|
|
|
Õnnelik perepilt. Maria
koos mehe ja poeg Michaeliga Eesti Vabariigi aastatel. Foto
Laidoneri muuseum. |
Maria Laidoner:
"Ma vist ei kuulu kuhugi..."
tekst: KE
Tänavu
juulis möödus 65 aastat Laidoneride ja president Pätsi
perekonna küüditamisest. Piret Tarto algatusel ja Kindral
Johan Laidoneri Seltsi eestvõttel pandi Haapsalus majale
Jaama tänav 7, kus Maria
Skarbek-Kruszewska Laidoner
aastatel 1963-1975 elas, eesti- ja poolakeelse tekstiga mälestustahvel.
Olgugi rahvuselt poolatar,
oli Maria Laidoner (1888-1978) hingelt rohkem eestlane kui mõnigi
meist. Kahtlemata väärib ta tähelepanu mitte ainult
seepärast, et oli kindral Johan Laidoneri abikaasa, vaid
ka naisena, isiksusena.
Saatuslikul 19. juulil 1940, kui kommunistlik siseminister Maksim
Unt tuli Viimsisse tema meest vahistama, otsustas ta vabatahtlikult
jagada oma mehe ja eesti rahva saatust. Neil tuli taluda talumatut,
sest nagu oli neile öelnud Kirovi vangla uurija: "Nad
lubasid endale taktitundetust mitte surra õigel ajal."
Kuidas see kõik haritud naisele mõjus, saame teada
Vladimiri vanglast 17.07.1953 saadetud palvekirjas NSVL siseministrile
Lavrenti Beriale. Enda sõnul hullumeelsest kurjusest ja
mõttetust julmusest surmväsinud Maria Laidoner kirjutas
muuhulgas (vt Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2003, lk 135-141):
"Ma ei ole õppinud vihkama ja tahaksin veel kord näha
oma sõprade nägusid, kuid tunda ennast ohvrina julmuse
küüsis, olla üksikkongis, lootusetuses, teadmises,
et ükskord tapetakse mind niikuinii - ei, parem juba kiiremini
surra - ja seepärast oleks inimlikum lihtsalt teha mulle
lõpp, mida varem, seda parem." (M. Laidoneri allakriipsutused
- toim.)
Pärast kuus ja pool aastat asumist Melenki linnas, kuhu Maria
Laidoneri algatusel loodi muusikakool, tuli ta hoolimata kohaliku
julgeolekuülema keelitustest, et siin ei oota teda midagi
head, tagasi Eestisse, sest ta lihtsalt ei saanud teisiti. Oma
sõnul oli ta eestiaegne inimene ja sai elada ainult siin.
Eestiaegsed
inimesed Eesti Vabariiki ei kuulu
Maria Laidoneri viimased
eluaastad olid üksildased. Vähesed söandasid temaga
suhelda, iga sammu jälgiti. Võõrvõim
tegi kõik, et Laidoneride nimi rahvuslikust mälust
kustutada. Tuleb tunnistada, et võrreldes Poolaga, tegid
Eesti kommunistid tõeliselt head tööd. Eestiaegsed
inimesed praegusesse vabariiki ei kuulu. Suured päevalehed
vaikisid Poola Vabariigi Suursaatkonna ja Haapsalu linnavalitsuse
toel valminud mälestustahvli avamise olematuks, valitsuse
ja riigikogu esindust kohale ei ilmunud. Sama ignorantselt käituti
ka 30. juulil, kui Tallinnas Metsakalmistul mälestati 65
aasta möödumist Eesti Vabariigi presidendi Konstantin
Pätsi ja tema perekonna küüditamisest Siberisse.
Haapsalus pidasid päevakohased kõned Kindral Johan
Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste, Poola Vabariigi suursaadik
Wojciech Wroblewski ja Haapsalu linnavolikogu esimees Andres Ammas.
Kohal olid korporatsiooni värvides naisüliõpilased
"Amicitiast" - proua Laidoner oli nende auvilistlane.
Pidulikule avatalitusele järgnes meeleolukas koosviibimine
ajaloolise jaamahoone keisripaviljonis, kus Eesti esimese riigipea
pojapoeg Matti Päts jt meenutasid oma isiklikke kokkupuuteid
Maria Laidoneriga.
Täielik
tõde on kaugel
Ajaloolasel Kaupo Deemantil
oli 1968. aastal julgust külastada proua Laidoneri Haapsalus,
Jaama tänav 7, kus vanaproua väga tagasihoidlikes oludes
elas. Ja kindrali lesel jätkus usaldust noormehe küsimustele
vastata.
Kirjapandud "Maria Laidoneri lugu" (koguteoses "Kindral
Johan Laidoner", Tallinn 1999) sisaldab järgmise lõigu:
"Kõiki üksikasju ta mulle ilmselt ei rääkinud.
Jäi meelde üks ütlus:" Kallis külaline!
Täielik tõde mu elust vanglas on kaugel, umbes nii
kaugel kui see roos vaasis, mille te mulle tõite.""
Täit tõtt ei saa me paraku enam kunagi teada. Ometi
teame sellest tähelepanuväärsest abielupaarist,
kelle loos on ühtlasi läbipõimunud kahe väikerahva
ja riigi saatus II Maailmasõjas, mõndagi.
