Kultuur ja Elu 3/2005


Kultuur ja Elu 2/2005

 

 

 

 



Tartu Jaani kirik peale 1944. a põlemist. Foto E. Selleke 1945.

Kas Teine maailmasõda on lõppenud?

tekst: Jaan Tamm
MA Antoniuse Õu tegevjuht

29. juunil toimunud Tartu Jaani kiriku pühitsemise jumalateenistusele järgnenud pidulikul aktusel Vanemuise kontserdisaalis väitis Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et Jaani kiriku kasutuselevõtt kirikuna on ühtlasi II maailmasõja lõpu tähiseks Tartus.

Peatudes Jaani kiriku taastamislool, peame kõigepealt pöörduma tagasi traagilisse 1944. aastasse, mil Nõukogude Punaarmee pealetungilahingutes, aga ka märtsikuise kultuurigenotsiidi käigus hävisid tuntavas ulatuses õitsvad hansalinnad Tallinn, Tartu ja Pärnu ning täielikult lakkas olemast Läänemere barokipärliks peetud Narva.

Voldemar Vaga päästis kultuuripärandi linnavõimude küüsist

Nendes keerulistes sõjasündmustes hävis ka Tartu üks vanimaid rajatisi Jaani kirik. Kindlasti oleks ka katuse ning võlvid kaotanud tellisgootika meistriteose taastamislugu olnud oluliselt lihtsam ning vähem aega ning ka raha nõudnud, kui sellega oleks koheselt alustatud. Kuid nii nagu okupatsioonivõimudele paljudes vallutatud maades omane, püüti allutatuid panna unustama ka nende esivanemate loodut. Lihtsaim moodus selleks oli varasemat pärandit, millele kohalik elanikkond oma identiteedi säilitamise taotlustes oleks saanud tugineda, lihtsalt likvideerida või lammutada. Nii juhtus Eesti suurimate linnade Tallinna, Pärnu, Narva ja ka Tartuga. Et Jaani kirik, erinevalt Narva Jaani ja Pärnu Nikolai kirikust, üldse meie päevadeni jõudis, oleme tänu võlgu Tartu Riikliku Ülikooli kunstiajaloo professorile Voldemar Vagale, kellel õnnestus Moskva muinsuskaitseametnikke kaasates nullida Tartu linnavõimude taotlus kiriku lammutamiseks. Ometi tegi aeg oma armutut lammutustööd omasoodu edasi ning varises ka unikaalseid terrakotaskulptuure (nende kunstiajalooline positsioon Euroopas vajaks omaette käsitelu) kandnud põhja kõrgsein. Viimased nelikümmend aastat Tartu vanalinna murelapseks olev veetaseme alanemine kõdundas ka Jaani kiriku vundamente toestanud vai- ja parvaluseid. Ei päästnud ka üksikud varikatused müüriharjadel ega ajutine katus tornis. Kuid kirikud ja nende taastamine ei olnud Eesti NSV-s prioriteet. Aastakümnete pikkuse ponnistusega saadi ühele poole küll turistidele avatud pealinnas paikneva Niguliste kirikuga, kuid perifeerias paiknev ja välismaalastele suletud Tartu võis taolisest õnnest vaid unistada.

Ateistlikus riigis lubati vaid kontserdisaali

Ometi jõuti 1986. aastal esimese eskiisprojekti valmimiseni. Nagu ateistlikule riigile omane, nägi Kalvi Aluve poolt paberile pandu ette vaid kontserdisaali taastamise võimaluse. Ei mingit kirikut! Et asi üldse nii kaugele jõudis, peame tänama eelkõige Nõukogude Liidu ja Poola RV vahelist raamlepingut restaureerimise vallas, mille algusaeg ulatub tagasi Moskva Olümpiamängude eelsesse perioodi. Nüüd otsustati ka Tartu taolise tegevuse jaoks avada. Ometi ei läinud siingi kõik libedalt. Püüdsid ju Tartu tollased linnaisad kuni viimase momendini Moskvast tulevaid rahasid kantida uue hotelli ehitamisse, mitte aga alustada Jaani kirikuga. Tegelikuks Jaani kiriku taastamise alguseks tulekski lugeda aastat 1989, mil Poola restaureerimisfirma PKZ siin töid alustas. Poolteise aastaga jõuti kohendada tööjoonised, teha tornile kaks vahelage, tugistada torni idaportaal ja alustada koorivundamentide ning lõunakõrgseina toestamist. Kahjuks jäi pooleli Laeva telliselöövi taastamine.

