|
|
|
22. september 2005 Tõnismäel
"Vabastajad" pidutsevad. Foto kalju Mätik. |
Kalmud kui maaomandi ja võimu
sümbol
tekst: PhD Marju Torp-Kõivupuu
Paljudele
inimestele tundub puhkenud monumentide ja kalmude sõda
totter ja mõttetu, sest meie kultuuriruumis on kalmisturahu
püha. Kivid ja surnuaiad kõnelevad meie rahva ajaloost.
PhD Marju Torp-Kõivupuu Tallinna Ülikoolist vaagis
tänavu kevadel Tartus peetud konverentsil "Kultuur ja
võim" kalmistute kui sümboli tähendust rahvusliku
identiteedi ja kollektiivse mälu hoidmisel ning kalmude,
ideoloogiate ja võimu vahekordi.
Maaomandi peamiseks
õigustuseks on kõikjal ja kõikidel aegadel
olnud selle põlisus. Põlisuse üheks tõestuseks
on läbi aja olnud nii tõelised kui ka väljamõeldud
esivanemate kalmud. Eesti territooriumil tekkis maaomandi mõiste
orienteeruvalt nooremal pronksiajal (1100 - 500 eKr), mil talu
muutus peamiseks asutusüksuseks ning rannikualadel hakati
harima esimesi põlispõlde. Tollal sümboliseerisid
omandiõigust maale kõige laiemas mõttes kõigile
nähtavad kivikalmed, põllukivihunnikud ja põllupeenrad.
Pühad
kivid, põlistalud, püha muld….
Tänapäeval
seostuvad tavainimesele muinasaegsed asula- ja kalmekohad sageli
roostesevõitu viltuvajunud tahvlikestega, mis osundavad,
et see või teine pealtnäha päris hariliku moega
kivikuhjatis annab tunnistust meie maa esiajaloolisest asustusloost
ja on võetud riikliku kaitse alla.
Kivide ja puude seotus siirdhinge-uskumuste ning matusepaikadega
on ürgne ja kosmopoliitne. Kivid (megaliidid, püramiidid,
suuremad või väiksemad hauatähised jne) ja puud
on olnud hinge sümboliks ja hinge võimalikuks uueks
eluasemeks pärast seda, kui surnukeha on kas maetud või
põletatud. Kivihunnikuid on kuhjatud kohtadesse, kus keegi
on vägivaldselt surma saanud. Tänapäeval võime
sellistki tähendust kandvaid n-ö mitteametlikke mälestuskive
kohata suuremate või väiksemate maanteede ääres
- omaksed on need sinna asetanud liiklusõnnetuste ohvrite
mälestuseks . Siirdehinge uskumused kajastuvad tänini
ka kagu-eestlaste kombes lõigata surnut kalmistule viies
puusse ristimärk - hinge ülenduseks, nagu nad teinekord
ise ütlevad.
Püha
Maria maa kaikes paikas….
Läbi aegade on
erinevatel matusepaikadel - nagu ka teistel pühakohtadel
- olnud elavate jaoks sügav sümboolne ja sotsiaalne
tähendus. Lisaks manifesteerivale või kommunikatiivsele
funktsioonile omavad tõeliste või väljamõeldud
kangelaste kultusega seotud paigad ühiskonnas arvestatavat
ideoloogilist tähendust, märkides kivisse või
metalli põlistatuna nähtavaid (võimu)piire
meid ümbritseval maastikul, kuid ka vähemnähtavaid
piire sotsiaalsete gruppide pärimuses, tõekspidamistes
ja veendumustes. Kalmistud ja kangelaste auks püstitatud
monumendid on vastavalt ajastu vaimule olnud ka rohkem või
vähem privaatsed ehk siis avalikud kollektiivsed kultuskohad.
Eestlaste ajalugu on alates 13. sajandist seotud võõrvallutustega
ja sealtmaalt on siin üksjagu enesekindlalt toimetanud suuremad
rahvad ja nende valitsused, erinevad ideoloogiad ja ilmavaated,
kujundades eestlase kollektiivset mälu, hoiakuid ja veendumusi.
