reinsalule välja.
Majori otsus oli: "Teeme ära!".
Aasta hiljem saigi sõit teoks. Väljasõit oli
13. juuli hommikul ja reisiseltskonnas seitse meest: major Arvo
Reinsalu, leitnant Peeter Klausen, Ralf Kaup, Leo Mürkhein,
Lembit Kurs, Elmar Kasesalu, Fredi Lepp.
Mälestuste
lummuses
Leo Mürkheina sõnul
tundis ta sõidu ajal otsekui riigipoolset dividendide lunastust
aastail 1990-91 Kodukaitse ridades piiril oldu eest. Oma reisikirjas
on ta kirja pannud järgmised read: "Laskumata 3 päeva
kestnud reisi meeldivaisse, suisa värvikaisse üksikhetkedesse,
olin kohati mälestuste lummuses. Tookord mõneti eufoorselt
võetult ei tajunud me ometi, millised ohud meid tegelikult
varitsesid! Ent peamine ja tähtsaim, mis oli ja on Eesti
rahvast hoidnud, see ühtekuuluvuse, ühtehoidmise tunne,
mis noil pöördelistel aastatel meid eriliselt valdas.
Annaks Looja, et meil see tunne kestaks ja mitte üksnes raskeil
hetkil, sest iial ei või teada, mis ja millal - see pole
pelgalt filosoofia. Mõeldes reisil nähtu-kuuldu üle
kahel õdusal lõkkeõhtul oli meelikosutav
tõdeda, kuivõrd oskuslikult, leidlikult, kavalalt,
samas riskivalt ja peamine - omaalgatuslikult toimiti Eesti vabanemisel.
Kahetsusväärselt on mitmedki persoonid jäänud
vääriliselt mõistmata, nendel olgu lohutuseks
kasvõi südamehääl - sa oled teinud seda,
mis sinult oodati, mis oli sinu võimuses. Hingekosutav
oli kuulata härrade Klauseni, Jõeaasa jt põnevaid
meenutusi, taustaks musitseerisime ja laulsime isamaalisi laule.
Hetkelised meenutused metsavendade punkrite ja fototahvlite juures.
Hardumus ja tardumus halvas, tunnetades nende ootusi ja lootuste
purunemisi ning veelgi varasem meenutus Paju mõisalagendikel
toimunust."
Esimene päev:
Tallinn - Mäo - Viljandi - Valga - Võru - Põlva
Esimene peatus reisil
tehti Mäo teeristil, et avaldada austust langenud politseinikele.
Viljandis peeti mälestusseisak vanal kaitseväe kalmistul
ning siis võeti suund lõunapiirile, sihiks Lilli
piiripunkt, kus saabujaid tervitas leitnant Meelis Eirand. Piiripunkti
majakene on väike. Heites pilgu sisse, säras vastu kord,
ei midagi üleliigset. Sadakond meetrit edasi paistis paar
valendavat piiriposti. Major Reinsalu oli varunud meeneid, mis
igas külastatud kohas üleandmisele kuulusid. Maha jäid
Balti keti mälestuskivi ja Lilli väike kool 6 õpilasega,
kus õpetatakse mulgi keelt ja meelt. Sõit jätkus
Valga suunas, mille piirivalvelinnakus asub Lõuna-Eesti
ühistööna valminud "Isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooniga
muuseum". Selgitusi jagas major Meelis Kivi. Ralf Kaup poetas
ka küsimuse Holdre piiripunkti kohta, mis asus üksikul
metsavahelisel maanteel. Muuseumis on välja pandud Holdre
poiste poolt puust meisterdatud püstkoda, vanade eestlaste
sõjariistad, nagu näiteks miniatuurne kiviheite katapult
ja puidust kahur.
Valgast sõideti edasi Võrru, kus teadaolevalt asub
Kagu piirkonna piirivalvepunkti staap. Seal võttis tulijad
vastu piirkonnaülem major Rein Orav ja koos sai paika pandud
kahe järgneva päeva kava. Esimese päeva õhtuks
jõuti Põlvasse, kus peeti maha meeleolukas õhtu
endise piirivalvuri leitnant Karl Obergi kodus. Kaasavõetud
muusikakeskust täiendas Leo Mürkheina akordion ja vabadusvõitlejate
ansambli mehine laul.