Varemete taastamist peeti peaaegu et kriminaalseks tegevuseks

Siis sai Moskva ja poolakate aeg ümber. Konkursi korras toimunud ettevõtja leidmise tulemusena jätkas alates 1991. a novembrist restaureerimistegevust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku firma "Wunibald", millest järgnevalt kujunes firma "Stinger". Nagu täheühend EELK isegi kõneleb, tähendas see ühtlasi tagasipöördumist hoone esialgse funktsiooni - kiriku ennistamise juurde.
Kuigi kõrvalseisjatele võib tunduda nüüd, 14 aastat hiljem, Jaani kiriku taastamise juures kõik lihtne ja loomulik, polnud see kaugeltki nii. Need aastad olid täis dramaatikat, vahel ka traagikat. Iga riigieelarve arutamise eel tuli teha tohutuid pingutusi, et tõestada selle objekti unikaalsust ja vajalikust Tartu linnale ning kogu Eestile. Vahel mängisid erinevad rahvaesindajad ühte kirikut teise vastu välja (Tartu Jaani versus Kambja). Eelarve tasakaalu viimiseks kustutasid peaminister M. Laar ja välisminister T. Velliste ühe pliiatsitõmbega kogu aastase Jaani kirikule mõeldud rahaeraldise. Takistusi tehti ka kohalikul tasandil. Mitmel puhul püüti tõestada, et riik võiks raha eraldada hoopiski "tähtsamate" objektide finantseerimiseks ning mingite varemete taastamine on peaaegu et kriminaalne tegevus. Asi paranes alles siis, kui Riigikogu võttis vastu üldtuntud "Kultuurikontseptsiooni", milles ka Jaani kirik koos Narva Aleksandri kiriku ja Põltsamaa lossiga sees oli.

Segased omandisuhted

Omaette valdkonna moodustab Tartu Jaani kiriku taastamisega seoses omandisuhete küsimus. Üsna sageli, ja seda ka Riigikogu tasandil, heideti Muinsuskaitseametile ette raha eraldamist objektile, millel puudub omanik. Tegelikult oli seaduse järgi varemete omanikuks Eesti riik, kes aga kuidagi ei tahtnud oma kohustusi varemete korrashoidmiseks tunnistada. Veel 1992. aastal pidi Tartu praostkond kohtu kaudu nõudma enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ning tegelikult oli alates 1993. aasta 20. maist Siseministeeriumis registreeritud ka EELK Tartu Jaani kogudus. Ometi pöördus 1996. a detsembris Tartu linnavarade osakond Eesti ajalooarhiivi poole, saamaks teada, kes on Jaani kiriku varemete ja krundi omanik. Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, oli vastus järgmine: Tartu linnas Jaani tänava nurgal ja Rüütli tänaval paiknev kinnisvara kuulub Poola kuningas Sigismundi privileegi põhjal 11. jaanuarist 1588. aastast Luterliku Püha Jaani Kirikule.
Ometi määrati 1997. aasta 18. veebruaril Tõnis Lukase allkirja kandva Tartu linnavalitsuse korraldusega kirikuvaremete kui õigusvastaselt võõrandatud vara eest Tartu Jaani kogudusele 30 000 krooni suurune kompensatsioon, millest kogudus muidugi keeldus.

Terve mõistus võitis kommunist Olari Taali

Üsnagi olulist, kui mitte öelda määravat rolli etendas Jaani kirku taastamisel kirikuks Sihtasutuse Tartu Jaani kirik moodustamine 20. aprillil 1998. See lõi omakorda võimaluse uuteks pöördumisteks Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kauaaegse partneri Põhja-Elbe kiriku poole. Oli ju selleks ajaks materiaalse abi (jättes kõrvale diakooniatöö) osutamine luterlike kirikute poolt Eestile lõppenud. Ka varasematel aastatel oli üksikuid rahatoetusi välismaalt Jaani kiriku tarbeks tulnud. Eesti Muinsuskaitse Seltsis oli selleks olemas isegi eraldi fond. Tänutundega tuleb meenutada unikaalsete terrakotaskulptuuride konserveerimise võimalikuks teinud annetusi Saksamaa Siseministeeriumilt, Nordwest Lottolt, Kirchenkreis Kiel´ilt ja Kirchenkreis Rendsburg´ilt ning New-Yorgis paiknevalt World Monuments Fundilt. Ometi oli Sihtasutuse tekkega loodud uus, vaid Jaani kirikuga tegelev mittetulundusühing. Selles kontekstis olid hindamatud nüüd juba manalateele läinud peapiiskop Jaan Kiiviti ja Põhja-Elbe kiriku tegevjuhi Dr Henning Krameri teened. Tollase kultuuriministri Jaak Alliku ja Jaan Kiiviti ühispöördumises Põhja-Elbe kiriku piiskopi Karl Ludvig Kohlwage poole taotleti rahalist abi kiriku sisustuse taastamiseks 8-10 milj DEM-i suuruses summas. Raha saamise eelduseks oli muidugi Eesti Vabariigi senisest suurem iga-aastane rahaline toetus ja kiriku katuse alla viimine ning tornikiivri taastamine 1999. aastal.
Ometi rippus kõik juuksekarva otsas, kui tollane siseminister Olari Taal valitsuse istungil teatas, et pole vist riiklikul tasandil mõtet mingi kirikuga tegelda. Lõpuks pääses terve mõistus jumala abiga siiski ühel järgmisel istungil võidule.
29. juunil 2005 kell 12.00 alanud jumalateenistus kahe peapiiskopi ja kahe piiskopi, kahe presidendi ning peaministri osalusel pani ülipiduliku punkti 16 aastat kestnud rahvusvahelisele (poolakad, soomlased, rootslased, sakslased, eestlased) ühistööle.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv