|
|
|
Ekspeditsiooniliikmed Igarka linnas
mälestusmärgi juures. |
Norilsk – Anno Domini
2005
tekst: KE
Augustis käisid 18 eestlast
kaugel Siberis küüditatute radadel. Norilskis hukkusid
paljude eestlaste tuttavad, sugulased, kaasmaalased. Norillagis
pandi toime Eesti kaadriväelaste Katõn. Reisi eesmärgiks
oligi süütult hukkunute mälestuse jäädvustamine
ja nende mälestamine.
Öelda, et 3.-10. augustini kestnud sõit
oli harilik turismireis, oleks kohatu, pigem oli see palverännak.
Reisi idee kuulub Jõhvi Mihkli kiriku õpetajale
Peeter Kaldurile. Mõte selline reis ette võtta tekkis
Peeter Kalduril juba paari aasta eest, sest kiriku üheks
ülesandeks on mälestada inimesi. "Me ei tohi unustada
seda, mis oli minevikus," ütleb Peeter Kaldur, kes lisaks
kirikuõpetaja ametile on tegev Eesti Üliõpilaste
Seltsis ning on Ühenduse Vabariigi Eest - Res Publica asutajaliige.
Paraku ei leidunud ühtegi turismifirmat, kes oleks soovinud
asjaga tegelda ja mõte oli juba maha maetud, kui leidus
julge turismifirma "Vertrag" direktor Jelena Levina,
kes korraldusküsimused oma õlule võttis. Esmapilgul
tundus kõik lihtne. Turismifirmasid, nagu selgus, on Krasnojarski
krais küllaltki palju, kuid see reis osutus nii eriliseks,
et ükski neist ei söandanud asja ette võtta.
Erilisus seisnes mitte ainult hukkunud eestlaste kalmistute ja
memoriaalide külastamises, vaid lubade hankimises sissesõiduks
välismaalastele suletud tsooni Dudinkasse ja Norilskisse.
See võttis küllaltki palju aega ja lubade küsimus
otsustati kõige kõrgemal tasemel. Tänu Vene
Riigiduuma saadikutele Svetlana Smirnovale ja Viktor Sitnovile
sõideti Dudinkasse ja sealt edasi Norilskisse Taimõri
autonoomse ringkonna kuberneri Budargina ning Norilski linnanõukogu
esimehe Shmakova kutsel.
Et Krasnojarski ja Norilski ajavahe Eestiga on 5 tundi, siis polnud
harvad need korrad, kui reisikorraldaja Jelena Levina tööpäev
algas varahommikul kell 4, et helistada vajalikule ametnikule
tema tööpäeva alguses. Oli juhuseid, kus sekretär
teatas, et isik, kellega oli tarvis viivitamatult ühendust
saada, on kohal homme hommikul ja soovitas tööpäeva
algul helistada. Nad vist ei oletanudki, et helistatakse mitme
tuhande kilomeetri kauguselt ja teisest ajavööndist.
See-eest viis reisi organiseerimine Jelena Levina kokku paljude
armsate inimestega, kellega kujunesid mitte üksnes töised,
vaid ka lihtsalt meeldivad isiklikud suhted.
4 kuud kestnud ettevalmistusperioodi ajal sai Jelena Levinal harjumuseks
lugeda internetis Krasnojarski, Dudinka ja Norilski ajalehti.
Arvatavasti oli ta siis Taimõri autonoomse ringkonna sündmustega
rohkem kursis kui Eestis toimuvaga. Sestap mõjus isikliku
tragöödiana teade, et Jenissei jõel reisil Krasnojarskist
Dudinkasse uppus 17. septembril laev ja hukkusid inimesed.
See karm krai, mis hõlmab oma suuruselt viit Prantsusmaad,
on saanud osakeseks iga ekspeditsiooniliikme teadvuses. Mitte
juhuslikult paar nädalat pärast reisi lõppu tekkis
osalejatel soov uuesti kohtuda, vahetada muljeid, suhelda inimestega,
kellest said rohkem kui reisikaaslased ja kellega käidi läbi
tee, mille meie rahvuskaaslased läbisid vägivaldselt
60 aastat tagasi.
Norilsk
- inimluudele ehitatud linn
Pärast imeilusat sõitu mööda
Jenisseid, mis sest, et igivana ja ülekoormatusest kreeni
vajunud laevaga, jõuti õnnelikult lõpp-peatusesse
Dudinkasse. Sealt edasi Norilskisse tuli sõita bussiga.