Värskas
fikseeritakse ka võsa veerel kükitav rebane
Teisel päeval oli
esimeseks sihtkohaks Värska, kus paistab kõik nii,
võiks öelda - eurotasemel. Küsimusele, kas piir
peab, tuli humoorikas vastus: "Kui rebane võsa veerel
kükitab, siis selle fikseerime ka ära, ja ka selle,
miks ta kükitas." Värska piirivalvurid soovitasid
ära käia ka Kulje tammil. Selle tammi pärast olevat
piirijoone tegemisel kõvasti kembeldud. Lõpuks tehtud
saalomonlik otsus: pooleks. Lepi seekord sellega, "kallis"
idanaaber.
Teispool tammi paistavad vene kiriku kuplid. Peatus tehti ka kohalikul
Dupki küla surnuaial ja piirikontrolljoonel. Teisel pool
riisutud ala on punaroheline piiripost. Paik, kus omal ajal Reet
Dobre ja Vahur Kersna vene piirivalve poolt kinni peeti.
Edasi arendas väike mikrobuss kiirust niipalju, kui külavahetee
lubas. Oldi Venemaal, Saatse saapas. Sohver võttis masinast
viimast, nii kui oleks tagaajajad kannul. Mine seda idanaabrit
tea, mis tal mõttes. Saatses sulges tee edasisõiduks
raudaed ja suletud väravad, mille tagant algas Venemaa.
Tagasiteel keerati piiripunkti, mis kannab nime Hõbeoja.
Siit pärinevad Ralf Kaupi helged mälestused ärevatest
aegadest: "Kõnnin vana rada piiripunktist mõnisada
meetrit allapoole. Ei ole küll tolleaegset piirisoojakut,
kus istus raadiojaama taga musta habemega Pastarus. Aga kus on
tee, mis viis ojale, kus me tol ajal Leoga seisime, teine jalg
üle oja Venemaa pinnal? Ei, mälu ei peta, aga teed ei
ole. Aga ehk üritame siiski. Võsa, mida edasi, seda
läbipääsmatum. Päris ojani läbi murda
ei õnnestunudki.
Nüüd siis Piusale. Mõne kilomeetri pärast
veeresime üle silla. Siin ta on. Vähemalt koht sealpool
teed, kus asus meeskonna soojak, eluruum. Teispool teed Jakobsoni,
ülemuse ruum raadiojaamaga. Selle taga tollimaja. Põnevust
oli palju, kui kord südaööl polk, mis Pihkvast
liikuma hakkas, tuli läbi Hõbeoja ja keeras Saatse
poole. See jäi meile tulemata. Tuli üksik traktor. Arvasime,
et tankid. Lõpuks järgmisel päeval, kui selgus
käes, kuidas Moskvas lood, tassisime metsa alt hulga kütet
kokku, keset maanteed ajasime püsti. Õhtul sai sellest
võimas võidutuli. Sellega tähistasime ühe
suure impeeriumi hukku."
Koidula piiripunkt
- Euroopa liidu ja NATO värav
Ralf Kaup jätkab
meenutusi: "Edasi Koidula poole. See on koht, mida enam kuidagi
ära tunda ei taha. Just siia sai tuldud vähemalt kolmel
korral. Siin kohtusime Leoga. Ülemuseks oli Lauk. Tema ametiruum
ja meie soojak. Rohkem siin elamuid polnudki. Kui mitte arvestada
tõkkepuu putkat, mis andis tuule- ja vihmavarju ainult
postil seisjale. Siin üürgas võimas makk, kust
tuli päevad läbi Saksa marsse. Kinnipeetud masinate
juhid jäid kuulatama: "Shto za muzõka?"
(Mis muusika see on?) Sai neile selgeks tehtud, et siit algab
Eestimaa ja lõpeb NSVL. Olete piiril.
Postist vabal ajal sai metsa all ringi vaadatud. Vanade kaevikute
ja laskepesade kohad. Arvata, et veel Vabadussõja-aegsed,
sest vanast kaevikupõhjast hakkas liivaga pooleks välja
tulema Vabadussõja-aegseid inglise padruneid, mida kogunes
ligi tuhande ringis.
Koidula piiripunkt on võtnud niisugused mõõtmed,
et koos hoonestusega ei taju sedagi, kus asus kunagine algpunkt.
