|
|
|
Tartu Jaani kirik peale 1944. a
põlemist. Foto E. Selleke 1945. |
Kas Teine maailmasõda
on lõppenud?
tekst: Jaan Tamm
MA Antoniuse Õu tegevjuht
29.
juunil toimunud Tartu Jaani kiriku pühitsemise jumalateenistusele
järgnenud pidulikul aktusel Vanemuise kontserdisaalis väitis
Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel, et Jaani kiriku
kasutuselevõtt kirikuna on ühtlasi II maailmasõja
lõpu tähiseks Tartus.
Peatudes Jaani kiriku
taastamislool, peame kõigepealt pöörduma tagasi
traagilisse 1944. aastasse, mil Nõukogude Punaarmee pealetungilahingutes,
aga ka märtsikuise kultuurigenotsiidi käigus hävisid
tuntavas ulatuses õitsvad hansalinnad Tallinn, Tartu ja
Pärnu ning täielikult lakkas olemast Läänemere
barokipärliks peetud Narva.
Voldemar
Vaga päästis kultuuripärandi linnavõimude
küüsist
Nendes keerulistes
sõjasündmustes hävis ka Tartu üks vanimaid
rajatisi Jaani kirik. Kindlasti oleks ka katuse ning võlvid
kaotanud tellisgootika meistriteose taastamislugu olnud oluliselt
lihtsam ning vähem aega ning ka raha nõudnud, kui
sellega oleks koheselt alustatud. Kuid nii nagu okupatsioonivõimudele
paljudes vallutatud maades omane, püüti allutatuid panna
unustama ka nende esivanemate loodut. Lihtsaim moodus selleks
oli varasemat pärandit, millele kohalik elanikkond oma identiteedi
säilitamise taotlustes oleks saanud tugineda, lihtsalt likvideerida
või lammutada. Nii juhtus Eesti suurimate linnade Tallinna,
Pärnu, Narva ja ka Tartuga. Et Jaani kirik, erinevalt Narva
Jaani ja Pärnu Nikolai kirikust, üldse meie päevadeni
jõudis, oleme tänu võlgu Tartu Riikliku Ülikooli
kunstiajaloo professorile Voldemar Vagale, kellel õnnestus
Moskva muinsuskaitseametnikke kaasates nullida Tartu linnavõimude
taotlus kiriku lammutamiseks. Ometi tegi aeg oma armutut lammutustööd
omasoodu edasi ning varises ka unikaalseid terrakotaskulptuure
(nende kunstiajalooline positsioon Euroopas vajaks omaette käsitelu)
kandnud põhja kõrgsein. Viimased nelikümmend
aastat Tartu vanalinna murelapseks olev veetaseme alanemine kõdundas
ka Jaani kiriku vundamente toestanud vai- ja parvaluseid. Ei päästnud
ka üksikud varikatused müüriharjadel ega ajutine
katus tornis. Kuid kirikud ja nende taastamine ei olnud Eesti
NSV-s prioriteet. Aastakümnete pikkuse ponnistusega saadi
ühele poole küll turistidele avatud pealinnas paikneva
Niguliste kirikuga, kuid perifeerias paiknev ja välismaalastele
suletud Tartu võis taolisest õnnest vaid unistada.
Ateistlikus
riigis lubati vaid kontserdisaali
Ometi jõuti
1986. aastal esimese eskiisprojekti valmimiseni. Nagu ateistlikule
riigile omane, nägi Kalvi Aluve poolt paberile pandu ette
vaid kontserdisaali taastamise võimaluse. Ei mingit kirikut!
Et asi üldse nii kaugele jõudis, peame tänama
eelkõige Nõukogude Liidu ja Poola RV vahelist raamlepingut
restaureerimise vallas, mille algusaeg ulatub tagasi Moskva Olümpiamängude
eelsesse perioodi. Nüüd otsustati ka Tartu taolise tegevuse
jaoks avada. Ometi ei läinud siingi kõik libedalt.
Püüdsid ju Tartu tollased linnaisad kuni viimase momendini
Moskvast tulevaid rahasid kantida uue hotelli ehitamisse, mitte
aga alustada Jaani kirikuga. Tegelikuks Jaani kiriku taastamise
alguseks tulekski lugeda aastat 1989, mil Poola restaureerimisfirma
PKZ siin töid alustas. Poolteise aastaga jõuti kohendada
tööjoonised, teha tornile kaks vahelage, tugistada torni
idaportaal ja alustada koorivundamentide ning lõunakõrgseina
toestamist. Kahjuks jäi pooleli Laeva telliselöövi
taastamine.
Varemete
taastamist peeti peaaegu et kriminaalseks tegevuseks
Siis sai Moskva ja
poolakate aeg ümber. Konkursi korras toimunud ettevõtja
leidmise tulemusena jätkas alates 1991. a novembrist restaureerimistegevust
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku firma "Wunibald",
millest järgnevalt kujunes firma "Stinger". Nagu
täheühend EELK isegi kõneleb, tähendas see
ühtlasi tagasipöördumist hoone esialgse funktsiooni
- kiriku ennistamise juurde.