Teame, et Maria Laidoner pärines oma vanaisa poolt põlisest
Poola aadlisuguvõsast, kellest kirjandusklassik Sienkiewicz
on kirjutanud romaanis "Tule ja mõõgaga".
Ta tutvus oma tulevase abikaasaga 15-aastaselt Vilniuses, kus
tulevane ülemjuhataja käis sõjakoolis. On meeldiv,
et Vilniuse eestlased tahavad paigaldada sõjakooli kunagisele
hoonele kindral Laidoneri mälestustahvli.
Teame, et nii USA, Rootsi kui ka Saksamaa pakkusid 1940. aasta
suvel Laidoneridele Eestist põgenemise võimalust.
Sellest keeldumise põhjuse on Johan Laidoner kirja pannud
oma poliitilises testamendis: "Põgeneb see, kes kardab
vastutust oma tegude eest, tunneb häbi oma tegevuse eest
või kardab füüsiliselt oma elu eest. Mina olen
iseseisva Eesti riigi tegelane. Riikline iseseisvus on iga kultuuriliselt
arenenud rahva suurim ideaal, ilusam paleus. Et Eesti sai iseseisvaks
riigiks, jõudis selle suurima rahvusliku ideaalini, selles
on ka, teiste kõrval, veikene osa minu teeneid. Suur osa
minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile - ja
selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo,
ei inimeste ees - ei häbene oma tegevuse eest." (vt
"Kindral Johan Laidoner", Tallinn 1999, lk 107)
Aastaid hiljem, Venemaa vanglas, kahetses kindral oma naise ees,
et ta enne Viimsist lahkumist end maha ei lasknud.
Teame, et kaks oma riigi patriooti ning saatusekaaslast, Johan
Laidoner ja Poola asepeaminister Jan Stanislaw Jankowski, puhkavad
Vladimiri vangla kalmistul ühishauas.
|
Maria Laidoner pärast Venemaalt
naasmist Haapsalus 1964. Foto Laidoneri muuseum. |
"Ma
vist ei kuulu kuhugi"
Maria Laidoneri Haapsalus
veedetud aastatest on avalikkusele teada vähe. Üht-teist
võib välja lugeda säilinud kirjadest. Esitame
siin Laidoneri Muuseumi töötaja pr Irene Lääne
poolt valitud katked:
30. IX 70
Justkui haiglast tuli mulle järele punase risti auto - mulle
toodi puid, puutööstusest, kuivad ja peened. Visati
need keset hoovi vihma kätte. Pidin need "päästma"
ja hakkasin puid kuuri "loopima". Muidugi, minu radikuliit
sellest paremaks ei läinud.
10. I 71.
Nüüd olen nagu vana katkine kell ning kedagi ei ole
seda kella parandada ja üles keerata… See on nüüd
minu elusümbol. Tahaksin lugeda midagi huvitavat! Teile soovitan
muretseda endale "Kaasaegse filosoofia uued suunad."
Minule meeldib "existenalisme". Aga Jean-Paul Sartre
on vastik.
12. IV 71
Küll tahaksin kloostrisse minna, aga sinna ei lasta. Tahaksin
katoliiklaste kloostrisse.
23. IV 71
Mina sain jälle mitu huvitavat raamatut! "Bütsantsi
ajalugu" ning hulk poolakeelseid ajakirju. Ma tegin pasha
valmis ja see õnnestus hästi. Olen nüüd
enda üle uhke ja tänan saatust, et keegi tuleb ootamatult
mulle külla.
3. VI 71
Jalad valutavad rohkem kui enne. Pean tugevasti toetuma kepile
ja veel millestki hoidma kui käin. Täna külastas
mind Ellen Laidoner ja rääkida ju haritud inimestel
leidub ikka. Selle jaoks ei ole "moodi", elu ise annab
jutulõnga. Siin loodus on nii ilus, et ei karda mõelda
Haapsalu peale. Olen edev, armastan kirju hilbusid. Mul on palve:
tooge mu pross ja käevõru. Need sobivad hästi
mu halli kleidi juurde.
Sain paar huvitavat raamatut "Dünastia", tõlgitud
inglise keelest ja "Die Briefe, die ihn nie erreichten".
Seda kirjutas krahv Keyserlingi sugulane. Olete lugenud? Kui Te
tulete lähemal ajal, palun tooge mulle kulmuvärvi.
19.III 72
Endisel ajal mul oli väga palju lilli ülestõusmise
pühade puhul: sirel, maikellukesed. Abikaasa rääkis:"Sul
on lilli nagu peanäitlejal esietenduse puhul!" Ahh,
need ilusad, magusad mälestused…Ma olen nii tänulik
oma kallidele surnutele, et nad jätsid mulle neid mälestusi.
13. IV 73
Kui teravmeelne on Teie küsimus: miks ma üldse siia
tulin? Ma vist ei kuulu kuhugi. Aga tol ajal (Melenkis - toim.)
olin häire seisukorras ja seletamata kombel justkui kutsusid
mind armsamate hauad.
|
|
|