Kuigi katoliku kiriku
misjon sulas teataval määral eestlaste usukommetesse,
tõi ristiusk kaasa ka kardinaalsemaid muutusi maarahva
ellu. Surma ja matusekommetega seoses hakati siinselt maarahvalt
järjekindlalt nõudma matmismaksu ning matmiskoha ja
-viisi muutmist: surnu tuli ilmtingimata matta kirikaia pühitsetud
mulda. Samuti alustati võitlust matusepidudega (peietega)
ehk siis eelkristliku kombega surnule ohverdada.
Kuid erinevalt Lääne- ja Kesk-Euroopast ning Põhjamaadest,
kus koos ristiusu vastuvõtmisega jäeti maha kalmed
ja ainsateks matusepaikadeks said kirikaiad, eksisteerisid Eestis
külakalmistud paralleelselt kirikaedadega ning sinna matmist
tuli ette veel 18. sajandilgi. Kirikaedadesse matmise kommet püüdsid
siinsed vaimulikud põlisrahvasse juurutada ka katolikuaegseid
kabeleid hävitades ning matusemaksu alandades ja sõnakuulmatuid
rahatrahvi või peksuga karistades. Ka ähvardati surnuid
kalmetest vägisi pühitsetud mulda ümber matta ja
seeläbi sugulasi matusemaksu tasumisele sundida. Matusemaksu
suurus aga oli teatud mõttes talupoegade vaadetega kooskõlas
- matuste puhul kirikuõpetajale sarvlooma vms andmist võib
seostada eelkristliku ohvritoiminguga. Kirikusurnuaiad olid seotud
ka inimese staatusega ühiskonnas: talupoegi, kes korralikult
kirikus ja armulaual ei käinud, ei tohtinud matta kirikaiale,
vaid nende surnukehad tuli heita sohu. Pühitsetud mulda ei
maetud ka ristimata lapsi, enesetapjaid jt marginaalseid isikuid
või mingil põhjusel ühiskonnast tõrjutuid.
…püha Maria maa kaikes paikas… nõndamoodi
vastanud 18. sajandi keskpaiku üks Virumaa talupoeg, kui
temalt kirikuvisitatsioonil küsitud, miks nii tema ise kui
kohalik rahvas oma surnuid viisipäraselt kirikaeda, pühitsetud
mulda matta ei taha.
Kuid perekalmistuid, kuhu väidetavalt maetakse kas oma- või
taarausu kommete järgi, leidub tänasegi Eestis külaühiskonnas.
Üldjuhul on selliste matusepaikade tekkepõhjuseks
kas omaniku ja tema pereliikmete siiras soov puhata päris
oma maalapil või siis suguvõsa konflikt kohaliku
kirikuõpetajaga.
Ideoloogiad,
sümbolid, kalmistud
Rahva kollektiivse mälu
ja kultuurilise järjepidevuse hävitamise üheks
mõjusaks vahendiks on kalmistute ja rahvuskangelaste mälestuseks
püstitatud ausammaste hävitamine ning nende asendamine
uute, ideoloogiliselt "õigetega", valitsevale
võimule lojaalsete või siis vähemalt neutraalsete
kangelastega.
Vabadussõja võiduka lõpu ja eestlaste iseseisvumise
märgiks püstitati EW aegu arvukalt mälestussambaid
kodumaa parimate poegade-tütarde auks ja igaveseks kuulsuseks.
Kuid neil ei olnud määratud jääda püsima
kuigi kauaks.
Viieharulisest tähest (viisnurgast, pentagrammist), mis kristlikus
kultuuris sümboliseeris valgust ja vaimsust ning rahvausu
arusaamade kohaselt hoidis kurjad jõud inimestest ja eluruumidest
eemal, saab nõukogude kultuuriruumis punatäht - viie
maailmajao töölisi ühendav sümbol. Kui nõukogude-eelsel
perioodil on sepisristide peaaegu et üheks lahutamatuks kujunduselemendiks
pentagramm, siis nõukogude perioodil muutub selle tähendus
nõnda radikaalselt, et teda kasutatakse ainult kas punasõdurite
või eriti tähtsate nõukogude inimeste hauakividel.
Svastikast ehk haakristist, väga vana ja mitmetähendusliku
sümboolikaga õnnemärgist, mida võib kohata
kogu maailmas, eriti Indias, saab eurooplase jaoks kurjust kehastav
natsisümbol.
