|
|
|
Narva enne sõjapurustusi.
Vaade Raekoja platsile, vasakule jääb vana apteek
päikesekellaga ukse kohal. |
Mälestusi elust sõjaaegses
Narvas
tekst: Virve Tootsi
Käimas on tuntud
koorijuhi ja lauluõpetaja Heino
Kaljuste, kelle elutöö
krooniks on lastekoor "Ellerhein", juubeliaasta. 18.
novembril täitub tema sünnist 80. aastat. Vabadussõjas
sõdinud sõjaväelase pojana sirgus Heinost tulihingeline
eesti patrioot, kel samuti tuli sõdida Eesti eest võõras
mundris. Heino Inglismaal elav õde Virve Tootsi meenutab
elu sõjaaegses Narvas ja Heino teed muusika juurde.
15. juulil
1941 vappus maa
Esimene tõsisem
kokkupuude sõjaga oli meie perel 15. juulil 1941. Oli tavaline
soe suvepäev, ema hakkas lõunasööki lauale
panema, kui äkki kuulsime lennukite müra. Jooksime Heinoga
köögi akna juurde vaatama. Nägime hulka lennukeid
lähenemas, tiibade all mustad ristid. Nad lendasid madalalt
otsekui meie maja suunas. Ja siis nägime, et lennukitelt
kukkusid alla mustad tombud. Ei osanud kohe arvata, millega tegemist.
Oli see ju esimene kord seda näha. Korraga vappus maja, aknaklaasid
purunesid kildudeks. Viskusime põrandale pikali. Kui taas
vaikus saabus, jooksime välja hoovi. Uusküla poolt tõusid
tohutud mustad suitsusambad. Jooksime naabrite, Kuhti pere suurde
kartulikeldrisse. Ei teadnud ju, kas see oli ainus rünnak.
Ja siis hakkas vihma kallama. Kas oli see mingi kõrgema
võimu tahe nii kustutada tulekahjud? Sadu ei olnud pikaajaline,
kuid väga tugev. Ja tänu sellele kustusid paljud tulekahjud.
Järgmisena avanes uus vaatepilt. Raudtee poolt hakkas voorima
suur rahvahulk, näost nõgised ja paljud haavatud.
Ka meie sugulased, kes elasid otse raudtee ääres, olid
nende seas. Nende majast oli järele jäänud vaid
rusuhunnik. Ime, et nad eluga pääsesid. Nende kaksikud
tütred olid vaid 4-kuused ja plahvatuse ajal olid nad lapsevankris,
mille kate oli üles tõstetud. Küllap see kaitses
neid. Näost olid nad küll mustad nagu tondid.
Järgmisel päeval kuulsime, et raudteel oli seisnud lõhkemoonarong
ja selle külge olid haagitud küüditatute vagunid.
Osal neist õnnestus põgeneda, osa sai surma, osa
ellujäänutest võeti uuesti kinni. Tänavatel
oli avanenud hirmus vaatepilt - surnud, haavatud, üksikud
inimeste kehaosad. Õhusurve oli olnud tugev ja neid kaugele
paisanud. Seda päeva ei unusta vist ükski narvalane.
Et mingit kaitset pommitamise eest saada, kaevasid mehed aeda
varjendi. See oli nagu kartulikoobas, laeks palgid ja muld. Kas
see oleks otsetabamuse eest kaitsnud, ei tea, vist mitte. Aga
kildude eest kindlasti. Sellest sai meie eluase kuni 17. augustini.
Elasime seal kolmekesi, sest isa oli varjul vanaema juures Sillamäel.
Vabanemisrõõm
16. augusti öösel
kostis Tallinna maantee poolt põgenevate venelaste kisa
ja karjumist. Hävituspataljon põletas maju. Olime
kõik suuremad anumad vett täis tassinud, et vajaduse
korral tuld kustutada. Õnneks ei jõudnud nad meieni.
Ja siis saabus vaikus. See oli harjumatu. Ei müra, ei pommitamist.
Äkki jooksid tuttavad meile teatega, et sakslased tulevad.
Meie Heinoga jooksime kohe maantee äärde. Seal oli juba
hulk rahvast. Nägime sakslasi tulemas jalgratastel, väsinud,
kuid rõõmsad. Inimesed pildusid lillekimpe, maantee
oli nendega kaetud. Olime ju terve aasta elanud hirmu all ja näinud,
kuidas uus võim meie rahvast hävitas. Inimesed tundsid
vabanemisrõõmu.
Isa tuli koju. Mäletan, et ema palus tal mitte enam sõjaväkke
minna. Olime küllalt sellepärast hirmu tundnud. Isa
lubas. Mõne aja möödudes tuli isa linnast ja
ütles, et ta on jälle sõjaväelane, esialgu
Omakaitses. See oli ju ta elukutse. Ja tal olid venelastega oma
arved õiendada. Venelased olid maha lasknud ta venna ja
meie ema onupoja Joh. Apsi, kes oli tuntud poksija.
Elu pommirahe
all
Algas sõjaaegne
elu. Koolid alustasid tööd. Kuna koolimajad olid muudetud
sõjaväehaiglateks, toimus õppetöö
teistes hoonetes. Koolis tuli käia kahes vahetuses ja ka
ülepäeviti. Sellega harjuti, nagu ka sellega, et Narvat
pommitati pidevalt. Pilvitutel öödel kuulsime vene lennukite
uua-uuat, nägime "laternaid" või "jõulupuid",
mida nad alla viskasid - see tegi öö valgeks nagu päeva
- ja sellele järgnesid juba pommiplahvatused. Pommid tabasid
peamiselt elamurajoone. Ei jäänud ilma ka Kadastik.
Ühel ööl pommitati merelt kauglaskesuurtükkidest,
sellele järgnes õhurünnak. Üks pommidest
kukkus meie aeda. Kahjuks tabas teine pomm meie maja peremehe
maja. Surma said ta naine ja poeg Jüri, kes oli mu klassivend.
See oli hirmus öö. Aga elu pidi edasi minema.
Heino klassi asukohaks oli Suurel tänaval asuv hoone. Meie
6. klass asus Puusilla lähedal Naiskutsekoolile kuuluvas
hoones. Heino õppis endiselt viiulit ja mäletan, et
koos koolivenna Einar Ligemaga käisid nad ka kaugemal esinemas.
Trupi koosseisus oli ka näitering proua Parvingu eestvedamisel.
Ingrid Parving oli mu klassiõde. Peetri koguduse segakoor
käis sõjaväehaiglates hr E. Kiviste juhatusel
esinemas. Siis laulsin minagi kaasa.
Heinol oli oma toas suur maakaart seinal, kus ta iga päev
lipukestega tähistas rindejoont. Esialgu nihkusid lipukesed
meist kaugemale. See andis usku. Sageli läksime õhtuti
linnast välja maale Pritska männiku lähedal asuvasse
tallu. Seal oli ka teisi linlasi. Magasime nagu silgud pütis
tihedalt üksteise kõrval.
Lahkumine,
mis osutus lõplikuks
1943. aasta õppeaastat
alustas Heino Tallinnas Westholmi gümnaasiumis, elades isa
õe peres. Lõpetada ta seda ei saanud. Kuulutati
välja 1925. aastal sündinud poiste mobilisatsioon. Teekond
viis teda Poolasse, Heidelaagrisse. Ka seal tegeles ta võimaluse
korral muusikaga, moodustades väikese orkestri. Olime kirjavahetuses.
Sealt suunati neid Ukrainasse, kust aga õige pea Eestisse
toodi. Seal oli ta ülesandeks palkade maksmine.
Narvas läks elu aga kibedamaks. Pommirünnakud tihenesid,
koolitöö seiskus. Ema saatis mind Sillamäele vanaema
juurde varjule. Aga sealt oli mul hoopis raskem vaadata Narva
pommitamist. Narva ei olnud ju kaugel, vaid 24 km. Kartsin ema
pärast ja palusin, et mind koju tagasi viiakse. Onu viiski
mu tagasi koju. Mäletan, et emal oli valmistatud pruunid
ahjukartulid sealihaga. See pilt on mul senini silme ees, kui
ta toidu ahjust välja võttis!
Koolid alustasid jälle tööd. See ei kestnud aga
kaua. Saabus teade Narva evakueerimisest. Meile anti kätte
6. klassi tunnistused, millele märgiti "Lõpetanud
6. Kl. Algkooli." Palju me seal 6. klassis siis käia
saime? Aga algkool oli lõpetatud - vähemalt tunnistuse
järgi.
Viimane koolipäev oli kurb. Lubasime küll kontakti hoida,
kuigi keegi ju ei teadnud, kuhu läheme ja mis on meie aadressid.
Keegi meist ei uskunud, et lahkumine on lõplik. Kõik
me lootsime Narva tagasi tulla.
Olime emaga kahekesi. Isa oli rindel, Heino Kehras. Ei olnud mingit
võimalust, et oleksime saanud kogu oma elamise - majakraami
ja kõik muu sinna kuuluva - kaasa võtta. Kui onu
Sillamäelt autoga meile jõudis, oli autokast inimesi
täis. Ruumi jätkus vaid mulle ühes nurgas istumiseks.
Ema ulatas mulle meie koolikotid, milles olid raamatud ja mõned
hinnalisemad nõud. Ise lubas ta järgneda järgmisel
päeval. Raske oli ju oma kodunt lahkuda. Ema jõudiski
järele järgmisel päeval - soome kelguga! Sinna
pani ta mõned riideesemed ja minu suure nuku. Ta ütles,
et last ei raatsinud ju maha jätta! Nukk on veel praegugi
alles! Sillamäel vanaema juures olime vaid paar päeva.
Sinna tulid ka meie head sõbrad ja tuttavad Kadastikust.
Mäletan, et istusime kõik põrandal ja laulsime
"Kaugel, kaugel, kus on minu kodu!". Meeleolu oli kõigil
nukker. Ja juba tuligi teade, et ka Sillamäelt peame lahkuma.
Sakslased pakkusid oma veoautot, kuhu siis oma kompsukestega ronisime.
Sõit läks Kohtlasse. Ema vend Paul Piller elas Kohtlas,
samuti teisi emapoolseid sugulasi. Isa oli vahepeal Saksamaal
haiglas olnud. Rindel olid neerud külmetamise tagajärjel
haigestunud. Nüüd, tervenedes, asus ta väeosa Püssil,
mitte kaugel Kohtlast. Nii sai meie pere viimast korda Kohtlas
kokku. Heino sai mõned päevad puhkust ja sõitis
koju. Ei osanud me veel ka siis arvata, et see oli viimane kord.
Ikka püsis veel lootus. Teadsime ju, et venelased lähenevad,
kuid ometi lootsime imele. Seda imet ei sündinud.
Meri oli
ees
Septembris saime teada,
et raudteejaamas seisab viimane rong sõiduks Tallinna poole.
Polnud aega kaua mõelda. Koos ema, vanaema ja teise onuga,
kes elas Kohtla-Nõmmel, läksime jaama ja algas sõit
Tallinna poole. See teekond kestis 3 päeva - tänu venelaste
pommirünnakutele. See oli raske teekond. Kui palju kordi
tuli meil vagunist välja joosta ja raudtee heki alla varjuda.
Meie ees sõitev rong sai tabamuse. Meil vedas. Jõudsime
lõpuks tervetena Tallinna. Seadsime sammud tädi, isa
õe, poole. Teadsime, et nad pidid laevale minema, kuid
õnnetuseks toimusid kõik sündmused nii ruttu,
et nad ei jõudnud oma tütart Evit maalt koju tagasi
tuua.
Oli 22. september 1944. Istusime öö keldris, pommitamine
oli pidev. Hommikul jõudsid venelased Tallinna. Veel ei
kaotanud lootust pääseda. Istusime jalgratastele (vanaema
ja onu jäid Tallinna) ja sõitsime Keilasse, kus osutati
venelastele veel vastupanu, ja sealt Haapsallu. Ei olnud seegi
teekond kerge. Rohuküla sadamast olid aga kõik laevad
lahkunud. Meri oli ees.
Hakkasime otsima täditütar Evit, kes suvel seal vanaonu
talus oli. Majad olid aga rüüstatud, küla inimestest
tühi. Mure oli suur. Lõpuks leidsime ta teisest külast.
Ta oli jooksnud sinna ühte tallu varju. Elasime selles talus
mõned päevad. Söögi eest võtsime
põllul kartuleid. Pererahvas oli lahke.
Ja siis jõudsidki venelased ka sinna meile järele.
Meie jaoks oli sõda läbi. Sõitsime tagasi Tallinna
ja elasime tädi juures. Kuid kus olid Heino ja isa?
Muusika päästis
Heino raskemast saatusest
Heino oli kaaslastega Saaremaale pagenud,
et sealt Rootsi sõita. Mindi paadiga. Öösel puhkes
merel torm. Kui hommik koitis ja poisid rannajoont nägid,
olid nad kindlad, et see on Rootsi rand. Aga torm oli nad Saaremaale
tagasi toonud. Saatus tahtis teisiti.
Algasid Heino vangipõlvepäevad. Esialgu Kuressaares,
siis Põllküla filterlaagris. Seal käisime emaga
Heinole toidupakke viimas. Filterlaagrist toodi ta Tallinna Pagari
tänavale, sealt saadeti Kohtla-Järve töölaagrisse.
Raskemast saatusest päästis teda muusika. Moskvast tulnud
ülekuulajatele oli vaja isetegevuslaste ettekandeid. Heino
moodustas poistest orkestri. Kui jõudis Heino järjekord
ülekuulamisele minna, öeldi talle, et sinus on muusikat,
oled kasulikum meie riigile muusikuna. Kui vabaned, mine õppima
muusikat! Ilmselt peitus selles inimeses natukenegi tarkust ja
inimsust.
Kuid enne oli vaja läbi elada aeg töölaagris. Ka
seal moodustasid poisid orkestri. Ja juhus tahtis, et Heino kooliõde
Narvast, Elsa Peetsalu (hiljem Pant) nägi Heinot ja ütles,
et neil koolis (ta õpetas Kohtla-Järvel keskkoolis)
puudub lauluõpetaja ja kutsus Heinot sinna tööle.
Kooli direktor võttis asjaajamise enda hoolde ja lõpuks
lubati Heinol päeval koolis muusikat õpetada. See
kestis seni, kuni saabus teade laagrist vabanemisest.
Heino lõpetas Kohtla-Järve Keskkoolis ka viimase klassi.
Siis tuli ta Tallinna, asus õppima Konservatooriumi. Sõda
oli ka tema jaoks läbi.
Isast saime teate hiljem. Meie naabripoiss, Heino koolivend Uno
Kuht, saatis meile Saksamaalt kirja. See oli kirjutatud saksa
keeles ja mitte õige nime all. Kuid ta andis mõistukõnes
teada, et meie isa pääses ja on Inglismaal. Ka temale
oli sõda lõppenud.
Me olime kõik ellu jäänud. Me olime kaotanud
oma kodu. Elu tuli meil kõigil alustada otsekui uuesti.
|
|
|