Dudinkas külastati kohalikku koduloomuuseumi, kus olid välja
pandud ka vangide ja küüditatute esemed.
Norilsk - inimluudele ehitatud linn, rabas oma jaheduse ja räigusega.
Üks asi on kuulda ja hoopis teine asi seda kõike näha.
Šokiteraapia on väärtushinnangute paikaloksutamiseks
mõnikord väga vajalik. Norilsk nägi välja
nagu surnud.
"Kujutage ette, kui õhus lendleb terve Mendelejevi
tabel. Iial ei tea, mis puhuvates tuultes sees on. Elusat loodust
ei ole. Vesi on kõike muud kui vee värvi. Ujuda ei
saa. Kõik toiduained veetakse sisse," kirjeldab Peeter
Kaldur Norilskis avanenud räiget vaatepilti. Mitmed reisil
käinutest avaldasid arvamust, et nemad isiklikult sinna enam
sattuda ei tahaks.
Norilskis, tööstuslikust aherainest koosneval nn Kolgata
mäel püstitasid eestlased, lätlased ja leedulased
14 aastat tagasi mälestusmärgid hukkunud rahvuskaaslastele.
Vahepeal polnud seal keegi käinud. Peeti mälestuspalvus
ja süüdati küünlad. Peeter Kalduri arvates
peaks Eesti riik panustama mälestusmärkide korrashoidu.
See oleks normaalne, sest igal aastal eraviisilisi dessante korraldada
pole lihtsalt võimalik. Tuleval aastal on kavas sinna sõita
Mementol. Näis, kas õnnestub.
Eestimaalt pärit polaaruurija
Eduard von Toll on Norilskis au sees
Tagantjärgi on uskumatu, et reisi
jooksul ei esinenud tõrkeid. Ja seda kõike Jumala
abiga… sest näiteks mitte miski ei sundinud ju seda
bussijuhti Krasnojarskis ootama praktiliselt 5 tundi (lennuk seisis
Kemerovos halva ilma tõttu). Või üsna kõrge
positsiooniga ametnikku ootama Dudinkas 6 tundi laeva saabumist,
et korrakaitseorganitele üle anda load sissesõiduks
kinnisesse tsooni ning grupp hotelli majutada.
Suurimaks ootamatuseks Jelena Levinale oli tõik, kui aupaklikult
suhtutakse Dudinkas ja Norilskis meie kaasmaalase, polaaruurija
parun Eduard von Tolli mälestusse. Eestlastes tänuliku
kuulajaskonna leidnud muuseumigiid, saanud teada, et enamus inimesi
oli pärit Jõhvist, teiste seas ka linnapea Avo Keerme
koos abikaasaga, linnast, millega polaaruurijal oli elu ajal palju
kokkupuuteid, hüüatas siiralt: "See on ju mu kõige
armsam kangelane!" Eestisse naastes tekkis mõte organiseerida
muuseumisse meie kuulsale kaasmaalasele pühendatud näitus.
See ei oleks ainult parun von Tolli mälestuseks, vaid oleks
tähtis samm oma juurte, oma sidemete paremaks mõistmiseks
kauge-lähedase Siberiga. Jelena Levina ei mõelnud
varem kunagi, et see karm kant võib nii külgetõmbavaks
osutuda. Juba Norilskist lahkudes reisiseltskonna poolt välja
käidud mõte sõita järgmisel aastal Tšuktši
poolsaarele võtab üha reaalsemaid vorme. Aga miks
ka mitte? Magadan, Petropavlovsk Kamtshatkal, Anadõr -
ei olegi enam nii kaugel. Seda, et muljed jäävad kogu
ülejäänud eluks, võib Jelena Levina garanteerida.
Teel Krasnojarskist Norilskisse asub Jenissei kaldal Igarka linn,
kuhu jõudes on kolmveerand maad läbitud. Selle muuseumis
tegeldakse ka küüditatute mälestustega ning et
seal seni puudus mälestustähis, püstitasid eestlased
jõe kaldale hukkunud rahvuskaaslastele mälestusristi,
mis oli ühtlasi tänutäheks Igarkale positiivse
vastuvõtu eest.
|
|
|