Need väravad siin jätavad ida poolt tulijatele küll
mulje, nii kui oleks siin tegemist suurriigiga. Aga võib
olla ongi, ikkagi EL-i ja NATO värav! Veel ei ole päevaplaan
end ammendanud. Läbinud Piusa kordoni, võtsime suuna
Võmmorski poole. Teel ei kohanud ühtki asustatud punkti.
Tundus, et oleme ainukesed liiklejad, aga ei. Meid jälgis
juba ei tea mis ajast nähtamatu silm. Vaevalt olime jõudnud
teha kunagises piiripunktis peatuse, kui meie selja taga peatus
piirivalve masin. Kontroll. Seejärel sõitsime tutvuma
Piusa kordoniga."
Putši
ajal Võmmorskis
Põnev lugu Võmmorskist
on mälestuskildude mosaiiki lisada Lembit Kursil, kes oli
seal valves detsembris 1990 ja 1991. aasta veebruaris, märtsi
lõpus ja augustikuus putši ajal: "Olin 19. augusti
hommikul kella kuue paiku valves, kui keegi tuli vagunist välja
ja ütles, et Venemaal käib mäss. Nii see mees järeldas
Eesti raadio uudiste põhjal. Loomulikult seda avalikult
öelda tookord ei tohtinud. Võib ainult aimata, mis
meiega oleks putši võidu korral juhtunud. Venemaa
pasundas kogu aeg, et me oleme relvastatud bandiidid. Kuigi relvaks
oli meil ainult kumminui. Tookordne piirilt ärasõit
23.08.91 lõppes piduliku rivistusega, mis oli pühendatud
Eesti taasiseseisvusele ja MRP lepingu 52. aastapäevale."
Kolmanda reisipäeva
hommikul sõideti Vastse-Roosa piiripunkti. Vana koolimaja
seinal on mälestustahvel endisele koolijuhatajale Teodor
Petaile, kes hukkus Siberi vangilaagris aastal 1942. Siit mitte
kaugel asub metsavenna talu, kus üle heinamaa kõrgel
künkal metsa all asuvad lähestikku 9 metsavendade punkrit.
Tagasiteel tehti peatus Paju lahingu mälestusmemoriaalil.
Kahjuks on meil elavad nõukogude inimesed jõudnud
rüvetada juuresolevat stendi. Memoriaalil luges Ralf Kaup
maha kunagi päheõpitud ballaadi Vabadussõjast.
Viimaseks peatuskohaks sel ajaloolisel reisil oli Põltsamaa,
mille lossi varemetes on täielikult restaureeritud kaunis
Põltsamaa kirik. Lossi sisehoovis asub ka omapärane
veinibaar.
Enne kella kuut õhtul paistsid Tallinna tornid. Oligi seljataga
kolm muljeterohket päeva ja rohkem kui kaks tuhat kilomeetrit
mööda kauni kodumaa maanteid ja piiriradu, koos sõprade-aatekaaslastega.
Status quo
Paraku on meil piiri asemel ikka ajutine
kontrolljoon, nagu ka 14 aastat tagasi. Venemaal puudub sisuline
soov Eesti piiri tunnustada. Sellise jonnimisega Venemaa tahtmatult
aga tunnistab Eesti Vabariigi okupeerimist. Eesti meedia soovis
kallutada avalikku arvamust piirilepingu kasuks ning seetõttu,
nagu vanasti süüdistati Moskvat, põhjendati nüüd
kõike väidetava Brüsseli survega, millele Eesti
vastu ei saa. Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär hr
Javier Solana vastus pressiesindaja Jüri Laasi vahendusel
ajakirja Kultuur ja Elu küsimusele Eesti-Vene piirilepingu
kohta põrmustab müüdi Brüsseli survest:
"Piirileping Eesti ja Venemaa vahel on allakirjutatud Eesti
poolt. Keegi ei ole Eestit sundinud alla kirjutama, kuna Eesti
on iseseisev riik ja otsustab ise. Piirileping on kõikidele
kasuks: Eestile, Venemaale ja Euroopa Liidule. Vahel on vaja kompromisse
teha ja seetõttu usume, et allkiri piirilepingule on tähtis
samm õiges suunas."
|
|
|