Tänases multikultuurses Eestis sümboliseerib erivanuselistele
etnilistele ja sotsiaalsetele gruppidele pronkssõdur Tallinnas
Tõnismäel nii II maailmasõjas langenud lihtsat
sõdurit, nõukogude ideoloogiat ja (ikka veel kestvat?)
okupatsiooni, kuid on ka punaarmees sõdinute rituaalne
kohtumispaik kevadlillede, muusika ja vodkaga 9. mail ja teinekord
novembrikuuski nn "Aurora" suure paugu aastapäeval.
Brezhnevi-aegsetele noortele tähendas Julius Kuperjanovi
hauamonumendi külastamine iseäranis jõulude aegu
Tartus Raadil nii teadlikku protesti üha süveneva venestamise
vastu kuid teinekord ka lihtsalt kambavaimu, poisikeselikku hasarti
teha midagi keelatut, süvenemata, kes või mis mees
oli see Kuperjanov ja millisesse episoodi Eesti ajaloost ta tuleks
paigutada.
Samuti võime küsida, kas August Sabbe mälestusele
pühendatud raidkivi tema oletatavas hukkumispaigas Võhandu
jõe kaldal tähistab kellegi jaoks viimase bandiidi
kinnivõtmist 1970ndatel või sümboliseerib see
üht lihtsat tavalist eesti meest, kes ei soostunud võitlema
ei viisnurga ega haakristi märgi all, või on see austusavaldus
metsavendlusele kui rahvuslikule vastupanuliikumisele? Kas Lihulasse
püstitatud SS-mundris sõdurikuju sümboliseeris
pelgalt teatud grupi eestlaste lojaalsust natsirezhiimile?
Pärimus,
ideoloogiad ja kalmistud
Meie rahva suulises
pärimuses ringleb arvukalt lugusid, kuidas segastel aegadel
püüti kogu talupojanutikust appi võttes päästa
Vabadussõjas langenute mälestuseks püstitatud
ausambaid (mustad hobused puuderdati jahuga valgeks, et hilist
teelist kahtlase koormaga vankril hiljem ära ei tuntaks)
või kuidas tekkisid meie maastikule - ja sageli kas kirikute
või vanade kalmekohtade vahetusse lähedusse - nn tundmatute
sõdurite hauad. Lõuna-Eestis pandi muist mehi vahetult
pärast sõda metsaaluseid inimjäänustest
puhastama, neid vigla ja hanguga punase sitsiga vooderdatud kirstudesse
tõstes. Selle ebainimliku töö eest jagati töölistele
normipäevi. Kirstud sängitati pidulike auavalduste saatel
maamulda. Tundmatu sõduri haudadest said nõukogude
rezhiimi tähtpäevade jaoks olulised rituaalide läbiviimise
paigad - sinna tõid lilli nii noorpaarid kui sõjaveteranid,
seal anti vandetõotusi ja ulatati ordeneid-aukirju.
|
Ristipuu on hingehoidja ja hingekodu.
Ristipedaja tüvele uuristatud rist mälestab kadunukest.
Foto Marju Torp-Kõivupuu. |
Kellele kuuluvad
pühakohad ja kalmistud Maarjamaal?
Tulles tagasi loo alguse
juurde, võime tõdeda, et setudel on oma, kuid ka
Eesti piiripoliitika ajamisel üheks kaalukaks argumendiks
Vene poolele jäävad esivanemate kalmistud seetõttu,
et tänaseni saavad seal vähemalt kord aastas kalmistupühadel
kokku hõimlased-sugulased, teinekord koguni neli põlve
inimesi. Lahkunut mälestades võetakse kalmul ühiselt
einet, pits-paar kangematki kraami. Mõneks ajaks aeg peatub,
et segamatult üksteisega vestelda, suguvõssa juurdetulnuid
või sündinuid omavahel tutvustada, meenutada lähemas
või kaugemas minevikus siit ilmast lahkunuid, kuulata ära
siirast ja põhjalikku vastust küsimusele Kuidas sul
läheb? Seal õpivad lapsed ka kombeid ja austust esivanemate
ning nende kultuuri vastu, mille juured ulatuvad sadade aastate
taha. Ja seda õnneks mitte koolitunnis pooleldi käsu
korras, koolitatud kultuuritöötaja brošüüri
järgi, vaid ehtsa, elava, tõelise eeskuju näitel,
mis on veenev. See on nende patriotismi kool. Isiklikult olen
veendunud, et sellise kasvatuse saanud lapsed, noored ja täiskasvanudki
ei lähe oma meelsust või jõudu demonstreerima
kalmistutel vandaalitsedes, lahkunute hauarahu rikkudes, mida
meie tänases moodsas ühiskonnas kahjuks liiga sageli
ette tuleb.