Kuigi kõrvalseisjatele võib tunduda nüüd,
14 aastat hiljem, Jaani kiriku taastamise juures kõik lihtne
ja loomulik, polnud see kaugeltki nii. Need aastad olid täis
dramaatikat, vahel ka traagikat. Iga riigieelarve arutamise eel
tuli teha tohutuid pingutusi, et tõestada selle objekti
unikaalsust ja vajalikust Tartu linnale ning kogu Eestile. Vahel
mängisid erinevad rahvaesindajad ühte kirikut teise
vastu välja (Tartu Jaani versus Kambja). Eelarve tasakaalu
viimiseks kustutasid peaminister M. Laar ja välisminister
T. Velliste ühe pliiatsitõmbega kogu aastase Jaani
kirikule mõeldud rahaeraldise. Takistusi tehti ka kohalikul
tasandil. Mitmel puhul püüti tõestada, et riik
võiks raha eraldada hoopiski "tähtsamate"
objektide finantseerimiseks ning mingite varemete taastamine on
peaaegu et kriminaalne tegevus. Asi paranes alles siis, kui Riigikogu
võttis vastu üldtuntud "Kultuurikontseptsiooni",
milles ka Jaani kirik koos Narva Aleksandri kiriku ja Põltsamaa
lossiga sees oli.
Segased
omandisuhted
Omaette valdkonna moodustab
Tartu Jaani kiriku taastamisega seoses omandisuhete küsimus.
Üsna sageli, ja seda ka Riigikogu tasandil, heideti Muinsuskaitseametile
ette raha eraldamist objektile, millel puudub omanik. Tegelikult
oli seaduse järgi varemete omanikuks Eesti riik, kes aga
kuidagi ei tahtnud oma kohustusi varemete korrashoidmiseks tunnistada.
Veel 1992. aastal pidi Tartu praostkond kohtu kaudu nõudma
enda tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks ning
tegelikult oli alates 1993. aasta 20. maist Siseministeeriumis
registreeritud ka EELK Tartu Jaani kogudus. Ometi pöördus
1996. a detsembris Tartu linnavarade osakond Eesti ajalooarhiivi
poole, saamaks teada, kes on Jaani kiriku varemete ja krundi omanik.
Nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, oli vastus järgmine:
Tartu linnas Jaani tänava nurgal ja Rüütli tänaval
paiknev kinnisvara kuulub Poola kuningas Sigismundi privileegi
põhjal 11. jaanuarist 1588. aastast Luterliku Püha
Jaani Kirikule.
Ometi määrati 1997. aasta 18. veebruaril Tõnis
Lukase allkirja kandva Tartu linnavalitsuse korraldusega kirikuvaremete
kui õigusvastaselt võõrandatud vara eest
Tartu Jaani kogudusele 30 000 krooni suurune kompensatsioon, millest
kogudus muidugi keeldus.
Terve mõistus võitis
kommunist Olari Taali
Üsnagi olulist, kui mitte öelda
määravat rolli etendas Jaani kirku taastamisel kirikuks
Sihtasutuse Tartu Jaani kirik moodustamine 20. aprillil 1998.
See lõi omakorda võimaluse uuteks pöördumisteks
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kauaaegse partneri Põhja-Elbe
kiriku poole. Oli ju selleks ajaks materiaalse abi (jättes
kõrvale diakooniatöö) osutamine luterlike kirikute
poolt Eestile lõppenud. Ka varasematel aastatel oli üksikuid
rahatoetusi välismaalt Jaani kiriku tarbeks tulnud. Eesti
Muinsuskaitse Seltsis oli selleks olemas isegi eraldi fond. Tänutundega
tuleb meenutada unikaalsete terrakotaskulptuuride konserveerimise
võimalikuks teinud annetusi Saksamaa Siseministeeriumilt,
Nordwest Lottolt, Kirchenkreis Kiel´ilt ja Kirchenkreis
Rendsburg´ilt ning New-Yorgis paiknevalt World Monuments
Fundilt. Ometi oli Sihtasutuse tekkega loodud uus, vaid Jaani
kirikuga tegelev mittetulundusühing. Selles kontekstis olid
hindamatud nüüd juba manalateele läinud peapiiskop
Jaan Kiiviti ja Põhja-Elbe kiriku tegevjuhi Dr Henning
Krameri teened. Tollase kultuuriministri Jaak Alliku ja Jaan Kiiviti
ühispöördumises Põhja-Elbe kiriku piiskopi
Karl Ludvig Kohlwage poole taotleti rahalist abi kiriku sisustuse
taastamiseks 8-10 milj DEM-i suuruses summas. Raha saamise eelduseks
oli muidugi Eesti Vabariigi senisest suurem iga-aastane rahaline
toetus ja kiriku katuse alla viimine ning tornikiivri taastamine
1999. aastal.
Ometi rippus kõik juuksekarva otsas, kui tollane siseminister
Olari Taal valitsuse istungil teatas, et pole vist riiklikul tasandil
mõtet mingi kirikuga tegelda. Lõpuks pääses
terve mõistus jumala abiga siiski ühel järgmisel
istungil võidule.
29. juunil 2005 kell 12.00 alanud jumalateenistus kahe peapiiskopi
ja kahe piiskopi, kahe presidendi ning peaministri osalusel pani
ülipiduliku punkti 16 aastat kestnud rahvusvahelisele (poolakad,
soomlased, rootslased, sakslased, eestlased) ühistööle.
|
|
|