Teisalt on eestlaste kollektiivmälu toidetud tubli sadakond
aastat müüdiga, et võõrvallutajad on hävitanud
meie tõelise ja päris oma kultuuri. Tutvudes ühe
või teise teemakohase ajaloolise dokumendiga, on tulnud
paraku tõdeda, et käe püha kivi või puu
vastu on tõstnud ikka seesama maarahvas ise, põletades
pühapuud ihusooja saamiseks ning ladudes pühakivide
tükkidest loomalauda vundamendi. Käesoleva aasta maikuus
ei käskinud Põlva enam kui saja-aastase elujõulise
traditsiooniga ristimetsa maha võtta ei nõukogude
ideoloogid, kes näiteks hävitasid Tallinna Kopli kalmistu,
tehes sellest töötava rahva puhkepargi, ammugi mitte
ristiusu maaletoojad 13. sajandist. Need olid meie oma rahva poolt
vabal tahtel valitud esindajad võimuorganites, kes on kutsud
ja seatud hoolt kandma pärandkultuuri eest kõige laiemas
tähenduses ja austama ka neid rahva jaoks olulisi pühakohti,
mille kohta puudub seadustäht kaitsealuse staatuse kohta.
Meel mäletab,
keel kõneleb…
Ühte või
teist ideoloogiat ehk religiooni esindavat, monumentideks või
pühamuteks põlistatud sümbolsüsteemi on
võimalik füüsiliselt likvideerida, hävitada,
kuid ei saa hävitada rahva kollektiivset mälu. Mälu
pole see, mida inimesed meenutavad, vaid see, kuidas nad mõistavad
minevikku. Mälu ei ole tõe kaev ega huvide peegel,
vaid tähenduse loomise protsess. Mälu kui sümboolset
jõudu saame kasutada erinevate diskursuste loomiseks, et
seeläbi püüda end legitiimselt, seadusjärgselt
kehtestada, kasutades omakorda sümbolsüsteeme, monumente,
narratiive, sealhulgas ka tõelistest või väljamõeldud
kangelastest, kes puhkavad meie kodumaa mullas.
* * *
Kirjandust:
Kaliff, Anders 1997. Garv och Kultplats. - Aun 24. Uppsala, 136
lk - Refereerinud Tõnno Jonuks. Kalme ja kultusplats. Artikkel
VTK raamatust veebiaadressil: http://folklore.ee/seminar/kaliff.html
Kriiska, Aivar, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn, 2002
Kõivupuu, Marju 2000. Kalmistud teede ääres.
- Mare Kõiva (koost ja toim). Meedia. Folkloor. Mütoloogia.
Tänapäeva folkloorist 3. Tartu, lk 285-310.
Kõivupuu, Marju 2005. Kalmud, kalmistud ja hukkunute mälestusmärgid
kui maaomandi ja võimu sümbol. Teesid eesti ja inglise
keeles. - Eesti rahva Muuseumi 46. Konverents Kultur ja võim.
Tartus 14.-15.04. 2005. Tartu, lk.22-24.
Ligi, Priit 1993. Henrik, Körber, Engels ning Eesti ühiskond
muinasajal. - Looming 8, lk 1132-1138.
Torp-Kõivupuu, Marju 2003. Surmakultuuri muutumine ajas:
ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel. Tallinna
Pedagoogikaülikooli Toimetised. Humaniora. A22. Tallinn,
154 lk.
Torp-Kõivupuu, Marju 2004. Ristipuud maastikul ja usundilises
jutupärimuses. - Mäetagused, nr. 27. Tartu, lk. 105-125.
Vt. ka. veebiaadressilt: http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr27/torp.pdf
|
|
|
